Читать книгу Minu isanda soovil - Margaret Moore - Страница 6

„Armand! Lõpuks oled kohal! Kartsin juba, et oled eksinud.”

Armand rõõmustas parima sõbra häält kuuldes, katkestas hobuse harjamise ja naeratas Randall FitzOsbourne’ile, kes luukas latrisse.

Randallil oli nagu tavaliselt seljas pikk tume maani ulatuv tuunika ning selle peale saledatele puusadele tõmmatud lihtne nahast vöö. Ta tammekoore karva juuksed olid normannide kombe kohaselt lühikeseks lõigatud, kuigi vasakule kammitud tukk andis talle keigarliku välimuse, mis oli karjuvas vastuolus ta leebe natuuriga.

„Kas see on sinu hobune?” küsis Randall, uurides mõtlikult äkilise olemisega looma, kes liigutas end ta hääle peale.

„Paremat ei saanud endale lubada,” vastas Armand, visates käes olnud kaltsu latri teise seina ääres seisvasse ämbrisse. „Anna andeks, et sulle muret tekitasin. See loom pole just eriti kiire ja jäin onu juurde kauemaks, kui olin kavatsenud.”

„Kuidas läks?” küsis Randall ja kergitas küsivalt heledaid kulme.

Silitades ühe käega puristavat ja tammuvat hobust, võttis Armand tuunika alt rahapauna ja heitis selle Randallile. Selles olevad mündid kõlisesid, kui Randall selle kinni püüdis. Randallil oli suurepärane koordinatsioon ja ta oleks võinud olla tõsiseltvõetav rüütel, kuid kahjuks ei võimaldanud tal seda vigane jalg.

„Kui palju?” küsis Randall rahapauna nööri lahti harutades ja sinna sisse piiludes.

„Kümme marka.”

Randall oli sama pettunud kui Armand. „Nii vähe?”

„Mu isa ja onu ei saanud läbi,” tuletas Armand sõbrale laiu õlgu kehitades meelde. „Mul vedas, et ta mulle koeri kallale ei ässitanud.”

Randall naaldus ohates vastu latriseina. „Kas asi oli siis tõesti nii hull?”

„Jah.”

Armand ei pidanud vajalikuks rääkida pikemalt ebameeldivast reaktsioonist, mille vallandas tema saabumine onu majja, kuhu ta läks paluma raha, et maksta lunaraha poolvenna Bayardi eest. Ta ei tahtnud korrata õigustatud kirjeldusi oma kõlvatu, tiirase ja õnneks surnud isa aadressil ega onu jäiseid sõnu selle kohta, et too oli juba aidanud maksta Armandi vabaduse eest; Bayardi jaoks polnud tal enam raha.

„Kui palju sul nüüd koos on?”

„Kakssada kaheksakümmend neli marka.”

„Nii et kakssada kuusteist on sul ikka veel puudu. Olen kindel, et krahv laenaks sulle suurima heameelega selle summa, ainult et ta pole siin,” kurtis Randall kahetsevalt. „Tema mõisavalitseja, kes on küll tore mees, ei laena sulle ilma krahvi loata poolt pennigi.”

„Millal krahvi tagasi oodatakse?”

„Arvatavasti kahe nädala pärast.”

Armand kirus endamisi.

„Kui sa laseksid mul uuesti isaga rääkida...”

„Ei. Kuigi ma soovin kõigest väest, et Bayard vabadusse pääseks, ei kavatse ma lasta sul end uuesti alandada.”

Armand ei kavatsenud elu lõpuni unustada seda alandust, mis langes osaks Randalli isa lord Dennacourti poolt ta ainsale lapsele, kes läks soovist Bayard päästa Randalliga kaasa, et sellelt jõukalt härrasmehelt kas või osagi lunaraha paluda. Lord Dennacourti reaktsiooni järgi oleks võinud arvata, et Armand tahtis teda tappa ning et Randall oli end isa plaanide tuksi keeramiseks meelega sandistanud.

