Читать книгу Kingin Sulle tervist. Tervendaja Volli - Margit Mikk-Sokk - Страница 5

I peatükk Suure armastuse laps

Kui kõik algusest ära rääkida, on see, et ma siia ilma sündisin, üks suur õnnelik juhus või saatuse ettemääratus. Minu vanemate teineteise taasleidmise lugu on sama eriline ja seikluslik nagu filmis.

Esimese maailmasõja ajal toimus eestlaste väljaränne Venemaale. Minu ema isa Mart oli pere noorim poeg ja kolis koos oma naisega Venemaale elama. Ema Rosalie sündis Venemaal, nende peres oli viis last: neli tüdrukut ja üks poiss. Suureks sirgudes armus ta kenasse vene noormehesse Semjoni, nad abiellusid ja perre sündis kolm last: vanem õde Valli 1936. aastal, vend Vitali 1938. aastal ja noorem õde Ljudmilla 1941. aastal. Algas Teine maailmasõda. Isa mobiliseeriti rindele. Samal ajal hakkasid sakslased Venemaa eestlasi ja ingerlasi kodumaale tagasi tooma. Kogu ema perekond koos minu õdede ja vennaga toodi tagasi Eestisse. Sõjapõgenike jaotuspunkt oli tol ajal Klooga koonduslaagris. Seal suri ka minu kaheaastane õde Ljudmilla.

Vanaisa oli tol ajal 75-76 aastane. Ta rändas kaks aastat nagu Nipernaadi, kuni jalgsi Kloogalt Polli jõudis. Vahepeal peatus ta taludes, tegi äraelamiseks tööd. Kui ta kahe aasta pärast lõpuks koju jõudis, oli tal kits nööri otsas kaasas. See oli ta kogu ta kahe aasta teenistus.

Minu vanematel oli keeruline elusaatus. Ema elas Pollis, kui talle tuli teade, et isa on sõjas surma saanud. Ta hakkas teise mehega elama, kooselus sündis poolõde Mai. Ühel 1947. aasta päeval ilmus aga isa ootamatult ema ukse taha. Pudel viina oli kaasas, pani selle lauale ja küsis kuraasikalt, et kumma mehega ema elama hakkab. Ema valis isa. Poolõde oli siis 2aastane.

Tegelikult sai isa 1944. aastal jalast haavata. Tal oli elu lõpuni jalg põlvest saati tuim ja liikumatu. Haav mädanes ja seda opereeriti. Üks vana professor ütles talle, et nii kaua, kui ta kannatab seda valu ära, ärgu lasku jalga maha võtta. Isa pani haavale iga päev streptotsiidi pulbrit. Kogu aeg tuli habemenoaga haava ääri lõigata, muidu kasvasid need haavale peale ja tekitasid valu. See jalg isa lõpuks hauda viiski, põletik lõi sisse ja ta suri 1985. aastal veremürgitusse.

Mina sündisin 1950. aastal Karksi-Nuias Pollis. Vanemad olid siis juba 39aastased. Sündisin ja elasin aastaid maal, lõpetasin Karksi-Nuia koolis üheksa klassi. Kümnenda poole pealt läksin ära.

Nii palju, kui ma oma ema mäletan, oli ta kogu aeg haige. Ta oli II grupi invaliid. Tal oli süda haige, veetõbi, neerud ei töötanud. Käis pidevalt sanatooriumites. Ema suri 54 aastaselt, kui ma olin viieteistkümneaastane. Tagantjärgi vaadates näen ma, et ema suri sellepärast ära, et me elasime halvas korteris.

See keskkond mõjutas meid kõiki. Kuigi mina koolist ei puudunud, olid mul kohutavad keskendumisraskused. Lähed kooli, sa ei suuda keskenduda ja sul ei jää midagi meelde. Seetõttu olid mul puha kolmed, kuigi tahtsin väga neljadele-viitele õppida. Kui läksin hiljem tehnikumi, ei näinud ma seal õppimisega mingit vaeva. Tehnikumi lõpetamisel oli keskmine hinne 4,75. Kui mul endal lapsed sündisid, olid nad kogu aeg haiged, pidevalt kopsupõletikud, ühel lõppes, teistel algas. Kui me ära kolisime uude majja, olid lastel kõik haigused kadunud. Tagantjärele vaadates näen, et oleks me õigel ajal ära kolinud, oleks ema elanud 75aastaseks. Halb koht mõjutab nii tervist kui inimeste arengut. Tihtipeale arvatakse, et laps on rumal kui õpitud ei saa, see ei pruugi aga üldse lapse süü olla.

Volli koos ema Rosaliega.

Volli ja isa Semjon.