Читать книгу Ta tuleb läbi seina - Marek Kahro - Страница 3

31. detsember 2017 Tartu

Laane tänava nurgal asuva tornmaja lift oli teist päeva rivist väljas. Hoone ajutine invaliidsus ei heidutanud energilisi noori, kes lõbusas meeleolus kaheksandale korrusele ronisid. Treppidel plagises kuus paari jalgu, saatjaks raugematu jutuvada.

„Me võiks ilutulestikku katuselt vaadata.”

„Sinna ei saa ju?”

„Miks ei saa? Ronime aga!”

„Kuhu te Jensi kaotasite?”

„Ta jäi maja ette suitsu tegema.”

„Ma arvasin, et ta kobis tagasi oma kamba juurde.”

„Kiti, kuule, kuidas me katusele pääseme?”

„Miks ta üldse meiega kaasa jõlgub?”

„Mina kutsusin!”

„Lollakas!”

„Me saame ju katusele?”

„Ei saa, luuk on kinni. Katusel käiakse ainult lund rookimas, võti on Klepini käes.”

„Kes see Klepin on?”

„Ühistu esimees. Ta niisama ei anna.”

„Loll vend, kui ei anna.”

„Tasa! Ta elab siinsamas, mu kõrval.”

„Vedas sul!”

„Mis see Beka nüüd kolama jäi?”

„Pakub Jensile seltsi.”

„Ja seksi!”

„Neil on palju asju arutada.”

„Palju-palju.”

„Nad ei ole ikka veel lahku läinud?”

„Ammu läksid.”

„Mis nad siis koogutavad veel koos?”

„Raisk, säraküünlad jäid autosse!”

„Pohhui! Särame ise!”

Kätriin keeras korteriukse lahti. „Astuge märakoplisse!” ütles ta ust poikvel hoides.

„Koppel” sai koheselt võhmakaid kabjalisi täis. Kaks minutit hiljem polnud ainsalgi ülestoodud pudelil korki peal. Vahuvein hakkas voolama läbisegi õlle, siidri ja džinniga. Perenaine tõstis ema kingitud roosa orhidee postamendilt maha – ettevaatusabinõu juhuks, kui vallapääsenud kari oleks liigse rõõmuvee toimel kiini jooksma hakanud.

Nurgas vilgutas värvilisi tulukesi kääbuse mõõtu pühadekuusk, mille alumisel oksal rippusid mustad stringid. Keegi poistest oli need mõni tund tagasi, enne linnaskäimist, sinna poetanud. Kätriin koristas teadmata päritolu ihukatted jõulupuult, vandudes südames lõbusat kättemaksu. Prank to prank!

„Oodake sutsu,” pidurdas ta seltskonda. „Ma tahan teha teist kõigist video – koos ja eraldi. Siis panen selle kokku suurde aastavahetusvideosse. Need oleks nagu flashback’id.”

Kätriin haaras pihku Canoni kaamera, mis oli teda viimased paar aastat tublilt teeninud, ja suunas objektiivi seltskonnale. Kõik trallitajad – Ruta-Keiu, Lisette, Helis, Kaarel ja Päit – võtsid kaamerat nähes tuurid maha. Objektiivi ette jäid vehkivad käed ja saputavad pead.

„Youtube’i seda küll ei pane!” protestis Lisette.

„See läheb privaatvideote juurde,” selgitas Kätriin kaamerat langetamata.

„Võta poisse,” soovitas Helis. „Neile meeldib poosi panna!”

Päit näitas kaamerasse keskmist sõrme ja supsas pudeli huultele.

„Tahad äkki veel midagi näidata?” küsis Kätriin.

Kaarel, kes oli oma flegmaatilise loomuse õllepudelisse uputanud, tormas kaamera peale ja tekitas kannibaalselt häälitsedes näljase hüääni lõustu. Järgnes neiude ajuvaba naer.

„Kiti, mine küsi naabrilt võtit!” nurus Ruta-Keiu. „Oleks äge katusel käia.”

„Siis saad panna videole pealkirjaks „Käime katuseid mööda”!” pakkus Helis.

„Või „Kiti kuumal plekk-katusel”,” kädistas Lisette.

„Okei, lähen,” pani Kätriin kaamerat käest. „Suudate niikaua kained püsida?”

