Читать книгу Päikseta paradiis - Marek Kahro - Страница 8

Hele taevakangas, mida öö polnudki kogu oma valitsusaja jooksul määrinud, kogus kirkamaid toone. See oli märk hommiku saabumisest.

Tukkusin Mersu rooli taga. Auto seisis juhuslikul teepervel, vasakul ja paremal kõrgus vaid mets ning maantee oli otsekui tunnel läbi lõputuna näiva põlispadriku. Olin eksinud. Ma ei mäletanud, milline teeots viis pealinna poole. Ilmselt olin õigest suunast kõvasti kõrvale põrutanud ning mitmel kilomeetril ei kohanud ma ka ühtki abistavat viita.

Põgusa uinaku järel käänasin kergelt tulitava peaköksi kaela otsas normaalasendisse ning kuulatasin vaikust. Roomasin autost välja, tabasin lindude laulu ja laante kohinat. Juba mitmendat puhku võtsin läbi öösel toimunut. Mõtted olid viimaks sirgeks mõeldud ning see tootis hingele rahu; esialgu veel kaheldava väärtusega, kuid vajalikku. Kõigele, kõigile, kogu eelnenud elule käega lüüa, minevikutaak kolinal põrguauku saata – selline oli mu esialgne plaan. Metsa vahelt pääsemine olnuks sellisel juhul sümboolne uuestisünd.

Mersu sai taas hääled sisse ning rännak jätkus. Ekslesin umbes pool tundi, närv pingul, ning imestasin, kuidas ometi ühtki asustatud paika, kas või viletsat talukestki vaatevälja ei satu ja miks rataste all püsib ikka kitsavõitu, aastakümneid remontimata asfalttee. Hakkasin kahtlustama, et tuleval jaaniööl liiklemist alustavad kurjad vaimud olid mu ära neednud ja hüljatud metsalabürinti igaveseks ringi sõitma mõistnud. Või olin ise nii loll ja purjus olnud, et polnud taibanud kohe õigele maanteele keerata?

Nõnda juba teab mitmendat korda arutanud, tundsin viimaks kergendavat rõõmuväristust. Paarsada meetrit eespool terendasid kaks inimesemoodi kuju. Nende käed olid tee poole sirutatud, pöidlad püsti. Hääletajad! Peatusin teepervel, ise tänulikum kui nood kahe peale kokku.

„Kuhu soovite?” küsisin, kui olin kõrvalukse lahti teinud.

„Tallinna poole,” vastas üks hääletajatest. „Eriti lahe oleks otse kesklinna saada.”

„Teil vedas,” ütlesin. „Mina sõidan ka Tallinna. Kui te oskate mind juhatada, kuidas sinna saab, viin teid kohale.”

Hääletajad lubasid aidata. Nad kobisid peale ja sõit jätkus kolme mehe osavõtul.

Pealekorjatud tüübid ei paistnud kaugelt vaadates kuigi ebaharilikena, kuid pika teekonna kestel jõudsin neid lähemalt uurida ning latramishimus paljastasid nad endast nii mõndagi. Üks kuttidest oli võrdlemisi kõhn ja pikakasvuline, teine pisut jässakam. Nad demonstreerisid hiilgavat sõbralikkust ja avatust, lõkerdasid pidevalt, lobisesid ja vilistasid. Taoliste heliefektide saatel juhatasid nad kätte õige tee, mida ma juba paremini tundsin. Kutid tulid Haapsalust ühelt „võrdlemisi kuivalt” peolt, nüüd suundusid nad oma sõnul Tallinna märjemat järelpidu pidama. Kuigi nad ei toonud endaga ühtki õllepurki ega pudelit ning ka lõhnu mu nina ei tabanud, oli põhjust kahtlustada, et alkohol polnud nende verest veel lahtunud. Mulle torkas pähe, et samas olukorras võisin ka ise olla, mistõttu tärkas naha all kartus ringitiirutavate võmmidega kohtuda. Kaasreisijate tekitatud lahe meeleolu tõmbas siiski pingeid maha. Mu kõrvalistet agaralt nühkinud tüübi tahtmise järgi timmisin raadio helinivoo kõrgemaks, et ta saaks talle meeldivaid laulujuppe kaasa ümiseda.

