Читать книгу Mürgiõpetus - Maria V. Snyder - Страница 8

Valek lõi toimiku plaksuga kinni ja läks ukse juurde. Tema kõnnak oli nõtke ja kerge nagu lumekassil, kes hiilib mööda õhukest jääd. Kui uks avanes, võtsid koridoris passinud valvurid silmapilkselt valvelhoiaku. Valek kõnetas neid ja valvurid noogutasid. Üks valvur tuli minu juurde. Põrnitsesin teda ja nentisin, et Valeki pakkumine ei hõlmanud vangikongi naasmist. Kas mul oli lootust põgeneda? Vahtisin toas ringi. Valvur keeras mind ja eemaldas kõik ahelad, mida olin kandnud juba vahistamisest saadik.

Minu verised randmed olid lihani marraskil. Puudutasin kaela ja katsusin nahka kohast, kus oli olnud metall. Sõrmed said kleepuva verega kokku. Üritasin käsikaudu tooli leida. Ahelatest vabanenuna haaras mind veider tunne; kartsin, et hõljun minema või minestan. Hingasin sügavalt, kuni nõrkustunne kadus.

Kui olin ennast kokku võtnud, panin tähele, et Valek seisab kirjutuslaua kõrval ja valab jooke kahte klaasi. Avatud puitkapist paistis ridade viisi imeliku kujuga pudeleid ja värvilisi purke. Valek tõstis joogipudeli kappi ja lukustas kapiukse.

“Kuni me Marggi ootame, pakun sulle juua.” Ta ulatas mulle pika varrega tinakarika, mille sees oli merevaigukarva vedelik. Ta tõstis oma karika õhku ja ütles toosti. “Meie uue degusteerija Yelena terviseks! Et sa oma eelkäijast kauem vastu peaksid!”

Karikas peatus minu huulil.

“Rahune,” ütles Valek. “See on harilik toost.”

Rüüpasin pika sõõmu. Mahe vedelik põletas kergelt kurku. Viivuks arvasin, et mu kõht ei võta seda vastu. Ma polnud juba ammu midagi peale vee joonud. Õnneks ei juhtunud midagi hirmsat.

Enne kui jõudsin küsida, mis sai eelmisest toidumaitsjast, palus Valek mul joogi komponendid tuvastada. Rüüpasin väiksema sõõmu ja pakkusin: “Meega maitsestatud virsikud.”

“Väga hea. Meki veel veidi, aga seekord liiguta jooki keelel, enne kui alla neelad.”

Tegin, mis kästud ja tundsin oma suureks üllatuseks nõrka tsitrusemaitset. “Apelsin?”

“Just nii. Nüüd kurista.”

“Kuristan?” imestasin ma. Valek noogutas. Surusin tobeda tunde maha, kuristasin ülejäänud joogiga ja pidin selle äärepealt välja sülitama. “Mädanenud apelsinid!”

Valek puhkes naerma, nii et tema silmanurkadesse tekkisid kurrud. Justkui lehtmetallist välja lõigatud jõuline, kandiline nägu muutus naeratades leebemaks. Ta ulatas mulle oma joogi ja palus eksperimenti korrata.

Rüüpasin ärevalt järgmise sõõmu ja tundsin taas nõrka apelsinimaitset. Valmistudes ebameeldivaks maitseelamuseks, kuristasin ka Valeki joogiga ja avastasin oma kergenduseks, et kuristamine tõi apelsinimeki pigem meeldivamalt esile.

“Parem?” küsis ta ja võttis mult tühja klaasi.

“Jah.”

Valek istus kirjutuslaua taha ja avas uuesti minu toimiku. Ta haaras sule ja hakkas üheaegselt kirjutama ning rääkima. “See oli degusteerimise esimene õppetund. Sinu joogile oli lisatud Liblikatolmu-nimelist mürki. Minu omale mitte. Kuristamine on ainuke viis joogis Liblikatolmu olemasolu tuvastada. Mädanenud apelsinide maitse oli tegelikult mürk.”

