Читать книгу Kingin Sulle tervist. Tervendaja Volli - Margit Mikk-Sokk - Страница 7

III peatükk Ravitsejast vanaema

Minu isa ema Leena tegeles külas ravitsemisega. Ta teadis nõiasõnu ja tundis maarohtusid. Vanaema oli kange mutt. Tal oli kuus last, mees suri varakult, isa oli siis alles 10aastane. Vanaema pidas nelja hobust, neil oli suur talu, kogu majapidamine oli tema õlgadel. Ei olnud nalja asi.

Isa mõlemad vennad said surma, üks sõjas, teine oli kaardimängusõltlane. Mängis talvel, kui väljas oli 25 kraadi külma, kõik riided maha ja tuli trussikute väel hobusega koju. Jäi tugevasse angiini ja suri selle külmetuse tõttu. Minu isa vihkas kaardimängu. Mäletan, et ükskord naabrimehed mängisid meil kopikate peale kaarte. Isa ei lubanud mul sinna minna, aga ta läks korraks ära. Ma olin siis 13aastane. Kuna huvi oli väga suur, läksin ukse vahelt piiluma. Järsku kuulsin, kuidas uks käis ja isa tuli tagasi. Ta oli jube vihane, virutas mulle paar korda, et kui korra veel kaarte mängima lähed, löön maha. Venna surm jättis talle väga sügava jälje.

Isa rääkis ikka, et kodus oli neil kõva kord valitsenud. Ükskord noorena tahtnud ta küla peole minna ja küsinud ema käest kümmet kopikat ja ema oli talle öelnud, et kümmet kopikat ei ole ja rublat vahetama ei hakka. Kümne kopika eest oleks toona saanud 200 g viina, 200 g vorsti ja saiapätsi. Ja jäigi isal peole minemata.

Ma nägin vanaema viimati 5aastasena, olin 8aastane kui ta suri. Ta elas tütre juures Velikije Luki lähedal.