Читать книгу Matused ja laulupeod - Mari Saat - Страница 6

Voorimees

MINA PEAN ENNAST 20. sajandi inimeseks. Tolle sajandi märksõnad on tuumarelv ja tehnika progress. Osalt ulatun isegi 21. sajandisse, kus maailm on võrgustatud interneti kaudu ja autod, lennukid ning Skype muudavad isegi füüsilise keha jaoks kaugused tühiseks. Aga mul on üks mälupilt, mis muudab mu kuuluvuse moodsasse maailma küsitavaks.

Üks talveõhtu: tume taevas, valge maa, tänavalaternad. Sõitsin lahtises saanis isa ja ema vahel kusagilt koju, kesklinna, Kreutzwaldi tänavale. Ma ei saanud olla rohkem kui neljane, aga vist ka mitte vähem kui kolmene, sest kui mind saanist välja tõsteti, seisin kindlalt oma jalgadel. Nii et pidi olema aasta 1950 või 1951. Kas tõesti sõitis siis veel Tallinnas ringi voorimees saaniga – olid sõiduteed, millel saanijalased libisesid? Sest mäletan just pehmet sõitu, mitte jalaste kriginat liivatatud teel või kivisillutisel.

Millegipärast seostub see sõit mulle Tšehhoviga. Võib-olla loeti mulle siis ette „Kaštankat“ või midagi muud Tšehhovi-aegsest lumisest Moskvast ja ma ei sõitnudki tegelikult saaniga – nägin seda vaid tagantjärele unes? Ega laste mälu ei tea usaldada, sest nemad ei oska veel hästi lahutada unenägu tõelisusest – unenägu võib olla tõelisem kui tõelisus. Siiski, minul see pilt eristub unenäopiltidest, kus alatasa kuhugi kihutasin hobuse seljas – mitte iialgi autos ega mootorrattal või jalgrattal ega saanis, ikka hobusel ratsa. Viimane selline unenägu oli mul kuueaastaselt, see pidi olema kuueselt, sest elasime siis juba Nõmmel, kus esimeseks sündmuseks oli minu kuues sünnipäev. Seal Nõmmel nägin, et kihutan puuhobusel ümber elutoa ümmarguse laua. Hobune oli nagu karussellihobused, aga kappas oma jalgadel. See unenägu tundus kuidagi alandav – puuhobune ja ümmargune laud, sihitu keerutamine... See lõpetas minu uljad ratsanikuuned.

Niimoodi on nende lapsepõlve mälupiltidega – kui piilud kaevu ja näed seal hoopis midagi, mida ei saa sinu elus kuidagi juhtunud olla, mitte praeguses elus, ja on ometi nii tõeline. Võib-olla seepärast, et armastasin liiga palju taha vaadata, polnud mul kunagi autodega asja. Minu vend Madis elas ettepoole, teda huvitasid autod, vist sündimisest saati. Minule on auto alati olnud vaid liiklusvahend, millega tuleb leppida, kui tahad kuhugi kohale jõuda. Pealegi ajas autosõit südame pahaks.

Aga saani ei ole ma kunagi hiljem Tallinnas näinud, voorimeestki mitte. Lumist sõiduteed, kus saani jalased oleksid võinud libiseda, nägin küll hiljaaegu, mõne aasta eest – kas oli see 2010. aasta detsembris, kui oli üle hulga aja esimene lumme uppunud talv? Kui inimesed veel külmast talvest ja lumeuputusest vaimustusid, isegi lumerookimisest... See kestis just ühe talve, järgmisel olid kõik juba tüdinenud – peale väikeste laste –, ja tüdinenud olid just need, kes oma eramaja aias pidid end lumest läbi kaevama.

Siis sellel esimesel lumerikkal talvel sõitsin trammiga kesklinna ja seal mu ees oli Viru tänav nagu lumeväli, kus oleks võinud kelgutada, suusatada ja saaniga sõita... Vaatasin seda Viru tänavat, mis nagu polnudki linnatänav või kui, siis saja aasta tagune, ja jälle oleksin olnud nagu kusagil Tšehhovi-aegses Moskvas või Peterburis, kus poisike jookseb läbi tuisu kirja posti viima, abipalvet vanaisale, et see päästaks ta hirmsast kingsepa õpipoisi ametist. Ta on selle kirja jaoks hoolega raha kogunud – ümbriku ja margi jaoks –, aga kirjal on peal aadress: Külasse vanaisale... Või jalutab daam koerakesega ja oma igatsusega armastuse järele: nii nagu koerake rihmakese otsas, nii on tema hing seotud igatsuspaelaga oma armsama külge...