Tõusin ja mu pea käis ringi. “On see surmav?”

“Küllalt suur annus tapaks su kahe päevaga. Sümptomid avalduvad alles teisel päeval, kuid selleks ajaks on juba hilja.”

“Kas ma sain surmava doosi?” küsisin hinge kinni hoides.

“Muidugi. Väiksema koguse korral poleks mürgi maitset tunda olnud.”

Mu kõht korises ja ma hakkasin kõõksuma. Neelasin kurku tõusnud sapi alla ja üritasin eneseväärikust säilitada, hoidudes Valeki kirjutuslauale oksendamast.

Valek tõstis pilgu paberilasult ja uuris mu nägu. “Ma hoiatasin, et väljaõpe võib olla eluohtlik. Aga ma poleks sulle alatoitluse ajal surmavat mürki andnud. Liblikatolmul on vastumürk olemas.” Ta näitas mulle väikest pudelit valge vedelikuga.

Vajusin ohates toolile. Valeki metalne ilme oli tagasi. Taipasin, et ta ei kavatsegi mulle vastumürki anda.

“Vastuseks küsimusele, mida sa ei esitanud, ehkki oleksid pidanud...” Valek tõstis pudeli ja raputas seda. “Niiviisi takistame komandöri degusteerijal põgeneda.”

Jõllitasin teda pärani silmi ja üritasin kuuldust sotti saada.

“Yelena, sa tunnistasid end mõrvas süüdi. Oleksime rumalad, kui laseksime sul ilma mingisuguse garantiita komandöri teenida. Valvurid hoiavad komandöril lakkamatult silma peal ja ma ei usu, et suudaksid talle relvaga kallale tungida. Kaitseks muude kättemaksuriugaste eest kasutame Liblikatolmu.” Valek napsas vastumürgipudeli sõrmede vahele ja keerutas seda päikesepaistel. “Ellujäämiseks vajad iga päev üht doosi. Vastumürk ei lase mürgil sind tappa. Igal hommikul, kui minu kabinetti ilmud, saad vastumürki. Kui jätad kas või ühel hommikul tulemata, oled järgmiseks päevaks kutu. Kui paned toime kuriteo või reetmise, saadetakse sind vangikongi, kuniks mürk sind tapab. Sinu asemel üritaksin seda saatust vältida. Mürk põhjustab tugevaid kõhukrampe ja ohjeldamatut oksendamist.”

Enne kui olin jõudnud olukorda seedida, libises Valeki pilk minu selja taha. Pöördusin vaatama ja märkasin lävel majapidajanna rõivais pontsakat naist. Valek tutvustas mulle Marggi, kes pidi hakkama minu põhivajaduste eest hoolitsema. Margg loivas uksest välja ja eeldas, et järgnen talle.

Heitsin pilgu Valeki kirjutuslauale.

“Tule homme hommikul minu kabinetti. Margg juhatab su siia.”

See oli ilmselge lahkumismärguanne, kuid ma peatusin lävel, huulil terve rida küsimusi, mille ma siiski alla neelasin. Küsimused vajusid kivina mu kõhtu, misjärel sulgesin ukse ja tõttasin Marggile järele. Ta polnud mind ootama jäänud.

Margg ei aeglustanud kordagi sammu. Üritasin tal lõõtsutades kannul püsida ja samal ajal eri koridore ning ärakeeramiskohti meelde jätta. Varsti loobusin sellest tegevusest ja keskendusin Marggi laiale seljale ning kiirele kõnnakule. Tema pikk must seelik tundus põranda kohal hõljuvat. Majapidajanna vormiriietus koosnes mustast seelikust ja valgest põllest, mis ulatust kaelast pahkluudeni ning oli piha ümbert kõvasti kokku seotud. Põlle ehtis kaks rida väikseid punaseid, otstest ühendatud rombe. Kui Margg viimaks pesuruumis seisma jäi, olin sunnitud põrandale istuma, sest mu pea käis ringi.