Armand patsutas Randalli õlale, võttis rahapauna ja läks koos sõbraga tallist välja. „Mul tuli üks teine mõte, kuidas raha kokku saada,” ütles ta heatujuliselt, mis polnud sugugi lõpuni teesklus. „Mu sõber, mulle tundub, et Armand de Boisbastonil on saabunud aeg abielluda.”

Randall vahtis talle hämmeldunult otsa. „Kas sa oled valmis lunaraha kokku saamise nimel abielluma?”

„Kui muud üle ei jää,” vastas Armand. Ta mõistis Randalli üllatust.

Enne Normandiasse saatuslikule retkele minekut poleks talle tulnud pähegi sellistel kaalutlustel naist võtta. Tema isa oli abiellunud uuesti kasu saamise eesmärgil, kui Armandi ema oli pelgalt kuu aega hauas olnud, ning too teine abielu oli osutunud katastroofiks, alatiseks tahete lahinguväljaks, kus tulistati sõnadega ja jagati hoope. Armand oli tõotanud endale, et ei abiellu iial ilma kiindumuse, sõbralikkuse ja rahutundeta, ükskõik kui suured on kaasavara ja maad.

Kuid nüüd, kus Bayard sõltus temast, ei saanud ta endale lubada luksust naisevõtu küsimuses oma soovide kohaselt käituda. Lisaks oli ta sunnitud tunnistama, et nüüd, kus ta oli kohanud tallis seda armsat ja häbelikku iludust, tundus ta plaan palju talutavam. Tal polnud jäänud kahe silma vahele, et tütarlaps ei kandnud abielusõrmust.

Kui tütarlaps oli tõstnud pilgu ja vaadanud talle otsa, oli ta tundnud juba peaaegu unustatud ärevust ja erutust. Just nagu poleks viimase aja sündmusi olnudki – kuni tütarlaps oli märganud ta armidega rannet ning ta oli põgenenud nagu viimane argpüks – või maailma kõige edevam mees. „Olen kindel, et meie kuningas naudib orvuks jäänud ja kuninga eestkoste all olevate noorte daamide seltsi ning et siin on ka mitmeid jõukaid tiitlitega leski, keda anda abikaasaks oma sõpradele, kellele ta nii palju võlgu on.”

„Seda tõesti,” vastas Randall, kui nad hoovi sisenesid.

Mitmed sõdurid patrullisid müüril ja valvasid väravat. Osa valvekorras olevaid sõdureid mõnules juulikuises päikeses, naeris ja vandus lugusid rääkides. Mõned noored teenijatüdrukud kõndisid omavahel sosistades ja itsitades suurustlevalt sõdureid vältides müüri poole. Peenemas rõivas teenijad ajasid oma härrade asju.

Lossi köögi varustamiseks saabusid kaupmeeste kärud; tühjad kärud viidi ära, neid vedavad mehed kirusid peaaegu sama värvikalt kui sõdurid.

Armand märkas, et Randalli ilme oli tähelepanuväärselt sünge. „Ka mina olen Bayardi pärast väga mures,” ütles Armand, tõstes pisut häält, et see melust üle kostaks. „Loodan, et tänu abielule õnnestub mul ta peagi vabastada.”

„Võib-olla.”

Selline lühike ja järsk vastus polnud sugugi Randalli moodi. „Mis lahti? Kas siin pole siis noori vallalisi daame või rikkaid leski või arvad sa, et John ei anna mulle luba mõnega neist abielluda? Pärast kõike seda, mis ma olen tema pärast pidanud läbi elama, võiks ta mulle vähemalt seda lubada.”

Püüdes köögi laoruumi ees herne- ja oakorvide vahel endale teed teha, pidi Armand kõrva kikitama, et kuulda Randalli vastust. „Johnile ei pruugi meeldida, kui talle meenutatakse ta kaotusi Normandias.”

„See polnud minu süü, et ta sealsed maad kaotas, ja ta peaks mulle mu teenistuse eest tänulik olema.”

