Читать книгу Võõra õue peal - Mari Sajo - Страница 4

Eelmise sajandi üheksakümnendate keskpaigas, kui ma Helsingisse sõitsin, tuli laevas minu juurde keegi soomlane ja küsis, kas ma ei tahaks ka päriselt Soome elama asuda. Selleks polevat vaja teha muud kui temaga fiktiivselt abielluda, ja kolme aasta pärast, kui mul on õigus Soome kodakondsusele, me loomulikult lahutaksime. Selline „teenus” oleks mulle tookord maksma läinud tuhat marka. Mina tänasin viisakalt ja – loobusin. Aga kui palju elab praegu Soomes neid naisi, kes kunagi ammu selliselt pakutud võimalusest lahe taha elama pääseda kahe käega kinni haarasid, seda võin ma endale vaid ette kujutada. Kaldun arvama, et väga vähe neid lõppkokkuvõttes vast ei olegi.

Ajad muutuvad ja inimesed koos nendega. Seoses piiride kadumisega Euroopa Liidus pole eelmainitud äril täiesti ilmselgelt enam mingit erilist minekut. Kuid nagu juba ammugi teada, ei salli loodus tühja kohta.

Üllatusega kuulsin ma mõni aeg tagasi, et ühele minu tuttavale noorele naisele oli hoopis uutmoodi „tehingut” pakutud. Lepingu järgi oleks naine pidanud sünnitama lapse, kellest ta siis kohe sünnitusmajas ka loobunud oleks. Ehk siis oma emaka üheksaks kuuks nii-öelda välja üürinud. Nõusoleku korral oleks naine teeninud vägagi kopsaka summa eurosid. Tõe huvides pean nüüd mainima, et minu tuttav sellisest rahasaamise võimalusest küll keeldus, ent kohe kindlasti pole tema ainuke, kes säärase ettepaneku osaliseks on saanud.

Samasooliste paarisuhted on tänapäeval juba täiesti tavaline nähtus. Homode ja lesbide kooselu mitte ainult ei registreerita, vaid mõnes riigis laulatatakse neid ka juba kiriklikult ning seeläbi antakse neile kõik tavaabielu ja perekonnaga kaasnevad õigused ning kohustused. Aga laps? Oleks naiivne loota, et kahe mehe (või naise) vahelisest abielust kunagi loomulikul teel ka järeltulija sünniks...

Kirjanikuõiguseid kasutades hakkasin ma kuuldud teemat edasi arendama. Kuid mis siis, kui kellegagi juhtubki tõesti ühel heal päeval nii nagu raamatu peategelase Hillega? Et laps, kelle sa enda teadmist mööda puhtast armastusest sünnitad, ootamatult enam sinu oma ei olegi! Ning mees, kelle kätte sa oma edaspidise elu usaldad, polegi tegelikult see, kes ta näib olevat. Kas, ja kui suurel määral on üldse võimalik teist inimest usaldada?

Romaani üheks olulisemaks kõrvaltegelaseks on Hille tütar Julia, kes alles keskkooli ajal lõpuks silmast silma oma isaga kohtub. Isaga, keda tüdruk oma südames terve elu taga on igatsenud.

Meil kõigil on oma lugu. Mõnel inimesel on neid koguni mitu. Kui ainult oleks aega ja tahtmist neid kõiki ära kuulata! Valdav enamik sündmustest, millest ma raamatus kirjutan, ongi konkreetselt aset leidnud. Võib-olla tundub kohati Sulle, armas lugeja, et ma ka Sinu elust mõned killud olen võtnud? Tõe jaluleseadmiseks pean siiski märkima, et olgu kokkulangevused kui tahes suured, ühtki raamatus mainitud tegelast päriselust otsima hakata pole mõtet. Nagu on ka kõik romaanis esinevad nimed välja mõeldud. Minule teadaolevalt elab Soomes hetkel üle kümne Timo Stenholmi ja ka päris mitu Eero Simoneni. Nagu Eestiski võib kohata nii Ellen Pohlat kui ka Ervin Krassi. Eelmainitud isikutel raamatus kirjeldatud inimestega kohe kindlasti midagi ühist ei ole.

Need lugejad, kes millegipärast luule vastu allergilised on, võivad täiesti rahulikult vahele jätta peatükkide alguses olevad värsid. Teadmiseks aga neile, kel aega ja tahtmist minu aastaid sahtlisse kirjutatud luuletustesse süveneda, et salmid annavad ka juba esimese viite sellest, mis järgmises peatükis toimuma hakkab.