„Muide, kui me juba siin oleme, oleks kena ennast tutvustada,” tegi ta üminat katkestades ettepaneku. „Passi järgi on mu nimi Elmo, aga tuttavad ütlevad Lolo, lihtsalt Lolo.” Kreemikas naeratus kargas talle näkku, tuues esile valge hambarea. „Ja tema on Joonas,” nõksas ta peaga tagumisel istmel oleskleja poole.

„Või Fiss,” lisas tutvustatu.

„Okei, mina olen Gert,” vastasin, „ja hüüdnime mul pole.”

„Kahju,” ütles Lolo. „Tahad, paneme sulle mõne? Fissil on alati palju lahtisi nimevariante.”

„Ei, aitäh, ühest nimest mulle piisab,” naersin tahtmatult.

Tol hetkel ei aimanud ma, et neid kutte Mersu peale kutsudes võtan vastu saatuselt saadetud kingituse, mis sisaldas ühtlasi komplekti tõsiseid katsumusi. Ma pole fatalist, ei. Aga ometi tundub praegu, et see ei saanud olla kuiv ja kahvatu juhus, mis mind Fissi ja Lologa just tol jaanilaupäeva hommikul kokku viis.

Lolo põhiliseks tundemärgiks, mida lausa pidi märkama, oli särav ripsmete komplekt. Tema kulmud olid peened ja täpse käega välja maalitud. Lühikesed mullakarva juuksed ei sobinud miskipärast kokku tema näo ja laitmatu jumega. Lolo kandis lillelist lühikeste varrukatega sitsisärki, mistõttu märkasin sõidu kestel, et tema käsivartel puudusid karvad. Kaelas rippus tal mitu kihti keesid ja kette ning isegi pärleid, mis kõik avatud kaelusest lõbusasti välgatasid. Ka sõrmedes hiilgasid sõrmused, randmel hõbedane võru, mõlemas kõrvalestas aga keeruliste graveeringutega kõrvarõngad, mis sarnanesid kangesti miniatuursete Phaistose ketastega. Võruga sama värvi massiivne rihmapannal kaunistas liibuvaid teksaseid. Minu esimese mulje kaassõitjast võis liigitada kehvade hulka: Lolo meenutas vaheldumisi harakat, hipit ja hullumaja põgenikku, aga mitte mingil juhul isast inimest.

Fiss erines oma kaaslasest tunduvalt. Tema riietuse moodustasid vaid kollane T-särk, musta-roosakirju mustriga surfaripüksid ning plätud. Peene luigekaela ümber oli mahtunud kõigest tagasihoidlik kuldkett, pöidlasse meisterlike nikerdustega sõrmus. Fissi blondid juuksed ulatusid üle kõrvade ning pikaksveninud tukk varjas kallist varandust – kaht unelevat silma, mida tuhmistas hetkeline ükskõiksus. Lologa kõrvutades ei lobisenud ta palju. Ta vahtis pigem möödavihisenud põlde ja hajakülasid, mille keskele peagi jõudsime. Sõidu kestel ei saanud Fiss minult suuremat tähelepanu. Ta oli üksnes tavalise kooriku ja vähese sisuga kutt, kelletaolisi – parukast plätudeni – võis kogu maakeral sahmerdada miljoneid. Vähemalt nii ma tookord arvasin, kaalumata tõsisemalt oma arvutuste õigsust.

„Kas te elate Tallinnas?” küsisin, kui sihtpunkt umbes veerandsaja kilomeetri kaugusele jäi.

„Alaliselt ei ela,” ütles Lolo. „Käime seal mõnikord hullamas.” Viimasele sõnale, mida Lolo erilise tundeküllusega toonitas, järgnes kelmikas naer mõlema selli suust. „Muidu oleme ikka Tartu poisid.”

„Tore, ilmselt lähen mina ka sügisel Tartusse.”

„Ülikooli?”

„Üritan, jah.”

„Mida õppida plaanid?”

„Filosoofia tundub üsna huvitav.”

„Ah selline mees oled! Mina õpin riigiteadusi, sügisel algab kolmas kursus. Võtsin eelmise aasta akadeemilist puhkust, nüüd tuleb siis jälle alma mater’ile pühenduda. Räägi sina, Fiss, ka endast!”

