Читать книгу Päikseta paradiis - Marek Kahro - Страница 7

Suvine pööripäev oli kallanud kõrvetava päikselõõsa üle väikse põhjamaa ning selle haruldase noosi üle võis ainult heameelt tunda. Tõotas tulla kaunis jaanipäev jätkuks keskkooli lõpupeole. Pisike seltskond, mis koosnes meie klassi parimatest paladest ja paarist tuttavast pihvist, organiseeris vabaduse päevade tähistamiseks automatka Pärnusse jaanitulele. Enne seda seisis sündmusterohkes puhkusekavas õhtu üksikul mererannal, melust kobrutava kuurorti lähedal. Sinna me kolme liikuri karavanis ka 22. juuni pärastlõunaks jõudsime. Teadsin algusest peale, et selle tuuriga liitumine on viga. Aga mind kutsuti kaasa. Viisakusest. Ja mina võtsin kutse vastu. Kah viisakusest.

Meid oli kokku seitse. Jäime ankrusse lahesoppi, mille juurde kuulus sõmer liivariba ning merega duetti mühanud männimets. Hiiglaslike puutikkude all kükitasid kanarbikuvallid, nende vahel risti-rästi kopse kõditava hõnguga oksarägu. Tulesöödaks tänuväärne materjal. Paar tüdrukut kuhjas männirisu hunnikusse, teised matkalised seadsid samal ajal üles telke. Neid oli ühes võetud vaid kaks, kummalegi sugupoolele. Teadsin, et see oli viga.

Kui laager sai enam-vähem püsti, kougiti välja söögikraam: grillvorstid, šašlõkk, plastkarpides salatid ning terve kotitäis joodavat. Oli õlut, oli siidrit, džinni ja mahla, oli pudel valget viinagi. Noore, äsja puurist pääsenud vareseparve jaoks kõlbas kõik, mis kurgust alla voolas ja õndsust juurde tõi. Pidev jutuvada, millesse mina esialgu kuidagi sekkuda ei osanud, tõmbas mu lihased aeglaselt krambilaadsesse seisundisse. Püüdsin oma kuiviklikkust kangema joogiga niisutada ning tegin kiirelt kahele õllepurgile ja siidripudelile põhja peale. Teadsin, et see oli viga.

Süüdati lõke, leegikeeltel lasti lihatooteid limpsata. Ühe auto CD-mängija võimendus oli põhja keeratud ning pagasnikusse paigutatud kõlarid tutvustasid rannamänniku põlisasukatele pealinna popimaid muusikapalu. Tiirud ja kajakad polnud maalt kostva stiiliga päri ning lendlesid vaid eemal, küllap isekeskis protestides.

Päike vajus madalamale, sepistas paarile kogukamale pilverüngale kuldsed raamid ning sukeldus viimaks merre, kuhu ta pilvedki kaasa tõmbas. Tasa õõtsuv vetepõld jäi müstiliselt õhetama. Algas valgete ööde maagia.

„Sa, Gert, oled täna päris vaikne,” märkas Heidi viimaks, kui tagumikke rannale laotatud tekile toetasime.

„Mis siin ikka lobiseda,” ühmasin õllepurki kummutades.

Heidi surus justkui pooliku naeratusega luba küsides oma külje vastu minu külge ning võttis mul lõdvalt ümbert kinni. See nii harjumuspärane liigutus jäi jahedaks. Tundsin end järsku suvalise kalana, kelle uimedele kalmaar kombitsad kleebib. Ma pean talle ütlema, mõtlesin. Pean leidma kiiremas korras õige aja ja koha, et ta põrgu saata, tuua lõpuks päevavalgele see ebamugav tõsiteaduslik fakt, et meist ei saa enam asja. Meie ihude ja hingede summa ei võrdu lõputu õnnepäevade hulgaga. Kaua ma varjan ja naeratavat näokest teen. Ring on täis saanud.

