Читать книгу Võõra õue peal - Mari Sajo - Страница 6

Sõnajalgadel pole ju õisi.

Ütlesin ja materdasin lehti.

Kust ma narrike teadagi võisin –

olgugi õiteta, surm ei kehti!

Hille lükkas kortermaja välisukse enda järel kinni ja astus elektrilaternaist valgustatud tühjale tänavale. Väljas sadas laia lund. Oli sadanud ilmselt juba terve pika ja pimeda talveöö, sest tänav ja puud ja majad – kõik oli paksu valge lumevaiba alla mattunud. Ka Tauno suur, kollase kabiiniga ja halli presendiga kaetud veoauto oli öösel sadanud lume alla peaaegu üleni ära kadunud. Kui Hille nii kindlalt ei teadnuks, kuhu mees oma veoki hilisel õhtutunnil parkinud oli, poleks ta seda nüüd enam arvatavasti osanud teiste sarnaste seast äragi tunda.

Just niisugused külmad ja lumised talvehommikud tõid Hillele millegipärast sageli meelde vanaema ja vanaisa. Nende ajast kortsulised näod ja tööst soonilised käed ning hangedesse mattunud maamaja talviselt raagus leinakasega õuenurgas. Nimelt selle vanavanaisa istutatud leinakasega oli seotud üks Hille eredamaid mälestusi vanaemast: vanaema Elli istumas köögis kolmejalgsel madalal puupingil ja rääkimas praksuva pliidisuu ees, kuidas 1941. aasta küüditamise ajal neidki öösel kodust ära viidi ja kuidas nad Arturiga, Hille vanaisaga, juhuse tõttu väljasaatmisest pääsesid. Siis ta veel ei teadnudki, et ootab juba oma esimest last Ellenit, Hille ema.

Aga paari kuu möödudes, kui nad lõpuks hirmust üle said ja vanaisaga õhtu eel oma koju tagasi julgesid tulla, olid nüüdseks tühjas majas vahepeal elanud võõrad peale kõige muu tehtud kurja ka Elli isa istutatud leinakase maha saagida jõudnud. Miks? See jäigi teadmata. Hille vanavanaisa Priidu oli jutu järgi kase juba noore poisina õuenurka kasvama pannud. Kohe pärast seda, kui ta pere vanima pojana koos oma vanemate ja õdede-vendadega nendele maadele oli elama asunud.

Alles palju aastaid hiljem kuulis Elli külarahva käest, kes täpselt neid Arturiga oli küüditatute nimekirja üles andnud. Oma küla inimene, Õispuu talu peremees Jaan, kes sõja ajal tiisikusse suri. Paar aastat varem oli neil maja põlema läinud ning Artur oli siis Jaani palumistele vastu tulnud ja lihtsalt, heast südamest, mehele suurema rahasumma laenanud. Eks ikka selleks, et talu jälle jalad alla saaks ja uue maja ehitamisega kohe samal kevadel pihta võiks hakata. Kui siis paar aastat hiljem avanes võimalus võlgu andnu minema saata, oli Jaan seda kohemaid ja ilmselt ilma suuremate südametunnistuse piinadeta ka teinud. Polnud ju seejärel külas enam seda inimest ega perekondagi, kellele võlga pidi tagasi maksma. Vanaema oli iga kord seda lugu jutustades hääletult nutma hakanud. Hillele aga meenusid vanaema matustel lauldud laulude sõnad: „Üks kask meil kasvas õue peal...”, „Vaikne kena kohakene...” ja „...ainult kask on jäänud truiks mul surmani”. Need mälestused tõid nüüd peaaegu alati ka Hillele pisarad silma.

Suviti meenus Hillele üks teine vanaemaga seotud lugu. Siilidest. Kuidas vanaema läinud ühel suvisel varahommikul nagu ikka lauta lehma lüpsma. Lauda ja maja vahele jäi külatee ning kui vanaema õuevärava lahti lükkas ja, lüpsikud käes, tahtis lauda poole minema hakata, ootas värava taga suur siil justkui sisselaskmist. Siil tulnudki kohe vudinal aiaväravast sisse ja vanaema läinud muiates ja pead raputades lauta omi toimetusi tegema. Õhtul, kui vanaema taas laudast lüpsilt tuli ja aiavärava jälle lahti lükkas, ootas värava taga uuesti sama siil – seekord aga hoopis väljalaskmist. Vanaema oli naerdes siili taas vabadusse päästnud. Kuid järgmisel varahommikul lauta minnes sai vanaema Ellile aiavärava taga osaks uus ja veel suurem üllatus. Seekord ootas väravast sisselaskmist sama siil, aga mitte enam üksinda. Tal oli kaasas kolm väikest ja naljakalt podisevat okaskera. Tulid, suur ees ja väiksed tihedalt kannul, iseenesestmõistetavalt väravast sisse aeda ja kadusid vudinal marjapõõsaste vahele. Kolisid sisse, nagu vanaema meile kõigile hommikulauas kohvi juues naerdes rääkis.

Hille otsis kohe samal päeval vendadega kõik aia peenrad ja põõsaalused hoolikalt läbi, et uute elanikega tutvust teha, ent asjata. Siilid jäidki neil sel päeval nägemata. Aga Hille mäletas, et sealt alates käisid nad igal õhtul koos vanaemaga siilidele aeda sooja vast lüpstud lehmapiima viimas. Suure karusmarjapõõsa alla oli naljakatele okaskeradele pandud roosade lillekestega alustass ja vanaema tegi piima tassile valades alati sellist imelikku häält: tsuk-tsuk-tsuk. Hillele ütles ta, et nii kutsutakse siile nende keeles sööma.

Millegipärast tuli vanaemast ja vanaemakodust mõeldes Hillele sageli esimesena meelde just see roosade lillekestega alustass. See oleks nagu osa vanaemast ja kodust. Ja alati, kui ta Eestisse ja vanaemakoju läheb, on peaaegu et esimene käik köögiakna juurde, kus see aegu näinud alustass on nüüd leidnud oma koha lillepoti all. Pisikesed roosad õied portselanil on nüüd veel vaid vaevalt aimatavad, kuid just see vana kulunud taldrikuke on Hillele kõigest tähtsaim ja teeks kodust selle ainsa ja õige kodu. Nagu vanaemale oli olnud tähtis tema isa istutatud leinakask õuenurgas.

Hille oli alati imestanud, miks ta nimetab seda maja ikka veel vanaemakoduks. Ometi on see maja, kus sündis ja kasvas tema ema Ellen, Elli ja Arturi ainuke ellujäänud laps, ning kus ka tema ise on elanud terve lapsepõlve oma kahe venna, Jüri ja Kallega. Ainus maja, mis on olnud koduks mitmele Jüriado ja Pohla põlvkonnale.

Maja, kus nüüd elasid kahekesi Hille ema ja tütar. Vanaemakodus...

