Читать книгу Ta tuleb läbi seina - Marek Kahro - Страница 4

3. jaanuar Tartu

Selmar Unt jõudis ühiselamusse veidi enne südaööd. Välisuks oli juba suletud. See polnud hea uudis külmetavale noorsandile, kel oli uksekaart maha ununenud. Nõudlik koputus klaasile äratas valves olnud turvamehe. Pahura kulmukortsutuse saatel lasi ta hädalise sisse. Samalaadsete grimassidega oli ta Selmarit paari viimase aasta jooksul korduvalt kostitanud. Tavaliselt järgnes ka tosinkond tõredat sõna, kuid seekord jättis turvamees need hoiule – mõneks järgmiseks puhuks.

Selmar sõitis liftiga neljandale korrusele, oma tagasihoidlikku ühikatuppa. Jens külitas voodil, helendav nutitelefon kaisus.

„Kus käisid?” küsis ta tühjalt.

Selmar heitis toakaaslasele tuima pilgu. „Niisama kondasin. Õpid eksamiks?”

„Veits vaatasin jah. See pneumosüsteemide soga ajab mul juhtme kokku.”

„Mu meelest ei ole pneumo üldse raske. Materjaliõpetus ja analüütiline mehaanika on palju jõhkramad. Pneumost saab üldiselt lihtsamalt läbi.”

„Sõlmede ehitus, suruõhu rõhkude suhe, silindrite dimensioneerimine … paras ulme. Oleks pidanud vist rohkem praktikal käima.”

„Sa masinaelementide kursust oled võtnud?”

„Eelmine aasta võtsin, aga läbi kukkusin. Muide, saad sa mulle standardiseerimise konspekti laenata? Mul on keermete profiilid puudu.”

„Kohe saadan,” kigises Selmar ja lülitas sülearvuti sisse.

„Kiiret pole,” ütles Jens ja sirutas end voodil. „Tänaseks aitab ajukepist. Keeran parem magama.”

Trallitav vile huultel, tõmbas ta särgi seljast, krahmas kapist hambapesuvahendid ja suundus läbi vahekäigu vannituppa, mida kahe kõrvuti asetseva toa üürilised ühiselt kasutasid. Teise toa elanikud polnud veel jõuluvaheajalt tagasi jõudnud, kogu tander oli seega Jensi ja Selmari päralt.

Poiste toas oli just nii palju ruumi, et nad võisid ilma avariiohuta teineteisest mööduda. Peale nende oleks sinna mahtunud veel kolm kirpu ja lahja hiir. Jensi pool oli veidi süsteemsemalt korraldatud ja midagi üleliigset seal ei leidunud, kui mitte arvestada nukrat Fischeri-nimelist suusapaari, mis konutas sängi kõrval nurgas otsekui mälestusmärk lumetutele talvedele. Seevastu Selmari poole peal valitses maailmaloomise-eelne kaos, millest isegi kõigeväeline vanajumal poleks suutnud vett ja tuld eraldada.

Mõhkliku madratsiga voodi, kuhu Selmar oma kõhnad kondid ööseks paigutas, oli päeviti võimsa krempliga üle koormatud. Juhtmete, sokkide, särkide, teepaki, koolapudeli, poolikute müslibatoonide, käsikirjaliste konspektide, vedrude, poltide, kruvikeeraja ning kasutatud ja kasutamata pabertaskurätikute vahele olid sattunud ka uksekaart ja telefon. Viimane leid tuli Selmarile üllatusena, sest välja minnes oli ta arvanud, et kõneaparaat istub tal kindlalt põuetaskus.

Telefon oli vahepeal registreerinud neli vastamata kõnet ja ühe tekstisõnumi, kõik samalt numbrilt.

Sõnumis seisis: „Kallike! Sa unustasid rohud maha!! Mis nüüd saab? Vanaema.”

Selmar toksis vastuse: „Kõik on OK. Saan ilma ka.”

Muidugi teadis ta, et vanaema pole võimalik mõne sõnaga maha rahustada. Ega ta ennastki veenda suutnud. Ta tahtis unerohud ära unustada, ehkki arst oli teda hoiatanud, et ilma nendeta võib ta nipsupealt kangeks jääda. Ja siis ei aita enam miski muu kui hauakaevaja labidas.

Vanaema oli Selmari üksipäini üles kasvatanud. Endiselt ei tahtnud ta oma ainsat silmatera pihust lasta, ehkki Selmar püüdis memmele juba pikemat aega tõestada, et on igati tugev ja iseseisev poisu, kes ei vaja enam ööpäevaringset hoolt. (Piisas natukesest taskurahast, mille memm napist pensionist talle pudistas.) Ometi pidi Selmar endale tunnistama: kui ta ei ripuks üht jalga pidi vanaema põllepaela otsas, oleks ta juba ammu kuristikku sadanud.

