Читать книгу Võõra õue peal - Mari Sajo - Страница 7

See aeg

See aeg on nüüd möödas...

Aeg täis rõõmsaid naeratusi,

imelisi hommikuid ja

vallatlevaid kallistusi.

See aeg on nüüd möödas...

Kiretules peegeldub kord

armu üürikene hetk,

õrnalt habras tundepuhang.

Jumalagajätt.

Homme aga, homme helgib

juba miskit uut.

Võib olla sama ilusat, kuid siiski –

hoopis muud...

Reede hommikul tõusin varakult ja hakkasin kohe koristama. Meie maja ühises pesutoas olin aja kinni pannud juba kella üheksaks. Kella kaheteistkümneks olin töödega ühele poole saanud ja tegin endale köögilaua ääres istudes suure võileiva ja jõin sinna juurde tassi kuuma kohvi, endal pidevalt keerlemas peas vaid üks mõte – miks ma küll olin Irinale lubanud täna õhtul restorani minna Aimo ja Liu abiellumist tähistama. Mõlemad on mulle täiesti võõrad inimesed. Pealegi on just reede õhtud mulle alati olnud parim aeg nädalast. Olgugi et vahetustega töö tähendab tihtilugu sedagi, et nädalalõpud pole peaaegu kunagi vabad.

Aga tegelik põhjus, miks ma nimelt tänasel õhtul välja ei tahtnud minna, oli Tauno. Mees oli eile pärastlõunal helistanud ja lubanud täna hommikupoolikul uuesti üle helistada, et öelda, kas tal õnnestub õhtul Helsingisse tulla ja seekord ööseks minu juurde jääda. Tavaliselt tähendas reedeõhtune tulek seda, et me saime ka terve laupäeva koos olla. Olin kogu hommikupooliku telefoni endaga isegi pesutoas kaasas kandnud, et tähtsat kõnet mitte maha magada, kuid Taunost polnud siiani veel midagi kuulda.

Kohv joodud ja võileib söödud, läksin lõpuks magamistuppa. Mis siis ikka – kui restorani, siis restorani. Avasin riidekapi ukse ja lasin silmadel üle oma kasina rõivatagavara libiseda. Olin ju enamiku ajast tööl ja tööriided olid haigla poolt kõigile samasugused. Samuti polnud ma kunagi osanud riietele piisavalt palju rõhku panna. Ometigi olin enda meelest siiani iga olukorraga kuidagiviisi talutavalt hakkama saanud. Nagu ma väga hästi teadsin, polnud ma siia riidekappi juba pikemat aega midagi eriti ihaldusväärset selgapanemiseks juurde soetanud. Võtsin välja kaks seelikut ja valge pluusi. Tumepunane seelik oli mulle endalegi üllatuseks taljest veidi kitsaks jäänud. Vahetasin selle rohelise siidseeliku vastu, aga see tundus talvisel ajal liiga õhukese ja pidulikuna. Oli ju õhtusöök ainult mingis hiinapärases söögikohas. Panin mõlemad seelikud otsustavalt kappi tagasi ja tõmbasin jalga hoopis mustad peenetriibulised viigipüksid. Valge, kaelaaugu ümbert pisikeste klaashelmestega kaunistatud pluus sobis nendega piisavalt hästi. Lisaks väiksed kuldkõrvarõngad ja kuldne tähemärgiga kett kaela – niisugune varustus peaks tänaseks õhtuks küllalt hea olema.

Kinnitasin endale just teist kõrvarõngast kõrva, kui telefon helises. Tauno! Olin seda kõnet terve hommikupooliku pikisilmi oodanud, ent nüüd, kui telefon lõpuks ometi helisema hakkas, ma millegipärast lausa võpatasin ehmatusest. Panin kõrvarõnga käest ära öökapi peale ja haarasin telefoni. Ning sain Tauno hääletoonist kohe aru, et mehel polnud võimalik täna õhtul Helsingisse tulla. Ühiselt veedetud õhtupoolik ja öö, millest olin juba jõudnud unistama hakata, jäävad seekord taas tulemata. Neid kordi, kui Tauno ei tulnud, oli nüüdseks kogunenud hoopis rohkem kui neid, millal mees pääses oma praeguse pere juurest Helsingisse. Või tahtis pääseda.

