Читать книгу Mürgiõpetus - Maria V. Snyder - Страница 10

“Võib-olla peaksime kontrollima, ega ta surnud ole?” tegi üks Brazelli sõduritest ettepaneku. Ta tõstis laterna, et minu toa ust valgustada ja tema laetud relv kolises liigutuse taktis.

“Ei. Majapidajanna käib teda igal hommikul vaatamas ja annab talle mingit rohtu. Varsti saame nagunii teada. Pealegi seal haiseb.” Teine sõdur lehvitas nina ees käega.

“Jah, kui hais meid iiveldama ei aja, siis tema oksest läbi ligunenud vormirõivaste ärakiskumine teeks seda kindlasti. Ehkki...” Laternat hoidev sõdur puudutas vööl rippuvaid käeraudu. “Me võiksime ta pesuruumi lohistada, puhtaks pesta ja pisut vallatleda, enne kui ta hinge heidab.”

“Ei, meid võidakse näha. Kui ta jääb elama, siis on meil ohtralt aega tema riideid ära kiskuda. See on nagu kingipaki avamine, mis on tema ärkveloleku ajal märksa põnevam,” irvitas sõdur, mispeale mõlemad mehed puhkesid naerma.

Nad liikusid mööda koridori edasi ja kadusid vaateväljalt. Toetusin seinale ja juurdlesin, kas nähtu oli tõeline või olid mul endiselt paranoilised luulud. Peas oli tunne, nagu oleksin liiga kaua veeloigus ligunenud. Mind vaevasid peapööritus ja iiveldustunne.

Ootasin veel tükk aega pärast sõdurite lahkumist, enne kui söandasin oma tuppa naasta. Lükkasin ukse pärani lahti ja valgustasin laternaga kõiki toanurki ning voodialust. Mind tervitas ainult vänge lehk. Avasin kõõksudes aknaluugid ja ahmisin jahedat värsket õhku.

Heitsin pilgu põrandal vedelevale vastikule loigule. Mul polnud vähimatki tahtmist seda ära koristada, kuid teadsin, et ei suudaks nii jubeda haisu sees ealeski magada. Pärast koristusvahendite hankimist õnnestus mul põrand puhtaks küürida, ilma et oleksin kordagi minestanud. Aeg-ajalt pidin vaid iiveldusega võitlemiseks pausi tegema.

Heitsin rampväsinuna voodisse. See oli muhklik. Vähkresin teki all, lootes mugavamat asendit leida. Mis saab siis, kui Brazelli sõdurid tagasi tulevad? Voodis magades olnuksin kerge märklaud. Et olin enda puhtaks kasinud, siis poleks neil enam vaja mind pesuruumi lohistada. Tuba haises puhastusvahendite järele ja ma olin unustanud tooli ukselingi alla lükata.

Nägin vaimusilmas ennast abitult voodi külge aheldatuna ja sõdureid mind aeglaselt lahti riietamas ning ootusärevalt minu hirmu nautimas.

Mulle tundus, et toa seinad muutusid paksemaks ja hakkasid tuksuma. Sööstsin koridori, kartes, et Brazelli sõdurid luusivad ukse taga. Ent koridor oli pime ja tühi.

Kui üritasin tuppa naasta, oli tunne, nagu surunuks keegi mulle padja näkku. Ma ei suutnud üle läve astuda. Minu tuba oli lõks. Ma ei teadnud, kas see oli Kalli joomisest tingitud paranoia või kaine arvestus. Seisin otsustusvõimetult koridoris, kuni mu kõht hakkas korisema. Näljast kannustatuna läksin süüa otsima.

Lootsin, et köögis pole kedagi, kuid märkasin oma suureks pahameeleks, et ahjude juures askeldas pomisedes valgetes rõivastes pikk mees, kelle särgi rinnaesisel oli kaks musta rombi. Tema vasak jalg ei paindunud hästi. Üritasin minema hiilida, kuid jäin talle vahele.

“Kas sa otsid mind?” küsis mees.

