Читать книгу Mürgiõpetus - Maria V. Snyder - Страница 9

Reyadi piits plaksatas vastu mu ihu ja pani selle valust tulitama. “Liiguta ennast!” kamandas ta.

Üritasin eest ära põigata, kuid randme külge seotud köis takistas. Olin ruumi keskel posti külge seotud.

“Kiiremini, liiguta ennast!” röökis Reyad.

Piits plaksatas üha uuesti ja uuesti. Minu räbaldunud särk ei pakkunud sähviva nahkpiitsa eest mingit kaitset. Kuulsin peas leebet ja rahustavat häält. “Mine ära,” sosistas hääl. “Saada mõtted kuhugi kaugele. Sooja ja armastusväärsesse paika. Lase keha vabaks.”

Siidine hääl ei kuulunud Reyadile ega Brazellile. Võib-olla hoopis päästjale? Nii olnuks muidugi lihtne piinast pääseda. Tundsin kiusatust, ent pidasin siiski vastu. Jäin endale kindlaks ja üritasin piitsa eest kõrvale põigata. Kui väsimus minust võitu sai, hakkas keha omas rütmis vibreerima. Sööstsin piitsa eest põgenedes ringi nagu hullunud koolibri.

Ärkasin pimedas üleni higisena, kortsus vormirõivad tihedalt ümber keha keerdus. Unes nähtud vibreerimine asendus prõmmimisega. Enne uinumist olin tooli ukselingi alla lükanud, et keegi ei saaks minu teadmata siseneda. Tool kolises iga prõmmimisega.

“Olen ärkvel!” hõikasin ma. Kolistamine lõppes. Avasin ukse ja lävel seisis kulmu kortsutav Margg laternaga. Vahetasin kiiruga vormirõivad ja läksin tema järel koridori. “Arvasin, et pidasite silmas koidikut.”

Marggi pahane pilk sundis mu vaikima. “Praegu ongi koidik.”

Kõmpisin tema järel mööda lossikoridoride rägastikku ja märkasin esimesi valguskiiri. Minu toa aken avanes läände ega lasknud hommikupäikesel sisse paista. Margg kustutas laterna samal hetkel, kui õhu täitis magusate küpsetiste aroom.

Ahmisin seda kopsudesse ja küsisin: “Hommikusöök?” Minu hääl oli lootusrikas, peaaegu jultunult anuv.

“Ei, sind toidab Valek.”

Kujutluspilt mürgiga maitsestatud hommikusöögist ajas mul isu ära. Kõht muutus seest õõnsaks ja mulle meenus tahtmatult Valeki Liblikatolm. Tema kabinetti jõudes olin veendunud, et varisen kokku ja suren mürgi kätte, kui ma kohe vastumürki ei saa.

Minu sisenemise ajal askeldas Valek auravate söögitaldrikute kallal. Ta oli osa lauast tühjaks teinud. Paberid olid korratutesse kuhjadesse tõstetud. Ta osutas toolile. Võtsin istet ja otsisin laualt väikest vastumürgipudelit.

“Loodetavasti oled...” Valek uudistas mu nägu. Põrnitsesin vastu ja üritasin tema valvsa pilgu all mitte võpatada.

“Hämmastav, kuidas pesemine ja vormirõivad võivad inimest muuta,” märkis ta hajameelselt peekonitükikest järades. “Pean selle meelde jätma. Sellest võib tulevikus kasu olla.” Ta asetas minu ette kaks taldrikut muna- ja singiseguga ning teatas: “Alustame.”

Et mul käis pea ringi, siis pahvatasin õhetades: “Eelistaksin pigem vastumürgist alustada.” Valek jäi nii pikalt vait, et ma hakkasin toolil nihelema.