„Ma lõpetasin just esimese aasta geograafias,” teatas Fiss. „Päris huvitav oli.”

„Ta tahtis öelda, et peod olid huvitavad,” täpsustas Lolo. „Kui ta sügisel kurssi ei muuda, laseb ta ennast välja visata.”

„Ah, küll ma kõik tehtud saan, vähemalt kaks aastat on veel ees. Asi on ainult selles, et ma käisin kõigepealt vabaaineid kuulamas, peaaegu kõik teaduskonnad luusisin läbi ja laiendasin silmaringi. Eksamid olid suht piinavad, aga paar tükki sain tehtud ka. Mais registreerisin ennast kohustuslikele ainetele, eks sügisest tuleb neid otsast närima hakata.”

„Mina ei kukkunud ühelgi eksamil läbi,” teatas Lolo. „Isegi jaapani keele tegin ära nagu nalja. Õppejõud oli muidugi super, ta ei norinud-vigisenud kunagi.”

„Sa ütlesid, et poliitökonoomia eksamil kukkusid kaks korda läbi, oli ju nii?”

„Ökonuss ei lähe arvesse! Seda andis mingi vana padukommunist, kellega ma keeldusin koostööd tegemast. Põhimõtte pärast! Aga järgmisel aastal on mul kindel plaan võtta üks korralik hispaania keele kursus. Kui ma selle jumaliku keele suhu saan, põrutan kohe siuh-säuh läbi Ladina-Ameerika ja tirin Fissi karvupidi kaasa!”

„Andides võid ise ronida, mina lepin ainult Kariibi mere saartega!” ütles Fiss.

Edasi läks Fissi ja Lolo kahekõne järjest ägedamaks ning ma ei riskinud neile vahele segada. Kogu jutt sulas mu kõrvus üheülbaliseks kobinaks, kus kilksatasid selgemini vaid „lambada”, „rasta”, „kokaiin” ja vist ka „Machu Picchu”. Vajusin vaikselt iseendasse ja uduvinesse, mis mu ümber selge suvepäeva kiuste tihenes.

„Mis”, „nüüd”, „on”, „kõik” ja „korras” olid järgmised, ükshaaval teadvusse hüpanud sõnad.

„Mida?” pärisin vastu ega suutnud pead Lolo poole pöörata. Kaelalihased olid justkui kinni kiilunud. Raske unerammestus haaras mind. Ma ei leidnud enam jõudu rooli hoidmiseks. Auto hakkas kindlasti tee peal vänderdama, kuid ise ma seda ei tajunud. Imelikul kombel tundsin tol segasel hetkel esimest korda, et me polnud autos kolmekesi. Minu taga, Fissi kõrval istus veel keegi. Vaevu valla püsinud laugude vahelt libises pilk tahavaatepeeglisse, kust paistis ähmane inimkogu. „Kes ta on?” sopsas mind mõte. Vastust pidin veel küllalt kaua ootama. Mitu vintsutust ja vapustust lahutasid mu uudishimulikku hingedekobarat temast.

Tahtsin nii väga magada, pikali heita, suigatada, mõne ilusa kosutava unenäo ära näha… Kui terav karjatus mind klaari mõistuse seisundisse tagasi tõi. Lolo oli rooli kahmanud, ta püüdis seda kohmakal viisil nii palju käänata, et me teelt välja ei lendaks. Mu jalg oli vahepeal gaasipedaalil väga julgeks muutunud ning Mersu kihutas lubatust tublisti kiiremini. Võtsin kähku hoogu maha, rebisin rooliratast järsult paremale, et vastassuunavööndist pääseda ning viimsel sekundil laupkokkupõrget vastutulnud kaubikuga vältida.

Jäime teeservale, laia rapsipõllu kõrvale pidama.

„Püha müristus!” kraaksatas Lolo. „Mida see julgustükk tähendas?”

„M-ma… ma olen veidi väsinud… uimane,” katsusin endast sotti saada. „Peaks vist puhkama.”

„Hea mõte,” nõustus Lolo turvavööd lahti lastes. „Mis su peaga on?” küsis ta, kui kätt vastu nimetatud kehaosa surusin ning kerget tuld seal lõõmamas tundsin. „Valutab?”

„Veidi jah.”