* * *

Libe ja kohati jäinegi tänav tõi Hille jälle tagasi olevikku. Helsingisse. Lumisesse ja külma Helsingisse. Pimedasse ja varajasse talvehommikusse. Nagu iseenesest olid jalad, vaatamata naise hoopis kaugel viibivatele mõtetele, astunud õiget teed. Ja polegi ju midagi imestada. Juba teist aastat üüris ta seda korterit Ida-Helsingis Rastilas. Tee bussipeatusse, poodi, postkontorisse, apteeki – kõik oli nüüdseks ammugi tuttav.

Aga just täna hommikul oleks ta nii väga tahtnud koju jääda. Tauno oli tulnud täiesti ootamatult eile veidi enne keskööd ja pidi nüüd alles paari tunni pärast uue koorma kusagilt Vantaalt peale võtma ja Porvoosse edasi sõitma. Nii oleks saanud mehega koos rahulikult ärgata ja ühiselt hommikukohvi juua. Viimasel ajal juhtus millegipärast eriti harva, et Tauno sai aega ja võimalust Hille juurde tulla. Liiatigi veel terveks ööks jääda. Tauno...

Sellest, kui nad esimest korda kohtusid, on nüüd varsti poolteist aastat möödas. Üks Hille töökaaslane haiglas oli paarile naisele, Hillele nende seas, teinud ettepaneku ratsutama minna. Algul peeti seda naljaks, ent siis selgus, et kutsujal on tõsi taga. Nimelt oli ta vend hiljuti hobustega tegelema hakanud ja endale talli ja ka mitu korralikku ratsut soetanud. Lõpuks lepitigi kokku, et nädalavahetusel sõidavad nad kõik koos hobustega tutvuma ja miks mitte samuti ratsutama.

Hillet selline harrastus ei huvitanud. Lapsepõlves oli ta maal küllalt saanud hobustega sõita, mis siis, et enamjaolt ilma sadulata. Kord, kui umbes kümneaastane Hille oli niisama naljaviluks naabrite hobuse selga roninud, hakkas muidu alati nii vagur ja rahulik loom mingil teadmata põhjusel ootamatult traavima. Kui Hille isa poleks tol hetkel sealsamas lähedal olnud ja välkkiiresti reageerides ohjadest haaranud, oleks ratsutamine võinud tol päeval vägagi kurvalt lõppeda. Sellest ajast peale Hille enam hobuste selga istunud polnud. Ometi oli kuidagi ebaviisakas töökaaslasele ei öelda ning kaasaminemisest keelduda. Ja nii ta koos teiste kolleegidega laupäeval kutsuja autosse istuski, et viimase venna hobuseid kaema-katsuma minna.

Vaatamata ilusale ja soojale suvepäevale ei tahtnud Hille ratsutamisest kuuldagi. Teised naised istusid juba sadulas, kuid tema seisis pealtvaatajana maneeži ääres, nautis vaba päeva värskes õhus ja lasi päiksel ennast hellitada. Tagantjärele Hille enam ei mäletanudki, kas ta oli saabuva auto mootori mürinat kuulnud või ei. Töökaaslase vend oli aga uusi külalisi ilmselt kohe märganud ning tagasi maja juurde neid vastu võtma läinud. Varsti tuli ta jälle maneeži juurde, nii kümneaastane poisike käekõrval. Esialgu arvas Hille, et see on töökaaslase venna oma laps, aga siis ilmus sinnasamasse ka üks heledapäine ja veidi tedretähnilise ninaga keskealine meesterahvas. Poiss oli kui mehe suust kukkunud, nii sarnased olid nad. Hille mäletas, et hakkas niisuguse vaatepildi peale vaikse häälega naerma, ja kui võõras mees teda seepeale märkas ning talle nüüd esimest korda otsa vaatas, kohtusid nende pilgud, et teineteist tunnistama jäädagi. Lõpuks, kui laps oli tallidesse kadunud, tuli mees otsejoones Hille juurde, sirutas talle oma käe ja tutvustas end – Tauno Olkivaara. Kuna kõik ülejäänud ratsutasid ja lähedal ühtki teist inimest polnud, said Hille ja Tauno aega teineteisega segamatult vestelda. Kohe esimeste lausete vahetamise järel tundis Hille, et Taunos on midagi ligitõmbavat ja omast. Kui Hille töökaaslased ratsutamast tulid, olid nemad kahekesi jõudnud juba telefoninumbreid vahetada ja Hille oli – kuuldes, et mees järgmisel nädalal töö asjus Helsingisse sõidab – Tauno endale külla kutsunud. Ja nii nende tutvus algaski. Mees väitis juba pärast paari esimest kohtumist, et on Hillesse armunud ja tahab temaga koos elama hakata. Ainsaks takistuseks unelmad otsekohe teoks teha on praegune, ainult laste pärast jätkuv abielu. Ja muidugi need tema kaks poega. Nüüdseks on „kohest” saanud pea poolteist aastat...

See, kuidas ema Taunosse ja nende tutvusse suhtus, oli juba ette arvata. Ema ei olnud mitte kunagi mingeid abieluväliseid suhteid heaks kiitnud. Saatigi veel oma tütre suhteid. Hille ise poleks emale Taunost midagi rääkima läinud. Igal juhul mitte enne, kui aeg oleks õige olnud. Ja see õige aeg oleks olnud alles siis, kui mees oleks oma praeguse naise ja kahe poja juurest ära Hille juurde elama tulnud. Päriseks. Nagu Tauno ise oli nende tutvuse jooksul korduvalt lubanud. See on ainult aja küsimus, millal nad nagu pere koos elama hakkavad. Pere, kuhu oleks kuulunud ka Hille tütar Julia ja muidugi Tauno enda kaks last. Mees oli Hillele korduvalt kinnitanud, et tahab temaga abielluda, et Hille on ta elu armastus ning just see ainuke ja õige elukaaslane. Kõige korraldamiseks on aga aega vaja. Sellest kõigest sai Hille väga hästi aru. Mis siis, et „korraldamisega” oli läinud juba tublisti üle aasta ja vahetevahel tundus talle, et Tauno lubadused jäävadki vaid lubadusteks.

Kui Irina, Hille lapsepõlvesõbranna ja nüüdne töökaaslane haiglas, poleks hiljuti kodus käimas olles oma emale Taunost rääkima hakanud, poleks Hille ema veel praegugi mehe olemasolust teadnud. Õnnetuseks on aga Irina ema ja Hille ema naabrid. Naabrimutid, nagu Hille ja Irina neid omavahel pilkamisi kutsuvad. Ja see naabrimutt läks kohe esimesel võimalusel suurt uudist Hille emale kuulutama. Kui Hille kevadel paariks päevaks Eestisse sõitis ja koduuksest sisse astus, oli talle kohemaid selge, et midagi on nüüd õhus. Ta polnud jõudnud veel palitutki seljast võtta ega tuppagi astuda, kui ema kime hääl juba esikus kõrvu kriipis:

„Tule siia. Ma tahan sinuga rääkida!”