Meid sidus täpselt aastapikkune tutvus: esimest korda kohtasin teda möödunud jaanikul Pirital. Kõrge tuli, kõva pidu ja rekkatäis tüdrukuid. Heidi nende seas. Ta loositi mulle – ühel hetkel avastasin end temaga koos tantsuplatsil siiberdamas. Iga isane ihanuks seda võitu oma taskusse ja korraks oli mulgi hea meel. Kui alkoholipromille verre juurde tiksus, tõusis ka rõõm. Meist said vinged sõbrad ja vahest natuke rohkemgi. Üks kutt, kellega aeg-ajalt napsulaua taga kaarte mängimas ja toopi kummutamas käisin, tampis mulle koljusse vana tarkuse: „Sõbranna on see sõber, keda kõlbab keppida!” Kui sügis ja talv mööda vuhisesid, hakkasin kahtlustama, kas selle tõe vettpidav põhi pole mitte sõelaks kulunud. Tiitel „Heidi peika” passis mulle järjest vähem ja süüd oli selles vähemalt kahel inimesel.

Tegelikult oli Heidi tore tüdruk… mõnikord. Ta nautis laulmist ja tantsimist, mida ma tema juures täiel määral imetlesin, sest minu kõrvast oli mammutikari üle tormanud ning peenemal tantsupõrandal koperdasin ringi otsekui pakkude peal. Tennisepallide lennutamise õppisin ära just Heidi pideva suskimise tõttu – ta kutsus mu oma trenni, esialgu pealtvaatajaks, kuid peatselt surus ka reketi pihku ja kamandas mu teisele poole võrku vastaseks. Kui tuletasin talle meelde, et olen juhtumisi parema jala poolest sant, haaras ta kohe nagu nagist varuvariandi – soovitas lauatennist mängida, mis olevat veel rohkem fun. Mõne nädalaga sain peamised nõksud selgeks, servid täpseks ning Heidi enam kiidusõnadega ei koonerdanud. Jätsin talle kogemata kombel ütlemata, et õigupoolest on mu vanemad tennisega juba aastaid tegelnud ja ma jälestan seda mängu. Alles siis, kui Heidit kõrgele komisjonile vaadata-hinnata viisin, tuli see välja ning ema rõõmustas miniakandidaadi üle nutukrampideni. Ka isale oli Heidi mokkamööda – tegemist ju ühe teada-tuntud varaka ärimehe vennatütrega. Ootamatult kujunes Heidist blondeeritud rippsild, mis muutis minu ja vanemate vahelise lõhe käidavaks. Ema loovutas talle poole hinnaga väärt kosmeetikat, mida tänulik klient igale poole määris, kuhu aga oskas. Isa laenas teda kahtlaselt tihti endale tennisepartneriks.

Püüdsin ka ise Heidit kallite kingitustega kõditada, et suhet soojana hoida. Pooleaastase tutvuse järel aimasin nimelt arktilist tsüklonit meie ümber ja kohal tiirutamas ning see ähvardas kogu saavutatu jäätada. Heidi tundis end solvatuna, et ma temaga magama ei kippunud. Olime suhte alguses vaid kaks korda seksinud ja seda oli tema meelest andestamatult vähe. Muidugi ei hõõrunud ta mulle seda kõva häälega nina alla, kuid andis lakkamatult selleteemalisi vihjeid. Kulus vististi paar kilo kõrvarõngaid ja mitu meetrit kaelakette, et teda voodist eemale meelitada. Talvevaheajal käisime Slovakkias, mis pidi olema järjeks varasügisel tehtud Prantsusmaatuurile. Nädalavahetusel võis meid kohata peamiselt pealinna klubides ja pubides.

Kulistasin hoolsalt vägijooke, tõmbasin mõnes nurgataguses vaikuses kanepit, et tüdruk mu kõrval vähem häiriva kuju võtaks. Kevade saabudes sulasid mu kingid koos lumega. Ilmad läksid soojemaks, mina jahedamaks. Lõpueksamid olid tulekul ja ma koondasin põhilise tähelepanu neile. Heidi koormas mind. Mul polnud tema vastu suuri, tähtsaid ja sügavaid tundeid. Ta oli mulle vaid seltsidaam, justkui mingi plaat, mis ketras katkematu hooga vaid samu laule ning muutus pikapeale tüütuks. Muidugi oleksin võinud anda Heidile kõike, mida ta soovis: seksi, raha ja au esmajärjekorras. Mul oli olemas absoluutselt viimne kui pisiasi, mida Heidikese hing ihaldas: viimase peal auto (Mercedes-Benz), stiilne garderoob, sauna, jõusaali ja seitsme avara toaga häärber, üks imekena suvila Mulgimaal ning rasvane rahakott ja mõjukad vanemad, kes selle kõik tagasid. Milline tüdruk ei tahaks mitu korda aastas kus iganes maailma serva peal ringi aeleda, solaariumis ja spaas peesitada, end ilusate kulinate ja hilpudega ümbritseda ning tegelda ajaviiteks kaunite kunstidega nagu ühele haritud ja intelligentsele inimesele sobilik? Ja milline tüdruk ei tahaks endale sellist kutti, tänu kellele kogu see tröödel ja trall ka võimalik on?! Polnud kahtlustki – Heidi armastas mind pööraselt. Ta ei oleks suutnud minust iial loobuda. Kuidas talle siis öelda, et nüüd tuleb lõpp? Ma purustan ta ööbikusüdame.

