Читать книгу Ta tuleb läbi seina - Marek Kahro - Страница 2

Marek Kahro
Ta tuleb läbi seina

© Marek Kahro 2019

Toimetanud Inge Pitsner

Küljendanud Lauri Tuulik

© Kirjastus Pilgrim 2019

ISBN 978-9949-621-85-9

e-ISBN 9789949099085

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda

Tal on inimese loomus, kuid ta võib võtta kõiksuguste elutute asjade kuju, et jääda märkamatuks ning hiljem põgeneda. Ta saabub öösel ja tallab inimese rinnal, ent kui keegi tuleb äkitselt, lamp käes, siis ta kaob.

[–]

Ükskord leiti tallist vana vigel, mis löödi seina sisse, ja hommikul lebas selle asemel noor mees, kellest pidi saama peremehe koduväi. Teisel juhul leiti haavaleht, mis naelutati seina külge. Järgmisel hommikul oli see muutunud nooreks tütarlapseks, kes tunnistas üles, et oli käinud luupainajaks ja palus, et ta vabaks lastaks.

FERDINAND JOHANN WIEDEMANN

„Eestlaste sise- ja väliselust” (1876)

PROLOOG

Katkend Andri Aulise novellist „Kaltsunukk”

Uksekell lõi põrgulärmi.

Esialgu ei teinud ma sellest välja. Olin kirjutamisse süvenenud. Üle pika aja libises sulg hästi, mõtted voogasid ja sillerdasid, tegid paar tiiru kosmoses, lendasid vuhinal läbi Saturni rõngaste, põikasid Andromeedasse, mõõtsid hõbedasi asteroidide vöid, avastasid uusi asustatud ja asustamata planeete, naasid mängeldes tagasi Päikesesüsteemi, mu pähe, voogasid paberile ja sillerdasid seal edasi. Uksekell oli signaal maisest sfäärist, mis mu tähtedevahelist lendu ei pidurdanud.

Ent kosmosel ja inimlikul kannatusel, nagu selgus, on samuti piirid.

Katkendlik tärin kaikus vaibumatult läbi korteri. Ma ei kiirustanud avama. Lootsin, et täristaja läheb viimaks minema. Tühi lootus! Ta hoidis terve minuti sõrme nupul, vaheldumisi tugevamalt ja nõrgemalt vajutades. Kes kurat nii hilja õhtul veel ringi kondab?!

Mu mõtted olid pooleks raiutud. Jätsin kirjutamise ja venisin vastumeelselt esikusse.

Ukse taga seisis verise näoga naine. Ta oli noor, napilt üle kahekümne. Paljad jalad, lohakalt kinninööbitud roosakas õhuke pluus, narmendava äärega napp teksaseelik. Põskedele kleepunud pikkade heledate juuksekahlude vahel välkusid kaks pelglikku silma.

Olin pahviks löödud. Minus ärkas kadunud samariitlane.

„Mis juhtus?” küsisin. „Saan ma aidata?”

Värisevate, peaaegu lumivalgete huulte vahelt ei tulnud vastust. Katkendlikud kõõksuvad hingetõmbed vaheldusid nutust tingitud luksatustega. Ta osutas vabiseva käega huupi ülemiste korruste poole, leidmata selles hiiglaslikus kortermajas õiget orientiiri. Talle viirastus midagi jubedat trepikojas, tumedas kohisevas sügavikus. Anuvalt vaatas ta mulle otsa. Iialgi ei ole ma näinud nii kohutatud silmi. Need olid muutunud klaasjaks, tontlikuks.

„Laske mind sisse!” kägises ta.

Tõmbasin kondid läve eest koomale – ja juba ta kössitaski esikus. Kui ukse sulgesin, näis ta väheke rahunevat.

„Kus te elate?” küsisin.

„Lähedal,” ütles ta vaikselt.

„Elate üksi?”

Naine surus pihud vastu leemetavaid põski. „Ta tuleb mulle järele.”

„Kes?”

„Ta saab mu kätte!”

„Keegi ei tee teile viga. Siin olete kaitstud.”

„Te ei mõista … Peate ta kinni võtma. Kohe!”