Rääkida! Sellist häält oli Hille oh kui mitu korda varemgi ema suust kuulnud. Seda häält oli ta kogu südamest vihkama hakanud. Ja kartma. Sest just selline hääl teatas juba enne tegelike sõnade väljapaiskamist, et tütar on millegagi hakkama saanud. Just nimelt hakkama saanud, mitte teinud. Sellel oli ema silmis suur erinevus. Teha võis halba, hakkama saadi aga millegi jälgi ja vastikuga. Peaaegu alati oli see ema „rääkimine” olnud seotud meesteteemaga. Juba siis, kui Hille oli vaevalt viisteist, kuid tuli koju uudisega, et ootab last, oli ema hääl esimest korda samamoodi kimedalt kõlanud.

* * *

„Tere ise kah! Kus siis Julia on? Kas ta kodus polegi?” küsisin tehtult ükskõikse häälega. Nagu oleks kõik kõige paremas korras ja ma midagi ei aimaks. „Teil on siin Eestis päris suvi kohe. Nii soe väljas. Oleksin teadnud, poleks palitut küll selga pannud. Meil Soomes on veel –” ülejäänud sõnad jäidki ütlemata, sest ema tuli esikusse ja käratas ilma mingisuguse sissejuhatuseta:

„Mis mees sulle seal Helsingis on siginenud?”

Siginenud! Jälle nii ema moodi just sedasi öelda. Siginenud! Kui vastik sõna ja kui jälgilt see veel ema suust kõlas. Alati täpselt sama väljend minu meestuttavate kohta. Nagu ka Julia isast rääkides, mis siis, et sellest juba teab kui palju aastaid möödas on: „Igasuguseid sulle ka sigineb... Ma tahan sinuga rääkida...”

Mina seisin esikus, palitu käes ja poolsaapad jalas. Tundsin, kuidas mul kaenla alt ja mööda selgroogu higipisarad alla veeresid. Ja teadsin, et see polnud tingitud hoopiski palavast ilmast. Kolmekümne kahe aastane naine, aga seisin seal esikus nagu kooliplika ema torkivalt läbitungiva pilgu all. Nagu oleks ajalugu ilma mingi etteteatamiseta mind aastate taha tagasi paisanud. Veel praegugi tunnen värinaid, kui sellele hetkele tagasi mõtlen. Ja pistet südames. Kuidas ma oleksin tookord tahtnud emale prahvatada, et Tauno on minu tulevane abikaasa. Et ta on lubanud lahutada ja minuga abielluda. Et ma viin pärast seda Julia Soome meie juurde elama ja et me hakkame üheskoos kasvatama lapsi, Juliat ja Tauno kaht poega. Ja oleme tõeline perekond. Just seda, et mul on päris oma pere, olengi ma vist kogu elu ihaldanud ja taga igatsenud. Seda peret, mida mul siiani kunagi olnud pole. Mitte kunagi veel, Julia sündimisest saadik. Ent selle asemel, et emale niimoodi vastata, seisin ma seal esikus ja suutsin ainult totakalt naeratades küsida:

„Mis mehest sa räägid?”

„Ära hakka jälle valetama! Ma tean kõike! Olga rääkis. Kuidas te seal teiste silme all hooraelu elate. Häbi peaks olema. Ega Irina muidu ei räägiks, mismoodi te seal pidu peate ja joote ja siis koos voodisse lähete, kui et tal sinu päras mure on. Häbi kohe, et pead päise päeva ajal oma lihase lapse kohta naabritelt selliseid asju kuulma.”

Ah et siis Irina on rääkinud. Kuidas ta julges! Miks ta minule niimoodi tegi? Irinal ja mure minu pärast? Ise tahab veel sõbranna olla. Praeguseks on juba mitu kuud möödas sellest, kui me üheskoos minu sünnipäeva tähistasime ning sealjuures natuke veini pruukisime. Ja see oli kõik. Mis joomisest ja pidutsemisest ema räägib? Aga temaga sel teemal vaidlema hakata pole mingit mõtet. Saatigi veel ennast kuidagimoodi õigustada.

Ma ei suutnud tookord seal esikus mõelda midagi muud, kui et miks Irina, selline kahekeelne uss, on minust ja Taunost oma emale rääkima läinud. Ta pidanuks ju teadma, et kõik, mida ta oma emale räägib, kuuldub järgmisel hetkel ka minu ema kõrvu. See oleks äärepealt mitte ainult meie sõprusele, vaid tutvuselegi igaveseks lõpu teinud. Ega ma tegelikult polnudki pärast seda Irinaga enam tükk aega täiesti avameelne. Olgugi et nüüdseks oleme muidugi ammu leppinud ja möödunu unustanud, polnud me Irinaga veel mõni aeg pärast juhtunut need, kes varem. Me polnud enam südamesõbrannad. Vähemalt, mis minusse puutub.

Irinale mõtleminegi tegi mulle tol hetkel haiget. Ja hiljem see, kuidas ma vahel tahtsin talle südant puistata ja pihtida, nagu ma ikka teinud olin. Eriti sain sellest aru just haiglas pikkadel öötundidel, kui me mõlemad olime samal ajal öövahetuses. Kuid kohemaid tuli meelde, et ta Taunost emale rääkis, ja midagi minus keeldus veel mõnda aega temaga täiesti avameelne olemast. Irinagi nähtavasti tunnetas seda ja taipas vägagi hästi, et ma temaga enam kõiki oma elu üksikasju ei jaganud. Mõnikord üritas ta ise vanu aegu tagasi tuua ja oli avameelne oma elust rääkides. Minul aga oli pikka aega ikkagi nagu mingi tõrge ees.

„Kus Julia on?” küsisin vaikse häälega uuesti.

„See kõik on siis tõsi. Sõna-sõnalt tõsi!” Ema põlastav hääl oli sõnadest palju hullem. Minu küsimusele midagi vastamata pöördus ta kannapealt ringi ja marssis tagasi elutuppa ust enda järel paljuütleva prõmmuga kinni tõmmates.

Panin palitu kappi ja võtsin saapad jalast. Nende alla olid lörtsist väiksed veeloigud tekkinud. Läksin kööki ja rebisin rullist tüki pehmet paberit. Kuivatasin esikus põrandat ja nägin, kuidas uusi väikseid tilgakesi põrandale muudkui juurde tekkis. Nutsin seal põrandat kuivatades nagu väike tüdruk.