Napid nädalapäevad varem, kui olin keskkooli lõpueksamitega ühele poole saanud, kutsus papsik mu endaga keldrisse pinksi mängima. Kõrvale põigelda ja keelduda polnud minu võimuses. Mu pallurioskused olid ühe tüdruku tõttu ilmsiks tulnud.

Koksisime siis kollast palli – isa ja poeg. Südamesooja pereidülli ses polnud. Minu mõtted lendlesid nelja tuule kaootilistes keeristes ega püsinud mingil moel mängu juures. See tähendas esimese seti kaotust, teise seti kaotust, kolmanda… Okei, lasin papal võidurõõmu maitsta, miski polnud talle ju rohkem meele järele. Kui mängu tema soovil lõpetasime, viskas ta mulle higi pühkimiseks valge rätiku ja küsis, mis viga, minu reket olevat kuidagi kange. Kaebasin, et parem jalg, raisk, teeb jälle häda. Ei, ei valuta, lihtsalt veidi nõrk tundub… Parem jalg oli mulle alati mugav ettekääne mis tahes tüütusest pääsemiseks, piisas see vaid välja sirutada ja virilat nägu teha. Isa ei teinud seekord mu hädaldustest väljagi. Ta viis jutu kohe Heidile. Too tüdruk olevat küll nii väsimatu tennisist, et tema tunneb end kohe vana härjana, kes kogu aeg pähe saab. Heidi, Heidi, Heidi… kuulsin seda nime mitu korda, ise jälgimata, millest paps õieti lobiseb.

„No eks võta ta siis endale naiseks, kui ta sulle nii kohutavalt meeldib,” purskasin järsku – enda kõrvalegi kõlas see mõeldust tigedamalt.

„Mis totrusi sa nüüd räägid?” kortsusid papsi kulmud kokku.

„Ah, ma olen lihtsalt tüdinud,” võtsin end veidi tagasi.

„Tüdinud? Minust? Või koguni Heidist?”

„Koguni Heidist,” vastasin rätikut tagasi papsile visates. Rühkisin trepist üles, suunaga vannituppa.

„Oota nüüd, oota!” hõigati mulle järele. Vannitoas jätkas ta minu pinnimist. „Kas teie vahel juhtus midagi?”

Mida talle öelda? Et sel paljukiidetud Heidil on minu jaoks liiga väiksed tissid? Äkki mulle ei meeldi, et ta kannab kontaktläätsi?

„Meie vahel pole midagi olnudki,” vastasin üsna ausalt.

„Kuidas ei ole? Te saite ju nii hästi läbi.”

„Vahepeal jõudis kohale, et ta ei ole minu maitse.”

„Sulle on väga raske maitse järgi olla. Tüdruk on ju sinu järele hull!”

„Mingu siis hullumajja!”

„Kuule mees, ma ei saa sinust üldse aru!”

„Vahet pole,” ütlesin, kui olin särgi ja püksid seljast visanud. „Ma lähen nüüd duši alla, loodetavasti ei tule sa sinna ka moraali lugema!”

Paps ei tulnud. Ta suu jäi mitmeks päevaks lukku.

Suhtlesin Heidiga ikkagi edasi, ehkki hoidsin teda õndsas teadmatuses oma tunnete ja mõtete külmast hoovusest.

