Читать книгу Kommenteeritud juudi anekdoodid - Margit Prantsus - Страница 6

Juudi rahvusest arste teab meist ilmselt igaüks. Nagu juudi peredes lapse sündides räägitakse, et maimukesest peab saama vähemalt kas arst või advokaat, või siis – kui ta ei ole nii andekas – vähemalt arhitekt.

Paljud meditsiini vallas uuendusi ja leiutisi teinud arstid on olnud juudid. Keskajal sai Euroopas kuulsaks Maimonides ehk Rambam, ajas lähemal seisavad Sigmund Freud, Henry Judah Heimlich ja Oliver Sacks – kui vaid mõnda nimetada.

Juudi arst ei ole kindlasti selline, kes kirjutab välja ainult tavalise retsepti nagu kõik teised arstid. Ei! Tingimata lisab ta ka mõne ootamatu soovituse. Ja räägib sinna juurde mõne habemega nalja. Ravi ei vaja ju ainult patsiendi keha, vaid ka hing!

Vana rabi läheb arsti vastuvõtule.

„Kuna te tulite mu juurde esimest korda, peaksite mulle jutustama kõik algusest peale,“ ütleb arst.

„Muidugi-muidugi. Niisiis, alguses lõi Jumal taeva ja maa...“

„Doktor, mis mul viga on? Olen 40aastane, aga vaadake, kuidas ma välja näen: kiilaspea, hambad hõredad, kotid silmade all, põsed ripakil, kortsud...“

„Noh, nii hull see asi ka ei ole,“ lohutab arst. „Näete ju endiselt hästi!“

Kaks juudist psühholoogi ajavad juttu.

„Ma küsin alati oma patsiendilt, kas ta mängib malet.“

„Milleks?“

„Kui ei mängi, soovitan mängida. Kui mängib – soovitan maha jätta.“

„Miks?“

„Ma ei tea isegi. Aga 80% juhtudest on see aidanud!“

Üldteada on, et juudid armastavad kauneid kunste, eriti muusikat. Nad on ka agarad teatriskäijad. Kogemuste põhjal on sündinud järgmine tähelepanek.

Vähesed, keda vaevab köha, lähevad arsti juurde. Enamik neist läheb teatrisse.

„Doktor, mul on nii kõrge temperatuur!“

„Pole midagi, homme on teil juba toatemperatuur...“

Ei tasu arvata, et koššeri puhul on tegu vaid toiduga. Ei-ei! Koššer on tänapäeval laienenud juba paljudesse eluvaldkondadesse!

„Öelge, doktor, kas koššergripi hooaeg on juba alanud?“

„Ei, Rabinovitš, on ainult seagripp.“

„Aa, tänan teid, doktor. Tähendab, et mul pole veel esialgu põhjust muretseda!“

Iisraeli inimesed on väga paljudes olukordades äärmiselt otsekohesed. Ja neis olukordades, kus võiks pisut pehmemalt väljenduda või mõne asja hoopis ütlemata jätta, ei hakata keerutama. Teistes olukordades jälle, kus oleks tarvis otse öelda, susserdatakse ja räägitakse juurde nii pikk jutt, et järg kipub kaduma.

Külastaja tuleb palatisse haiget vaatama ja küsib: „Mis haigus sul on?“

Kuulnud vastust, hüüatab ta: „Ahhaa, see on just seesama haigus, millesse minu isa suri.“

Haige muutub murelikuks, ent külastaja jätkab: „Ära muretse, ma palvetan, et sa saaksid terveks!“

„Palu siis juba ka selle eest, et mind ei külastaks rumalad inimesed!“