“Ei,” vastasin ma. “Otsin... midagi söödavat.” Ajasin pea kuklasse, et tema nägu näha.

Mees kortsutas kulmu, viis keharaskuse tervele jalale ja takseeris minu riideid. Leidsin, et ta on koka kohta liiga kõhn, aga ta kandis sobivaid vormirõivaid ja keegi peale koka ei saanud nii vara ärkvel olla. Helepruunid silmad ja lühikesed pruunid juuksed muutsid ta omamoodi nägusaks. Nuputasin, kas see ongi Dilana austaja Rand, kellest Margg oli rääkinud.

“Ole lahke.” Mees osutas kahele auravale leivapätsile. “Tänu sinule võitsin nädala palgaraha.”

“Kuidas palun?” küsisin ma ja lõikasin endale suure viilaka. “Kuidas sa said tänu minule raha võita?”

“Sa oled uus degusteerija, eks?”

Noogutasin.

“Kõik teavad, et Valek andis sulle Kallist. Vedasin nädala palga peale kihla, et jääd elama.” Mees vakatas viivuks ja võttis ahjust veel kolm leivapätsi. “See oli muidugi riskantne, sest sa oled kõige pisem ja kõhnem degusteerija, kes meil on olnud. Enamik, kaasa arvatud Margg, tegi panuse selle peale, et heidad hinge.”

Kokk tuhnis veidi kapis. “Säh.” Ta ulatas mulle võid. “Teen sulle pannkooke.” Ta otsis riiulitelt maitseaineid ja segas neist taina kokku.

“Kui palju degusteerijaid teil on olnud?” küsisin võileivasuutäite vahel. Üksinduses töötamine ei paistnud kokale sobivat. Ta nautis meelsasti minu seltsi.

Käed pidevas liikumises, vastas ta: “Komandör Ambrose’i valitsemisajal viis tükki. Valek jumaldab mürke. Ta on paljud komandöri vaenlased ära mürgitanud ja armastab aeg-ajalt trikitada. Tead küll, paneb degusteerijaid proovile, veendumaks, et nood pole laisaks muutunud.”

Mul jooksid koka sõnade peale hirmuvärinad üle selja. Tundus, nagu oleksin vedelaks muutunud ja suurde tainakaussi valgunud. Nagu koostisainete segu, mida segatakse, sõtkutakse ja tarvitatakse ära. Kui kokk taina kuumale pannile valas, sisises minu veri koos pannkookidega.

“Vaene Oscove ei meeldinud Valekile absoluutselt. Valek pani teda nii tihti proovile, et Oscove ei pidanud survele vastu. “Ametlikuks” surmapõhjuseks märgiti enesetapp, kuid mina arvan, et Valek tappis ta ise.”

Hoplaa! Jälgisin, kuidas kokk vilunud randmeliigutusega kooke pööras. Minu lihased värisesid pruunistuvate kookide särinaga ühes taktis.

Ja mina muretsesin Brazelli pärast, kuigi piisanuks ühest valesammust Valeki suhtes ja... hoplaa. Oleksingi kutu. Kindlasti oli tal paar mürki varuks, juhuks, kui tal tekib tahtmine degusteerija välja vahetada. Kiikasin üle õla ja kujutlesin Valekit kööki sisenemas, et minu hommikusööki mürgitada. Ma ei võinud isegi vestlusaldis kokaga lobiseda, ilma et mulle oleks meelde tuletatud, et potentsiaalselt mürgitatud toidu maitsmine pole ainuke oht, mis minu uue tööga kaasneb.

Kokk ulatas mulle taldrikutäie pannkooke, võttis ahjust veel kolm leivapätsi ja tõstis nende asemele uue taina. Et tulikuumad pannkoogid olid minu jaoks haruldus, siis pistsin need hoolimata mürgeldavast kõhust kiiruga nahka.

“Oscove oli mu sõber. Ta oli komandöri parim degusteerija. Oscove tuli pärast igat hommikusööki minu juurde kööki ja aitas mul uusi retsepte välja mõelda. Pean menüüd põnevana hoidma, et komandör ei hakkaks uut kokka otsima. Mõistad, mida ma sellega öelda tahan?”

