Читать книгу Minu isanda soovil - Margaret Moore - Страница 5

Wiltshire, 1204

„Hoia silmad lahti,” andis tüse sõdur Ludgershalli lossi väravas nooremale kaaslasele korralduse. „Mulle ei meeldi selle selli väljanägemine.”

Kleenuke Bert, noorel näol vistrikud, pööras üllatunud pilgu lähenevalt ratsanikult Godwinile. „Ta on ju päris üksi. Ega ta ometi kavatse lossi üksinda rünnata? Sellisel juhul peaks ta olema küll püsti pöörane, võttes arvesse, kui palju meil siin sõdureid on, ja et kuningas viibib samuti lossis.”

„Lollid ja hullud on varemgi probleeme tekitanud,” hoiatas Godwin, „ja see rüütel näeb välja nii, nagu võiks ta lüüa sadulast tosinkond meest.”

„Kust sa seda võtad, et ta on rüütel?” küsis Bert. „Kus ta mehed on? Kus on ta skvaier? Ta paaž? Tal pole ei teenijaid ega pagasit. Suure tõenäosusega on ta mõni kuninga palgasõdur.”

Bert sülitas põlglikult. Sarnaselt enamiku sõduritega, keda sidus oma isandaga maa ja lojaalsus, põlastas ta palgasõdureid ja kuningas Johni palgatud olid neist kõige hullemad.

Godwin vangutas pead. „Too küll mitte. Vaata, kuidas ta sadulas istub. Hobune ise pole küll suurem asi, kuid niimoodi istub sadulas üksnes korraliku väljaõppega rüütel: ta tunneb end seal sama vabalt kui leedi oma õmblustööga. Ja tal on ju soomusrüü seljas, kas pole? Ja tal on mõõk ning kui ma just pime pole, on tal sadula külge kinnitatud oganui.”

„Oganuiad on paljudel,” vastas Bert, „ja paljud istuvad sadulas sirge seljaga. Pealegi pole see ju sugugi rüütlile kohane hobune. Selle võiks rakendada heinavankri ette. Ka ta ülekuub on näinud paremaid päevi. Ja vaata ta juukseid – milline rüütel kannaks kaelale langevaid juukseid? Too sell näeb välja pigem viikingi või mõne põhjast tulnud šotlase moodi.”

„Usu mind, see mees on rüütel – või olen mina nunn.”

„Ütleme, et on,” möönis Bert, „mis siis? Meil käib siin palju rüütleid.”

„Selliseid küll mitte,” vastas Godwin, astudes massiivse välikindluse katuse alt välja, et saabuja seisma sundida.

Kui võõras oma nõgusselgse hobuse kuulekalt seisma sundis, uuris Godwin mehe karmi ja nurgelist nägu ning ta täidlaste huulte sünget joont. Ei, see polnud kellegi tavaline palgasõdur, rüütel või lord.

„Godwin, kas pole?” küsis võõras sügava ja käheda häälega.

Tuttavat häält kuuldes ja mehe kõhetut nägu lähemalt uurides ahhetas Godwin teda ära tundes. Ta langetas kohe oda ja ta näkku ilmus lai naeratus, mis pani ka lõual oleva armi kaasa kaarduma.

„Andke andeks, mu isand!” hüüdis ta rõõmu ja kergendusega. „On vast üllatus – ja meeldiv üllatus. Olin väga rõõmus kuuldes, et te pole surma saanud.”

„Ka mina olen selle üle rõõmus,” vastas lord Armand de Boisbaston hobuselt maha hüpates. Ta uuris teist valvurit, kelle oda oli endiselt ründevalmis. „Kas mul lubatakse Ludgershalli siseneda või mitte?”

Godwin andis Bertile märku, et too oda langetaks. „See on lord Armand de Boisbaston, krahvi hea sõber. Ta käis viimati siin – millal see õieti oligi? – kolme aasta eest?”

Kui rüütel noogutas, tegi Bert, nagu kästud. „Andke andeks, isand. See oli enne minu aega.”