Nüüd, sel kuival ja kaunil jaanikuuööl, oli aeg täis tiksunud. Ma olin tõe kuulutamiseks juba nädal otsa ettevalmistusi teinud, kuid praktikas võis see mu kroonilise arguse tõttu kergelt vett vedama minna. Tilgutasin hoolega kesvamärga keelele ja arutasin, et järsku õnnestub meil siiski „loomulikul” teel lahku minna. Äkki ta tüdib minust? Võib-olla kannatan veel pool aastat ega võta täit süükoormat endale? Ah, suudaks vaid! Ainult kannata ja kannata…

Meri loksatas, muusika tümpsus, lainete vahelt kuuldus kilkeid. Kuigi silmapiiril kondasid alles viimased päikseriismed, oli vesi päeva jooksul küllalt kuumaks köetud ning lubas pöörasematel tüüpidel end mõnuga kasta. Siledad, nooruslikud ja nüüd ka märjad kehad tikkusid juba kaugelt silmi. Lükkasin nad tusaselt oma fookusest välja.

Heidi paitas mu õlga ja rääkis tasasel meelal toonil. Ta rääkis ja rääkis ja rääkis. Mina ei kuulanud, ei kuulanud, ei kuulanud. Polnud üldse huvi.

„Mäletad, sa lubasid kunagi jaanuaris, et suvel läheme autoga matkama – sõidame pool Eestit läbi, võib-olla põikame isegi Lätti?” lausus Heidi mingil hetkel. „Kas see plaan on ikka veel õhus?”

„Ei tea.”

„Kuidas nii? Oleks ju lahe kahekesi veidi ringi rännata ja pisut vallatusi teha. Kingime endale ühe ilusa suve, mida kogu elu meenutada. Sulle ju meeldiks?”

„Sa keppi tahad?” põrutasin.

Heidi maigutas suud nagu kuivale visatud haug. „See tuli nüüd küll ootamatult…”

„Tahad või ei?”

„Ega sa ometi siin ei mõtle…”

Hakkasin spontaanselt naerma. Nüüd Heidi vist taipas, et olin parajalt vintis. „Mõtle vahelduseks millestki muust peale minuga magamise!” soovitasin talle.

Braavo! Saavutasin selle, mida kavatsesin: Heidi lasi must lahti ning tõmbus pisut eemale, kuid ei lahkunud mu kõrvalt.

„Nüüd sa küll solvasid mind,” teatas ta. „Aga kui sa kaineks saad, annan sulle andeks.”

„Ma pole puruju… purjus,” lällasin, kusjuures keerasin endale teadlikult kangust juurde, et Heidis võimalikult palju võikust tekitada. Kerkisin tekilt ja kaaberdasin teiste rannal lustijate sekka. Tundsin end madalalt ning vajasin ülendust. Raskemeelsushoog rauges, unustasin aja karmi voolu. Tegevusest puudus ei tulnud. Sulanud seltskonda, võtsin osa igast kerglasest vestlusest, mis koosnesid peaasjalikult lõõpimistest ja arulagedustest. Vette ma end ei sokutanud, sest mul lihtsalt puudus ujumisoskus. Nurjatud murumängud, limbo, samba ja üleüldine carramba ilmestanuks ka Rio lärmirohkeid randu. Oli raske uskuda, et need üksildases laheservas paganlikku päiksepüha tähistavad noored liiderdajad võisid olla viikingite kauged järeltulijad. Flegmaatikutest jäi järele vaid mälestus. Elu tahtis elamist ja pidu pidamist.

Kui viimased kahepaiksed tagasi rannale jõudsid, tekkis lõkke ümber romantikute ring. Raadio keerati maha, üks isane tüüp haaras auto pakiruumist jumeka korpusega akustilise kitarri ning selle kimeda tinistamise toel kerkis ühes sädemeteparvega üles joviaalne laulujoru. Tuli vene romansse, kantrit, folki ja isamaalisi viisijuppegi. Joogitopsid käisid väsimatult ringiratast. Päris kaineks ei jäänud meist keegi.

Iga veerandtunni tagant kukkus keegi ära ning varises telki magama. Kolm tüdrukut ronisid oma pessa, poistenelik teise, peaaegu sinna kõrvale. Uni langes kiirelt ning pühkis kogu lõbu ja romantika.