Juba mõnda aega oli mul olnud tunne, et jutt meie ühisest kooselust ongi vaid ilusad sõnad ja unistus ning jutuks vaid jääbki. Viimasest korrast, kui Tauno ööseks sai jääda, oli möödunud vaevalt nädal, aga iga kord mehest lahkudes oli mul südames selline tunne, et kas see siis oligi nüüd meie viimane koos veedetud öö. Tauno varem nii sagedane juttki meie tulevasest ühisest kooselust ja sellest, et ta esimesel õigel hetkel oma naisega asjast räägib ning seejärel lahutuse asjus kohe-kohe midagi konkreetset ette võtma hakkab, oli viimasel ajal sootuks unustatud.

Lõpetasime kõne. Mis kasu on täna õhtul minule sellest, kui mees lubab midagi korraldada järgmisel nädalal. Või siis sellele järgneval. Või järgneval...

Võtsin öökapilt kõrvarõnga uuesti näppude vahele ja läksin tagasi koridori peegli ette. Sealt vaatas mulle vastu enam kaugeltki mitte esimeses nooruses, kuid siiski veel nooremapoolne, ent juba elust väsinud silmade ja esimeste juuspeente kortsukestega naine. Panin kõrvarõnga kõrva ja hakkasin kinnituskruvi pingule keerama. Olen kolmekümne kahe aastane vallaline naisterahvas. Varsti kolmekümne kolmene. Mul on kuueteistkümneaastane tütar, keda kasvatab Eestis minu ema, üürikorter Helsingis, töökoht välismaal ja ebakindlad meessuhted. Ehk lühidalt kokku võttes – tegelikult pole mul siin elus ja ilmas siiani mitte midagi, mida võiksin päriselt omaks pidada. Eneselegi ootamatult purskasin äkki suure häälega nutma. Õnneks olid mu silmad veel värvimata – käis tobe mõte peast läbi. Nagu oleks põskedele laiali valgunud ripsmetušil üleüldse mingit tähtsust olnud.

Poole tunni pärast olin ennast sedavõrd kokku võtnud, et suutsin end meikida ja panin üleriided selga. Oli paras aeg hakata linna sättima, kui ma just hilineda ei tahtnud. Ja hiljaks jääda ma kindlasti ei tahtnud. Juba lapsepõlvest peale olin alati igale poole varem kohale läinud. Olin nõus ennem kas või tund aega ootama ja aega parajaks tegema kui kokkulepitud paika viimasel minutil ilmuma või lausa hiljaks jääma.

Hetk enne korterist väljumist ebalesin veel viivu ja peast käis läbi lausa mõte helistada Irinale ja öelda, et mul on jälle hirmus peavalu. Ometi heitsin sellise valge vale sedamaid kõrvale, astusin trepikotta ja tõmbasin korteri välisukse enda järel otsustava klõpsuga kinni. Läksin tühja tundega trepist alla tänavale, kuigi jah – tõele au andes – kõige parema meelega oleksin siiski hoopis koju jäänud, ennast diivanile sooja päevateki sisse kerra tõmmanud ja lihtsalt olnud. Manasin end mõttes maapõhja selle eest, et olin Irinale järele andnud ja nõustunud täna õhtul välja sööma minema.