Randall heitis Armandile pilgu. „Ka mina leian, et John peaks sind tänama ja loodetavasti ta ka teeb seda. Kuid... noh...” Ta köhatas. „Kas kavatsed juuksed maha lõigata?”

„Ei, ja sa tead vägagi hästi, miks,” vastas Armand ega suutnud vältida selle otsuse põhjusele mõeldes häälde sugenevat vaenulikkust.

„Mida sa ütled, kui teised su käest seda küsivad?”

„Tõtt.”

Randall võttis Armandil käsivarrest ja tõmbas ta lähima käru taha. „Jumal halasta, Armand, kas sa , et sind süüdistatakse riigireetmises?” küsis ta ägeda sosinaga.

Armand vabastas end sõbra haardest. „Ma pole reetur. Olen vandunud Johnile truudust ja kavatsen sellest vandest ka kinni pidada, kuigi kahetsen seda päeva, kui oma au tema kätesse usaldasin. Just Johni pärast oleksin ma vangikongis peaaegu hukkunud. Just Johni pärast on mu skvaier ja mitu head meest surnud ning just Johni pärast on mu vend endiselt Normandias vangis.”

„Kuid sellele vaatamata pead sa olema ettevaatlik, Armand. Sa pole ju veel oma vigastustest päris taastunud.” Randalli pilk suundus Armandi paremale põlvele, mis oli oganuiaga kõvasti pihta saanud ning vangistuse ajal omasoodu paranema jäetud.

„Peaaegu,” vastas Armand, kuigi ta põlv tegi pea kogu aeg põrguvalu. Ta käsivarred olid endiselt jõuetud ja hääl pisut kähe vinduma jäänud köhast, mille käes kannatas juba paar nädalat. Kuid kõigele vaatamata oli ta palju paremas vormis kui siis, kui Randall teda viimati nägi.

„Päriselt mitte, nii et sa olema ettevaatlik,” kordas Randall. „John näeb kõikjal vandenõusid ja sinu vanne ei pruugi sind kaitsta. Ja juba üksnes sinu maad võivad innustada ahneid ja ambitsioonikaid mehi Johni sinu vastu häälestama. Kui sind peaks reetmises süüdistatama, mis siis Bayardist saab?”

Armand surus hambad kokku, kuigi teadis, et sõbral on õigus. Selles ussipesas tuleb samme ja sõnu kaaluda. „Olen ettevaatlik.”

„Tore,” vastas Randall tõelist kergendust tundes. „Nüüd aga otsime midagi süüa. John ja kuninganna on ikka veel voodis, nii et sa ei näe neid kohe.”

„Jumal tänatud. Vastasel juhul võiksin söögiisu päris kaotada.”

„Tore, et sa end paremini tunned,” ütles Adelaide Eloise de Veneryle, kui nad istusid tol hommikul hiljem lossiaias pingil.

Armas, hea ja ilus Eloise oli õukonnas Adelaide’i ainsaks tõeliseks sõbraks. Ta oli ühtlasi ka läbi ja lõhki hea, usaldusväärne ja tal puudusid igasugused ambitsioonid.

Läheduses mängis mitu õukondlast aia keskosa katval lopsakal tasasel murul pallimängu. Eesmärgiks oli saada pall keskel asuvale pallile kõige lähemale ja blokeerida ligiduses olevatel pallidel lähemale pääsemist.

Aias ja sellest väljaspool olid lillede ja magusalõhnaliste põõsastega ääristatud jalutusrajad. Mööda seinu ronisid üles roosid ning väätide ja redelitega oli tekitatud mitmeid alkoove ja nurki.

Oli lord Richard D’Artage’i kord. Tema oli õukonna kõige edevam paabulind, kes veetis igal hommikul mitmeid tunde juukseid ja riideid sättides. Käisid jutud, et tal on tuunika all õlapolstrid ja et ta juuksed pole päris loomulikku värvi.