Noogutasin ja pühkisin lõualt võid.

Kokk sirutas käe. “Mina olen Rand.”

Surusin tema kätt. “Yelena.”

Teel Valeki kabinetti tegin vahepeatuse lahtise akna juures. Lossi idaküljel jõudis päike parajasti Hingedemägede tippu. Taevas sarnanes pisut rikutud maalilõuendiga, millele väike laps on kogemata vett ajanud. Lasin silmadel looduse värvidemängu nautida ja hingasin värsket õhku. Kogu ümbrus õitses ja jahe hommikune tuuleiil tõotas peatselt soojemaks muutuda. Palav hooaeg oli alles lapsekingades. Rammestavalt kuumad päevad ja mahedad niisked ööd olid veel mõne nädala kaugusel. Olin õppinud Valeki käe all tervelt kaks nädalat, kuid mul polnud aimugi, kui pikaks ajaks Kallis mind oimetuks muutis.

Eemaldusin aknast ja läksin Valeki kabinetti, tabades ta sealt lahkumas.

“Yelena! Sa jäid elama,” naeratas Valek. “Kolm päeva on möödas. Hakkasin juba muretsema.”

Uurisin tema nägu. Ta tundus minu nägemise üle siiralt rõõmustavat.

“Kus Margg on?” küsis ta.

“Ma pole teda näinud.” Jumal tänatud, mõtlesin ma.

“Sel juhul vajad vastumürki,” teatas Valek ja naasis kabinetti.

Kui olin vedeliku alla neelanud, läks ta ukse juurde. Nähes, et ma ei kavatse järgneda, viipas ta mulle käega.

“Pean minema komandöri sööki maitsma,” selgitas ta tõtakal sammul.

Järgnesin talle ohates.

“Sul on aeg komandöriga kohtuda ja vaadata, kuidas toitu maitstakse.”

Keerasime lossi peakoridori. Valek liikus sujuvalt edasi, kuid mina komistasin ja ahmisin õhku. Kuninga ajast pärit kuulsad seinavaibad olid rebenenud ja musta värviga ära määritud. Brazelli orbudekodus oli meile õpetatud, et iga seinavaip tähistab üht vana kuningriigi provintsidest. Pikkade aastate vältel käsitsi õmmeldud ja kuldniitidega läbi põimitud värvilised siidpildid andsid ülevaate iga provintsi ajaloost. Nüüd, kaltsudena kirjeldasid need värvikalt komandöri valitsemisaega.

Komandöri põlgus külluse, priiskamise ja endise valitseja pere ülekohtuste tegude suhtes oli kõigile Ixia asukatele teada. Kuningavõimult sõjaväele üle läinud Ixia oli läbinud suure muutuse. Kui osa kodanikke leppis Käitumiskoodeksi lihtsate, ent rangete reeglitega, siis teised osutasid vastupanu, keeldusid vormirõivaid kandmast, ei küsinud reisimiseks luba ja põgenesid lõunasse.

Iga mässaja sai vastavalt koodeksile oma karistuse. Vormirõivaste mittekandmisele järgnes linnaväljakul kaks päeva alasti ahelates seismist. Polnud tähtis, kas õiguserikkujal oli põhjus olemas; karistus oli alati ühesugune. Ixia rahvas taipas, et karistust pole võimalik ära hoida. Altkäemaksudest ja tutvustest polnud abi. Komandör ei mõistnud nalja. Kes ei elanud koodeksi järgi, pidi arvestama tagajärgedega.

Rebisin pilgu seinavaipadelt lahti ja jõudsin napilt märgata, kuidas Valek ohtrate kaunistustega võlvuksest sisse lipsas. Pinnulised uksed rippusid vildakalt hingedel, ent puude ja eksootiliste lindude keerulised nikerdused olid endiselt nähtaval. See oli järjekordne ülevõtmisega kaasnenud paratamatus ja komandöri rüüstamistöö tagajärg.