Viskasin märja paberitüki köögis pliidi alla ja jäin akna juurde seisma. Väljas oli kevad, sinised pilved taeva all ja päike mängis leinakase pikalt alla rippuvate okstega peitust. Nüüd juba selle leinakase okstega, mille vanaisa Artur oli Elli isa istutatud ja võõraste maha saetud kase asemele kohe samal aastal ja samasse kohta tagasi istutanud. „Seegi puu on nüüdseks juba suur ja võimas,” mõtlesin. Valguse ja varjude mäng peegeldus teerajal ja nagu ootamatult otsisin tuge väikselt alustassilt. Seal see oli, oma tavalisel kohal köögis aknalaual jõulukaktuse poti all. Tundus, et minu viimasest kodusolemisest on möödunud igavik. Pisikesed roosad lilled taldrikul paistsid veelgi kulunumad, ja kui ma poleks lapsepõlvest nii hästi mäletanud neid pisitillukesi õiekesi roheliste lehtede vahel, ei oleks ma praegu osanud neid taldrikult vist äragi tunda. Ometi andis see väike taldrik mulle korraga mingi seletamatu kindlustunde. Ja tõi taas kord meelde vanaema... Tsuk-tsuk-tsuk.

* * *

Bussipeatuses oli varju alla kogunenud kümmekond inimest. Osa nägusid paistsid mulle sagedastest ühistest hommikustest bussiootamistest juba tuttavadki. Täna oli haiglas tulemas kiire ja pingeline vahetus. Või millal see töö kirurgiaosakonnas ikka kerge on. Lõikused ja lõikused ja lõikused. Vahel pole aega õieti kohvigi juua. Ometi peaksin vaatamata kõigile raskustele õnnelik olema, et ma Soomes tööl käin. On see maa ju Eestile lähedal ja palk ka normaalne. Või mis on üldse normaalne. Kui öö-, nädalalõpu- ja muid lisavalveid jaksan juurde teha, siis muidugi küll. Eriti võrreldes selle summaga, mida minu endised kursuseõed kas või näiteks Tallinnas teenivad.

Viimane kord, kui Eestis käisin, tuli emaga sellel teemal juttu. Ema oli arvamusel, et on aeg tagasi koju tulla ja Tartusse mõnda haiglasse tööle minna. Saaksin niimoodi Juliaga iga päev koos olla ja ise oma tütart kasvatada. „Nagu korralikud inimesed seda teevad,” oli ta paljutähendavalt lisanud. Tema olevat juba vana ega jaksavat enam noore inimese järele valvata. Julia käivat nii sageli öösel kodust ära, et tal kohe mure. Ütleb, et on Tartus, sõbranna Lea juures Oa tänaval, aga kes teab, mida noored tegelikult teevad või kus ringi hulguvad. Häälest kuulsin, et ta oleks tahtnud veel lisada – äkki emasse. Toob mulle ühel heal päeval põlle all tite koju. Kuid jättis ütlemata. Ja eks Julia on juba ka aasta vanem, kui mina tookord olin...

Ema on seda sorti inimesi, kes elab kiunuvas kõneviisis. Ja ega Elleni virisemisel pole minu mäletamist mööda tõesti kunagi otsa ega äärt olnud. Kui teda kuulama jääda, on põhjuseks küll raha, küll Julia, küll tervis ja lapsed. Ometi saadan ju suurema osa oma palgast just neile kahele, olen kogu aeg saatnud. Sellist raha Eestis juba ei teeniks. Aga nagu ema iseseisvalt kokku oli arvestanud, kui palju mul korteri, söögi ja muidu elamise peale Helsingis kulub, siis saaksin Eestis oma palgast lõppude lõpuks vaata et sama palju vaba raha endale iga kuu kätte jätta, kui siinsed jooksvad kulud ja neile saadetud raha sellest summast maha arvestada. Elamine maal omas majas ju odav ja söögile ei kuluks palju. Kartul ja muud juurikad-köögiviljad endal maas ja kanad munevad. Naabril lehmanatuke, sealt saab piimagi. Emal oli kõik täpselt välja arvutatud.

Ent mina ei taha sellisest elust mõeldagi. Raha rahaks, aga – vabadus. Kodus ema katuse all oleksin ma tema surmani väike plika, kes peaks igast oma sammust aru andma. Kellegi küllakutsumisest rääkimata. Saan väga hästi aru, miks Julia tahab järjest sagedamini Lea juures olla. Kuid selliseid asju emale ütlema hakata... Tuleks ainult riid ja pahandus. Kellele seda vaja on. Ning pealegi saavad ema ja Julia omavahel väga hästi läbi. Olen vahel isegi imestanud, kuidas mu tütar jaksab kogu seda virisemist ja käskimist-keelamist vastuvaidlematult välja kannatada. Aga jaksab. Vahel võtab vanaemal veel ümbert kinnigi ja ainult kallistab teda vastuseks. Mitu korda olen kuulnud oma tütart ütlemas, et mida ma ilma sinuta, memmeke, küll teeksin. Ja iga kord torkavad need tütre sõnad mind uuesti nagu nõelaga otse südamesse. Saan ju mõistusega aru küll, et mina olen juba aastaid kaugel ära ja vanaema on Julia elus tegelikult see ainus lähedane inimene, kes teda ta sündimisest saadik on jäägitult armastanud, hoidnud ja kasvatanud. Ning ka füüsiliselt tema kõrval siiani alati olemas olnud. Kui ma endale päris ausalt tunnistan, siis olen mõnigi kord nende kahe nii lähedaste ja soojade suhete pärast lausa kadedust tundnud. Ja sellepärast, et minu ja ema vahel sellist sidet kunagi tekkinud ei olnudki. Arvatavasti on selle üheks ja oluliseks põhjuseks just Julia olemasolu, nii imelik kui see ongi.

Täna peaksin Irinaga koos samas vahetuses tööl olema, kargas bussis sõites äkki pähe. See, et üleüldse Soome tööle tulin, oli otseselt mu vanema venna Jüri teene. Jüri kolis pärast ülikooli arstiteaduskonna lõpetamist oma noore naise Piaga Tallinnasse elama ja on pealinna jäänudki. Töötab haiglas uroloogina ja on isaks kahele tütrele. Viis aastat tagasi helises ühel õhtul mu telefon ja Jüri küsis ilma pikema sissejuhatuseta, kas ma ei tahaks Soome tööle minna. Soome haiglad otsivat Eestist meditsiiniõdesid. Esialgu naersin venna kõva häälega välja. Kuidas mina Soome saan minna? Aga Julia? Kuhu ma siis tütre jätan? Ta on ju alles väike, üksteist. Ja ema? Ning kõigele lisaks ei oska ma ju sõnagi soome keelt.