Minu teadvus ei vaibunud. Ka suletud silmade taga keerles maruline karussell, mis pildus laiali eredaid värvipritsmeid ja ulmelisi tabamatuid kujusid. Vähkresin oma magamiskotis. Mul oli palav, õhku vähe, aju tiirane. Kõikjal mu ümber väänlesid alasti ihud, pimeduse õhuke loor kõdistas fantaasiat. Kõrvus kõmisesid oiged ja ohked. Õlu voolas mulinal mu soonestikus ning hägustas niigi unesegast mõistust, kuid mõningaid kujundeid joonistas ta laugudetagusele mustale batistile eriti kirkalt, peente heledate kriidijuttidega.

Vähesest sahinast reedetuna tõusis üks reaalsetest kujudest ning lonkis telgist välja. Rain… Väärt klassivend, kibe pokkerikäsi, aususe ja usalduse etalon. Nii nagu talvel istusid tema jalga kõige paremini suusad, nii suvel keskmaaketsid. Ta sebis endast paar aastat vanema tüdrukuga, kes põõnas parajasti naiste poolel. Õigupoolest oli ta üpris tagasihoidlik poiss, aga see tähendas ka, et ta ei toppinud oma nina võõrastesse asjadesse ega otsinud iial säravat rambivalguse vihku, kuhu konte ja karvu üles seada. Kui ta aga mõne killu pillas, vääris see tõesti naermist. Jookidest eelistas ta tumedat õlut, vahel ka džinni. Mõlemat oli ta lõkke ääres ohtralt pruukinud.

Paar minutit lamasin rahulikult, kuid siis hakkas erutus kõhus võbelema. Kerisin end magamiskotist välja, nahas imelik kihk, mis kutsus Rainile järgnema. Telgi ees sirutasin kangeid lihaseid, ahmisin värskendavat soolakat õhku ning ümbruskonna kiiruuringu käigus tegin kindlaks Raini asukoha. Ta seisis eemal mändide all.

Paitas oma… oma kubet! Liginesin talle õige tasakesi. Rain pööras end vähimagi põhjuseta minu suunas.

„Ooh, kurat, sina!” näitas ta kergeid ehmatusemärke. „Mis sa passid seal nagu kummitus?”

„Tulin valgeid öid nautima. Paistab, et teed sama.”

„Noki aga noki!” porises Rain kanarbikupuhmast mööda manööverdades. „Tahtsin värsket õhku saada. Vanadusemärk, mis muud.”

„Jah, keska läbi ja pool elu ka läbi,” noogutasin ja ringutasin veidi näideldes. „Aeg lippab ruttu.”

„Kui nüüd mõelda, siis nii ta ongi. Me pole enam poisikesed.”

Rain läks oma auto juurde ja õngitses kahe esiistme vahelt veepudeli.

„Joogimenüü muutus?” osutasin pudelile.

„Tuleb kasuks,” vastas Rain, loputas suud ja neelas mõne lonksu. Ta pakkus pudelit ka mulle, aga sel korral ma loobusin.

Istusime maha, otse liivale. Olime mõlemad samas olekus, mis ilmale tulles, ainult püksikud tuli välja arvata. Mul oli natuke jahe, temperatuur oli langenud umbes kahekümne pügalani, kuid see ei seganud mind. Ajaratas püsis tühikäigul. Kas hommik oli lähedal või kaugel, polnud kella abita võimalik öelda. Madal lõke hingitses vaevaliselt, söed tema sees sisisesid nagu mustad mardused, hõõgusid ning kustusid ükshaaval. Pilgud rändasid läände, laiale merele, mis hällitavalt naksus. Põhjakaares rippus viirastuslik kuma. Vaid käputäis tindikarva pilvelappe eksles heledas, peaaegu helesinises taevas. Üleval valitses justkui päikseküllane päev, all maa peal aga tukkus tüüne öö. Varjud jäid seljataha, ees ahvatles valkjas avarus. Näis, et mitte kusagil mujal pole maailm nii avali kui ses hüljatud lahesopis.