„Pole midagi,” vastas lord Armand. „Tegid õigesti, et takistasid mu sissepääsu, kuni olid veendunud, et ma pole vaenlane – eriti veel nüüd, kus meie armastatud valitseja siin viibib.”

Godwini silmad tõmbusid vaevumärgatavalt kissi. Kui kõik see, mis ta oli kuulnud, vastab tõele – ja tal polnud vähimatki põhjust selles kahelda –, siis polnud lord Armand de Boisbastonil mingit põhjust kuningat armastada, vaid hoopis vihata.

„Mis suunas tallid on?” uuris aadlimees.

„Läänemüüri ääres,” vastas Godwin. „Bert võib viia...”

„Pole vaja,” katkestas lord Armand hobuse ratsmeid võttes. „Hoolitsen oma hobuse eest ise. Viimati andis ta oma harjajale tänutäheks kabjahoobi.”

„Kas teie skvaier ja teenrid tulevad pagasiga järele, isand?” uuris Bert. „Meil oleks vaja teada, juhul kui nad jõuavad kohale pärast valve vahetust.”

„Minu skvaier on surnud ja kogu mu vara on seotud mu sadula külge.”

Kumbki sõdur ei osanud selle peale midagi kosta, seega olid nad vait.

„Kas krahv on siin või jahil?” küsis lord Armand.

„Ta on Walesis, isand,” vastas Godwin, „kuninga asju ajamas. Kuid usutavasti mitte kaua.”

„Ja Randall FitzOsbourne?”

„Tema on siin. Pean tunnistama, et ta on tõeliselt kena härra. Erinevalt mõnedest kuningaga kaasa tulnud õukondlastest.”

„Tänan,” vastas lord Armand. „Kahju, et krahv ära on, kuid juhuslikult on mul ka kuninga juurde asja.” Ta hakkas hobust kindlusesse viima. „Tore sind taas näha, Godwin.”

„Teid samuti, isand,” vastas Godwin, vaadates, kuidas kunagi rikas ja mõjuvõimas, kuid nüüd vaene ja võimuta lord Armand de Boisbaston kadus suure puidust langevõre alla, just nagu oleks ta surnust tõusnud.

Leedi Adelaide d’Averette lipsas hämarasse talli. Hingates sisse heina ja hobuste järele lõhnavat õhku, kuulatas ta, kuid kuulis üksnes heina nosivaid ja oma latrites ringi kõndivaid loomi.

mõtles ta enda järel ust sulgedes.

See sõnavalik tõi ta huultele mõru naeratuse, kuigi nii see oli. Talle aitas tänaseks hommikupoolikuks niinimetatud vaimukustest ja tal oli enam kui küllaga kuninga õukonda kuuluvate meeste lipitsevatest meelitustest. Nad peavad teda vist uskumatult lihtsameelseks või edevaks, kui arvavad, et ta nende sõnu usub või arvab, et nad tahavad midagi muud kui üksnes teda voodisse saada.

Ja mis puutub daamidesse, siis pelgas ta nende salalikke pilke ja õelaid sosinal lausutud sõnu sama palju. Ta ei saanud sinna midagi parata, et on ilus – samuti nagu ei saanud teised parata midagi sinna, et olid salakavalad ja ambitsioonikad ning jahtisid abikaasaks või armukeseks mõjuvõimsaid ja rikkaid mehi.

Vaatamata sellele, kuidas nad teda kohtlesid, ei pannud ta neile nende plaane ega sõjakavalusi pahaks. Maailmas, mida valitsesid mehed, määras abikaasa selle, kas naise tulevik on õnnelik või kurb, jõukas või vaene.

Armas jumal, palun anna, et nii ei läheks ei tema ega ta õdedega. Kui vähegi võimalik, ei lase nad ühelgi mehel endi üle sellist võimu omada.

Ta kuulis kõrvus taas isa jämedat juua täis häält, just nagu oleks too praegu siinsamas ta kõrval seisnud. „Panen su mehele niipea, kui leian mehe, kes sinu eest kõige rohkem maksab. Ja kui ta tahab enne pakkumise esitamist kaupa lähemalt uurida, siis koorin su ise alasti.”