„Kinni võtma?”

„Te olete ju politseinik.”

Raputasin pead. „Minu vend töötab politseis. Ta on praegu tööl – erakorraline väljakutse. Peame ootama, kuni ta tagasi jõuab.”

Naine võpatas. Eksimust mõistes nihkus ta aeglaselt ukse poole, kuid jäi poolel teel seisma.

„Mina olen Andri,” ütlesin kobamisi. „Ja teie …?”

Naine kogus mitu sekundit julgust. Ta paotas õrnalt huuli: „Daisi.”

„On teil telefon kaasas?”

Daisi niitsatas. See pidi olema eitus.

„Võite siin ööbida,” laususin mõtlematult. „Hommikul otsime teile turvakodu, kus saate pikemalt peatuda. Mu vend kindlasti aitab teid.”

Ta kätel ja kaelal olid märgatavad vermed. Palju sinikaid. Huuled katki näritud. Hämaras valguses näis ta räsitud kaltsunukuna.

Juhatasin ta kööki, panin taburetile istuma ja keerutasin paberrätikute rulli lahti. „Pühkige nägu puhtaks!” ütlesin rullist lahmakaid rebides. „Kas ta lõi teid?”

Daisi ei vastanud. Ta hõõrus rätikutega põski ja lõuga – rohmakalt ja vabisedes. Verekihi alt tuli nähtavale kahvatu nägu. Pakkusin talle klaasitäie vett. Ta neelas paar lonksu, suurem jagu tilkus põrandale.

„Soovite loputada?” viipasin kraanikausile. „Võin teed keeta. Kapis peaks olema aspiriini, kui teil kuskilt valutab.”

Daisi kinkis mulle sametise tänuliku pilgu ja ütles: „Ma pole sind varem siin majas näinud, Andri.”

„Tegelikult ma ei ela siin, peatun venna juures ajutiselt. Mu emal hakkas eile õhtul väga halb ja ta toodi insuldikahtlusega Tartu haiglasse. Õnneks oli see valehäire. Ta pääseb ilmselt hommikul koju. Ma elan Kihuna külas, Otepäält üheksa kilomeetrit.”

„Mul ei ole kuhugi minna!” kurtis Daisi mõlema käega veeklaasi külge klammerdudes.

„Kui te end Tartus turvaliselt ei tunne, võite mõneks ajaks Kihunasse tulla. Sealt ei oska teid keegi otsida. Mu ema on kindlasti nõus, talle meeldivad külalised. Ta hoiab teid nagu tütart.”

Milline heleroosa vale! Mu ema ei salli võõraid. Kui ta peaks mind koos selle tundmatu naisega nägema, satuks ta paanikasse, mis vaibuks alles ta surmatunnil. Iga naine, kes mulle läheneb, on ema silmis vaenlane. Oleksin pidanud Daisist eemale hoidma.

Ometigi ei saanud ma temalt pilku. Olime kaks saatuse narri, kes kogemata kokku sattunud. Ta higilõhn erutas mind. Nukulik palg ja vaevuaimatavad ihukumerused andsid mulle mehelikku energiat, millega ükski naine pole mind seni varustanud. Naeratades oleks Daisi kindlasti ilus olnud. Väga ilus. Kes küll suudaks niisugusele armsale olendile liiga teha?

„Mis su venna nimi on?” küsis Daisi.

„Martti. Ta on viis aastat Lõuna prefektuuris töötanud. Siia kolis ta kolm aastat tagasi. Aga mina olen kirjanik. Andri Aulis – seesama, kes kirjutas „Tühistaeva”. Olete lugenud? Ei ole? Seda saab igast raamatukogust laenutada. Mul on praegu üks novell pooleli, pisut abstraktsem kui mu eelmised teosed, inspireeritud Lemi „Solarisest”. Tahate lugeda?”

„Kas Martti tuleb varsti?”

„Ei tea. Teile ikka meeldivad raamatud?”

„Ma ei tohi siia kauaks jääda. Ka sina oled ohus.”

Nihkusin Daisile pisut lähemale, kibe klomp kurgus. Ta pöörane hirm oli nakkav. „Kes teid lõi? Mõni mees?”