“Sul ei tohiks praegu sümptomeid olla. Need tekivad alles pärastlõunal.” Ta kehitas õlgu ja läks kapi juurde. Ta võttis suurest pudelist pipetiga valget vedelikku ja pani ülejäänud osa mürgist kappi luku taha. Minu huvi võtme asukoha vastu oli vist ilmne, sest Valek suutis selle silmamoondustriki abil ära peita. Ta ulatas mulle pipeti ja istus teisele poole lauda.

“Joo ära, et võiksime tänast õppetundi alustada,” ütles ta.

Tilgutasin pipeti sisu suhu ja krimpsutasin mõru meki peale nägu. Valek võttis pipeti ja ulatas mulle sinise purgi. “Nuusuta.”

Purgis oli suhkrutaoline valge pulber, mis lõhnas nagu palisander. Valek osutas minu ees jahtuvatele toiduportsjonitele ja palus mürgitatud toidu tuvastada. Nuusutasin taldrikuid nagu saaki haistev jahikoer. Vasakpoolselt taldrikult immitses nõrka palisandrilõhna.

“Väga hea. Kui tunned komandöri söögis seda lõhna, siis kuuluta see kõlbmatuks. Mürgi nimi on Tigtus ja üksainuke kübe seda pulbrit tapab inimese ühe tunniga.” Valek nihutas mürgitatud toidu eemale. “Hakka nüüd hommikust sööma.” Ta osutas teisele taldrikule. “Sa pead kosuma.”

Veetsin terve ülejäänud päeva mürke nuusutades, kuni mu pea hakkas valutama ja ringi käima. Et nimesid ja lõhnu oli palju, siis küsisin nende meeldejätmiseks Valekilt paberit, sulge ja tinti. Ta tardus.

“Sa ei lakka mind üllatamast. Oleksin pidanud meelde jätma, et kindral Brazell harib oma orbusid.” Valek tõstis minu ette paberipataka, sule ja tindipoti. “Vii need oma tuppa. Tänaseks oleme lõpetanud.”

Kirjaplokki ja kirjutusvahendeid vastu võttes kirusin end mõttes selle eest, et olin Valekile meelde tuletanud, miks mind hukkamisele taheti viia. Valeki karm ja halastamatu pilk paljastas tema mõtted. Brazell oli mind tänavalt üles korjanud, toitnud ja harinud, kuid mina olin tänutäheks lahkuse eest tema ainukese lapse tapnud. Teadsin, et Valek ei usuks iialgi, missugune oli Brazelli ja Reyadi tegelik pale.

Teised kindralid naersid kindral Brazelli orbudekodu üle. Arvati, et ta on pärast viisteist aastat tagasi toimunud Ixia ülevõtmist “pehmeks” muutunud. Brazellil polnud seesuguse maine vastu midagi. Kui temas nähti vana ja lahket heategijat, siis võis ta takistamatult 5. sõjaväeringkonna valitsemist jätkata.

Jäin kõheldes Valeki kabineti lävele seisma ja märkasin alles nüüd paksul puituksel kolme keerulist lukku. Näperdasin neid hajameelselt ja passisin niisama, kuni Valek küsis: “Mis on?”

“Ma ei oska oma tuppa minna.”

Valek selgitas nagu rumalavõitu lapsele: “Lase esimesel ettejuhtuval majapidajannal või köögitüdrukul teed näidata. Praegusel kellaajal on neid palju liikvel. Ütle talle, et elad läänepoolses teenijate tiivas, alumisel korrusel. Ta viib sind kohale.”

Köögitüdruk, kel sabast kinni sain, osutus jutukamaks kui Margg ja ma otsustasin tema heatahtlikkust enda huvides kasutada. Ta juhatas mu pesukööki voodipesu järele. Seejärel küsisin teed duširuumi ja õmblejanna töötuppa. Võib-olla on mulle Dilana vormirõivaste hunnikutest ühel päeval kasu.