„Julia võtad endaga Soome kaasa. Seal ka koolid ja kõik muu vajalik olemas,” oli venna lühike ja konkreetne vastus. „Ja mis selle emaga siis on? Tema on alles piisavalt noor ja täies elujõus inimene, saab endaga ise väga hästi hakkama. Kalle elab ju ka Tartus, võib vahetevahel mutti vaatamas käia küll. Sellest peaks piisama. Mis soome keelde puutub, siis korraldatakse esimesed lühikesed keelekursused sulle juba järgmisel nädalal siin Tallinnas ja edaspidi kohapeal õpid nagunii kiiresti kõik vajaliku juurde. Sinu asemel ma nende asjade üle üldse ei muretseks. Pealegi on sul keelte peale alati hea pea olnud. Mõtle hoolega järele, enne kui hakkad ei ütlema. Kes teab, kas ja millal sellist pakkumist edaspidi enam tulekski.”

Minu vanem vend Jüri pole kunagi pika jutuga mees olnud, ennemini lakooniline ja ilma igasuguste sügavamate tunneteta. Vähemalt selles osas, mis puudutab tema sugulasi ehk meid. Nendel harvadel kordadel, kui me nüüd kohtunud oleme, on küll jäänud mulje, et ainsad, kellest Jüri tõeliselt hoolib, on ta jumaldatud ning tark naine Pia ning nende kaks maailma kõige ilusamat ja armsamat tütart. Nende kolmega pole ta kunagi olnud kidakeelne või tõrjuv. Aga võib-olla just nii peabki elus olema, kes seda öelda või hukka mõista teab...

Ja nõnda ma Soome tulingi. Kahe isiklikke asju täis tuubitud kohvriga ja suured ootused-lootused südames. Oli juuli keskpaik ja Julial veel suvevaheaeg. Esimene elukoht oli mul haigla antud kolmetoaline korter, igas toas üks naisterahvas elamas. Peale minu üks venelanna Narvast ja teine Tallinnast. Köök ja vannituba olid meil kolme peale muidugi ühised. Elasime-olime kaks nädalat üheskoos, kui hakkasin endale eraldi elamist otsima. Kas oli põhjus selles, et oma majas üles olen kasvanud, või minu loomuses, kuid tahtsin päris omaette nurgakest. Ruumi poolest oleksime Juliaga kahekesi minu tuppa ära mahtunud küll ja küll. Venelannad olid ka igati toredad inimesed, tegid mõlemad hästi süüa ja pakkusid minulegi, aga sõbrannasid meist millegipärast ei saanud.

Kõige rohkem olin loomulikult mures just Julia pärast. Varsti pidi kool pihta hakkama. Soomes algab see varem kui Eestis, juba poolest augustist. Tahtsin selleks ajaks meile mingi väikse omaette korteri üürida, et esimest korda elus Juliaga, oma tütrega, päriselt ja ainult kahekesi koos elada. Mäletan siiani, millised plaanid ja unistused mul seoses sellega olid.

Korteri leidsin ootamatult ja juba paari päeva pärast ühe haiglas töötava soomlasest meditsiiniõe kaudu. Tema pojal olid just väiksest kahetoalisest kööginurgaga korterist eelmised üürilised välja kolinud. Sain suhteliselt mõistliku hinna eest meile Helsingisse esimese kodu. Endale ja Juliale.

Tütar tuli minuga koos Soome augusti esimesel poolel. Kooli alguseni oli jäänud veel umbes nädala jagu päevi. Kuna Julia soome keelt ei rääkinud, pandi ta mingisuguse ettevalmistava klassi nimekirja. Sain direktori jutust aru niipalju, et seal klassis ongi Soome tulnud samaealised õpilased igalt poolt laiast maailmast. Lastele hakatakse kohe soome keelt õpetama ja nagu direktor lootusrikkalt lubas – räägib Julia poole aasta pärast kindlasti juba peaaegu vabalt soome keelt ja aasta pärast viiakse ta üle ühte tavaklassidest. Eestist tulnud lastel olevat väga kerge keel ära õppida. Ja mingit suuremat kultuurišokki polevat samuti vaja karta. Läks aga hoopis teisiti...

Minu lootused, et ma oma tütrega koos hakkan elama, purunesid juba kuu aja pärast. Läksime Juliaga koos septembris nädalalõpuks Eestisse vanaemakoju. Ja seal teatas Julia resoluutselt, et ei tule minuga enam Soome tagasi. Et tal polevat seal ühtki sõbrannat, kõik on siin, Tartus. Et Soomes räägivad inimesed võõrast keelt ja seal koolis talle ka üldsegi ei meeldi. Kõik on teistsugune kui Eestis. Toidud on teistsugused ja kummalise maitsega, ja vahetundides peab iga ilmaga kooliõues olema – sadagu vihma nagu oavarrest või lõõsaku päike palavalt kui praepannil. Mina olevat pidevalt tööl ja tema konutavat üksinda seal pisikeses korteris. Siin on vanaema alati kodus ja ootab teda juba, kui ta koolist tuleb, soe söök laual. Pealegi tahtvat ta jätkata ka Tartus peotantsutrennis, kuhu Ellen ta eelmisel aastal viinud oli.

Proovisin tütre meelt muuta ja rääkisin Juliale, et küll aja möödudes Soomeski uued sõbrannad tekivad ja keel selgeks saab. On vaja positiivselt mõelda ja endale aega anda. Ning igasuguseid trenne ja ringe leidub Soomes hoopis rohkem ja paremaid kui siin, Eestis. Rääkisin kaks pikka päeva nagu kurtidele kõrvadele. Ma poleks mingil juhul alla andnud ja Juliat Eestisse jätnud, kui mu ema poleks pühapäeva hommikul paar tundi enne Tallinna bussi väljumist teatanud, et Julia jääb siia ja läheb alates homsest päevast oma vanasse kooli tagasi. Aitab lapse solgutamisest ja mööda maailma vedamisest selleks korraks küll.

Olin ema sõnadest nii solvunud, et heitsin midagi vastamata rätiku õlgadele ja jooksin naabrite juurde. Teadsin, et Irinal on puhkus. Olin teda hommikul köögiaknast näinud aias toimetamas ja otsustasin talle südant puistama minna. Nüüd ma ei mäletagi enam, kuidas või kumb meist tuli mõttele, et Julia asemel võiks hoopis tema minuga Soome elama tulla. Ja samasse haiglasse tööle. Irina oli sel ajal Tartus ühes väikses keldripoes müüja, kauba ja taara vastuvõtja, koristaja, valvur, ukselukk ja kes kõik veel ühes isikus. Ainult palk oli ühe inimese oma. Poe omanik oli keskealine pidevalt virisev naisterahvas, kelle abielu oli paar aastat tagasi karile jooksnud. Minuga koos Soome tulles saaks Irina hetkega pöörata oma elus täiesti uue lehekülje, vaba ja perekonnata inimene, nagu ta on. Ja pääseks lõpuks ometi kodust välja ning võiks omaette elama hakata. Teadsin, et hooldusõdedest, kes Irina tegelikult koolituse järgi oli, on haiglas sama suur puudus kui meditsiiniõdedestki. Ja nii oligi minu lapsepõlvesõbranna Irina teinud vähem kui tunni ajaga otsuse, et tuleb koos minuga bussile ja Tallinnas laevale. Kasutab ära Julia piletid ja homsest alates hakkame Helsingis koos ühes korteris elama ja samas haiglas tööl käima.

