Читать книгу Päikseta paradiis - Marek Kahro - Страница 6
2.
ОглавлениеSee sügis pidi tulema teisiti. Tosina aasta jagu 21. kooli pinkide nühkimist jäi seljataha, silmapiiril terendas uus haridustempel, uus linn, uued inimesed. Uus elu. Mäng, mis polnud mind ühegi trumbiga õnnistanud, sai läbi ning saabus värskete kaartide jagamise aeg. Püüdsin pealetükkivat elevust, mis põues nagu võidulipuke plagises, perekondlikel koosviibimistel kiuslikult maha suruda. Ma ei tahtnud, et mind rõõmsana nähtaks. Mind ootas Academia Gustaviana, väike armas Tartu ning suur ja kreemjas ports vabadust. Paraku unustasin naiivses optimismipuhangus, et ka uue mängu hakul jagatakse kaardid välja vanast pakist.
Isa oli viimastel aegadel oma kaasustega püstihädas ning pärast seda, kui ta juba kolmandas järjestikuses protsessis kaotajaks jäi, torkas ta läbi kibeda muige, et peaks edaspidi suurpetturite asemel roolijoodikuid kaitsma – nemad jätab kohus ju karistuseta. Iga kaotatud protsess oli tema, mitte süüdistatava kaotus. Martin Maiste ei olnud mingist luuserite liigist tegelane, talle kõlbas vaid võit – võit kõigis kohtuinstantsides ja ei teragi vähemat. Kuigi parema meelega kaitses ta majanduskurjategijaid, suurekaliibrilisi kelme, korruptante ja röövleid, oli ka paar prominentset liiklushuligaani tema tiiva alt kohtukulli rünnakute eest varju leidnud. Paragrahvid olid talle nagu jäämäed, mille vahel ta koos hirmunud kundega osavasti laveeris ning enamasti ka kuiva nahaga kaldale pääses. Kui nii juhtus, kuldasid kröösused tubli paadimehe heldust ohjeldamata üle ja raputasid briljandipurugi peale.
Olla vandeadvokaat Maiste poeg oli muidugi ääretu au – vähemalt mu nooremale vennale, kes alatasa papsi ümber lipitses ja juriidiliselt korrektset möla suust välja paiskas. Erki oli alustamas kümnendat klassi üle universumi kuulsas Prantsuse Lütseumis ja juba mõnda aega teadis ta, et kavatseb edaspidi õppida majandust ehk teisisõnu: käia mitte papsi, vaid mõne tema kliendi jälgedes. Ema tüüris parajasti üht kosmeetika jaemüügifirmat ning kiitis noorema poja valiku igal juhul heaks.
Ja siis teatasin mina ühel vihmasel augustipäeval keset forellilehalist õhtusööki, et andsin mõned nädalad tagasi Tartu ülikooli avalduse sisse ning minust saab – khm! – filosoof. Mampsi näkku ilmus selline küsimärk, nagu ta ei teakski, mida sõna „filosoofia” tähendab. Erki kergitas korraks kulmu ning jõudis enne uue forellitüki suhupistmist peaaegu kahjurõõmsalt muiata. Papsik seevastu ei reageerinud kuidagi. Ta vaid mühatas ja ütles: „Kui juba nii otsustasid, siis lase käia.” Ma ei suutnudki tema söögiisu rikkuda.
Mampsi keedukartulid olid aga korraga mõruks muutunud. Ta pani noa ja kahvli kõrvale. „Kus sa seal Tartus elama hakkad?” päris ta.
Nüüd tuli kõige raskem osa. Võõra tengelpunga näppimine. Ma poleks tahtnud seda üldse väikevenna kuuldes teha, kuid sobivamat aega ei olnud enam mõistlik oodata.
„Eh, ma uurisin seda asja ja mõtlesime ühe sõbraga kahe peale korteri üürida,” andsin teada. „Sõber” oli ses lauses pisuke liialdus, sest kutt, kellega kavatsesin pinda jagada, oli mu kunagise klassiõe tuttav, kel sügisel samuti ülikooli asja ja kellega mind sidusid vaid netis vahetatud põgusad sõnumid.
„Selleks tahad sa muidugi raha,” aimas mamps.
