Читать книгу Matused ja laulupeod - Mari Saat - Страница 7

Motoriseeritud liiklusvahendid

VÄIKSEST PEAST OLI MINU elu tähtsaim olend hobune. Kuigi ma polnud teda õieti lähedalt näinudki. Aga oma unedes kihutasin hobuse seljas galoppi – mitte traavi, aga just galoppi; ja ma joonistasin hobuseid ja voolisin neid, ja film oli minu meelest hea, kui seal oli ükskõik missugune hobune. Minu vennale see-eest meeldisid autod, mootorrattad, lennukid – kõik, mis liikus ja põrises ning oli minu meelest elutu ja igav. Siiski oli nende motoriseeritud liiklusvahenditega seotud huvitavaid ettevõtmisi, tollal eriti mootorratastega.

Minu ema Emilia oli pärit Hiiumaalt, nii et üles kasvanud külas. Aga külaelu ei meeldinud talle kohe mitte. Võib-olla seepärast, et ta isa oli köster-kooliõpetaja ja nõnda olid ema mängu- ja kasvukohtadeks kirik, surnuaed ja koolimaja, inimestega või inimeste mälestustega seotud kohad. Oma elu lõpupoole meeldis talle käia jalutamas kalmistul, eriti Metsakalmistul Tallinna veeres. See oli tema jaoks nagu linn, surnute linn, võrreldes väikeste maakalmistutega, mis olid kui külad. Tal oli seal tuttavaid. Eriti meeldis talle jalutada näitlejate haudade vahel. Talle oli alati meeldinud teater; kui ta oli noor, Hiiumaal, oli ta näiteringis mänginud, ja kui ta jalutas kalmistul ühe hauakivi juurest teise juurde, ütles ta ikka midagi näitleja kohta, kelle kivi juures peatus. Minule oli see huvitav ja võib-olla on minulgi seepärast Metsakalmistul eriti hea tunne – nagu kõnniks rõõmsas paigas igavesti elavate seas...

Kuueteistaastaselt pidi ema minema linna töökohta otsima ja kuigi ta pärast oma isa surma käis kõik suved maal emal abiks heinateol, elas ta päriselt ikka Tallinnas. Aga ta oli sügavalt veendunud selles, et lapsed pidid saama suveks linnast välja, ja nii kui mina juba tõusin kindlalt oma jalgele, üüris ema meile paariks suvekuuks toa linna lähedale mere äärde: alguses Piritale, aga hiljem juba päris maale, Piritalt umbes kolm bussipeatust edasi Merivälja poole metsavahitallu.

See oli tollal täitsa sügav maa: talus peeti lehmi ja äratuskella asemel kiresid kuked. Talu õue pealt läks pikk kõrgete jämedate hõbepajudega ääristatud allee välja maanteele. Hooned olid vanad ja viletsad, laastukatustega, mis vett enam ei pidanud, aga hõbepajud olid vägevad. Teisel pool teed kasvas noor hõre männimets – helepruunid, sirged siledad männitüved, läikiv okkavaip, läbi joonitud sipelgate radadest, kevadel karukelladest õrnlilla; sealt läbi viis liivane rada randa, kus me elasime suurema osa ajast, kui oli vähegi ilma.

Selles talus elasid suviti veel Juta ja Lii, kes olid minu vennast natuke vanemad, ja vahetevahel üks heleda peaga poiss, kes alatasa solvus. Võib-olla et Juta ja Lii narrisid ja kiusasid teda liiga palju, nagu minu suurt venda Madistki – tüdrukud olid poistest paar aastat vanemad –, aga mu vend narrimisest eriti ei hoolinud, elas selle nagu muuseas üle.

Hommikuti anti meile igaühele vannilina kaenlasse, ujumispüksid jalga ja saadeti randa. Nii on mul meeles – nagu olnuks see meie igapäevane elu. Ma ei tea, et meie järele oleks seal keegi valvanud. Võib-olla pidi mu vend minu järele valvama, sest ta oli minust kolm aastat vanem. Seda ma ei tea, mis ülesanded talle olid antud, igatahes me ehitasime seal liivast losse ja laevu. Tema oli ehitamise peale meister: ta oskas oma liivalosse ja laevu oksakestega toestada. Inimesed, kes mööda rannaäärt jalutasid, jäid tema ehitisi imetlema. Eks ma natuke kade olin, sest minu käkikesi ja kuhjatisi ei imetlenud keegi – võib-olla ei saadud aru, mis asjad need on? Aga ma ise imetlesin ka venna laevu ja losse ja imestasin, miks mina ei oska, kui mul ometi peas on sama ilusad asjad, aga välja tuleb hoopis teisiti. Võib-olla see ongi – vähemalt üks – kadeduse põhjus: et kui sinu peas on kujutlused niisama täiuslikud kui su kaaslasel või enamgi veel, aga välja tuleb kõik ikka viletsam, ükskõik kuidas püüad. Siis tundub see ju ülekohtune?

Vahel me siiski vist tüdinesime rannast – või ei olnud alati rannailma, kuigi mälu näitab mulle neist suvedest ainult palavat päikest – ja siis me mängisime säärast mängu (mina muidugi mitte, mina ainult passisin kõrval, aga teised, suured), et me võtsime ühe koolivihiku ja pliiatsi ja asusime maanteeserval autosid vaatlema. Poisid hüüdsid kõigi mööduvate autode marke ja numbreid ning Juta ja Lii kirjutasid need üles. Margi suhtes see muidugi keeruline polnud, sest tollal võis maanteel näha vaid kahte seltsi sõiduautot: too kõige algsem Moskvitš ja Pobeda; vahel ka vist mõni villis, veoauto ehk krusa ja buss. Võib-olla sõitis neid tunni jooksul üks või kaks siia- või sinnapoole.