Sellest ajast on nüüdseks möödunud viis aastat. Olime Irinaga lähedasemad kui õed. Elasime ju rohkem kui kaks aastat samas korteris ja jagasime mitte ainult asju ja ruutmeetreid, vaid samuti oma kõige salajasemaid mõtteid ja tundeid. Teadsime kõike teineteise armumistest ja meestuttavatest. Nägin ka, kuidas Irina tutvus oma tulevase abikaasa Jormaga. Olin tunnistajaks nende armumisele ja abiellumisele. Sel ajal oli harva neid öid, kui Jorma meie korteris poleks ööbinud.

Aga nagu sageli juhtub, toob uus inimene endaga tahes-tahtmata kaasa muutused inimestevahelistes suhetes. Mida lähedasemaks Irina ja Jorma omavahel said, seda võõramaks meie Irinaga muutusime. Kuni ühel päeval teatas Jorma, et nemad Irinaga kolivad ära ja hakkavad omaette elama. Jorma oli tegelikult pärit hoopis põhjast, Kajaanist. Ta oli esialgu tulnud Helsingisse kolmekuulistele keevitajate kursustele ja pärast nende lõppu siia tööle jäänud. Miks mees pealinna õppima tuli, sellest polnud ma aru saanudki. Võibolla sellepärast, et Jorma vend Aimo, kes elas Espoos, oli just sel ajal oma naisest lahku läinud ja nüüd venda külla kutsus. Kuni Irinaga tutvumiseni ja meie juurde kolimiseni oligi Jorma venna juures korteris elanud.

Mäletan, kui tühi tunne mul oli pärast Irina ja Jorma ärakolimist. Tegin sel ajal haiglas pidevalt lisavahetusi, et mitte üksinda kodus konutada.

Viimase kolme aasta jooksul oli Irina kaks korda lapseootele jäänud. Ja ikka oli rasedus kolmandal kuul katkenud. Mõlemal korral tuli Irina õhtul kohe pärast haiglast kojusaamist minu juurde ja jäi kogu ööks. Rääkisime nagu kunagi lapsepõlves südamest südamesse ja mõistsime teineteist poolelt sõnalt.

* * *

Avasin haiglaukse ja tundsin kohe ninna tungivat, ent ometi aastatega nii tuttavaks saanud meditsiiniasutuste lõhna: harjumuspärast, turvalist ja otsekohe ka natuke valvsaks tegevat. Vahetasin töötajate garderoobis riided ja kellale pilku visates tõdesin oma heameeleks, et jõuan enne hommikust viieteistkümneminutilist vahetuse lõpetamise-üleandmise koosolekut personali puhketoas veel pool tassi kohvigi ära juua. Irina oli juba osakonnas, nägin teda läbi klaasuste koridoris askeldamas. Oleksin sõbrannale heameelega tervituseks lehvitanud, kuid ta oli parasjagu seljaga minu poole ja lükkas klaasist pudeleid ja purke täis käru protseduuride toa uksest sisse. Pöörasin otsustavalt kannapealt ringi ja jätkasin oma teed.

Täna hommikul tundsin ennast eriti väsinuna. Ja mis siin ikka imestada. Eks öö Taunoga oli oma jäljed jätnud. Uneaeg jäi liiga lühikeseks ja polnud ma ju ammugi enam oma esimeses nooruses. Nüüd oli mu pea vähesest unest tingituna paks ja raske ning justkui vatti täis topitud. Tahtmatult läksid mõtted jälle koju ja Taunole.

Koosolekul võeti nagu ikka kokku viimase ööpäeva jooksul juhtunu ja tutvustati öösel haiglasse toodud patsientidega seotud asjaolusid ja selle päeva plaanilisi lõikuseid. Meie osakonnal oli täna hommikul ees kolm plaanilist operatsiooni ja peaaegu kõik voodikohad täidetud, mis lühidalt öeldes tähendas seda, et minul on kogu vahetuse ajal käed-jalad tööd täis. Olenemata kirjutamata seadusest, et personal haiglasse oma koduseid muresid-rõõme kaasa ei too – selleks pole lihtsalt ka aega – ekslesid täna hommikul minu mõtted täiesti tahtmatult ikka uuesti ja uuesti Taunole.

Kujutasin oma vaimusilmas ette, kuidas mees just praegusel hetkel ärkab, voodist tõuseb, vannitoas end peseb, habet ajab ning seejärel kööki läheb ning endale suure tassi kanget kohvi keedab ja mehise võileiva teeb. Selle viimase detaili silme ette manamine tõi mulle äkki naeratuse näole. Olime hommikuti koos süües tihtipeale teineteise võileibade üle heatahtlikult nalja heitnud, niivõrd erinevad inimesed olime Taunoga tegelikult. Minu leib pidi olema õhuke kui paberileht, vaata, et tõsta kahe käega, muidu kukub keskelt pooleks. Leiva peale panin ainult natuke võid, kui üldse, ja õhukese viilu juustu või vorsti. Tauno võileib seevastu oli lausa mitu sentimeetrit paks ja katet lisas mees sinna nii ohtralt, et kogu selle massi läbihammustamisega mõnikord lausa raskuseid tekkis. Olgugi mõtetega omas maailmas, läksin nagu ajastatud masin eksimatult õiget teed oma töökoha suunas.

Koosolekult tulles sattusin osakonna koridoris kohemaid Irinaga vastamisi. Nüüd lõpuks saime tervitused vahetada ja leppisime kokku, et joome lõunapausi ajal koos kohvi. Irina naeratas salapäraselt ja ütles, et tal on mulle midagi väga tähtsat rääkida. Tegin sealsamas iseenesestmõistetava järelduse, et Irina on jälle lapseootel, ja lootsin kogu südamest, et seekord õnnestub rasedus lõpuni kanda. Teadsin ju, kui raskelt Irina eelmisi raseduste katkemisi oli üle elanud, Jormast rääkimata.

Lõuna ajal saime vaevalt kohvi tassidesse välja valada ja teineteise vastu puhkenurga diivanitele istuda, kui Irina alustas:

„Kas sa mäletad veel Jorma venda Aimot? Noh, seda, kes Espoos elab.”

Noogutasin ja ootasin, et mis uudis selle Aimoga nüüd kaasneb. Ei mäleta, et oleksin mehest midagi rohkemat kuulnud või teadnud kui seda, et Jorma kunagi aastate eest, veel enne Irinaga tutvumist ja meile elama kolimist lühikest aega venna juures Espoos elas. Näinud polnud ma Aimot kunagi, sest isegi Irina ja Jorma registreerimisele ta ei tulnud, kuna oli just sel ajal kusagile lõunamaale puhkama sõitnud.