„Veidi kõppi ei teeks paha,” püüdsin naeratada. „Aga ainult esialgu. Ma ei jää teile koormaks, katsun endale Tartus mõne tööotsa leida.”
„Ülikoolil peaks ju soodsad ühiselamud ka olema?”
„Kõik kohad olid juba täis. Aga me leidsime ikkagi maru odava korteri, kesklinnale päris lähedal.”
„Ega ometi Supilinnas?”
„Seal kusagil jah.”
Mõelda vaid! Maiste vanem poeg asub elama Taaralinna agulis!
„Ära kolimisega kiirusta, kindlasti leiad mõne parema katusealuse,” ütles mamps veidi närviliselt.
Paps paistis teist meelt olevat: „Tee, mida iganes tahad, Gert! Meie sind ei takista. Aitame niikaua, kuni sul seda vaja on.”
Papsi strateegia oli peen, kuid läbinähtav. Ta lasi mul meelega maanduda aguliküla euroremondist puutumata hurtsikusse, kus ideaaljuhul paar nädalat piinleksin ning siis saba jalge vahel ja täid kraes tagasi issi-emme juurde tõttaksin, et neilt „ausa” ja „korraliku” korteri tarvis pappi lunida. Kuid tema plaan oli juba eos luhtumisele määratud. Ehkki mul puudus vähimgi aimdus, milline mu tulevane tudengipesake välja näeb, olin nõus kas või välipeldiku taga prahihunnikus elama ja nõgeseid vitsutama, et papsik ainult oma harjumuspärast tahtmist ei saaks ning minu elu ise elama ei tikuks, nagu ta seda juba 19 aastat oli teinud. Paps ei suutnud leppida mõttega, et see olevus, kelle ta oli kord sigitanud, ei sobitunud tema soovunelmatega. Pygmalion polnud suutnud luua kuju, keda armastada. Mamps oli sama vitsaga löödud, kuid teda oli õnnistatud ka näitlejaandega, mis rakendus kohe, kui tekkis vajadus märtrit mängida. Nad pabistasid eelkõige oma laitmatu maine, mitte minu tuleviku pärast.
Magu ja närve ärritava õhtusöögi järel sulgesin end oma tuppa, vanasse alistamatusse kantsi ülakorrusel, ja tegin mõned kiired surfituurid internetis. Olin juba hulk nädalapäevi tagasi kustutanud suure osa isiklikest kontodest suhtlusportaalides. Vahetasin ära telefoninumbri, et mitte ükski hing minevikust mind kollitama ei pääseks. Uued sõbrad pidid peale kasvama nagu haljendav rohi kevadel põletatud kulu asemele.
Aimasin, et jutud olid juba liikvele läinud. Kogu mu endine tutvusringkond teadis ilmselt viimse kui pisiasjani, mis enne jaanipäeva rannas oli toimunud. Kujutlesin, kuidas pommuudis kümnetes ja sadades MSN-ides levib ning üha uusi ja uusi mürgiseid muigeid esile kutsub. Ma poleks julgenud enam kellelegi neist inimestest, kellega varem nagu ehtsate sõpradega lävisin, otsa vaadata. Tahtsin nad unustada, et minagi võiksin ununeda.
Samas salvasid mind korduvalt paar eksistentsiaalset küsimust: kes ma ikkagi olen ja kuhu ma lähen? Esimene neist torkis eriti tigedalt. Kas vahetada maski ning mängida kaasa seda lakkamatut rollimängu, mis oli mu ümber alati pöörelnud, uues kostüümis? Hea idee. Või visata ülekullatud papist võltslõust hoopis prügikasti? Ei, seda poleks ma söandanud. Riskid mulle ei istunud. Show jätkugu.
Mis lähemas või kaugemas ümbruses parajasti toimus, ei olnud enam minu asi. Silmi jätkus vaid raaliekraanile, kõrvad katsin hõbehallide klappidega, kus vulises emotsioonidest tiine afroameerika muusika. Mõttes sirasid kollased taevatähed, mis sarnanesid omataolistega minu kortsu pikutatud T-särgil. Küünitasin nende poole, kuid ei ulatunud veel kahmama. Kunagi väikse põnnina arutlesin, mis tunne on olla kosmonaut – ise kuu ja tähtede peal jalutada, päiksetuul šokolaadipaberist skafandri kiivrit silumas, meteoriidid selja taga nagu küpsed õunad pots ja pots alla langemas. Sellest ajast polnudki palju aastaid, vahest vaid kümmekond, mööda tuhisenud. Mina olin meheks sirgunud, kuid tähed jäid miskipärast kaugemale.