Metroo oli sel kellaajal reede pärastlõunal imelikul kombel peaaegu pooltühi. Ilmselt juhtus olema just see päeva vaikseim hetk, kui tööpäev pole veel lõppenud ja õhtu alustamiseks on ka justkui liiga vara. Ostsin raudteejaama väiksest poekesest pisikese lillekimbu ja hakkasin seda nüüd külma tuule eest enda varju hoides mööda lumist tänavat trammipeatuse poole minema. Tramm number 6 kolistas ja nõksutas, sõites aeglaselt mööda Mannerheimintied Bulevardi suunas. Kui ma lõpuks õigesse peatusesse olin jõudnud ja trammist maha astusin, oligi magistraadini veel ainult lühike jupike teed jalutada. Hoidsin paberisse mähitud lillekimpu hoolikalt enda varju ja külma ning tuult trotsides astusin kindlalt oma eesmärgi suunas.

Olin kohale jõudnud viisteist minutit enne kokkulepitud aega ja jäin suure halli hoone välistrepi kõrvale kõnniteele vastabiellunuid ja Irinat-Jormat ootama. Millalgi oli teisele poole treppe ilmunud keegi meesterahvas. „Nähtavasti ootab samuti kedagi,” käis mul peast läbi kiire mõte. Kuna aega oli veel piisavalt ja midagi mõistlikku nagunii teha polnud, uurisin teisel pool treppe jalalt jalale tammuvat keskealist suuremakasvulist meest. Soliidne peakate ja tume mantel, tumedad viigipüksid, nahast kindad ning korralikult puhastatud ja viksitud tumepruunid talvesaapad. Kindlasti mingi väike riigiametnik, otsustasin välisilme põhjal. Ilmselt oli mees minu pikka ja uurivat vaatlemist tähele pannud, sest korraga, kui meie pilgud hetkeks kohtusid, naeratas ta mulle kuidagi heatahtlikult ja viisakalt.

Veel enne, kui mu mõte kusagile edasi jõudis liikuda, avanesid magistraadi uksed ja Aimo astus, lillekimpu hoidev hiinlanna käevangus ning lai naeratus näol, treppidest alla meie poole. Selles, et meile lähenev meesterahvas Aimo oli, polnud mul mingit kahtlust – nii sarnane oli ta oma vennaga. Ja kohe järgnesid neile kahele käsikäes Jorma ja Irina ning samas viipaski sõbranna mulle õnnelikult, endal põsed kummaliselt õhetamas. Lehvitasin Irinale vastu ja ootasin, et värske abielupaar minuni jõuaks. Kui noorpaar oli minu juurde tänavale astunud, ulatasin Liule teisegi lillekimbu ja õnnitlesin kättpidi ka Aimot abiellumise puhul. Kohe ilmus minu kõrvale sädistades Irina:

„Tore, et sa siin oled. Sa ei helistanudki mulle hommikul ja ma hakkasin juba mõtlema, et oled tulemise suhtes viimasel hetkel ümber mõelnud. Kas sa tulid ammu? Ja kas te mõlemad Eeroga olete siin ukse taga tänaval oodates juba jõudnud omavahel tuttavaks saada?”

„Millise Eeroga?” küsisin arusaamatult. „Ja sul on õigus, olin pikalt kahevahel ja peaaegu oleksin tulemata jätnud,” vastasin napilt.

„Kuidas millise Eeroga,” imestas Irina, minu vastuse teise poole tähelepanuta jättes. „Ma ju rääkisin sulle, et Jorma kutsub ka kellegi oma töökaaslastest tänasele õhtusöögile kaasa. Nagu mina sinu kutsusin. Noh, ta kutsus siis Eero,” seletas Irina jätkuva õhinaga ja osutas peaga noogutades äsja teisel pool treppe seisnud mehe suunas. „Ootasite ju koos tänaval.”

Ah see mees, keda ma aega parajaks tehes olin uurinud ja kes mulle seda märgates oli vastuseks viisakalt naeratanud. Muidugi. Kuidas ma kohe ei tulnud sellele, et tema ootas ka Aimot-Liud. Eero – see Jorma kutsutud töökaaslane. Aga veel enne, kui ma Irinale midagi vastata jõudsin, tüüris Jorma Eerot juba meie suunas:

„Saage tuttavaks,” pöördus Jorma sealsamas minu poole. „Minu kolleeg Eero. Töötab meil ehitusel juba paar kuud uue töödejuhatajana. Ja see ongi Hille, Irina lapsepõlvesõbranna ja nüüdne töökaaslane haiglast,” jätkas Jorma tutvustamist, ise nüüd juba Eero poole pöördudes.