Seda kohutavat mälestust meelest pühkides leidis Adelaide tühja latri ja vajus puhastele õlgedele. Ta võttis peast uhkete tikanditega peakatte ja lõuani ulatuva loori, nõelad juustest ja raputas need vabaks.

Ta tähelepanu köitis latri tagumisest nurgast kostuv näugumine. Vanal tekil lamas poegi imetav kass. Üks neist, kes polnud eriti näljane või oli teistest seiklushimulisem, ronis Adelaide’i poole.

Kassipoeg oli armas, valget värvi, selg must, just nagu oleks tal olnud seljas mantel. Ta ninal oli must plekk, samuti suu all, kus see meenutas habet.

Soovimata kassiema pahandada, jäi Adelaide oma kohale ja vaatas, kuidas kassipoeg maailma uurib. Loomake tuli tema poole ja näis, nagu ei kardaks ta midagi. Kuid siis taipas Adelaide, et kass rihib ta süles olevat loori. Ta pani peakatte uuesti pähe ning kinnitas just loori, kui kass korraga selle poole hüppas ning talle sülle kukkus. Adelaide hakkas naerma, kuid ei soovinud, et ta siidloor katki rebeneks, nii lükkas ta loori tahapoole ja silitas kassipoega, pidades samal ajal silmas tolle ema.

Tema poole tuli teine kassipoeg. See oli valge rinna ja valgete jalgadega must kiisu. Valge kassipoeg püüdis end ta sülest vabastada. Samal ajal avanes suur talliuks ja vaikuse rikkus ilmeksimatu heli, mis viitas, et munakivisillutisega siseõuest toodi sisse hobune.

Teadmata, kellega tegu, ning kartes, et see võib olla kas söör Francis de Farnby või mõni teine õukonna härradest, leidis Adelaide, et targem on lahkuda.

Kuid enne, kui ta jõudis end liigutada, kargas valge kassipoeg linnukesena ta õlale. Must kassipoeg hüppas talle sülle: too järgnes valgele kõikjale. Valge kassipoeg ronis näugudes ta kaelale. Adelaide ahhetas, kui kassipoeg nõelteravad küünised talle kuklasse surus, must aga tagasi ema juurde läks.

Pea maas, püüdis Adelaide kassi kätte saada, kuid see ei õnnestunud. Ta peakate kukkus maha, kuid kass klammerdus veelgi tugevamalt ta kaela, küünised Adelaide’i ihus ja punasest damastist kleidis.

„Kas saan aidata?”

Adelaide kangestus.

See polnud tallipoiss. Mehe peent kõnemaneeri arvesse võttes pidi ta olema aadlimees, kuigi Adelaide ei tundnud ta madalat ja kähedat häält.

Ta püüdis pead tõsta, kuid kassipoeg klammerdus veelgi tugevamalt ta kaela. „Aih!”

„Lubage, mu daam.”

Adelaide’i vaatevälja ilmus paar kulunud ja mudaseid saapaid ning kassipoeg kadus õnneks ta kuklalt, kuigi mitte tolle küüniste tekitatud haavad.

„Palun, olge ettevaatlik,” anus ta, pea endiselt langetatud asendis, mis oli ühtaegu ebamugav ja piinlikkust tekitav. „Vastasel juhul võib kassipoeg mu kleidi katki teha.”

„Seda ei tohi sündida,” oli päästja temaga sama meelt, hääl soe ja sõbralik, mis tõi Adelaide’i näkku puna, just nagu oleks see just sedasorti salajane kohtumine, mida ta kõigest väest vältida püüdis.

Ta tõstis pilgu, lootes näha pisut rohkemat enda ees seisvast mehest. Mehe hall mantel oli tehtud villasest kangast ja seda katsid poripritsmed ning selle servas oli nii suur auk, et sealt võis sõrme läbi pista.

„Tule nüüd, kiisuke,” ütles mees õrnalt, püüdes kassi küüsi Adelaide’i kleidist kätte saada.

Kuigi Adelaide püüdis ignoreerida võõra lähedust, tõid mehe madal hääl ja ta hingeõhu soojus Adelaide’i kuklal ta seljale värinad – kuid mitte hirmust. Need olid millestki muust. Millestki keelatust ja ohtlikust.