Katkiste uste taga jäin hämmeldunult seisma. Olime jõudnud lossi troonisaali, mida täitis kirjutuslaudade meri. Laudade taga istusid arvukad nõunikud ja sõjaväeohvitserid territooriumi kõigist sõjaväeringkondadest. Saal kihas tegevusest.

Saginas oli raske konkreetseid isikuid tuvastada, kuid viimaks märkasin siiski Valekit, kes ruumi teises otsas avatud uksest väljus. Kirjutuslaudade vahelt läbi trügimine võttis omajagu aega. Ukse juurde jõudes kuulsin kedagi külmade pannkookide üle nurisemas.

Komandör Ambrose istus hariliku puust kirjutuslaua taga. Tema kabinet oli võrreldes Valeki omaga kõle, siin polnud isiklikke sisustuselemente. Ainuke kindla otstarbeta ese ruumis oli käesuurune musta lumekassi kuju. Kassi silmad hiilgasid hõbedaselt ja metslooma võimsat selga kaunistasid eredad metallitäpid.

Komandöri must vormiriietus oli täiusliku lõikega ja laitmatu ning sarnanes Valeki rõivastega, kui välja arvata tõik, et kraele olid õmmeldud ehtsad teemandid. Need sillerdasid hommikuvalguses. Komandöri mustades juustes oli veidi halli. Tema juuksed olid nii lühikesed, et turritasid peas püsti.

Brazelli klassitoas olin teada saanud, et komandör väldib avalikke ülesastumisi ega lase ennast maalida. Mida vähem inimesi teadis, missugune ta välja näeb, seda väiksem oli tõenäosus mõrva ohvriks langeda. Mõni pidas teda paranoiliseks, aga et ta oli pääsenud võimule palgamõrtsukate ja salajase lahingutegevuse abiga, siis oli ettevaatlikkus minu meelest õigustatud.

Ma polnud osanud komandöri sellisena kujutleda. Arvasin, et ta on jässakas habemik, kes ägab medalite ja relvade raskuse all. Tegelikkuses oli ta kleenuke, siledaks raseeritud lõua ja õrnade näojoontega.

“Komandör, see on teie uus degusteerija Yelena,” teatas Valek ja tiris mind uksest sisse.

Komandör uudistas mind kuldsete mandlikujuliste silmadega. Tema pilk oli terav nagu mõõgaots. See läbistas mu kõri ja naelutas mu põrandale. Tundsin, kuidas mind pealaest jalatallani mõõdetakse. Kui komandör viimaks Valeki poole pöördus, lõin kergendustundest vankuma.

“Brazelli hädakisast võinuks järeldada, et ta purskab suust tuld välja,” märkis komandör.

Brazelli nimi pani mind paigale tarduma. Kui Brazell komandörile ära kaebab, võidakse mind ikkagi võllasse saata.

“Brazell on tohman,” nentis Valek. “Ta tahtis oma poja mõrtsuka dramaatiliselt avalikkuse ees hukata. Mina oleksin tema asemel mõrtsuka kohapeal vagaseks teinud. Tal oli see õigus.” Valek rüüpas komandöri teed ja nuusutas pannkooke.

Tundsin rinnus pitsitust ja mul oli raske hingata.

“Pealegi on Käitumiskoodeksis selge sõnaga kirjutatud, et järgmine poodav saab tööpakkumise. Brazell oli üks koodeksi autoritest.” Valek lõikas pannkoogi keskelt ja äärest tükikese, torkas need suhu ja mälus aeglaselt. “Olge lahke,” ulatas ta taldriku komandörile.

“Brazellil on mõnes mõttes õigus,” möönis komandör. Ta napsas teetassi pihku ja uuris selle sisu. “Millal uus degusteerija tööd alustab? Olen külmast toidust tüdinud.”

“Mõni päev läheb veel aega.”

“Hästi,” lausus komandör Valekile ja pöördus minu poole. “Edaspidi kannad mulle söögi ette ja mekid seda kiiresti. Ma ei taha sind mööda lossi taga otsida. Selge?”

Tundsin kerget peapööritust ja vastasin: “Jah, härra.”