Ulatasin mehele naeratades käe ning tundsin samas, kuidas tugev ja soe käsi minu sõrmed oma pihku haaras. Käepigistus oli nii meeldiv, et pani mu südame täiesti ootamatult ja ette hoiatamata tugevasti põksatama. Või põhjustasid selle hoopis Eero meresinised silmad, mis kuidagi imelikult ja pikalt otse minu silmadesse vaatama jäid. Nagu oleks mees üheainsama hetkega tahtnud nendest kõik enda jaoks olulise välja lugeda, et see siis igaveseks oma mällu talletada. Mind ootamatult haaranud tunne oli nii võimas ja sõnulseletamatu, et hoomasin, kuidas mulle eneselegi ootamatult pisarad silmadesse valgusid. Tõmbasin peaaegu jõuga oma käe mehe sõrmede vahelt ära ja pöörasin kiiresti näo teise suunda, nagu otsinuks, kuhu siis muu rahvas oli läinud. See veel puudus, et mees minu vesiseid silmi näeks! Leidnud Irina sealtsamast meie lähedalt noorpaariga vestlemast, jäin ma tema kõrvale seisma, ise seljaga demonstratiivselt Eero poole olles.

* * *

Restoran oli vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel magistraadist. Kohe uksel tulvas meile vastu hiina köögile nii omaste maitseainetelõhnade segu, ja märkasin, et neelatasin tahtmatult. Alles nüüd tundsin, kui näljane ma tegelikult olin. Koosnes ju minu kogu tänase päeva söök siiani vaid ühest võileivast ja tassist kohvist. Isegi imestasin, et kuidas ma varem polnud üldse nälga tundnud.

Noorpaari oodati restoranis juba täiesti ilmselgelt. Kohe vastabiellunute ja meie uksele ilmudes hakkasid noored mehed leti taga sagima. Meid juhatati saali tagumisse nurka akna äärde, kus ootas valgete ja punaste lilledega kaunistatud pidulik laud. Ka minu kingitud lilled pandi koos Liu käes olnud pruudikimbuga laua keskele vaasi. Kõik sätiti istuma ilmselt juba varem kokku lepitud kohtadele. Peale meie tulid lauda ka üks Liu vanematest vendadest ja ema. Nagu juhuslikult olin mina sattunud istuma kõrvuti Jorma töökaaslase Eeroga.

Liu vend pidas inglise keeles lühikese lauakõne. Ta õnnitles noorpaari abiellumise puhul südamest ja soovis kõigile kohalviibijaile head isu ja toredat õhtut. Siis tõusis püsti Aimo ja tänas omalt poolt meid kõiki, kes me polnud paljuks pidanud kohale tulla temale ja Liule nii tähtsal päeval. Aimo lühikese sõnavõtu järel tekkis lauas hetkeline vaikus. Kogu austuse juures selle noorpaarile ainukordse sündmuse vastu tundsin, et ainuke, mida mu hing just nüüd ja praegu ihkas, oli söök. Olin nii näljane, et hõrgutavad söögilõhnad panid mu kõhu lootusetult ja pikalt korisema. Samal hetkel pööras oma pilgu minu poole Eero, ja tundsin, kuidas ma punastasin. Olin kindel, et ta oli korinat kuulnud ja nimelt sellepärast minu poole vaatas. Tahtsin just oma taktitu käitumise pärast vabandama hakata, kui Eero minust ette jõudis ja ütles:

„Sina oled siis Hille, see Irina ammune sõbranna ja töökaaslane. Jorma ütles mulle alles eile, et Irina kutsub restorani oma lapsepõlvesõbranna. Aga seda, et sa nii kaunis oled, pole Jorma küll kordagi maininud. Ega ka Irina mitte.”