Mattmust hiir plõksus ja klõbises. Sirvisin fotoblogi, kuhu sai gümnasistikarjääri jooksul mitu tosinat pilti üles riputatud. Hea kvaliteediga maastikud, suvised Võrumaa aasad, talvised Otepää alpid, Kuressaare linnus ja Paide vallitorn, Keila juga ja Valaste kosk, Saiakang, Katariina käik, Niguliste, Paks Margareeta ja mitu Hermanni. Paar pildirida rännakutelt seitsme maa ja mere taga. Natüürmorte ja mariine, hoolikalt ettevalmistatud ateljeelavastusi ja juhuslikke klõpsutusi. Rüps, Siret, Ville, Kristin, Klaabu, Ketu, Patsik, Karla, Märt, Heidi ja Rain… Portreede ja gruppidena. Värvigammas ja mustvalgena. Naeratavate ja pisut nukratena. Photoshopis viimistletutena ja täiesti naturaalsetena.
Viimase modellina täitis pildikaadri kiiskava lauguga Senjoriita, nooruke hiirjas ratsu. Ta oli mu lemmikvarss. Tema isa-ema olid uhked tõupuhtad andaluuslased. Senjoriita kõnekad silmasöed pritsisid mu näole kurbust. See valgus seal laiali ning jäätas meele. Ma ei jõudnudki tema sadulasse. Kriipiv nostalgia…
Mõned pildid näitasid end nii vanade ja võõrastena, nagu polekski ma ise kaamerasilma taga seisnud, kükitanud, põlvitanud, vaid hoopis keegi teine, mõni suvaline algaja piltnik. Kõik need tardunud hetked… Neil ei olnud enam tähendust, nad olid kõigest välgatused möödanikust. Mis seal ikka. Paarist klõpsust piisab, et kutsuda välja pimeduse vaimud, kes olnu endasse neelavad ega lase päevavalgusel enam kunagi mälestusi pleegitada.
Kustutasin kogu blogi.
Muidugi ei saa mälu petta. Teda saab ainult väheke vaigistada. Nappidele eluaastatele vaatamata oli mu mälupagas väga raske ja sisult sogane. Ma ei jaksanud seda kaasas kanda. Vajasin uusi seinu, sündmusi ning inimesi enda ümber, et kergendada kõike kogetut. Uinudes needsin maapõhja seda maja, millesse olin kängitsetud, seda saatust, mille materjaliks senised langetatud ning langetamata otsused. „Tahan siit ära!” kisasin mõttes. Reaalsuses tähendas see lihtsalt tõrksust ja pahurust. Juhtus ikka, et ma ei vastanud, kui mult küsiti, ega söönud, kui mind söödeti. „Tahan siit ära!” Ihkasin muutust, tuuled pidid ometi pöörduma.
Üsna hilja öösel, umbes kahe paiku, libistasin viimaks klapid peast. Maja oli vaikseks jäänud. Läksin ja tõmbasin voodis jalad könksu, magamisplaani polnudki. Mõtted, mõtted, mõtted jälitasid ja varitsesid mind nagu eepostest väljapääsenud hiidude varjud. Nende eest ei põgene, unne ka mitte. Parem jalg, mis mõnikord nõnda pakitses, et lonkamist nõudis, puhkas vasaku jala peal, kuid andis nüüdki tunda. Minu sees oli tugev metall ja mitu polti, aga paremat jalga maha toetades tundsin tihti, nagu oleks see klaasist või odavast kristallist ning niipea kui uljama sammu teen, puruneb see peeneks killukuhjaks. See polnud tema süü, see oli minu süü… Tunne võib olla petlik, kuid ka tundel on põhjus.
Tükk sünget taevast paistis voodisse. Kuulsin lainete mõõdukat müha, kuigi pigem kujutasin seda ette. Luulud, luulud, ei muud.
Suvi on varsti läbi. See rõve suvi, mis võinuks ometi hästi alata. Miks peab kõik, no tõesti – KÕIK, untsu minema?
Laud silmade kohal raskenesid.
Tahan siit ära…