„Las doktor Lolo vaatab sind,” ütles kõrvalistuja ning sirutas oma karvutud käed välja. Ta keeras mu pead enda poole ja märkas vasakul pool juuste sees haava, mida tükk aega edukalt varjata olin suutnud. „Ai sa jeerumivägi, sulle on kirves vastu kuplit kukkunud!”

„Väike õnnetus.”

„Öösel? Said kelleltki obaduse?”

„Võib nii öelda küll.”

„Sul on põsk ka nagu sinitaevas! Kellega sa siis nii hullusti kähmlesid?”

„Ah, oli üks suvaline kutt.”

„Kes peale jäi?”

„Me ei kakelnud, ta lihtsalt virutas.”

„Mille eest?”

„Tühised asjad.”

„See kraav su peas pole igal juhul tühine asi,” arvas Lolo pärast üürikest ekspertiisi. „Pead kindlasti arstile näitama. Võib-olla on vaja õmmelda.”

„Küll ta paraneb. Verd ju ei tule.”

„Lolo teab, mida räägib,” lausus Fiss vahele. „Ta on arstide keskelt võrsunud!”

„Exactamente! Mu isa on südamekirurg, ema sisehaiguste arst ja õde… medõde,” naeratas Lolo.

„Ja ise oled hoopis tulevane majandusteadlane?”

„Politoloog – võib-olla.”

„Kurat, mul on aju päris laiali. Varsti ei mäleta oma nimegi.”

„Tule rooli tagant ära, Fissil on load, tema võib sinu eest sõita.”

„Kui sa vastu ei ole?” kompas Fiss.

Ei, muidugi polnud ma vastu. Istusin Fissi asemel tagumisele istmele ning sõit jätkus uue kutsariga. Mul hakkas kilomeetrite edenedes kohe kõvasti parem, kuigi sant koht andis endast siiski pidevalt märku.

„Lolo?” tekkis mul mõne aja pärast küsimus. „Mis kreemi sa kasutad, et su käed nii pehmed on?” Õigupoolest oli see mõeldud naljana. Lolo kämblad olid ennist mu peakest tõesti hellalt mudinud, just nii käitub ema haiget saanud lapsega.

„Täitsa tavaline Nivea kätekreem,” vastas Lolo.

„Tõsiselt?” üllatusin.

„Jah, mingit maagiat siin ei ole.”

Vurasime viimaks üle Pääsküla jõe. Nõmme männid ja nukumajakesed võinuks tekitada koduse tundepahvaku. Aga ei tekitanud.

Pärnu maantee polnud minu jaoks kunagi varem nii lõputult pikaks veninud, kesklinna pilvelõhkujad moodustasid korraga veidra buketi, kõik auto- ja inimmassist pungil tänavad olid ainsa päevaga muutunud. Õigemini oli minus midagi muutunud. Nagu olnuks ma võõras. Vahest oli ses kummalises emotsioonis süüdi ka linn, mis puhkepäevale vastavalt tavapärasest rahulikumas keskpäevarütmis tuksus. Ja taas tundsin, et peale minu ja kahe uue seltsilise viibib autos veel keegi, ta istub mu kõrval, ta on väga elav, viipleb ja kõneleb pidevalt, ometi ma ei näe teda, ma ei kuule ta häält, üksnes tema lõhn heljub vaevutuntavalt ümber mu nina.

Pea aga valutas.

Fiss keeras Mersu ühte parklasse kesklinnas. „Ma arvan, et läheme siin maha,” ütles ta.

Tulime kolmekesi autost välja, hääletajad võtsid oma seljakotid ning surusid mul ohtrate tänude saatel kätt. Fiss avaldas lisaks heameelt, et oli saanud „sellise vinge Mersu” rooli keerata ja kui ta sellest sõpradele räägib, saavad nood hullumoodi kadedaks.

„Kui Tartusse tuled, siis otsi meid kindlasti üles,” ütles Lolo.

„Või siis otsime meie sind üles,” naksas Fiss.

Lolo andis mulle oma numbri, mille ma puiselt moblasse toksisin.

„Ja mine kohemaid arsti juurde, kui sa oma pead veel kunagi kasutada tahad!” kõmatasid Lolo käsusõnad enne sõbralikke hüvastijätusõnu.