„Oh issand,” mõtlesin endamisi. „Kui inimesel midagi targemat öelda ei ole, siis olgu parem hoopis vait. Sellistel äraleierdatud labasustel naise ilust pole minule küll mingisugust mõju. Mees peab mind vist mingiks teismeliseks plikakeseks, kellele sellist tühja loba võib ajada. Ja mis eesmärgil?”

Olin juba vastamas midagi teravat, kui uuesti Eero poole vaatasin. Ja sealsamas huulile kerkinud sõnad ununesid. Mees vaatas mind jälle nii siira ja heatahtliku pilguga, et tundsin, kuidas mu nägu uuesti üleni punaseks värvus ja südamest taas kord jõnks läbi käis. Suutsin oma lauanaabrile vaid totakalt naeratada. Tegelikult olin enda peale hoopis vihane. Esiteks sellepärast, et ma polnud öeldule midagi vastanud, ja teiseks sellepärast, et Eero mulle meeldis – kohe väga meeldis.

Korraga kerkis kusagilt kaugelt mõtetesse Tauno ja tundsin, et pole õige mingi peaaegu täiesti võõra mehe suhtes üldse midagi sellist tunda. Kuid ma tundsin! Ja see nii omane ja ammu tuttav Tauno oli ju ise täna jälle tulemata jätnud. Kes teab mitmendat korda viimase poole aasta jooksul. Ning kui täpsemalt mõtlema hakata, siis millal Tauno mulle viimati ütles, et ma ilus olen? Kas ta seda mulle üldse kunagi öelnud oligi? Püüdsin Tauno igasuguseid ütlemisi ja sõnu kiiruga meenutada, aga ei suutnud ühtki niisugust korda meelde tuletada. Kõrvus kõlasid ainult mehe lubadused ühel kaunil päeval tulevikus koos minuga elama hakata ja vabandused, et taas ei pääse mees Helsingisse tulema. Tundsin, kuidas suur kurbus korraga minu üle võimust võttis ja neelasin pisaraid, et mitte hakata teiste ees lauas vesistama. See veel puudus! Kõigepealt tänaval ja nüüd siin, restoranis, ka veel. Tuleb abiellumist tähistama ja hakkab ilma mingi nähtava põhjuseta iga natukese aja pärast tönnima. Kellele seda ikka vaja näidata on.

Õnneks lahenes minule ebameeldiv olukord sellega, et just samal hetkel paluti kõigil minna endale toitu tooma. Liu vend tuli meiega kaasa ja seletas, millest üks või teine roog koosnes ning millest oleks kõige õigem alustada. Ausalt öeldes oli see mulle täiesti ükskõik. Toidud lõhnasid juba nii isuäratavalt, et polnud mingit vahet, mida neist endale kõigepealt ja mida seejärel taldrikule tõsta. Olgugi et ma näljane olin, suutsin end siiski taltsutada ja otsustasin alustada külmadest roogadest. Õhtu on veel pikk ja vähemalt toitu saab korralikult nautida. Kuigi enda arvates tõstsin ma endale igast kausikesest taldrikule vaid tõeliselt natuke, sai toitu lõppkokkuvõttes ikkagi päris suur kuhi. Mõistsin alles nüüd, et võrreldes igapäevase menüüga on tänane valik hulga rikkalikum ja enamikku pakutavatest toitudest polnud ma vist isegi kunagi näinud.

Olin, taldrik käes, tagasi meie laua poole minemas, kui märkasin taas Eerot. Mees oli oma road juba lauale asetanud ja vaatas söögisaalis otsivalt ringi. Mind märgates ta naeratas ja jäi ootama, kuni ka mina laua äärde tagasi jõudsin ja taldriku oma kohale panin. Enne kui arugi sain, tõstis Eero minu tooli lauast eemale ja palus mul istuda, nihutades tooli mulle mugavamalt alla. Tundsin äkki, et olen õnnelik ja vaba – hea söök, meeldiv õhtu ja tore lauanaaber. Mida paremat võikski ühest vabast reedeõhtust tahta.