“Sa haised,” märkis ta, lai nägu vastikusest krimpsus. Ta osutas vastuvaidlemist mittesalliva kehakeelega kaugematele vannidele. “Pese ennast kaks korda ja siis loputa. Toon sulle vormirõivad.” Nende sõnadega ta lahkus ruumist.

Tungiv soov ennast pesta lausa kõrvetas mu nahka. Rebisin vanglarüü innukalt seljast ja tõttasin pesunurka. Keerasin pea kohal rippuva toru kraani ja sealt hakkas kuuma vett voolama. Komandöri lossis, pesuruumist korrus kõrgemal olid kuumaveepaagid. Säärast luksust polnud isegi Brazelli suursuguses häärberis.

Seisin kaua veejoa all ja lootsin, et pähe trummeldav vesi pühib kõik mürkidega seotud mõtted peast. Pesin juukseid ja keha kaks korda, nagu kästud. Kael, randmed ja pahkluud kipitasid seebist, kuid ma ei lasknud end heidutada. Küürisin end veel kaks korda, keskendudes iseäranis hoolikalt tumedatele laikudele, mis ei tahtnud kuhugi kaduda. Alles mõne aja pärast taipasin, et need on sinikad.

Duši all valdas mind tunne, et ma pole oma kehaga seotud. Vangis konutamisega kaasnenud valu ja alandus olid mu kehale jälje jätnud, kuid minu hing oli lahkunud juba siis, kui kaks aastat Brazelli häärberis elasin.

Järsku sähvatas mu silme ees kujutluspilt Brazelli pojast. Reyadi kena näolapp oli raevust moondunud. Taganesin sammu võrra ja sirutasin tema peletamiseks käed. Kujutluspilt haihtus, kuid mina jäin värisema.

Enda kuivatamine ja rätikusse mähkimine oli omaette katsumus. Reyadiga kaasnevate inetute mälestuste peletamiseks üritasin kammi leida.

Hoolimata sellest, et olin nüüd puhas, ei tahtnud kamm pulstunud juustest läbi tulla. Kääre otsides märkasin silmanurgast, et pesuruumis on veel keegi. Jäin teda jõllitama. Mulle vaatas vastu laiba nägu. Rohelised silmad olid ainsaks elumärgiks tema kõhetus piklikus näos. Peenikesed keppjalad suutsid keha hädavaevu üleval hoida.

Mind haaras jäine äratundmine. See olin mina. Pöörasin pilgu peeglilt kõrvale, sest mul polnud vähimatki tahtmist välimusele tekitatud kahju hinnata. Argpüks, mõtlesin ma ja jätkasin endaga tõtt vahtimist. Kas Reyadi surm oli vabastanud mu hinge sealt, kuhu see oli põgenenud? Üritasin mõttes keha ja hinge vahel sidet luua. Miks ma arvasin hinge naasvat, kui mu keha ei kuulunud ikka veel minule, vaid komandör Ambrose’ile, kes kasutas seda tööriistana mürkide väljasõelumiseks ja testimiseks? Pöörasin pilgu mujale.

Kiskusin kammiga juustest sõlmi välja ja punusin allesjäänud juuksed ühte pikka patsi.

Alles hiljuti oli mu ainuke soov enne hukkamisele minekut puhas vanglarüü selga saada, kuid nüüd oli mul võimalus komandöri kuulsa kuuma duši all mõnuleda.

“Aitab küll,” uratas Margg ja ehmatas mind tagasi tegelikkusse. “Siin on sinu vormirõivad. Pane riidesse.” Tema jäigas näos peegeldus pahameel.

Kuivatades adusin Marggi kärsitust.