„Ei suuda!”

„Näha on!”

Kerged sandaalid varba otsa susanud, lipsas Kätriin naabri ukse taha. Ta andis kella, kuid vastust ei tulnud. Ilmselt võtsid Ivan Klepin ja tema naine uut aastat vastu väljas. Kätriin vajutas kindluse mõttes veel kord kellanupule ning pööras siis läbematult kannal ringi.

Ühtäkki sähvatas läbi trepikoja vali karjatus. See tuli kusagilt altpoolt.

Kätriin nõjatus jahmunult üle piirde.

Kuuldus summutatud kolin. Midagi klirises. Uks löödi pauguga kinni.

Uudishimu taltsutamata tapsas Kätriin paar sammu trepist alla. Ta ei mõistnud, kust need helid pärinesid. Seitsmendalt korruselt? Kuuendalt?

Korterist hüüti: „Tule nüüd, Kiti! Kell saab kohe kaksteist!”

Alumistel korrustel valitses hetkeline vaikelu, mille lõpetas kauge sammukobin. Keegi rühkis pikkamööda üles.

Kätriin lippas tagasi oma pessa, võigas karje jätkuvalt kõrvus kajamas.

„Noh, said või?” küsiti.

„Mida?”

„Võtme! Mida-mida!”

„Ah ei, kedagi pole kodus. Koguneme rõdule!”

Emajõe tagant tõusid esimesed tulilinnud.

Tütarlapsed haarasid joped selga, meessugu relvastas end pudelitega. Telefonide silmad suunati kesklinnale.

Kätriin kõlistas pokaalidega. „Kes kogu vahuveini ära kummutas?” hõikas ta rõdule.

„Üks terve pudel on veel diivani kõrval,” hüüdis Ruta.

Rõdul kärgatas pauk, mille peale Kätriin ühe pokaali laualt maha rehmas. Neiud kiljusid.

„Hull!”

„Ära rohkem tee!”

„Paugutamine on poiste ürgne instinkt!”

„Mul on paar pauku veel!”

„Nii vähe! Mis mees sa oled!”

Ukseklõpsatus andis teada Rebekka saabumisest. Ta traavis otse rõdule, kus teda ülevoolava juubeldusega vastu võeti.

„Said ka lõpuks tulla!” nöökas Kätriin.

„Alustasite ilma minuta, jah?” pillas Rebekka hingeldades. Punavad põsed ei suutnud anda helgust ta kaunilt voolitud näole. Silmad, mis tavaliselt sütitavalt sirasid, olid tõmbunud tuhkjasse vinusse.

„Kas sa üles tulles karjumist kuulsid?”

„Kes karjus?”

„Ei tea. See oli trepikojas, alles minut tagasi. Keegi oli nagu hädas või …”

Rebekka raputas krapsakalt pead. „Ei kuulnud.”

„Kas Jens läks ära?”

„Õnneks jah.”

„Kuidas tunne on?”

Rebekka naeratas võidukalt. „Pole paremini tundnudki!”

„Tere tulemast vabade naiste ordusse!” ütles Kätriin ja ulatas Rebekkale pokaali kihiseva märjukesega.

„Olete valmis?” tõstis Kaarel õllepudeli nagu marssalikepikese.

Ilutulestiku raksatused kostsid õige lähedalt.

„Neli … kolm … kaks … üks …!”

1. jaanuar 2018

Martti Aulis tõstis telefoni kõrva äärde.

„Tšau, ema!” rõkkas ta. „Head uut aastat!”

„Head uut aastat, poja!” kostis soe vastus. „Kuidas siis vana aasta ära saatsid? Oled üksi?”

„Mitte päris, tähistame siin väikeses ringis.”

„Kes sul seal on?”

„Ah, igasugu sõpru. Mõned kolleegid.”

„Naisi ka?”

„Paar naist ikka on.”

„Vallalised?”

„Ei, ammu abielus.”

„Nad on sul üsna vaiksed. Ei teegi mürglit?”

„Ma olen praegu köögis, külalised tegutsevad toas. Nad on haritud inimesed, panevad vagusi pidu.”

„Ärge te palju jooge!”

„Ei joo. Vaatasime just ilutulestikku. Paugutamine oli kõva.”