Haarasin naljaviluks laualt noa ja kahvli asemel hoopis pulgad kätte ja sama tegi kohe ka Eero. Hakkasime nendega sööma ja naersime koos oma kohmakuse üle. Liu vend tuli meile appi ja püüdis kogu hingest õpetada, kuidas pulkadega tegutsema peab, ent juba ainuüksi tema näoilmest võisime välja lugeda, kui kohmakad ja naljakad me tema silmis olime. Proovisime Eeroga teha, nagu õpetatud, aga pulkadele jäi ikka vaid paar riisitera või ei midagi. Lõpuks vahetasime kumbki pulgad nugade-kahvlite vastu välja. Olin liiga näljane, et toitu vaid vaadata või sellega niisama naljaviluks mängida.

Kogu õhtu jooksul saime Eeroga veel vaid paar lauset päris omavahel vahetada. Kuulasime Liu ja Aimo tutvumise lugu ja vestlesime lauanaabritega niisama tühjast-tähjast. Kui tualettruumi läksin, ilmus nagu juhuslikult kohemaid sinna ka Irina.

„Noh, mida sa Eerost arvad?” küsis ta ilma pikema sissejuhatuseta. „On ju tore mees? Ja vaba ja vallaline, muide. Aga sa tead seda kindlasti juba isegi. Te olete ju terve tänase õhtu kõrvuti lauas istunud. Ja sa meeldid Eerole, sellest sain ma aru kohe esimesest hetkest, kui teid seal magistraadi ees tänaval nägin.”

„Ah, jäta järele,” vastasin peaaegu pahaselt. „Mind ei huvita mingi Eero ja see, kas ta on vaba ja vallaline või mitte. Ja sulle niisama teadmiseks, et tema perekonnaseisust polnud mul praeguse hetkeni õrna aimugi. Küllap ta ongi tore mees, aga mulle ei meeldi selline kosjasobitamine. Nüüd ma saan aru küll, miks oli nii tähtis, et just mina täna restorani tuleksin.”

Irina nägu tõmbus korrapealt mossi. „Ega ma sind siis ainult sellepärast kaasa ei kutsunud.”

„Ainult!” osatasin. „Siis ikkagi oli see sul mõttes, et saaksid mind Eerole teatud kindla eesmärgiga tuttavaks teha.”

„Ega see algselt minu idee polnudki,” hakkas Irina ennast õigustama. „Jorma tegi sellise ettepaneku. Neile tulnud hiljuti ehitusele tööle üks vallaline ja väga tore keskealine meesterahvas. Ja sina oled viimasel ajal kuidagi nii üksik. Miks kaks üksikut ja meeldivat inimest ei võiks omavahel tuttavaks ja sõpradeks saada? Mis selles siis nii paha on?”

„Ega ei olegi midagi paha,” olin mõttes vastamas. Ent kuuldavalt ütlesin: „Õhtu on pikk olnud ja ma olen päris väsinud. Hakkan varsti koju minema. Tahan hommikuks korralikult välja magada, enne kui pärastlõunal haiglas vahetus algab. Ja ära saa minust valesti aru – mul on tõesti hea meel, et sa just minu täna siia kaasa kutsusid. Oli mõnus õhtu ja hea vaheldus üksluisele töö-kodu elule.”

Irina nägu muutus kohemaid uuesti rõõmsaks nagu lapsel, keda on kiidetud. Läksime üheskoos tagasi söögisaali oma laua juurde. Samas märkasin ma oma suureks üllatuseks ja pettumuseks, et Eero koht oli juba tühi. „Miks ta nii ootamatult ja ilma mulle head aega ütlemata ära läks?” mõtlesin. Ja tundsin, kuidas tusk ja ärevus minus ilma mingi nähtava põhjuseta pead tõstsid. Õhtu ei olnud enam üldsegi nii tore ja elu tundus korraga tühi ja masendav. Endalegi üllatuseks olin selle lühikese tutvuse järel jõudnud juba hakata Eerost puudust tundma. Ja talle mõtlema.