„Aimo abiellub! Kujuta ette! Aimo abiellub hiinlannaga!”

„Ahah.” Oleksin tahtnud, et mu hääl kõlanuks rohkem huvitatult. Aga pea polnud enam mitte ainult paks ja raske, vaid oli nüüdseks ka juba valutama jõudnud hakata, ja ainus, mida ma tegelikult teha tahtsin, oli puhketoa diivanile pikali visata ning natuke tukkuda. Mis tähtsust on sellel, kui keegi minu jaoks peaaegu täiesti võõras meesterahvas naise otsustab võtta. Ja tänapäeval pole enam imelugu seegi, et üks või teine osapool on muust rahvusest kui soomlane. Nüüdsel ajal on segaabielud Soomes sama tavalised kui tõmmunahalise nägemine Helsingi kesklinna tänaval.

„Reede pärastlõunal pannakse Aimo ja Liu magistraadis ametlikult paari,” jätkas Irina sädinal. Ilmselt, erinevalt minust, oli temale mehevenna naisevõtt millegipärast eriti hingelähedane sündmus. „Meie Jormaga läheme Aimo palvel abielu registreerimise ametlikeks tunnistajateks. Seejärel oleme kutsutud noorpaari auks peetavale ühisele õhtusöögile. Ja nüüd tuleb see kõige tähtsam asi – nii mina kui ka Jorma saame mõlemad kellegi restorani kaasa kutsuda.” Irina naeratas laialt ja jäi minult nagu mingit reaktsiooni ootama. Kergitasin kulme ja vaatasin endiselt mitte midagi mõistval pilgul Irinale otsa. Ilmselt sai Irinagi aru, et tänasel hommikul pole minuga mõtet mõistukõnet pidada – nagunii ma midagi aru ei saaks – ja jätkas kohe ise: „Jorma ütles, et kutsub oma töökohast mõne mehe kaasa. Mina tahan, et sina meiega koos sööma ja õhtut veetma tuleksid.”

„Miks mina?” Kogu mu olemus ja hääl väljendasid vist nii suurt imestust, et Irina end sedamaid õigustama hakkas:

„Ja miks siis mitte sina? Ma vaatasin juba eelmisel nädalal graa-fikust järele, et sa oled sel reedel tööst vaba ja pead alles laupäeva pärastlõunal uuesti alustama. Ja ma tahaksin väga, et just sina minu kutsutud külaline oleksid. Pealegi oleks sul juba ammugi aeg ka Aimoga isiklikult ja näost näkku kohtuda.”

„Ma ei tea... Mul on küll reedel vaba päev,” mudisesin. „Aga Tauno lubas millalgi nädala lõpupoole jälle Helsingisse tulla. Ja igasuguseid koduseid töid on praeguseks nii palju üksteise otsa kuhjunud, et otsustasin just nimelt reedesel vabal päeval pesu pesta ja natuke elamist koristada. Ma pole valvete kõrvalt enam ammu jõudnud muud kui vaid hädapäraseid toimetusi teha.”

„Kuula nüüd iseennast! Tauno tuleb millalgi! Aga sa ju ei tea, et ta just reede õhtul tuleb. Võib-olla tuleb ta hoopis laupäeva hommikul või kogunisti alles pühapäeval. Ja koristada ning pesu pesta jõuad järgmistel vabadel päevadel ka. Palun tule! Palun, Hille! Ma tahan väga, et just sina meiega sööma tuleksid. Ole pai, tule!”

Kõhklesin veelgi. Mida ma seal seltskonnas teeksin? Ma ei tunneks ju mitte kedagi peale Irina ja Jorma. Kuigi jah, ega neid kutsutuid tegelikult palju rohkem polekski. Ja pruudi olemasolust kuulsin samuti just äsja esimest korda. Aimogi on minu jaoks vaid nimi. Jorma vend.

Proovisin seda Irinale selgitada, kuid tema jäi endale kindlaks. Ja lõpuks teatas otsustavalt, hääles väikse lapse trots ja jonn:

„Kui sina ei tule, siis ma kedagi omalt poolt kaasa ei kutsugi!”

Kah mul asja! Oleksin tahtnud öelda, et mis minul sellest, kutsud sa kellegi kaasa või ei. Aga Irina oli selle viimase lause väljaütlemise järel nii õnnetu näoga, et mul temast esimest korda üle pika aja südamest kahju hakkas. Tundsin, et ta võtab minu äraütlemist vägagi isiklikult, nagu talle koha kättenäitamisena Taunost oma emale rääkimise eest. Ja endalegi ootamatult küsisin:

„Mis kell ja kus restoranis seda abiellumist siis tähistatakse?”

„Sa siis tuled,” lõi Irina nägu hetkega särama kui päike. „Oh, kui tore. Mul on nii hea meel, ausõna! Kui sa teaksid, kuidas ma kartsin, et sa mulle lõpuni ei ütled. Abiellumist tähistatakse ühes magistraadi lähedal asuvas hiina restoranis kell neli õhtul, kohe pärast ametlikku registreerimist. See on pruudi ja Aimo ühine tahtmine. Seal restoranis töötavad ka Liu kaks vanemat venda ja ema.”

„Ma ainult küsisin, mis kell ja kus kohas. See ei tähenda veel, et olen andnud oma nõusoleku õhtusöögil osaleda,” vastasin. Irina nägu muutus hetkega taas kurvaks nagu väiksel lapsel. Selline ilmete nii avalik ja hetkeline muutumine sõbranna näol pani mind vaatamata mu enda kehvale enesetundele muigama. Tavaliselt suudetakse täiskasvanute maailmas oma tegelikke mõtteid ja tundeid hoopis paremini ükskõiksuse maski taha varjata. Kui seda muidugi teha tahetakse. Irina hetkel ilmselt ei tahtnud.

„Aga kui aus olla,” jätkasin, „siis võiksin isegi tulla. Hea tahtmise korral saaksin ju hommikupoolikul kõik kodused toimetused rahulikult ära teha ega peaks seejärel veel söögitegemisele mõtlema hakkama ja oma aega vaaritamisele raiskama. Ainuke probleem on, et kui Tauno ikkagi tuleb reede õhtul – mis ma siis teen või talle ütlen.”

Irina nägu lõi uuesti särama. Äkitselt tõusis ta diivanilt püsti, pani kohvitassi heleda kõlksatusega laua peale ja astus need paar sammu, mis meid teineteisest lahutas, minu juurde. Enne kui ma midagi aru jõudsin saada või kuidagi reageerida oskasin, kükitas ta minu ette maha ja haaras mind oma õblukeste käte vahele.

„Selleks ajaks kui Tauno tuleb, oled sa juba ammugi kodus tagasi. Hille...” sõnad vaibusid Irina huulil.