Rain kõneles vaiksel pühalikul häälel ja mina vastasin samal toonil. Me oleks nagu kartnud, et võime selle lummava lõuendi enda ümber lõhkuda. Vestlesime minevikust, oma kooliteest ja meeldejäänud vahvatest sündmustest. Vestlesime tulevikust, unistustest, mida noored ikka hellitavad ja täituvateks hindavad. Ütlesin, et tahan minna ülikooli filosoofiat õppima. Olin juba arvestanud, et saan sinna libedalt sisse. Matemaatikast suutsin seitsekümmend neli punkti välja pigistada, inglise keeles jäi paar punkti üheksakümnest puudu, küpsuskirjand tiksus kaheksakümne viie peale. Hakkasin juba arvama, et olen millegi hiilgavaga hakkama saanud. Järgnesid lõpupeo lillesülemid ja õnnesoovid. Õhevil näod. Kombepärased stambid, lihtsad klišeed. Kõrvus kumises veel „Pesapuu on me kool…”, viimast korda, läkituseks. Kui aeg saab kord täis, lendu tõuseme tuhandekesi… Jah, tiivad sügelesid, terve ilm tuli üle mõõta. Ei öelnud siis veel keegi, et need tiivatohlakad kleebiti abaluunukkidele vaid viletsa kuumatundliku vahaga, ega hoiatatud, et kollanokad, kes võtavad otsesihi päiksekettale, leiavad end peagi marusoolaste ookeanilainete vahelt hulpimas.

Rain paigutas oma tulevasse ellu loodusteadused, bioloogia, geograafia. Juba mitu kevadet oli ta käinud vabatahtlikuna suuremate maanteede ääri prahist vabastamas, suviti heakorratöödel ja võsalõikustel. Ta oli tihti linnuvaatlusi teinud ning roheliste rattaretkest osa võtnud. Tuleva suve plaanidesse mahtusid needki ettevõtmised. Teda ei peibutanud universumi avastamata asteroidid – ainult jalgealune, muld ja sellest võrsuvad imed, millele ma ise kunagi tähelepanu ei raisanud.

Rainiga oli hea rääkida. Jagasime muljeid ja mõtteid nagu ammused sõbrad. Kunagi varem polnud ma temaga taolist lähedust tundnud. Ometi olime päris mitu aastat samas klassis käinud, ühel tseremoniaalsel üritusel isegi koos lipu auvalves seisnud. Raini rahuliku ilme all väreles alati rohkemat, miskit salajast, mis polnud kõigiga jagamiseks. Nüüd korraga siin piduehteis taevakupli all oleks ma sellest nagu osa saanud. Mulle näis, justkui oleks ta malbe naeratuse taga peitunud veel üks naeratus. Kuid mis sõnumit see kandis – ikka ei mõistnud.

Rain niisutas taas huuli kergelt gaseeritud veega ja ulatas siis pudeli mulle. Teist korda ära ei öelda. Noppisin tubli sõõmu pooleliitrilisest plastpudelist, mida oli puutunud selle sooja mehe suu. Sidrunilt laenatud maitsega vesi äratas mõnusa surina. Palav leek kiirgas Raini silmades. Kuigi teadsin, et kujutan seda endale ette, olin võimetu tunnete vastu sõdima. Kerge rammestus aktiviseeris veres õlletilgad, mis polnud veel haihtuda jõudnud. Kiilid ja koerliblikad lendasid minus, nagu oleksin vaid seest tühi koobas. Mu käsi liikus ühes pudeliga aeglaselt Raini suunas. Mõistus magas, süda kloppis.

Kas ma polnud iial varem ihanud kas või korrakski puudutada seda ihu, seda rinda, seda kõhtu, neid käsi, neid jalgu, mis kõik nüüd kohe mu kõrval hõõgusid? Kas ma polnud näinud neid kutsikasilmi ja seda õrna süütut muiet oma märgades unenägudes? Olin, olin küll! Temaga vesteldes punusin kõik mahasurutud kiremõtted salamisi tihkeks köieks, millega kavatsesin meid ühte siduda. Ta pööras oma uneleva näo minule ning sellest piisas, et pikka aega vaikitu saaks hääle. Veepudel ei jõudnuki tagasi omaniku kätte. Ma pillasin selle maha. Mu huuled sööstsid torpeedona Raini huulte poole. Tähtsamat sihtmärki polnud. Ma haarasin tema lihaselisest kehast, surusin end tema vastu ja suudlesin teda. Oma maist kesta ma enam ei tundnud. See põles raksuva leegiga.

Suudlus jäi põgusaks. Üllatusest oimetu Rain kaotas tasakaalu ning me langesime koos rannaliivale.

„Ei…! Raisk… mida sa teed… lõpeta ära!”

