Читать книгу Matused ja laulupeod - Mari Saat - Страница 5

Mälu

MÄLU ON NAGU KAEV: kui oled väike, püüab kaitseingel hoida sellel kaant peal ja kutsub sind vaatama ettepoole, mitte kaevu. Mõni asi jääb valusalt meelde, mõni nagu kaoks, ükskõik kumba pidi: ega sa palju olnule ei mõtle, sest see pole tähtis – tähtis on, mis tuleb. Jah, vahel kaevukaant paotatakse, tavaliselt unenägudes, ja mida siis näed, pole tavaliselt see, mida oled mäletanud, vaid justkui kusagilt mujalt, midagi, mida pole ei näinud ega kuulnud...

Kui vanaks saad, hakkad ikka sagedamini ise piiluma kaevu, tahad näha sügavuses peegelduvaid pilte... Aga nüüd ei ole need ainult pildid minevikust, vaid seal on koos olnu ja praegune ja see, mis seal taustal – näed oma lapsenägu ja praegust kortsulist, ja pilvi sõudmas nende taga... Ja üle kõige on virvendus – kõik, mis seal näed, ei ole päriselt see, mis oli või see, mis teiste meelest oli. Vaataja näeb seal muutuvat ennast ja muutuvat taevast. Nii et kui püüad kirjutada üles mälu järgi seda, mis olnud, tuleb välja see, mis mälu sulle ette ütleb – ainult sinule.

Mõnele teisele ütleb ta hoopis midagi muud, tema enda näo järgi. Ja kui see teine sinu lugu loeb, ütleb ta: ei, kõik oli hoopis teisiti! Kas ei ole sellel oma võlu, et meil kõigil on erinev mälu, mitte päris ühesugune? Keegi, vist Carl Gustav Jung – kui ma õigesti mäletan – ütles küll, et on rahva mälu, rahvuse mälu kusagil alateadvuses, aga nii kui püüad seda väljendada, seguneb see enese kujutlustega... Nii tulebki siis lugeda ka siinseid lugusid – minu isikliku mälu kõverpeeglipilte olnud ajast, neid, mis mulle nüüd parajasti meelde tulevad ja nii, nagu nad meelde sõuavad.