Читать книгу Kommenteeritud juudi anekdoodid - Margit Prantsus - Страница 5

Juudi abielu on ikka selline, et abielupaari kõrval mängivad väga olulist rolli ka teised lähedased: emad-isad, ämmad-äiad, naabrid ja kindlasti ka kosjasobitaja. Pruutpaar ärgu arvakugi, et nemad üksi oma abieluasjade üle otsustada saavad!

Ema käib oma abiellunud tütrele nõu andmas ja teda praktilistes asjades abistamas – kui on vaja ja ka siis, kui ei ole vaja.

Kuigi juudi rahvas on ajalooliselt pärit patriarhaalsest ühiskonnast, on tänapäeval sageli nii, et meeste osa abielus ja perekonnas ei ole nii väga sõnaline, kuivõrd varaline. Seda näitavad paljud naljad.

Ka naabrid ilmuvad kõrvaltegelastena aeg-ajalt pildile. Peamiselt selleks, et midagi jälle laenama tulla.

Ja muidugi kosjasobitaja – tema mängib abielupaari kokkusaamises väga olulist rolli. Tema abiga saavad mehele ka „vigased pruudid“ ja toovad naise majja isegi kõige häbelikumad peigmehed. Kosjasobitaja ajab asju muidugi noorpaari vanemate kaudu. Ja kasseerib oma teenete eest ka väärilise tasu. Lõpuks on kõik siiski õnnelikud.

Abielust rääkivad juudi anekdoodid toovad esile olulisi valupunkte ja näitavad hästi, mis kellele raskusi valmistab. Mehed kurdavad naiste rahahimu ja sõnavalingute üle; naised jällegi soovivad, et mees neile rohkem tähelepanu pööraks; äiadel ja eriti ämmadel on noortele omad etteheited ja kosjasobitaja imestab pidevalt, miks tema pakutud „head partiid“ ovatsioonidega vastu ei võeta.

Õigupoolest juhtub anekdootlikke situatsioone juba enne, kui tema ja temake abielusadamasse jõuavad.

„Nõnda siis, noormees, te otsustasite abielluda minu vanema tütre Tsilaga?“

„Jah!“

„Kas suudate peret toita?“

„Arvan, et suudan!“

„Mõelge hästi järele, meid on kokku kuus inimest!“

Peigmees pruudile: „Kas sa armastaksid mind ka siis, kui isa mulle pärandust ei jätaks?“

Pruut peigmehele: „Mina armastaksin sind ikka, ükskõik, kes sulle varanduse jätab!“

Moskva–Peterburi rongis istuvad kõrvuti noor tudeng ja vana juudi rabi.

Tudeng uurib: „Palun öelge, palju kell on.“

Rabi ei vasta. Keerab hoopis selja ja jääb magama.

Järgmisel hommikul küsib tudeng rabilt: „Miks te eile ei vastanud, kui ma teie käest kella küsisin?“

Rabi ei soovi selgitada, ent otsustab seda vastumeelselt siiski teha: „Ah et miks? Oletame, et ma vastan. Loomulikult küsite minult siis, kuhu ma sõidan. Vastan, et Peterburi. Seejärel ütlete mulle, et teie ka ja et teil pole kusagil ööbida. Mina kui kultuurne ja haritud inimene pakun teile öömaja enda juures. Öösel aga ronite loomulikult mu noorema tütre juurde. Seejärel tuleb teil temaga abielluda. Mina aga mõtlen, et mille sindrima pärast on mulle vaja väimeest, kel pole isegi kella!“

Kosjasobitaja kiidab ämmale tulevast peigmeest, kuni ämm küsib: „Te aina kiidate teda. Kas tal tõesti pole mingeid puudusi?“

Selle peale vastab kosjasobitaja: „Noh, ta kokutab veidi.“

„Aga millal?“ küsib tulevane ämm.

„Ainult siis, kui ta räägib!“

Rivkake kiidab ennast, et teda on juba sada korda palutud abielluda. Sõbrannadel jääb mulje, et tal on palju kavalere. Õhinal ja kübe kadedaltki küsivad nad: „Noh, ja kes need palujad olid?“

„Isa ja ema.“

Kord pulmadeni jõutud, peab esmalt tuvastama, milline on tulevaste sugulaste vahekord usuga. Hea nõu, kuidas asjast aru saada, kulub marjaks.

Kuidas erinevad ortodoksse, konservatiivse ja reformistliku juudiusu pulmad?

Ortodokside pulmas on rase pruudi ema.

Konservatiivide pulmas on rase pruut ise.

Reformistide pulmas on rase hoopis rabi.

Abielu ise on kõike muud kui meelakkumine, ainult põhjused erinevad.

Kaks sõpra omavahel: „Haim, sa ei kujuta ette, kui raske elu mul on! Mu naine oli enne mind abielus miljonäriga!“

„Oh, Haim, aga mul on veel hullem olukord. Minu oma mõtleb, et on praegu abielus miljonäriga!“

Abielus tütar helistab emale.

„Halloo, ema! Aita mind!“

„Kallike, mis juhtus?“

„Oi, ema, ma ei teagi, millest alustada. Lapsed on mõlemad haiged, just praegu läks külmutuskapp katki, kraanikauss tilgub ja kahe tunni pärast tulevad mulle sõbrad külla lõunat sööma. Ma lihtsalt ei tea, mida teha!“

„Lapsuke, ära ole kurb. Ma istun kohe praegu bussi, sõidan raudteejaama, istun seal rongile. Jaamast on sinu juurde kaks kilomeetrit, selle maa tulen kiiresti jala. Võtan lapsed käsile, teen su külalistele kiiresti lõuna ja isegi õhtusöögi Haimile.“

„Haimile? Kes see veel on?“

„Kullakene, Haim on sinu mees!“

„Ema, minu mehe nimi on Šmuel. Oot, kas ma ei helistagi numbrile 53 6777?“

„Ei, minu number on 53 6888!“

„Oi, aga kas sa siis ei tulegi minu juurde?“