Muidugi tänasin oma pahameelt välja näitamata naeratades Aimot-Liud toreda õhtu eest ja soovisin neile veel kord ilusat ja pikka kooselu. Irina oli juba tagasi laua ääres oma mehe kõrval ja mõlemad lehvitasid mulle nüüd rõõmsalt naeratades hüvastijätuks, vaba käega teineteise ümbert kinni hoides. Tundsin, kuidas minust asja eest, teist taga kadedusesähvakas läbi käis. Miks küll Tauno ei saanud täna Helsingisse tulla. Tauno! Terve pika õhtu jooksul polnud ma mehele kordagi isegi mõelnud, tõdesin. Nagu poleks meest ja temaga kaasnevat üleüldse olemaski olnud. Olin ju enamiku aega elust üksinda olnud, aga mõnel õhtul oli igatsus kellegi järele eriti suur. Igatsus ja vajadus olla kellelegi see ainus ja õige. Nagu täna ja praegu.

Suundusin otsejoones välisukse poole ja võtsin riidepuult oma palitu. Noor hiinlasest teenindaja aitas selle mulle viisakalt selga ja kindaid kätte tõmmates heitsin pilgu aknast välja tänavale. Õues oli muidugi juba ammu kottpime, lumi helkis tänavalaternate valguses ja ainuüksi mõtegi pakase kätte astumisest pani kõhklema. Oleksin tahtnud veel natuke viivitada ja sooja ruumi õdusust nautida, kuid astusin siiski otsustavalt väljapääsu poole ja avasin hooga restorani ukse. Ilmselt ma lausa põrkusin kohkudes ukselt tagasi, sest Eero nägu väljendas siirast süütunnet, et ta oli mind niiviisi ehmatanud.

„Palun väga vabandust,” lausus mees ja hoidis hetkeks ust meie vahel endiselt lahti. Külm tuulehoog tõi endaga lumehelbeid kaasa ja mees vedas välisukse kiiruga koomale. „Mul polnud mõtteski sind niiviisi ehmatada. Kui sa lauast lahkusid, kasutasin juhust ja tulin vaid korraks välja helistama ning värsket õhku hingama.” Seda öelnud, astus Eero restoranisaali ja oleks nagu alles nüüd tähele pannud, et mina end juba äraminekule olen sättinud.

„Ega sa veel ometi ära ei lähe?” küsis ta otsekoheselt ja justkui kohkudes. „Me pole jõudnud omavahel õieti tuttavaks saada ega rääkidagi.”

„Hakkan jah koju minema. Mul on raske töönädal seljataga,” ütlesin. „Ja homme õhtul olen jälle valves. Pean saama korralikult välja puhata. Aga meeldiv oli tutvuda, kuigi ega me, tõsi küll, päris omavahel palju rääkida saanudki. Ehk tuleb mõni teine kord selleks parem võimalus.”

Ulatasin mehele hüvastijätuks käe. Eero haaras sellest kinni ja käest lahti laskmata küsis mulle otse silma vaadates: „Kas sul oleks midagi selle vastu, kui ma sind täna õhtul siit koju saadaksin?”

Minu vastust ära ootamata läks ta, üleriided seljas, pikal kiirel sammul restorani saali, ja nägin, kuidas ta Aimo, Liu, Jorma, Irina ja teiste lauasistujatega hüvastijätuks kätles. Enne kui arugi sain, oli Eero juba minu juures tagasi ja avas mulle enesestmõistetava viisakusega restorani ukse. Astusin mehe ees tänavale jäise tuule kätte. Südames oli aga selline hea ja soe tunne, et külm tuul ja näkku tuiskama kippuv lumepuru olid sel hetkel minu jaoks täiesti ükskõik.