Lisaks alusrõivastele hõlmas degusteerija vormiriietus musti pükse, laia punast satäänvööd ja punast satäänsärki, mille varrukaid ääristasid väikeste mustade rombide rivid. Rõivad olid ilmselgelt meestesuuruses. Nälginuna ja kõigest saja kuuekümne kolme sentimeetri pikkusena nägin välja nagu laps, kes mängib isa riietega. Keerasin vöö kolmekordselt ümber piha ja käärisin käised ning püksisääred üles.

Margg turtsatas. “Valek palus mul sulle ainult süüa anda ja sind oma tuppa saata, kuid mulle tundub, et kõigepealt peame õmbleja juurest läbi astuma.” Margg jäi avatud lävel seisma, ajas huuled prunti ja lisas: “Sa vajad ka saapaid.”

Järgnesin talle kuulekalt nagu eksinud kutsikas.

Õmblejanna Dilana puhkes mind nähes lustakalt naerma. Tema südamekujulist nägu ümbritsesid käharad blondid juuksed. Meekarva silmad ja pikad ripsmed tõid tema ilu veelgi rohkem esile.

“Tallipoisid kannavad samasuguseid pükse ja köögitüdrukud punaseid särke,” lausus Dilana, kui oli itsitamise lõpetanud. Ta tõreles Marggiga selle eest, et too polnud mulle parajamat vormiriietust otsinud. Margg pigistas huuled kõvasti kokku.

Hoolimata oma noorusest sekeldas Dilana minu ümber nagu vanaema. Ma nautisin tema tähelepanu ja pidasin teda sümpaatseks. Kujutlesin vaimusilmas, kuidas meist saavad sõbrad. Kindlasti oli tal palju tuttavaid ja kosilasi, kes tulid tema soojusesse kümblema nagu koopaelanikud kolde äärde. Tundsin igatsust temaga sõbruneda.

Pärast minu mõõtude ülesmärkimist hakkas Dilana ruumis vedelevate punaste, mustade ja valgete rõivaste kuhjades tuhnima.

Kõik Ixia töölised kandsid vormirõivaid. Komandöri lossi teenijad ja valvurid kandsid segu mustadest, valgetest ja punastest riietest. Nende särgivarrukatel ja püksisäärtel olid vertikaalsed rombide rivid. Enamik nõunikke ja kõrgemaid ametnikke riietus üleni musta. Nende auastet näitasid krae külge õmmeldud väiksed punased rombid. Vormiriietus muutus kohustuslikuks kohe, kui komandör võimule tuli. Niiviisi oli kõigile kohe teada, kellega neil on tegemist.

Must ja punane olid komandör Ambrose’i värvid. Ixia territoorium oli jagatud kaheksaks sõjaväeringkonnaks, mida valitsesid kindralid. Kaheksa ringkonna vormiriietus oli samasugune nagu komandöril, kui värvus välja arvata. Näiteks mustades rõivastes majapidajanna, kelle põllel olid väiksed lillakad rombid, töötas kolmandas sõjaväeringkonnas, mida tähistati lühendiga SR-3.

“Need peaksid sulle paremini sobima.” Dilana ulatas mulle riided ja osutas ruumi kaugemasse otsa paigutatud sirmile.

Riideid vahetades kuulsin teda ütlemas: “Talle on saapaid vaja.” Uutes rõivastes tundsin end märksa vähem tobedalt. Haarasin vanad rõivad ja andsin need Dilanale.

“Need kuulusid arvatavasti endisele degusteerijale Oscove’ile,” oletas õmblejanna. Tema ilme muutus nukraks ja ta raputas pead, et soovimatust mõttest vabaneda.

Minu unistus sõprusest purunes, kui taipasin, et komandöri degusteerijaga sõbrustamine toob kaasa suure emotsionaalse riski. Minu kõht muutus seest õõnsaks ja Dilana südamlikkus haihtus minust, jättes järele külma ning mõru maigu.