„Oi jumal, meil siin Kihunas lasti ikka kõvasti rakette! Rahval raha jagub, mis viga seda taeva lasta!”

„Kuidas teil muidu olukord on?”

„Seitsme ajal käisid Kalle ja Gunta meie juurest läbi. Tõid näärikosti – martsipanikomme ja itaalia leiba, seda … subotat või mis ta oli.”

„Ciabatta?”

„Vot, seda jah. Hommikul lõikame lahti.”

„Hästi siis, ole terve! Varsti näeme.”

„Oota, ma annan Andrile ka toru!”

„Ta juba saatis mulle sõnumi.”

„Andri, võta noh! Kõnele vennaga!”

„Tervitus!” kõlksatas Andri poisilik hääl mõne hetke pärast. „Head uut aastat!”

„Sama sullegi.”

„Noh, Tartus ka ilm hea ja … ?”

„Väga hea ilm. Tänavad on ainult natuke libedad. Eile sadas, nüüd tulid külmakraadid peale.”

„Aga homseks lubati jälle sooja.”

„Ilm jukerdab, jah.”

„Jajah. Mis siis ikka. Eks pidutse edasi!”

„Pidutsen, pidutsen! Ole mõnus!”

Martti vajutas kõne kinni. Tüütu tseremoonia sai läbi.

Ta istus sängiserval. Üksi, nagu tavaliselt. Keegi polnud teda meeles pidanud ega enda juurde uut aastat vastu võtma kutsunud. Tal endal ei jätkunud söakust, et kedagi oma kitsukesse poissmehe residentsi paluda. Need viis iselaadi neidu, kellega ta möödunud aastal üksteise järel saba keerutas – mis nende nimed olidki? –, vajusid kiirelt minevikku. Seltsi pakkusid vaid neli seina, verivorst ja prantslasest külmarohi.

Aga tuju polnud sugugi mäda. Polnud põhjust norutada ega varakult teki alla variseda.

Näppude välkudes sepistas ta sõnumi: „Uueks aastaks koorem õnne, mida pole olnud enne! Kallistan :)”

Ta pani selle teele, tundes väikest kiili südame all vurisemas.

Minut hiljem saabus vastus: „Ole ka sel aastal tubli! Tööd, jaksu, palju edu ja rõõmu!! Silja.”

Martti nädalavanuses habemes süttis rahulolev naeratus, mis pahvatas laialt lõõmama, kui saabus järelsõnum: „Soovin, et oleksid siin.”

„Veel parem, kui SINA oleksid siin, mu kaisus :P”

„Unistused, unistused!”

„Vahel nad täituvad! Järsku kohe nüüd??”

„Kui mitte nüüd, siis varsti!”

„Jään ootama :)”

Voodi kõrval, öökapi aset täitval taburetil seisis peaaegu tühi konjakipudel. Selle vähene sisu rändas vulinal klaasi ning sealt edasi üle kuivade huulte. Magusalt mekutades keeras Martti teleka heli pisut kõvemaks. Ekraanil jätkus muusikaline aastavahetussaade.

Akna taga kõmatas hele kärgatus, kuid Martti ei pööranud sellele tähelepanu. Keegi majaelanikest tegi ilmselt rõdul pauku. Las möllavad!

Ta sättis padja mugavamalt kukla alla ning naelutas uneleva pilgu telerile. Ometi kord tundis ta end kerge ja õndsana nagu atmosfääri ülemistes kihtides hõljuv ingli tiivasulg.

Aasta oli hästi alanud.

„Issand!” kähistas Kätriin haavu nähes.

Vigane pauguti oli Kaarli näppude vahel plahvatanud. Kõversuised neiud jõllitasid ta kõrbenud pihku, häälepaelad äsjasest kiljatusest lukus.

Rebekka toibus kõige kiiremini. Ta tõttas pimedusega löödud noormeest küünarnukist toetama, käratades jõllitajatele: „Laske kraanist vesi jooksma! Ja otsige sidemed välja!”

Neiud lendasid nagu kajakad nõutud kraami järele. Päit peitis end toanurka, silmad pahupidi. Ta ei võinud haavu, verd ega kõrbenud nahka näha.

