Читать книгу Minu isanda soovil - Margaret Moore - Страница 7

„Anna andeks. Arvasin tõesti, et mul õnnestub oma viha kontrollida,” ütles Armand Randallile, kui nad vaatasid, kuidas kuningas lahkus aiast koos kaaskonnaga, kuhu nüüd kuulus ka Adelaide. „Kahjuks piisab juba üksnes de Farnby nägemisest, et ma enesevalitsuse kaotaks.”

Olukorra tegi veelgi keerulisemaks see, et Francis rääkis tagasihoidliku kaunitariga, kes ei osutunudki nii tagasihoidlikuks. Daami vastused olid olnud üsnagi häirivalt teravad.

„Francis ärritab kõiki,” lohutas Randall. „Vähemalt ei rünnanud sa teda. See oleks küll katastroof olnud.”

Armand istus kivipingile, millelt leedi Adelaide ja ta heledapäine sõbranna olid just tõusnud. Ta sirutas parema jala välja ja masseeris valutavat põlve. „Märkasin, et kuningat Francis küll ei ärrita.”

„Ta teeb kuningale komplimente ja lõbustab kuningannat.”

Armand mõistis, et võttes arvesse põhjusi, mis teda abieluni viivad ja millise rahumeelse naise ta lootis saada, peaks ta ohjeldama igasugust huvi teravkeelse leedi Adelaide’i vastu ning suruma maha iha, mis lahvatas iga kord, kui ta naist nägi. Samuti polnud tal vähimatki aimu, kui vaene või rikas leedi Adelaide’i perekond võiks olla. Õukonnas oli ju ka teisi vallalisi daame ja kuigi teised polnud nii ilusad või nii säravate mahedate silmadega, võivad nood olla rikkamad – ning just seda tuli tal silmas pidada.

Kuid kõigele vaatamata ei suutnud ta panna vastu soovile tumedajuukselisest iludusest rohkem teada saada. „Francis meelitab ka leedi Adelaide’i, kuigi too ei tundu ta võludele vastuvõtlik olevat. Kas selle põhjuseks on see, et leedi on võtnud sihikule parema saagi?”

Randall istus sõbra kõrvale ja vaatas ringi veendumaks, et neid pealt ei kuulda. „Kas pead silmas kuningat?”

Armand ei mõelnud seda, kuid poleks olnud sugugi üllatav, kui John oleks selle noore iluduse oma voodisse meelitanud, sundinud või ta ära ostnud. „Kas ta on kuninga armuke?”

„Minu arust mitte veel, kuigi kindlalt ei oska keegi väita.”

„Selles õukonnas oleks see teada,” vastas Armand, püüdes mitte näidata välja kergendust ning seda ka mitte tunda.

„Väga raske on öelda, millised daami plaanid on,” ütles Randall, „või milline mees temale meeldib või millist tema tahab – kui üldse. Ta ei näita midagi välja ja käitub kõigiga ühtmoodi.”

„Võib-olla ei taha ta võimalike jõukate abikaasakandidaatide valikut piirata.”

„Seda ei saa talle ju ette heita,” ütles Randall. „Tal on kaks vallalist õde, kes on samuti kuninga hoolealused, kuigi nemad pole õukonnas, ja perekond pole eriti rikas. Kui tema teeb hea partii, siis paranevad ka õdede šansid tunduvalt.”

„Aga ta sõbranna leedi Eloise?” küsis Armand. „Kas tema perekond on rikas?”

Randall kõhkles hetke ega vaadanud vastates Armandile otsa. „Jah, tema perekond on rikkam. Tema kaasavarast peaks Bayardi lunaraha tarbeks piisama. Ma pole täpsemalt uurinud.” Ta tõusis äkitselt püsti. „Kui süüa tahame, tuleks ka saali minna.”

Randalli käitumine ja ta ootamatu soov lahkuda andis Armandile märku, et kui leedi Eloise oleks ka kogu Inglismaa kõige rikkam naine, kes teda kõigest hingest endale ihkab, ei saaks ta teda oma pruudiks tahta – kui ei taha Randalli õnnetuks teha.

„Pean vist katsetama leedi Hildegardiga,” mõtiskles Armand, kui nad aiavärava poole suundusid.

„Sinu lahkumisest saadik on asjalood muutunud,” vastas Randall. „Tema on võtnud sihikule lord Richardi.”

Armand kergitas kulmu ja avas sõbrale värava. „Ehk õnnestuks mul teda veenda, et mina olen abikaasana parem?”

„Selles ma ei kahtlegi,” vastas Randall. „Kuid leedi Hildegard on ambitsioonikas nagu meesterahvas. Vaatamata oma edevusele pärineb lord Richard väga jõukast perekonnast ja jõukus tähendab võimu.”

„Sellisel juhul pean valima kellegi teise,” ütles Armand õlgu kehitades, kui nad ületasid aiast saali viiva õue.

„Vähemalt on sinul valikut,” ütles Randall sellise kibestumisega, millist Armand polnud tema puhul varem märganud.

„Iga naine peaks tundma suurimat rõõmu, kui sina talle austust avaldad,” ütles ta. „Sa oled hea, tark ja üdini ustav. See, et sa ei saa džiigi tantsida või sõtta ratsutada, ei tähenda veel, et sa poleks pruuti väärt.”

„Seda väidab kuninga õukonna kõige nägusam rüütel.”

„Kellel on vedanud, et tema sõbraks on kõige parem mees kuninga õukonnas.”

See siiras vastus tõi Randalli näkku naeratuse ja Armand tundis seda nähes heameelt.

Pembroke’i krahv oli olnud nooruses vaene, kuid nagu tõestas mööbel, uhked värvikirevad seinavaibad ja halli seintel rippuvad krahvi rüütlite võitluslipud, polnud see enam sugugi nii. Pärast aastatepikkust lojaalset ja andunud teenistust Plantagenet’ õukonnas oli ta saanud naiseks Isabel de Clare’i, kes oli Inglismaa kõige rikkam pärijanna.

Saali keskel põles halutuli, mis soojendas ruumi, sest see võis ka suvisel ajal kõle olla. Söömaajaks olid kaetud uhked ja rasked pukklauad, kõrgendikule oli asetatud laud kuningale, kuningannale ja nende valitud kaaslastele; nende toolidel olid mugavad siidised padjad. Kõrgema klassi õukondlaste laudu katsid puhtad valged linad ja nende kohtadele olid pandud hõbedased kruusid ja lusikad. Alamatele sõduritele ja aadlike teenritele oli laud kaetud puust joogikannude ja lusikatega.

Põrandaid katvaid kõrkjaid oli pritsitud õnneheina ja rosmariiniga, mille lõhn segunes laes olevast august väljuva suitsuga ning õukondlaste parfüümiga. Saalis kõndisid ringi koerad, oodates, et neile visataks laualt toidupalasid.

Ülemteener käis lauast lauda, teenri juurest teenri juurde, kandmaks hoolt, et kõik on oma kohal ja valmis oma kohuseid täitma.

Lauda minnes möödusid Armand ja Randall akrobaatidest ja žonglööridest, kes venitasid lihaseid ja valmistusid etteasteks, mida anda söögi ajal ja pärast seda. Läheduses häälestasid laulikud pille ja üks bard pomises arvatavasti samuti harjutades endamisi.