Terava üksindustundega sähvatas mu silme ees kujutluspilt Mayst ja Carrast, kes endiselt Brazelli häärberis elasid. Minu sõrmed tõttasid Carra kõveraid patse ja May seelikut kohendama.

Ent Carra siidiste punakaspruunide juuste asemel puudutasin riidekuhilat. Dilana juhatas mind tooli juurde. Ta laskus põrandale põlvili ja tõmbas mulle sokid ning saapad jalga. Saapad olid valmistatud pehmest mustast nahast ja ulatusid poolde säärde, kust olid kahekorra käänatud. Dilana torkas püksisääred saabastesse ja aitas mind püsti.

Ma polnud juba mitme aastaaja vältel jalatseid kandnud ning kartsin, et saapad pigistavad. Kuid need hoopis paitasid mu jalgu ja sobisid nagu valatult. Naeratasin Dilanale ning unustasin hetkeks May ja Carra. Need olid mugavaimad saapad, mida olin eales kandnud.

Õmblejanna naeratas vastu ja kiitles: “Oskan mõõtmatagi alati õige suurusnumbri valida.”

Margg mühatas. “Vaesele Randile küll mitte. Ta on sinust nii sisse võetud, et ei söanda kurta. Nüüd peab ta köögis ringi lonkama.”

“Ära pane teda tähele,” pöördus Dilana minu poole. “Margg, kas sul midagi targemat pole teha? Marss tööle või muidu hiilin sinu tuppa ja teen kõik seelikud lühemaks.” Dilana ajas meid heatahtlikult uksest välja.

Margg viis mind teenijate söögituppa ja serveeris mulle väikse portsjoni suppi ning leiba. Supp maitses taevalikult. Kui olin selle nahka pistnud, küsisin lisa.

“Ei. Kui söögiga liialdad, hakkab sul paha,” vastas ta. Jätsin kausi vastumeelselt lauale ja läksin Marggi järel oma tuppa.

“Päikesetõusu ajal ole valmis tööle hakkama.”

Taas nägin teda eemaldumas.

Minu väikses toas oli plekilise madratsiga kitsas metallvoodi, lihtne puulaud ja tool, ööpott, riidekapp, latern, tilluke puupliit ja tihedalt suletud luugiga aken. Hallid kiviseinad olid kaunistusteta. Istusin madratsile, mis vaevalt vetrus. Võrreldes vangikongi elamistingimustega oli see muidugi luksus, kuid ma polnud sellegipoolest rahul.

Mitte miski selles toas ei seostunud pehmusega. Mõtted Valeki metalsel ilmel, Marggi kriitikal ja vormirõivaste karmil lõikel ning värvusel, tundsin igatsust padja või teki järele. Olin nagu eksinud laps, kes tahab midagi kaissu võtta. Midagi pehmet, mis talle haiget ei teeks.

Kui olin varuriided kappi paigutanud, läksin akna juurde. Aknalaud oli istumiseks küllalt lai. Luugid olid kinni, ent riivid seespool. Värisevate kätega avasin riivid, lükkasin akna valla ja pilgutasin ootamatus päevavalguses silmi. Tõstsin käe näo ette, kissitasin silmi ja jäin hämmeldunult aknast avanevat vaadet silmitsema. Olin lossi esimesel korrusel! Maa oli poolteist meetrit allpool.

Minu toa ja talli vahel olid kuudid komandöri koertele ja hobuste liikumisaed. Tallipoistel ja koeradresseerijatel olnuks minu põgenemisest ükspuha. Võisin vabalt aknast alla hüpata ja plehku panna. Mõte oli ahvatlev, kui välja arvata tõik, et oleksin kahe päeva pärast surnud. Lükkasin plaani määramata tulevikku, mil kaks päeva vabadust võisid surma väärt olla.

Mul ei jäänud üle muud, kui loota.