Segaseid mõtteid tõrjudes tegi ta kola kõrvale ruumi ja potsatas arvuti taha. Kerge kihelusega avas ta Youtube’is Kätriin Vaarmani kanali. Ta oli seda juba pool aastat jälginud. Libistanud kursorit üle kirevate pisipiltide rodu, klõpsas ta kõige värskemal videol, mis oli alles mõni tund tagasi üles laaditud. Pealkiri tõotas palju: „Suur pauk ja uue aasta lubadused”. Videot oli vaadatud 878 korda.

Ta seadis pildi täisekraani režiimile ning koondas kogu tähelepanu kahele näitsikule, kes vaatajale edvistavalt lehvitasid.

„Hei-hei, kukunukud! Kiti siin! Head uut aastat! Näete, kes mul täna kambas on – minu kõige kallim toakaaslane Beka! Ütle tere!”

„Tere!”

„Kuidas uus aasta algas?”

„Uniselt.”

„Hahaa! Beka on suur unimüts, ta töötab unekliinikus. Kõik tutsid ja totsid, kes ei saa öösel magada, on oodatud Beka juurde. Tema paneb teid ilusti tudule!”

„Teki panen ka peale.”

„Ja laulad unelaulu.”

„Ainult lisatasu eest!”

„Okei. Käes on aasta 2018. Räägi, Beka, mida sa alanud aastal lubad korda saata?”

„Kavatsen rohkem tööd teha.”

„Appi kui igav!”

„Ma mõtlen: tahan rohkem pappi teenida.”

„Muide, Beka alustas uut aastat vallalisena. Nii et kõik kutid, kellel on taskud pappi täis – võtke sappa!”

„Aga Kiti lubas, et tema hakkab kaalu jälgima!”

„Jäta jutt! Mul ei ole midagi jälgida.”

„Ja ta lubas ka mehaanikat õppima minna.”

„Nojah, see on sellepärast, et meie majas läheb lift pidevalt rikki ja no ausõna – ei viitsi ju kogu aeg trepist üles-alla käia. Me elame ikkagi kaheksandal korrusel.”

„See ongi hea meetod, kuidas kaal kontrolli alla saada – lippad muudkui trepist!”

„Ah et sina oled nõus lippama iga jumala päev, kompsud käes, mööda treppe? Kamoon!”

„Miks mitte?”

„Selge, Beka tahab olümpiale pääseda, nii et las teeb trenni! Aga liftiga seoses on meil ka üks lugu rääkida. Loodan, et teil, kukunukud, algas aasta huvitavalt. Meil küll algas. Lausa suure pauguga! Juhtus selline lugu, et minu eks …”

Vannitoaukse klõksatust kuuldes vajutas Selmar video pausile.

Sellal kui Jens end magama sättis, lasi ta pilgu üle päevauudiste, mis teda põrmugi ei huvitanud. Mõttes rändas ta mööda Amsterdami tänavaid, pihus Rebekka käsi.

Amsterdam hakkas teda ligi tõmbama juba lapsena, kui ta luges „Hõbeuiske”. Ta tundis, et tal on vaese Hans Brinkeriga palju ühist. Holland ja eriti selle pealinn, mis tänavaoreli vallatutest helidest rõkkas ja vulises, näis muinasloolise kohana, kus täituvad kõik soovid. Kui ta kujutles end Herengrachti kanali ääres jalutamas, oli ta jälle terve. Leidsepleinil uisutades oli ta vaba. Eftelingi lõbustuspargi karussellidel tiireldes oli ta rikas. Vondelparki paplite ja plaatanite all piknikut pidades oli ta armastatud. Beka ei jäänud temast sammugi maha.

Ta ei olnud sellesse tüdrukusse armunud. Amsterdamis polnud kohta romantikutele. Igal teisel tänavanurgal seisid sildid „Amelemine keelatud!” ja „Mitte suudelda!”. Ta soovis vaid, et Beka teda puudutaks. Kasvõi niisama, nalja pärast. See oli tema murdmatu kinnisidee, väike neitsilik ulm, millest kaugemale ta fantaasia ei sirutunud.