Olin sellisest ootamatust embusest esialgu nii üllatunud, et ei osanud hetkeks midagi öelda ega teha. Istusin liikumatult ja jäigalt edasi oma diivaninurgal ning lasin Irinal ennast süleleda. Kuni minugi kohvitassist vaba käsi ühtäkki nagu iseenesest tõusma hakkas ja ma käe Irina õlgade ümber põimisin. Kogu mu keha muutus korraga lõdvaks ja vabaks ning seda läbis imelik magus surin. Hoidsime niiviisi üsna pika hetke teineteise ümbert kõvasti-kõvasti kinni. Tundsin, kuidas kogu mu varasem pahameel ja solvumine sõbranna reeturlikkuse pärast tol hetkel nagu nõiavitsa väel igaveseks õhku haihtus. Sellest momendist alates olime Irinaga jälle needsamad lapsepõlvest lahutamatud sõbrannad, kes on valmis teineteise eest läbi tule ja vee minema.

„Anna mulle andeks see Tauno lugu.” Irina hääl oli vaikne ja värises, nagu puhkeks ta kohe-kohe nutma. See oli üldse esimene kord, kui Irina ise sellel teemal minuga rääkima hakkas. „Ma ei tea isegi, kuidas see nimi mul kodus olles ja emale sinu sünnipäevast rääkides nagu kogemata üle huulte lipsatas. Ja ilmselt lisas ema kõik ülejäänud üksikasjad jutule kaalu andmiseks omast peast lihtsalt juurde. Nagu see ikka on olnud. Mina ei rääkinud talle mitte mingeid üksikasju, ausõna!”

Võtsin käe Irina õlgadelt, kallutasin oma keha veidi tahapoole ja vaatasin lähedalt sõbranna rohekassinistesse silmadesse. Olen alati imestanud, kellelt ta nii kaunilt allapoole kaarduvad ja pikkade tihedate ripsmetega silmad on pärinud. Igatahes mitte oma emalt ega isalt. Võib-olla mõnelt kaugemalt sugulaselt? Irina silmad olid nii siiralt õnnetud, et oleksin tahtnud oma käed talle uuesti ümber põimida ja kallistada, nagu ma aastate eest oma pisikest tütrekest olin kallistanud, kui too endale kogemata millegagi haiget tegi või valusasti kukkunud oli.

„See lugu on nüüd unustatud ja maha maetud.” Naeratasin ja teadsin, et täpselt nii see minu poolt ongi. Muidugi polnud Irina oma emale mingeid üksikasju rääkinud. Selles olin ma nüüd täiesti kindel. Sõbranna ema on terve elu olnud üle küla teada klatšimoor. Küllap on ka Irina nüüd igaveseks õppust võtnud ega räägi oma emale enam mitte kunagi kõige vähematki meie elust ja tegemistest siin Soomes. Või kus tahes.

„Kus täpselt ja mis kell me siis reedel kokku saame?” küsisin.

Enne kui Irina mulle vastata jõudis, avanes puhkeruumi uks ja vanemõe nõudev hääl ei jätnud talle enam mingit võimalust vastamiseks:

„Pohla, kiiresti palatisse 17! Patsiendi vererõhk on kriitiliselt langenud!”

Sõbrannale pilkugi heitmata tormasin puhkeruumist välja ja olin samal hetkel unustanud nii Irina, Aimo, Tauno kui ka reedese restoraniõhtu. Isegi oma vastiku tuima peavalu. Kogu ülejäänud päev oli üks kiirustamine teise otsa. Irinat nägin mõne korra vaid vilksamisi ja möödaminnes osakonna palatites või koridoris. Omavahel rääkimiseks meil vaba hetke enam ei tekkinudki. Alles õhtul, olles oma vahetuse järgmistele üle andnud ja võttes töökitlit seljast, leidsin, et Irina oli kinnitanud teibiga minu riidekapi uksele väikse paberilipiku, kus seisis trükitähtedega: „REEDEL KELL 16.00 HELSINGI MAGISTRAADI^[1.] EES. KALLISTAN, I.”

Rebisin paberitüki riidekapi ukse küljest lahti ja panin selle kokkuvoldituna oma talvepalitu taskusse. Kui kell neli, siis kell neli. Praegu oli alles teisipäeva õhtu ja reedeni aega küll ja küll. Oleks ometi keegi mulle tookord kõrva sosistanud, mida kõike see õhtusöök endaga kaasa toob ja kuidas terve mu senine elu seejärel pea peale pöördub! Aga oleks on paha poiss ja pidi tema pisike õde...

Irina oli kahel järgmisel nädalal hoopis südameosakonna operatsiooniblokis abistamas ja seega me haiglas teineteisega vaevalt kokku juhtuksime. Panin oma mitu aastat vana ja selle ajaga juba veidi õhukesekski kuluda jõudnud palitu selga ja astusin haiglaustest välja värske õhu ja pimeduse kätte. Ikka veel, nagu varahommikulgi, langes taevast maa peale pehmeid ja suuri lumeräitsakaid. Millegipärast tuli meelde lapsepõlves kuuldud muinasjutt Lumeeidest ja sellest, kuidas virk vaeslaps tema kuningriiki sattus ja eide suuri raskeid sulgpatju aknast välja pidi kloppima. Suled aga muutusid maapinna poole liueldes iga kord sätendavateks lumehelvesteks. Lapsepõlve muinasjutud. Olin pisikese tüdrukutirtsuna tõemeeli uskunud, et lumehelbed tulevadki nõiaeide patjadest-tekkidest. Ja unistanud, et ühel päeval olen mina see usin ja hea laps, kes üleval taevas tööd tehes päratu rikkusekoorma ära teenib ja sellega kõikide külainimeste kadedate pilkude all rikkana koju tagasi tuleb.

Neid oma lapsepõlvest tuttavaid muinasjutte olin kunagi peaaegu igal õhtul lugenud ka Juliale. Tema lemmikmuinasjutt oli tulipunasest lillekesest. Seda võisin lapsele lugeda kümneid ja kümneid kordi ilma, et ta oleks sellest tüdinenud. Ja iga kord, kui koletis hakkas surema, kuna rikka kaupmehe tütar polnud õigeks ajaks lossi tagasi jõudnud, läksid Julial silmad kurvastusest märjaks. Mis sellest, et muinasjutu õnnelik lõpp oli ette teada ja kogu muinasjutt lapsele juba ammugi otsast lõpuni ja sõna-sõnalt pähe kulunud. Meie lapsepõlve muinasjutud...

1 Magistraat, soome keeles Maistraatti. Need on Soomes kohalikud haldusasutused, mis peale rahvastikuregistri toimingute, dokumentide apostillimise, elukoha registrisse kandmise jne registreerivad ka ilmalikke abielusid. [ ↵ ]