„Ta lubas, et tuleb mulle varsti järele ja viib mu endaga kaasa. Ta tapab mu ära!”

„Ma kaitsen teid.”

Daisi mudis närviliselt käsi, laienenud pupillidega silmad vilasid ringi. „Tal on uhke maani kasukas. Ja kohver, suur reisikohver. Briljandid säravad kõrvas. Ilus naine, aga kuri pilk.”

„Naine?” kordasin umbusklikult.

„Mina ei ole selles süüdi, et ta suri. Mu isa tappis ta! Aga ta ei teinud seda meelega. Ta tahtis mulle head. Me olime vaesed …”

„Rahunege! Kui Martti tuleb, siis rääkige talle sellest.”

„Punapeal oli õigus! See punase peaga kutt nägi teda, ta nägi neid kõrvarõngaid!”

Daisi kargas püsti ja purskus lõõtsudes nutma. Puistasin üksjagu totraid sõnu, mida taolises olukorras ikka appi võetakse: „Pole viga, kõik saab korda, varsti olete kindlas kohas, teile antakse abi, te ei pea enam kartma.”

Daisi kõõksus paar minutit – pisarad klaarisid ta nägu – ja ütles siis laupa rutjudes: „Valutab …”

„Marttil peaks aspiriini olema.” Asusin kappides tuhnima. Köögis otsitavat kraami ei leidunud. Põikasin korteri toapoolele, otsisin sängi ümbrusest ja lauasahtlitest, kuni turgatas: olin ju alles mõne aja eest rohekat aspiriinikarpi vannitoas näinud.

Tabletilehele oli jäänud vaid paar nöpsikut. Küllap kulusid mõlemad marjaks ära.

Kui tagasi kööki jõudsin, oli Daisi kadunud.

Lippasin trepikotta ja kuulatasin. Tornmaja sügav kõri mühises. Inimnuttu ega paljaste jalgade plaksumist ei kostnud. Ta oli õhku haihtunud.

Köögis oli taburet ümber kukkunud, tõstsin selle püsti. Mu silmad-kõrvad sumisesid. Otsaesist puudutades leidsin sealt higipiisad.

Laud oli veriseid nutsakuid täis. Võtsin niiske lapi, kuid ei asunud kohe pühkima. Paistis, nagu moodustanuks verejäljed laual ühe ebamäärase sõna.

ZI

Ei tasu üle mõelda, tõrelesin endaga. Need on vaid siksak ja kriips, mille ta meeltesegaduses lauale maalis.

Taburetti kõrvale nihutades astusin selle koha peale, kus Daisi oli istunud. Nüüd näis kiri selgem:

21

Mis see on? Tema vanus?

Ei hakanud selle peale mõistust kulutama. Koristasin köögi korralikult ära, viskasin verised nutsakud prügikasti, pesin laua ja põranda. Aga segadust enda sees ma kõrvaldada ei suutnud.

Oli juba kesköö, äkiline rammestus murdis mu. Pea käis ringi. Kirjutamisest ei saanud enam asja, muusad olid uinunud. Laotasin magamiskoti Martti tuppa, voodist diskreetsesse kaugusse, ning pigistasin end sinna sisse. Viimastel päevadel oli palju juhtunud, see kõik tiirles mu vaimusilmal.

Mõne aja pärast tuli Martti töölt. Ta kolistas köögis ja solistas vannitoas. Tegin, nagu magaksin õndsa mehe und. Otsustasin, et ei räägi talle Daisist. Vaikida pole raske, kui mõistus õigeid sõnu ei leia.

Martti kiskus voodiserval püksid jalast. Rihmapannal kõlises valjult. Niipea kui ta teki alla vajus, hakkas norinat kostma.

Minul und ei tulnud. Mõtlesin öö läbi Daisile. Tundsin end kohutavalt süüdi. Oleksin pidanud talle järgnema, ta lootis ju abikäele. Mis temaga õieti juhtus? Mis edasi saab? Temaga, minuga? Olime tahtmatult kokku köidetud. Tema hirm sai minu omaks.

Ma poleks pidanud ust avama.