Esimest korda oli ta Rebekkat näinud möödunud kevadel, kui tüdruk pärast mingit pummelungi Jensi käe otsas ühikasse ilmus. Jensi jaoks oli ta elu jackpot, Selmarile püüdmatu sireen. Sel ajal kui Selmar unetuna teki all piinles ja end liikumatuks sundides magajat teeskles, armatsesid kaks metslooma sealsamas kõrval. Valus oli kuulda Beka mõnuoigeid, teades, et ta ise pole kunagi võimeline seda ega ühtki teist tüdrukut rahuldama. Ta polnud millegi poolest Jensiga võrdväärne. Jensil oli vahemereline jume, jõuline kere ja haarav naeratus, mille taha jäid pidama paljude neidude pilgud. Ta oli otsene vastand tontvalge naha ja punase karvaga Selmarile, kelle kehalaad sarnanes hämmastaval kombel üksiku kõrkjaga.

Jensi ja Rebekkat sidus vaid voodilinade vahele pigistatud higine maailm. Nad talusid teineteist loogikale ja kainele meelele tundmatu ürginstinkti tõttu. Vaim leppis selle liiduga senikaua, kuni ihu oli rahul.

Aga nüüd oli Beka Jensi sängist välja pudenenud. Mõistus ütles Selmarile, et tal pole vähimatki võimalust Jensi asemele astuda, kuid süda plärtsatas: on küll! Tuleb vaid õigel ajal õiges kohas olla. Küll siis Beka teda märkab. Ja edasi tuleb … Amsterdam!

„Kuule, viitsid veidi liigutada?” küsis Jens. „Mul on ühele tipsile vaja mant ära viia. Ta hullult mangus.”

„Ma ei taha oma sõrmejälgi selle sita külge,” tortsas Selmar. „Eelmine kord oleksin peaaegu vahele jäänud.”

„Need on sul mingid luulud. Mendid ei käi sul sabas, ära pabista!”

„Miks sa ise oma värgiga ei tegele?”

„Tibi tahtis, et sina talle kommi tooks. Sa hakkasid talle vist meeldima.”

„Kes see on?”

„Tead küll – Toomepuu-lita. Mitu päeva kuival olnud, nüüd tuli jälle isu peale. Ei tea, kuhu ta selle kõik kühveldab?”

Jens koukis oma spordikotist välja väikese õhukindlalt suletud pakikese, milles oli valge pulber. Mängitud hellusega poetas ta selle nagu hinnalise kristalli Selmari ette lauale.

„Nuusuta! Lõhnab hästi, jah?”

Selmar põrnitses kotikest ilmse vastikusega. Ta ütles: „Okei, võin ära viia, aga see on viimane kord. Millal ta tahab?”

„Täna öösel, kella kolmeks.”

„Enne hommikut ei viitsi ma välja minna.”

„Selge, hommikul siis. Küll ta ootab. Saate kokku seal, kus eelmine kord. Ta on sulle väga tänulik, usu mind!”

Jens libises teki alla, näppis veel mõne minuti telefoni ning kustutas seejärel enda poolelt tule.

Selmar jäi ekraanivalgele tuiutama. Ta oli mõnda aega pidanud plaani, et kolib sellest ühikast minema. Ta ei talunud Jensi lähedust. Sel närul oli tüütu komme kõik räpased tööd tema kaela veeretada. Sõpra mängides surus ta mõnikord demonstratiivselt Selmari kätt – kaua ja kõvasti. Selmar oli sündinud paremakäelisena, kuid olude sunnil oli ta õppinud peensusi nõudvaid toimetusi vasaku käega tegema. Jens teadis seda. Ta teadis ka, et Selmar oli varasemal ajal kõvasti kanepit tossutanud ning seda tõsiasja silmas pidades õrritas ta toakaaslast igal võimalikul juhul mõne savututi või amfitriibuga. Seni oli Selmar kiusatusele vastu pannud. Ta pidi igal juhul Jensi mõjuväljast eemale pääsema. Paraku polnud mõistliku hinna eest kusagil mujal head kohta saada. Tuli oodata vähemalt kevadeni, kui üüripinnad vabanesid.

Kuuldes, kuidas toakaaslane sügavalt hingama hakkas, otsustas Selmar trotsist tuge leides tegutseda.

Ta avas doktor Alveri unekliiniku kodulehe, mille päises kuulutati: „30% eestimaalastest kannatavad unehäirete all. Meilt saad abi!”. Paremas veerus seisid töötajate lühitutvustused ja portreepildid. Ühelt realt võis lugeda: „Rebekka Sildrik, unetehnoloog. Psühhoteraapia, une tehniline registreerimine ja hindamine”.

Selmar oli sel lehel juba kümmekond korda käinud, Rebekka asjalikku portreed jõllitanud ning siis aralt taandunud. Enam ta seda teed ei läinud.

Ta klõpsas nupule „Registreeri vastuvõtule”.