Teised noored aadlimehed vaatasid pealt ja andsid nõu – oli see siis soovitud või mitte – ning nii mõnigi neist oli üsna palju veini pruukinud. Mitmed daamid olid samuti pallimängu juures, kaasa arvatud ambitsioonikas ja torkava keelega, läbitungiva pilgu ja terava lõuaga leedi Hildegard.

Adelaide oli üsna rahul, et sai vaadata teiste õukondlaste mänge kõrvalt, oli siis tegu pallimängu, nöökamise või võimumänguga. Tema eelistas olla peidus, kuigi ta kuratlik ilu muutis selle peaaegu võimatuks.

Eloise saatis talle häbeliku pilgu. „Ma polnud täna hommikul tegelikult haige. Ma lihtsalt ei tahtnud mõnda aega Hildegardi läheduses olla.”

„Sellest võib aru saada,” ütles Adelaide. Hildegard polnud ka tema lemmik.

Eloise ohkas. „Tal õnnestub mind alati endast välja viia. Kui ma vaid suudaksin olla rohkem sinu moodi, Adelaide. Sind ei häiri tema sõnad.”

„Kuna mind ei huvita, kas ma meeldin Hildegardile või mitte,” vastas Adelaide siiralt. Oluline oli üksnes see, mis kuningas temast arvab, kuna tema käes oli võim nii Adelaide’i enda kui ka ta õdede saatuse üle.

Eloise oli endiselt tujust ära ja Adelaide püüdis ta tuju tõsta. „Randall FitzOsbourne jälgis sind eile õhtul tantsu ajal.”

Eloise tõstis pilgu ja siis tõmbus ta näost punaseks ning vahtis jalge ees olevat kivisillutisega kõnniteed. „Oh, ei usu. Arvatavasti vaatas ta kedagi teist.”

„Ta vaatas päris kindlasti sind,” kinnitas Adelaide. „Võib-olla peaksid temaga täna õhtul rääkima.”

„Ma ei saa! Mida ma talle ütleksin? Ta peaks mind liiga pealetükkivaks.”

„Kahtlen selles. Sa oled õukonnas kõige tagasihoidlikum naine. Kahjuks on tema sama häbelik ja tagasihoidlik nagu sina. Võib-olla peaksid temaga ise juttu alustama...”

„Ma ei saa ju! Lisaks sellele,” jätkas Eloise murelikul toonil, „ei tule talle arvatavasti pärast ta sõbra saabumist mina enam meeldegi.”

„Millise sõbra?” küsis Adelaide, püüdes säilitada ükskõikset tooni, kuigi teda läbis erutuslaine. Tema teada oli õukonda saabunud vaid üks uus inimene – too mees, keda ta oli kohanud tallis. Kellestki muust polnud midagi kuulda.

„Lord Armand de Boisbaston,” ütles Eloise. „Sa polnud siis siin, kui ta viimati õukonnas oli, muidu mäletaksid teda kindlasti. Ta on väga nägus mees.”

See pidi olema sama rüütel, keda Adelaide oli tallis näinud. „Ma vist nägin teda,” vastas ta, kuigi kummalisel kombel polnud tal tahtmist rääkida Eloise’ile mehega kohtumisest tallis. „Kas tal on pikad juuksed?”

„Minu teenijatüdruk ütles, et peaaegu õlgadeni. Marguerite oli temast rääkides kohutavalt elevil. Oota, kuni õukonna daamid kuulevad, et ta on tagasi. Siis lähevad ka nemad elevile. Huvitav, miks ta pole juukseid maha lõiganud. Enne Normandiasse minekut oli ta üsna korraliku väljanägemisega. Kas ei leia, et ta on nägus?”

„Leian.”

„Huvitav, et tal kulus õukonda naasmiseks nii kaua aega. Ta on juba mitu nädalat vabaduses olnud.”

„Vabaduses?” küsis Adelaide ja siis meenusid talle mehe randmeil nähtud armid.