Rain peaaegu karjus, kuid ma ei saanud temast lahti lasta! Pidin oma kuumava ihu temaga ristama. Abitud hoobiraasud, mida Rain käte ja põlvedega jagada üritas, vaigistasid mind vähe, kuid tal õnnestus siiski minu alt välja murda. Olime mõlemad naksti püsti. Korraks välgatas selge mõistus.

„Rain!” hüüdsin – teadvustamatult, pooleldi ehmunult, pooleldi veel kireuimas, endalegi aru andmata, mida selle nime väljapaiskamisega saavutada tahtsin.

Vastus saabus kohe. Vägev latakas kolises vasakul põsel. Lendasin pea ees vastu kõrvalseisnud auto esikülge. Korraks, vahest paariks sekundiks, kaotasin teadvuse. Varisesin liivale, kolp vastu rehvi.

„Persse…” kumises Raini kahetsev hääl.

Kahe kuti osalusel toimunud vahejuhtum tekitas ilmselt küllalt valje helisid, sest peagi kuuldus tüdrukute ärksat säutsumist, millele lisandusid peagi ka madalamad noodid teise telgi poolt.

„Mis toimub?” küsis keegi tüdrukuist.

„Gert!” kiljatas Heidi üsna lähedalt. Ta käsi tungis mu kuklale.

„Ära puutu, asi võib tõsine olla!” hoiatas mehisem hääl.

„Jumal küll…” halises Heidi edasi. Tema rahakott oli viga saanud.

Mul polnud mahti kaua laipa mängida, ajasin peagi silmad pärani ning üritasin end käte jõul maast lahti tõugata. Mind aidati istuli. Tulemöll minu sees oli momentaalselt asendunud jääkõrbega.

„Ettevaatlikult, sul on pea verine,” teatas Märt, üks mu klassivendadest.

„Mida sa temaga tegid!” jätkas Heidi kisamist. Viimane märkus oli suunatud Rainile.

„See oli rohkem õnnetus…” vabandas Rain. „Ma ei tahtnud üldse…”

„Õnnetus!” kriiskas Heidi. „Sa oleksid võinud ta ära tappa! Mida sa oma arust mõtlesid!”

„Vabandust, ainult väike arusaamatus,” pobises Rain.

Tegin kohmaka viipe, mis pidi tähendama, et pole vaja paanikat õhutada. „Ma olen täie elu ja tervise juures, näed ju,” ütlesin Heidile. Mulle toodi kähku pabertaskurätikuid, millega veritsevat kohta tupsutada.

„Mis juhtus?” nõudis Heidi edasi.

„Ei midagi…” vastasin.

Rain astus vaikselt eemale. Ta ei tahtnud enam sõnagi kuulda. Ilmselt oleks ta kogu jama parema meelega unustanud. Seda ihkasin minagi.

„Ta käperdas Raini!” kuulutas äkitselt kutt, keda ma hästi ei tundnud, kuid kelle nimi oli vist Peep. Terav nool sähvas must läbi.

„Mida?” kiunatas Heidi ja vaatas mulle küsivalt otsa, samal ajal kui raske häbiga täitunud silmad tühjale liivale keerasin.

„Nad istusid siin,” jätkas tunnistaja, „ja siis lõi Gert talle külge ja tahtis tatti panna! Püherdasid siin väheke, enne kui Gert kolaka sai!”

„Pea suu!” käratasin kutile, kes paistis oma äsjase raporti üle lausa uhkust tundvat. „Sa ei näinud sittagi!”

„Nägin ikka küll! Nendest asjadest ei ole nagu võimalik valesti aru saada.”

„Aga sa ei saanud õigesti ka aru!”

„Rahune maha, mina pole süüdi, et sa pede oled!”

Kohatud itsitused saatsid hämmeldunud pilke, mis risti-põiki üle rannariba lendasid.

„Kao minema!” asus Heidi mind kaitsma. „Sellise sitaga võid vanaema lollitada!” Ta haaras mul kõvasti käsivarrest kinni.

„Ära usu, kui ei taha,” vastas Peep. „Ma räägin lihtsalt, mida nägin. Oli ju nii, Rain?”

Küsitav vaikis. Tema tüdruk oli tal ümbert kinni võtnud ning näis samuti segaduses.

„On tropp!” urises Heidi ning aitas mul kerget haava tohterdada.