„Olete vaba,” ütles mees lõpuks kassipoega ta kaelalt tõstes. Ta lükkas Adelaide’i juuksed õrna liigutusega kaelalt ära. „Kas ta küünistas teid?”

Tule jumal appi! Niimoodi polnud Adelaide’i mitte ükski mees veel puudutanud. Ükski mees ei teda niimoodi puudutada ja tema ei tohiks mitte mingil juhul seda nautida.

„Verd pole näha,” ütles mees. „Võib-olla kleidi all...”

„Te ei vaata mu kleidi alla!” hüüatas Adelaide, ajas end jalule, haaras loori ja peakatte ning pöördus...

... nii ligitõmbava mehe poole, kelle sarnast polnud elu sees näinud.

Pikad kastanpruunid juuksed raamisid nägusat küpset teravate põsesarnade ja jõulise lõuaga nägu. Tumedad kulmud kerkisid küsivalt pruunide silmade kohal, mille lõid särama kuldsed päikeselised laigud. Ta täidlased huuled kerkisid lõbusas, kuid sõbralikus naeratuses, mis pani Adelaide’i südame taguma nii, nagu oleks ta jooksnud maha mitu miili. Valge-mustakirju kassipoeg oli tal süles, silmad pilukil, ning nurrus valjult, kui mees ta pontsakat kõhtu silitas.

Mitte iial varem polnud Adelaide mõnd kassi kadestanud.

„Uskuge mind, mu daam, ma ei mõelnud midagi ebasündsat,” ütles võõras, karuses hääles lustakusenoot. „Pidasin vaid silmas, et peaksite laskma toatüdrukul neid kriime puhastada. Kassi kriimustus võib olla vägagi tõsine asi.”

Adelaide pani suu otsustavalt kinni, kui taipas, et oli vahtinud meest nagu mõni sõgedalt armunud tobuke. Tegu oli ju kõigest mehega, mitte mõne üleloomuliku olendiga.

„Tänan teid abi eest, mu härra,” ütles ta kõrgi väärikusega. „Olen kindel, et mu haavad on tühised.”

Mehe naeratus kadus ning säde ta pruunides silmades tuhmus.

Nii pidigi see olema. polnud ju ometigi tulnud õukonda selleks, et endale meest leida. Tema oli tulnud siia selleks, et abiellumist .

Ta kuulis selja taga susinat. Viimane kassipoeg oli söömise lõpetanud ja emakass leidis, et poegadel on aeg minna.

Valge kassipoeg kargas mehe sülest maha ja jooksis teiste juurde.

Meeldiva väljanägemisega, heade kommetega ja seega kindlasti härrassoost pärit võõras saatis Adelaide’ile kurva naeratuse. „Mind jäeti maha.”

Adelaide ei tahtnud naeratada, kartes, et mees võib tõlgendada seda vääralt. Ta pööras pilgu kõrvale ja nägi mehe käel pikka kriimu. „Teie käsi on verine!”

„Väike põrguline,” pomises mees kätt uurides ja tõi nähtavale randme, kus nahk oli hell ja punane. Just nagu oleks ta olnud pikki nädalaid ahelais.

Adelaide tõstis jahmunud silmad ja nägi, et võõras uurib teda vankumatul pilgul, millest polnud võimalik midagi välja lugeda. Kuigi Adelaide tundis suurt uudishimu, leidis ta, et arukam on suu kinni hoida ja haava eest hoolitseda, kuna teda oli mees ju aidanud.

Ta läks kähku lähima küna juurde ja pistis looriotsa vette, et sellega haava puhastada.

Võõras härrasmees, kass ja ta pojad olid kadunud.

Adelaide seisis rabatuna, juureldes, kuhu mees küll läinud oli ja kas peaks püüdma mehe üles leida, kuni kuulis Francis de Farnby liigagi tuttavat häält. Poleks sugugi hea, kui ta leitaks siit koos mõne meesterahvaga, eriti veel nii nägusaga nagu tundmatu härrasmees. Võis ette kujutada, mis jutud õukonnas selle peale liikvele läheksid.