Eloise langetas hääletooni ja sisuliselt sosistas: „Ta kaitses ühte Johni Normandia lossi. Neid piirati mitu kuud, nad ootasid muudkui lisavägesid, kuid John ei saatnud abi. Lõpuks, kui Prantsuse kuningas ähvardas linnale tule otsa panna ja kõik tappa, andis lord Armand viimaks alla. Siis pandi lord Armand, temaga koos olnud rüütlid ja nende skvaierid lunaraha maksmiseni vangi. Nood, kelle eest kähku ära maksti, vabastati juba paari nädala pärast. Teistel ei läinud nii hästi. Lord Armandi sõpradel kulus raha kokku saamiseks mitu kuud. Tema perekonna mõis jäi üsna kehva seisu pärast seda, kui vanemale poolvennale hangiti varustus koos Richard Lõvisüdamega ristiretkele minekuks. Too vaene mees sai surma veel enne, kui Pühale Maale jõudiski. Lord Armandi noorem poolvend on endiselt Normandias vangis ja ootab, et ta eest lunaraha makstaks.”

„Tal on... oli... kaks venda?”

Eloise noogutas. „Raymond de Boisbastonil oli kahe naisega kolm seaduslikku poega ja minu teada ka mõned sohilapsed.”

„Kui poeg isa moodi on, siis saan aru, miks naised nii suure innuga ta voodisse ronivad,” mõtiskles Adelaide kuuldavalt, mõeldes lord Armandi naeratusele ja nõiduslikele pruunidele silmadele.

Eloise osutas peaga palli mängivate õukondlaste poole. „Teised vallalised aadlimehed ei tunne sugugi heameelt, et lord Armand tagasi on.”

„Kas tal pole siis naist?”

Eloise raputas pead.

Adelaide püüdis selle teadmise üle mitte heameelt ega kergendust tunda. Abielu oli ju ometi asi, mida tuli vältida, kui ta ei tahtnud sattuda mõne mehe tujude ja käskude ohvriks. Ta ei tahtnud, et teda koheldaks hullemini kui koera või hobuseid. Tema ei tahtnud, et mõni mees peksaks teda selle eest, et ta on sünnitanud poegade asemel „kasutuid” tüdrukuid.

Ja kui mees on nägus ja tal on niisugune hääl, mis tõotab selliseid naudinguid, mis on kindlasti patused, ei saa ta ka mingil juhul truu olla.

„Võib-olla annab John talle ta lojaalsuse ja kannatuste eest suure kaasavaraga naise,” arvas Eloise. „Siis saab ta kaasavara eest venna lunaraha maksta. Võib-olla just sellepärast ta õukonda tuligi.”

„Võib ju olla,” ütles Adelaide ja tundis heameelt, et tema lihtne riietus laskis arvata, nagu oleks tema perekond suhteliselt vaene. Ainsaks ehteasjaks oli tal ema krutsifiks. See oli vana ja kuigi kullast ja kaunistatud smaragdidega, oli see tagasihoidlik, võrreldes nende ehetega, millega uhkeldasid õukonnas teised daamid.

„Oh, kui kahju!” hüüatas leedi Hildegard, kui lord Richard mööda lõi. „Arvatavasti oli maapind ebaühtlane, vastasel juhul oleksite võitnud.”

„Kahju tõesti, Richard. Sa oleks mulle peaaegu ära teinud,” märkis mängu võitja söör Francis de Farnby rahulolevalt võiduka häälega. Ta oli nägusam kui lord Richard: ta juuksed olid heledad, õlad laiad ja puusad kitsad; kuid sarnaselt lord Richardiga oli ta teadlik nii oma heast välimusest kui ka perekonna jõukusest ja prestiižist. Ta oli sedasorti mees, kes eeldas, et kõik on temast sama sisse võetud kui ta ise.

Adelaide püüdis mitte kulmu kortsutada, kui ta nende poole tuli.

„Ah, mu daam, kartsin et haldjad on teid vangi võtnud ja endaga kaasa viinud,” ütles ta nende juurde jõudes ja Eloise’i ignoreerides. „Te oleks kui õhku haihtunud.”