Kes oleks osanud siis aimata, milline autodevool kord Pirita teel mühiseb ja undab! Keegi ei julgeks praegu enam niimoodi oma väikseid lapsi, kellest üks on vaevalt neljane ja teine, suur, läheb sügisel kooli, omapead randa lasta, ja veel üle sõidutee. Aga mis siin rääkida Pirita teest, mille ääres karjatati lehmi: kui ma juba keskkoolis käisin, umbes neljateist- või viieteistaastaselt – nii et see oli juba kuuekümnendate alguses – ja jalutasin Sirje ja Irenega pärast kooli kesklinnast välja Kadriorgu, siis mööda Poska tänavat läksime ikka keset sõiduteed; ma ei mäleta, et meid seal mõni auto oleks tülitanud. Kui mu vend juba aspirantuuris õppis ja sai vahel Moskvas komandeeringus käia, siis ta rääkis, mis marki autosid seal näeb; need olid saatkondade autod. Aga mina ja mu õde Luule, meie eristame siiani autosid värvi järgi. Selline on siis vahe meessoost ja naissoost isikutel.

TEINE, VÄGEVAM MEELELAHUTUS autode loendamise kõrval oli iga-aastane motospordivõistlus Pirita ringrajal. Vähemalt kümme minu elusuve olid sellega seotud: alates tollest esimesest suvest Pirita tee ääres kuni umbes ajani, kui vend sai kuusteist. Mootorrataste ringrajasõit oli viiekümnendate lõpu ja kuuekümnendate alguse tallinlaste hullus.

Sinna meid esialgu muidugi omapead ei lastud. Ma ei tea, kes meiega kaasas käis. Võib-olla õde Luule, kes on minust 15 aastat vanem, või täditütar või vahel ehk koguni tädi Marie, minu hoidjatädi, kellega me tegelikult suviti seal üüritud toakeses elasime; igatahes mitte isa – tema viis meid kord aastas tsirkusesse. Aga hiljem, kui juba mehed Siberist koju tulid, siis käis tsiklite kihutamist meiega tihti vaatamas ka onu Juhan. Kuidagi kellegagi me sinna ikka saime. Minul on sellest meeles vägev möirgamine ja põrin, rahvamurd rajaäärtel ja eriline hea mootorikütuse lõhn – selline tummine, pähklimaitseline, mitte vastik bensiinihais, mis mul autos juba enne selle liikuma hakkamist südame pahaks ajas.

Pärast õhtuti me kommenteerisime võistlusi jooksuga ümber maja – ikka Juta ja Lii ja see poiss, kes ka vahel seal suvitas ja minu vend ja mina –, et kes jookseb kiiremini ja mitu ringi. Mina muidugi teistega võistelda ei suutnud, aga see-eest olin meister rajalt välja sõitma ja kukkuma ja siis pidid teised mind tassima, sest ma olin raskelt vigastatud. Teised pahandasid, et ei ole aus nii palju kukkuda, aga tassisid siiski.

Tõelise ringraja ääres igatsesin tõelist kukkumist näha, aga kunagi ei näinud. Nii nagu ei juhtunud kunagi tsirkuses nägema, kuidas keegi köielt kukub või lõvi mehel pea otsast hammustab. Nüüd näeb sellist „äkšönit“ igal õhtul filmidest ja päevauudistest, aga siis ju telerit veel polnud.

Mootorispordivõistlus oli suursündmus, mitte väiksema rahvahulgaga kui laulupidu. Kestis ta kaks võistluspäeva ja enne seda oli veel nädal treeninguid. Inimesed, niipalju kui kellelgi võimalik, käisid ikka ka treeninguid vaatamas. Mingi aimduse annab sellest rahvapeost mängufilm „Vallatud kurvid“. Võistluste piletiga koos sai osta väikese tabeliteks joonitud märkmiku, kuhu võis sisse kirjutada, mis ringil mis kohal keegi sõidab, niiviisi sai võistlustest ülevaate. Mõned inimesed olid end raja äärtel huvitavamates kurvides varakult sisse seadnud, piknikuvarustus – tol ajal ei öeldud piknikukorv, vaid leiva-kott – kõrval, aga suur osa noortest jooksis ja jalutas ümber raja, ühest kurvist teise, ja märkis võistlejaid üles.

Seda ma mäletan, kuidas siblisin venna kannul veel paariteistaastaselt. Siis olime tulnud juba kesklinnast ja muidugi omapead. Mina ei märkinud kunagi midagi üles, aga mul oli huvitav seal rahvasummas, ja põnev oli, kui mootorrattad kurvi võtsid, ratturil põlv peaaegu vastu maad, ja see möirgamine ja vilin, see rahvasumm...

ÜKS PILT ON MUL MEELES sellest ajast, kui olin veel päris väike, vist väiksem kui viiene: istun tädi Mariega mändide all liivasel künkanõlval raja ääres. Rahvast on hõredalt. Venda seekord millegipärast ei ole, istume kahekesi, meil on kahe peale pool arbuusi, me vaatame treeningsõitu ja meil on mõnus olla... Miks me küll kahekesi sellise retke ette võtsime, umbes kolm kilomeetrit meie metsavahitalust Rummu kurvi? Kas tõesti isegi tädi Marie, kes hakkas siis juba seitsmekümnele liginema, leidis sellest mingit vaheldust?