Kerge ving hõljus veel rõdu kohal, kui Rebekka poolpimeda Kaarli ettevaatlikult köögi poole talutas. Segase mõminaga, millest teravam kõrv võis eristada kümmet sorti vägisõnu, tuigerdas Kaarel valamu äärde. Rebekka vaibumatul toel sirutas ta käe jaheda jooksva vee alla. Silmi avaramalt pärani ajades mõistis ta, et nägemisega on kõik korras. Selge pilt hakkas jälle ette tulema.

Keegi ei pillanud etteheiteid. Ehmatus oli seltskonna kaineks põrutanud.

Rebekka käänas Kaarli peopesa hellalt enda poole ja uuris seda köögilambi eredas vihus. „Paistab üsna sügav põletus. Nahk on ribadeks.”

Päit tundis, et tal ei püsi joogid enam sees. Ta ruttas kobinal WC-sse.

Kätriin ulatas Rebekkale tualettkapist toodud marlirulli. „Muud ma ei leidnud.”

„Kuhu sidemed kadusid?” kibrutas Rebekka kulmu. „Ma alles ostsin paki.”

„Hügieenisidemeid on meil kümme tonni,” avaldas Kätriin, „aga vaevalt neid praegu vaja läheb!”

Rebekka loputas Kaarli peopesa põhjalikult läbi ning sidus seejärel Ruta-Keiu abiga marliriba noormehe pihu ümber.

„Esialgu käib kah,” pudises ta rahulolematult.

„Kutsume kiirabi?” päris Lisette huuli puredes.

„Ei ole hullu,” üritas Kaarel neide rahustada. „Näpud on alles.”

„Aga ajud on sodiks,” vaimutses Kätriin. Tema killuga ei tulnud keegi kaasa ja see tegi talle veidi tuska. Ta oli harjunud, et kodus tiirlevad kõik planeedid tema ümber. Nüüd oli tähelepanu keskpunktis hoopis ta haavatud ekspeika.

„EMO-sse tuleb igal juhul minna,” ütles Rebekka rangelt. „Nad lapivad su korralikult kokku.”

Kätriin, ainus tulijoogist rikkumata hing ses seltskonnas, soostus oma autole hääled sisse lööma ja haiglasse sõitma. Kaarel aidati riidesse nagu mannetu mudilane. Kui peopesa poleks talumatult huumanud, oleks ta näitsikute hoolt täiel rinnal nautinud.

Isehakanud kiirabibrigaad oli juba lävele jõudnud, kui Kätriin käsi pildudes hüüatas: „Persse, lift on ju rikkis!”

„Vahet pole, lähme aga trepist,” ütles Rebekka. Ta asus Kaarlit toore rammuga toetama – unustades nähtavasti, et mees püsib ka iseseisvalt jalgel – ja juba võetigi ette esimene lõik trepikojas, mis paistis kaheksanda korruse mademelt nagu tinakaevanduse šaht.

Karge õhk ja hahkjas valgus mõjusid Kaarli näolihastele nii lõdvestavalt, et ta pidi Rebekkale ühtejutti mitu naeratust poetama. Uhkest saatjaskonnast ümbritsetuna libises ta trepist alla. Kiiret polnud kuhugi.

Kuuenda korruse mademele lähenedes märkas Kätriin, et parempoolne korteriuks avanes. Pikas vanamoelises kasukas proua astus, selg ees, trepikotta. Närvilise visadusega tiris ta enda järel matsakat ratastel reisikohvrit. Samal ajal näperdas ta toretsevat briljantidega kõrvarõngast, mis nagu säbruline jääpurikas karvase krae kohal rippus. Nähes noortekampa trepist alla sõudmas, tõmbus ta kohemaid tagasi korterisse ning sulges ukse.

Killavoor jõudis peagi väljapääsuni. Kätriin hüppas rooli taha. Kaarel – kergesti purunev pambuke – pakiti tagaistmele, Rebekka pehme üsa lähedusse. Ka Lisette otsustas haiglasse kaasa tulla.

Auto kaksas paigalt ning kadus unetu linna vilkuvasse tingeltanglisse.

Mõni minut hiljem avanes taas kuuenda korruse uks. Kasukaga daam kõõritas üle läve. Veendunud, et õhk on seekord puhas, alustas ta vaevalist teekonda trepist alla, reisikohver ankruna järel.