Adelaide pidi end kokku võtma, et mitte silmi pööritada ja talle öelda, et kui see oleks tema võimuses, sooviks ta praegu kohe õhku haihtuda. „Pole kahtlustki, et te tundsite puudust ka leedi Eloise’ist. Meil on ju tõsiselt vedanud, et ta end paremini tunneb.”

Francis heitis pilgu Eloise’ile, kes saatis talle sellise heatahtliku naeratuse, millega kostitas tavaliselt väikesi lapsi ja väga rumalaid täiskasvanuid.

„Loomulikult,” vastas Francis uuesti Adelaide’i poole pöördudes ning pööramata vähimatki tähelepanu Eloise’i ilmselgele imetluse puudumisele. „Kuhu te läksite? Otsisin teid kõikjalt. Oleksin peaaegu valvureid alarmeerinud.”

„Läksin tallidesse.”

„Kui oleksite soovinud ratsutama minna, mu daam, oleks teil pruukinud vaid öelda. Oleksin teile suurima heameelega saatjaks tulnud.”

Polnud kahtlustki, et ta oleks püüdnud Adelaide’i sadulast saada, et teda oleks mugavam võrgutada.

„Ma polnud ratsutamiseks sobilikult riides ja see polnud ka mu eesmärk,” vastas Adelaide. „Mulle mõjub hobuste selts rahustavalt.”

Kassipojad olid olnud ootamatuks lõbuallikaks ning mis puutus lord Armand de Boisbastoni saabumisse...

„Kahtlen, kas hobused oskavad hinnata teie imelist ilu ja võlusid nii nagu mina,” ütles Francis meelitaval toonil ja jumaldaval ilmel.

„Jumal, päästa mind lipitsevate, lollide...” jõudis Adelaide mõelda, kui läheduses kostis tuttav, pisut kähe meeshääl: „Kurat ja põrgu, kui see pole mitte söör Francis de Farnby.”

Adelaide’i nägu lõi ootamatult kuumama, kui lord Armand de Boisbaston neile lähenes, saatjaks Randall FitzOsbourne.

Lord Armand oli võtnud ült mantli ja soomusrüü. Nüüd kandis ta musta läikivat nahast tuunikat, selle all pitskaelusega valget särki ja jalas musti villaseid pükse ning porist puhastatud saapaid. Ta rihm oli lai, samuti nahast, ning küljel rippus tupes laiateraline mõõk.

Tänu juustele ja riietusele nägi ta välja veelgi metsikum – või nagu mees, kes ei näinud vajadust teistele mulje avaldamiseks uhkeid riideid kanda.

Mängu üle arutlenud õukondlased vaikisid ja Eloise ei osanud kuskile vaadata.

„Te oleks mind nähes nagu üllatunud, Francis,” ütles lord Armand Adelaide’i kõrval seisma jäädes. „Mul on rõõm näha, et te nii hea välja näete, kuid nii kaugel lahinguväljast on kergem head tervist säilitada. Olge kena ja tutvustage mind neile kahele kaunile daamile.”

Ta pilk suundus Adelaide’ile ja kuigi ta ei ilmutanud vähimalgi määral, nagu ta oleks Adelaide’iga tuttav, läbistas Adelaide’i mingi tuttavlikkuse, isegi läheduse erutus ja soojus, mis polnud talle sugugi meelepärane. Tema ei soovinud ju kõigest hingest meeste heakskiitu. Tema oleks näinud parema meelega, et lord Armand teda vihkab või et ta vähemalt ei meeldi lordile.

„Leedi Eloise de Venery ja leedi Adelaide D’Averette,” ütles Francis kokku surutud huulte vahelt. „Mu daamid, lubage, et esitlen teile lord Armand de Boisbastoni, kelle edevus ja enesekindlus pole saanud ilmselt kannatada vaatamata hiljutisele vangistusele ja sellele, et andis käest lossi, mida pidi kaitsma.” Ta vaatas tähendusrikkalt Adelaide’ile otsa. „Ma hoiatan teid, mu daam, olge selle mehe mesise keele suhtes ettevaatlik.”