Oma toas avasin aknaluugid, et loojuva päikese hääbuvat valgust sisse lasta. Istusin kirjutuslaua taha ja tegin põhjalikke märkmeid päeval õpitu kohta, samuti joonistasin teenijate koridoride umbkaudse plaani. Kaalusin omal käel lossiga tutvumist, kuid Valekil oli olnud õigus, kui ta ütles, et pean veel kosuma. Lootsin, et mul avaneb kunagi hiljem võimalus kondama minna.

Järgmise kahe nädala jooksul jätkus väljaõpe sarnaselt esimese päevaga ja ma langesin rutiini, tulles igal hommikul Valeki juurde uusi teadmisi omandama. Pärast neliteist päeva kestnud mürkide nuusutamist panin tähele, et mu haistmismeel on tugevnenud. Ent siis teatas Valek, et olen küllalt tugev, et hakata mürke maitsma.

“Alustan kõige eluohtlikumast,” teatas ta. “Kui see sind ei tapa, siis ei tee ülejäänud mürgid sulle midagi. Ma ei taha raisata aega lihtsalt selleks, et näha sind lõpuks suremas.” Ta tõstis kirjutuslauale peenikese punase pudeli. “See on karm. Hakkab kohe organismi mõjutama.” Valeki silmad lõid mürki imetledes särama. “Mürgi nimi on Joo, Mu Kallis ehk lühidalt Kallis, sest seda on kasutanud paljud masendunud naised.” Ta tilgutas auravasse tassi kaks tilka. “Suurem annus tapaks su kindlasti. Väiksema annuse manustamisel on lootust ellu jääda, kuid lähipäevil kannatad luulude all, oled paranoiline ja täielikus meeltesegaduses.”

“Valek, miks ma pean Kallist maitsma, kui see hakkab kohe mõjuma? Kas see pole degusteerija töö? Mekin komandöri toitu, minestan ja suren. Lool lõpp.” Üritasin kabinetis ringi sammuda, ent komistasin pidevalt raamatuhunnikutele. Virutasin kahele hunnikule ärritunult jalaga, nii et raamatud põrandale laiali varisesid. Valek kostitas mind terava pilguga, mis röövis mult raamatute löömisest saadud rahuldustunde.

“Degusteerija töö pole nii lihtne,” selgitas Valek ja lükkas juuksed näo eest. “Oskus tuvastada, missugust mürki komandöri söök sisaldab, võib aidata mürgitaja isikule jälile jõuda.” Ta ulatas mulle tassi. “Isegi kui jõuad sekundi murdosa vältel enne teadvuse kaotamist hüüatada “Kallis!”, vähendab see kahtlusaluste nimekirja. Kallist kasutavad kindlad mõrtsukad. Seda mürki kasvatatakse lõuna pool, Sitias. Enne maade ülevõtmist oli seda lihtne hankida. Pärast lõunapiiri sulgemist on vaid käputäiel inimestel nii palju raha, et seda ebaseaduslikult sisse tuua.”

Valek läks segamini paisatud raamatute juurde ja hakkas neid korrastama. Tema liigutused olid nii nõtked, et minus tärkas kahtlus, kas ta pole kunagi tantsija olnud, kuid tema jutt reetis, et sujuv liikumine on omane koolitatud tapjale.

“Yelena, sinu töö on väga tähtis. Sellepärast ma kulutangi sinu väljaõpetamisele nii palju aega. Leidlik mõrtsukas võib jälgida degusteerijat mitu päeva, et tema käitumismustrit tabada.” Valek jätkas loengupidamist põrandalt. “Näiteks võib degusteerija lõigata lihatükki alati vasakult küljelt või ei sega kunagi jooki. Osa mürke vajub tassi põhja. Kui degusteerija mekib ainult pealmist osa, teab mõrtsukas täpselt, kuidas ohvrit tappa.” Ta lõpetas raamatute kokkukorjamise. Uued raamatuvirnad olid sirgemad kui kõik ülejäänud. See innustas Valekit teisigi raamatuid ümber sättima. Ta tegi oma kabinetti laiema läbipääsutee.

