Читать книгу Kingin Sulle tervist. Tervendaja Volli - Margit Mikk-Sokk - Страница 8

IV peatükk Poiss, kellele ei meeldinud puude otsas ronida

Mul on lapsepõlvest ainult head mälestused. Isa oli tallimees, ta oli hästi konkreetne, mida ta ütles, seda tuli teha. Mul oli suur austus tema vastu. Olin koolis normaalne laps, pätti ei teinud. Kui isa päevikus kahte nägi, sain sõimata. Vitsa ei antud aga kunagi.

Pollis oli palju lapsi. Olime kõik ikka kambakesi koos, suvel mängisime pargis, tagusime jalgpalli, sõitsime ratastega, talvel suusatasime. Mulle meeldis kalal käia. Isa pidas lehma. Seitsmeaastaselt hakkasin karjas käima. Hommikul vara tuli lehm karja ajada, piim meiereisse viia. Suvevaheajal ma protesteerisin, et tahaks magada ka. Isa ütles, et aja lehm välja ja maga siis edasi, kes sul keelab. Aga kus sa siis enam magada said! Meiereisse viisin ma piima hea meelega, sest piimaauto juht oli mu sõber. Ta lubas mind, 10aastast poisikest, rooli taha istuma. See oli ikka suur stiimul, kui said ise autot juhtides meiereisse sõita. Suvel sai kolhoosis heina tehtud ja tööl käidud. Me elasime 12 perega koos suures Polli mõisa moonakate majas.

Mul oli lapsena alalhoiuinstinkt. Mulle ei meeldinud puude otsas ronida ega jäätükkidega sõita. Poisid armastasid vanas mõisa keldris peitust mängida. Ma käisin seal ühe korra ja rohkem ma sinna ei läinud, sest tundsin end seal vastikult. Tagantjärgi vaadates tean ka põhjust, miks see nii oli. Selles mõisa keldris oli paljusid inimesi piinatud, seal kubiseb surnud hingedest. Selle pärast minul seal vastik hakkaski.

Ükskord, palju aastaid hiljem, juba täiskasvanuna tulid mulle soomlased külla ja üks neist käis ka seal keldris. Jalutasime temaga koos õues ja korraga meiega kaasas olnud naine pidi kukkuma, seejärel pidin mina äärepealt kukkuma. Soomlane oli keldrist kaasa toonud surnud hinge ja too pani mulle jala taha. Läksime koju ja see hing tuli kaasa. Teadis, et ma saan teda vabaks lasta ja haakis ennast sappa. Lasin hinge lahti ja saime rahu taas majja.

Peale kooli käisin autojuhikursustel, siis läksin kaheks aastaks Vene sõjaväkke. Mäletan hästi oma sõjaväkke värbamist. Läksin tol korral õhtul kell viis sõjakomissariaati ja sealt öeldi mulle, et ülejärgmisel hommikul kell viis on sõjaväkke minek. Ma hakkasin protesteerima, et kaks nädalat peab inimesel ikka puhkust ka vahepeal olema. Selle peale öeldi mulle, et sul on 5 sekundit aega mõtelda. Kui tuled ülehomme hommikul, lähed Baltikumi, kui tuled detsembris, lähed Siberisse. Ma siis langetasin kiire otsuse ja saingi teenistusse Leetu, kus olin Klaipedas polgukomandöri autojuht.

Pärast sõjaväge töötasin Pollis autojuhina. Ma sain noore poisina praktiliselt uue auto, mis oli tol korral hästi haruldane. Kolme aasta pärast sain endale jälle uue auto, see tekitas kadedust. Tegin kõvasti tööd, teenisin teistest poole rohkem. Mul olid eesmärgid, tahtsin endale isiklikku autot osta, selle nimel rabasin. Kadetsejaid oli aga palju.