Kuidas julgeb Francis pilgata meest, kes on riskinud eluga oma kuninga eest, samal ajal kui tema ise ei teinud midagi ohtlikumat, kui osales vaid mõnel turniiril? „Teist ta küll väga mesiselt ei tundu rääkivat, mu härra,” märkis Adelaide väga magusalt.

Francise näkku ilmus korts, just nagu poleks Adelaide’i sõnad olnud talle meele järele või ajanuks need ta segadusse. „Seda sellepärast, et mina pole kaunis daam. Kuid Armand de Boisbastoni reputatsioon on üldteada.”

„Seda tõesti,” kuulutas Randall FitzOsbourne. Sõnad pahvatasid tal suust nii, nagu oleks ta võinud plahvatada, kui neid endast välja ei saa. „Ta on kõige parem ja vapram rüütel kogu Inglismaal!”

„Meelitad mind liialt, Randall,” protesteeris lord Armand naeratusega, milles polnud vähimatki tagasihoidlikkust. „William Marshall on parim ja vapraim rüütel kogu Inglismaal ja ka Euroopas. Kui minul oleks natukenegi tema osavust ja au, siis oleksin õnnega koos.”

„Au?” põlastas Francis. „Minu teada jätsite selle Normandiasse.”

Lord Armandi pruunides silmades lahvatas viha. „Vähemalt oli minul, mida kaotada.”

„Kas te solvate mind, mu lord?” küsis Francis.

Kas Francis siis ei märganud teise mehe näojoontes raevu, mõtles Adelaide. Kulmude vahel vihajoont? Kas ta tahtis tõesti selle mehega tüli norida?

„Tegin vaid tähelepaneku, mis tugines teie sõnadele minu Normandias olemise kohta,” vastas lord Armand rahulikult, hääletoon vastuolus ta ilmselge raevuga. „Mina ei saa vastutada selle eest, kuidas teie seda tõlgendate. Tundub, et te olete mu äraolekul üsna tundlikuks muutunud, Francis. Võib-olla olete liiga kaua õukonnas olnud.”

„Teie olete aga unustanud, kuidas õukonnas riietuda. Minu teenrid on ka paremini riides kui teie. Kas teil pole isegi nuga, millega oma väljakasvanud sasipundart piirata?”

„Kuna pidin andma peaaegu kogu oma vara pärast kuninga eest võitlemist oma vabaduse eest, pole mul paremaid riideid. Ja mis puutub mu juustesse...”

Lord Armand heitis pilgu Adelaide’ile ja naeratas siis Eloise’ile. „Kas ma näen tõesti nii kohutav välja?”

Eloise punastas ja langetas pilgu ning raputas pead.

Järgmiseks pöördus Armand Adelaide’i poole. „Ja teie, mu daam? Kas teie leiate samuti, et mu juuksed on välja kasvanud sasipundar?”

Adelaide püüdis mitte unustada, et ta on õukonnas teatud põhjusel, ning päris kindlasti polnud see nägusa mehe lummusesse langemine. Kui Eloise või leedi Hildegard või mõni teine daam õukonnas ihkab lord Armandi, võivad nad ta saada.

„Ei,” vastas Adelaide. „Kuid need annavad teile üsna metsiku välimuse. Kas järgmiseks võib arvata, et värvite oma näo siniseks nagu piktid¹? Või hakkate viikingite kombel sarvedega kiivrit kandma? Kas teie ebatavalisel soengustiilil on mingi põhjus, mu härra, või meeldib teile lihtsalt teisi šokeerida ja olla tähelepanu keskpunktis?”

Francis lagistas naerda, kuid ilme lord Armandi näos tekitas Adelaide’is kõheda tunde.

„Võib-olla kunagi, mu daam,” vastas Armand, „räägin teile, miks ma pole lõiganud juukseid sellest ajast saadik, kui mind vangi võeti. Kuid kahtlen, kas te saaksite sellest aru.”