„Tal on õigus,” ütlesin vaikselt. Kui uks saladuslikku tuppa oli juba irvakil, mis siis muud, kui see jalaga lahti lüüa. Ilmselt olin obadusest liiga uimane, et päris kristalselt mõelda ja tegutseda. Ülestunnistus paistis miskipärast ainus pääsetee. Meeleheitlik noaviibe, mis umbsõlme lahti lõikas.

„Mida?” küsis Heidi üle. Ta kas ei kuulnud või ei tahtnud kuulda.

„Tal on õigus, ma olen homo.”

Tegu tuli enne teadvust – teadvusväliselt nagu mingi kosmiline sõnum, mis ei pärinenud mu enda seest, vaid lihtsalt langes ülalt taevapragudest alla ja põrkas minu pealt kogu maailma laiali.

Heidi võpatas. Tema näolapikesel vaheldusid peened varjundid. „See seletab nii mõndagi,” lugesin ta ilmest.

„Sa ei räägi ju tõsiselt?” püüdis ta siiski naeratust ette kiskuda.

„On seda siis nii raske uskuda?”

Heidi vaatas vaheldumisi kõrvale ja minu poole, tegi nagu turtsuks naerust mõne nõmeda nalja peale ning pudenes viimaks must eemale. Nüüd olin tõesti vastik, nüüd olin tõhk ja pidalitõbine. Heidi pidi pagema, sest võis muidu mõne õudse bakteri külge saada.

Pealtvaatajad seisid graniitkujudena korrapäratus rivis, enne kui uuesti eluvaimuga täitusid ja ägeda sosinaga nihelema hakkasid. Nad olid tahes-tahtmata kuulnud ja saanud osaliseks minu pisikesest saladusest. Poleks iialgi arvanud, et sellise jubeda kriiksatusega, komistades ja koperdades kapist välja astun. Aga see oli tehtud! Keegi ei irvitanud, pigem tundsin paari-kolme haletsevat pilku.

Vahtisin enda ette maha, selg toetus endiselt vastu jahedavõitu rehvi, käsi hoidis pead.

„Kuidas sa end tunned?” küsis üsna ebaleval moel heasüdamliku loomuga Siret, kes Raini kallima ja Heidi kõrval oli kolmas rannas viibinud tüdruk. „Oled korras või peaks abi kutsuma?”

„Korras… täiesti,” vastasin tusaselt. Haav oli tõesti tühiasi.

Seltskond ei tahtnud maha jahtuda. Minust sai haruldane eksponaat, midagi bengali tiigri või valge ninasarviku taolist, mis tõmbas küll pilke, kuigi otsest vahtimist ei kannatanud, sest sihuke elukas võis ju päris metsik olla ja ettearvamatult käituda. Tahtsin vaid kaduda, ära haihtuda.

Jalad alla aetud, tuigerdasin nii kindlal sammul kui suutsin oma auto juurde. Olin Heidi seltsis sellega randa sõitnud, nüüd arvestasin, et tagasi pöördun üksi. Istusin autosse, kuid jätsin ukse praokile. Surusin sõrmed kõvasti istmesse. Tahavaatepeeglis vilksas mu kaamevõitu nägu, mida ma näha ei soovinud. Tuuleklaas pakkus petlikult moraalset kaitset kurja silma eest.

Kui rannal luusijad aegamisi telki või metsa alla pugesid (Heidit otsima?), panin end kibekähku riidesse. Telki jäänud magamiskott läks meelest ja ma polekski seda üles korjama läinud.

Keerasin süüdet. Kuulatasin tasast mootoriurinat nagu hetkelist tröösti ning alles siis tõmbasin ukse kinni, lükkasin käigu sisse ja lasin siduri lahti.

Mercedes näitas rannale ja merele punaseid tagatulesid. Jõudsin suuremale maanteele, mida ääristasid endiselt vibalikud vaguralt nookuvad männid, nagu see kant teisi puid kasvatada ei suutnukski. Sõitsin ja sõitsin – ainult edasi. Olin põgenik. Rahutus ronis mööda selgroogu. Ma ei tea, kas mul oli ainult häbi või neelasin ka kaotusemaitselisi pille. Sõitsin ja sõitsin. Tagasivaatamiseks polnud enam põhjust ega julgust.