“Kui oled mürgi ära joonud, viib Margg sind sinu tuppa ja hoolitseb sinu eest. Annan talle sinu igapäevase doosi Liblikatolmu vastumürki.”

Jõllitasin teest kerkivat auru, haarasin tassi pihku ja soojendasin jääkülmi käsi. Kui Margg kabinetti astus, oli mul tunne, nagu oleks timukas poodiumile astunud ja käe kangi poole sirutanud. Kas pidin istuma või lamama? Vahtisin ruumis ringi, kuid ei näinud midagi. Mu käed hakkasid tulitama ja ma taipasin, et hoian hinge kinni.

Tõstsin pilketoostiks tassi ja valasin selle sisu kurku. “Hapud õunad,” ütlesin ma.

Valek noogutas. Jõudsin tassi vaevalt lauale poetada, kui mu maailm hakkas sulama. Marggi keha lainetas minu ees. Tema hiigelsuure pea silmakoobastest võrsusid lilled. Hetk hiljem oli terve ruum tema keha täis, ent pea kuivas kokku.

Adusin liikumist. Hallidele seintele kasvasid käed ja jalad, mis küünitasid minu poole ja üritasid kasutada mind võitluses põrandaga. Minu jalge alt kerkisid hallid vaimud. Nad viskusid minu peale, torkisid mind ja irvitasid minu üle. Nemad olidki vabadus. Üritasin Marggi-moodi olevust eemale tõugata, kuid ta klammerdus minu külge, mähkis mind sisse, sonkis mu kõrvus ja tagus minu pead.

“Mõrtsukas,” sosistas olevus. “Salakaval mõrd. Kindlasti lõikasid tal uneajal kõri läbi. Nii on väga lihtne kedagi tappa. Kas sul oli hea meel näha tema voodilinu verest tilkumas? Oled tühipaljas rott.”

Sirutasin käed hääle suunas ja üritasin seda vaigistada, kuid hääl muutus kaheks rohelise- ja mustakirjus mundris mängusõduriks, kes mind kõvasti kinni hoidsid.

“Ta sureb mürgi kätte. Kui ei sure, siis viige ta minema,” ütles Marggi-sarnane olevus sõduritele.

Mind lükati tumedasse auku. Sukeldusin pimedusse.

Teadvusele tulles tervitas mind okse- ja väljaheitelehk. See oli mulle vangikongis konutamise ajast tuttav. Nuputasin, kuidas olin oma vanasse kongi sattunud ja tõusin istuli. Tundsin kohutavat iiveldust. Kompasin ümbrust, et potti leida, kuid mulle sattus pihku metallvoodi jalg. Haarasin sellest kinni ja hakkasin kõvasti vappuma. Kui vappumine lakkas, naaldusin seinale ja rõõmustasin, et viibin oma toa põrandal, mitte vangikongis. Maa-alustes urgastes olid voodid kättesaamatu luksus.

Üritasin jõudu kokku võttes tõusta, tuvastasin laterna asukoha ja süütasin tule. Minu näol oli kuivanud okse. Läbi ligunenud särk ja püksid haisesid jäledalt. Minu kehavedelikud olid põrandale loigu moodustanud.

Margg hoolitses minu eest hästi, mõtlesin irooniliselt. Vähemalt oli tal praktilist meelt. Kui ta oleks mu voodisse paigutanud, siis olnuks madrats rikutud.

Tänasin õnne, et olin mürgituse üle elanud ja öösel ärganud. Suutmata kauem rokaseid vormirõivaid kanda, suundusin pesuruumi poole.

Tagasiteel oma tuppa kuulsin koridoris hääli. Kustutasin kiiresti laterna ja piilusin ümber nurga. Minu ukse ees seisis kaks sõdurit. Nende laterna valgel paistsid selgesti rohelise- ja mustakirjud vormirõivad – Brazelli värvid.