Adelaide punastas piinlikkusest ja tahtis vabandust paluda, kuid ei söandanud. Ta pidi oma reputatsiooni säilitama, kuigi ei teinud seda erilise heameelega.

„Ärge pöörake ta jutule tähelepanu, mu daam,” ütles Francis. „Ja teie, mu lord, peaksite kuninga hoolealusega rääkides sõnu valima.”

Lord Armand polnud vähimalgi määral mures. „Rääkige, Francis, kus teie olite sel ajal, kui mina de Pontelle’i krahvi vangikongis istusin?”

Francis ajas selja sirgu. „Ka mina teenisin kuningat.”

„Olen kindel, et mingil viisil kindlasti,” vastas lord Armand, pilge nii hääles kui silmades. „Kõik me ei saa ju lahingus relvi kanda.”

„Ja mõned meist suudavad vaid vaevu kõndida,” nähvas Francis vaadates Randall FitzOsbourne’i poole, kes tõmbus näost erkpunaseks.

See oli tõesti löök allapoole vööd. Randall FitzOsbourne’i vigastus oli tal juba sünnist saati.

Lord Armandi näos püsis naeratusevirve, kuid ta silmadesse ilmus uuesti raev ning ta käsi läks mõõgapidemele. Samuti Francise oma.

Eloise läks näost valgeks ja Randall FitzOsbourne murelikuks. Kuid Adelaide oli täiesti kindel, et võitluses lööks lord Armand Francist ning Francis oli alanduse ära teeninud.

„Kas mu õukondlastega on midagi juhtunud?” hüüdis kuningas.

Kõik pöördusid ja nägid Johni lähenemas. Kõik olid olnud söör Francise ja lord Armandi sõnavahetuse jälgimisega nii ametis, et polnud kuninga saabumist märganudki.

John oli, nagu ikka, hinnaliselt ja uhkelt riides, tal oli seljas elevandiluukarva tuunika, mille kaelust, varrukaid ja alaserva kaunistas keeruline tikand. Ta vöö oli kullatud ja ta kandis suurt kuldset kaelaehet, mille keskel oli rubiin. Töntsakates sõrmedes sädelesid sõrmused ja juuksed läikisid õlist. Temast hoovas kalli parfüümi lõhna, mis summutas läheduses kasvavate rooside maheda aroomi. Kuninganna ja mitmed kuninga sõdurid järgnesid talle, püüdes kuninga reipa kõnnakuga sammu pidada.

Vaatamata kuninganna kohalolekule saatis kuningas seisma jäädes Adelaide’ile himura pilgu. „Need kaks jultunud noormeest jõllitavad teineteist ilmselt teie pärast, mu daam.”

„Teie majesteet,” vastas Adelaide, säilitades nii hääles kui ilmes kontrollitud neutraalsuse. „Mina veetsin leedi Eloise’iga aega, kui need härrasmehed mulle lähenesid.”

„Selge.” Kuningas uuris lord Armandi, kes oli temast pea jagu pikem. „Meid informeeriti teie saabumisest, lord Armand. Te olete meie õukonnas teretulnud.”

„Tänan teid, teie kõrgus,” vastas lord Armand. Ta astus sammukese Johni poole. „Loodetavasti...”

„Võime arvata, mida te loodate,” katkestas kuningas teda järsult, „ega kavatse seda arutada nüüd, kus kohe serveeritakse keskpäevane eine.”

John pöördus uuesti Adelaide’i poole. „Selleks, et söögisaalis valitseks rahu, istute minu kõrvale, mu daam.”

Mõistes, et valikut ei ole, ja lootes, et tal õnnestub kurikuulsalt tiirase kuninga vastu olla mitte liiga julgustav ega ka liiga tõrges, naeratas Adelaide ja vastas: „See teeks mulle suurt au, teie majesteet.”

1 Muistses Kaledoonias (nüüdne Šotimaa) elanud rahvas.