Читать книгу Missioonimajandus - Mariana Mazzucato - Страница 3

Ajal, kui ma seda raamatut kirjutan, elame koroonapandeemias, mis veeretab kogu maailma inimeste ette tohutuid takistusi. Pandeemiast jagusaamiseks tuleb teha suuri investeeringuid füüsilistesse ja ühiskondlikesse kaupadesse ja teenustesse alates kogu maailma rahvastiku kiirest vaktsineerimisest ja tõhusatest ravimeetoditest, isikukaitsevahenditest ja veebiõppest lastele, kes ei saa koolis käia, kuni uue arusaamani ühiskondlikest turvavõrgustikest. See nõuab ka enneolematult tihedat riikide, kodanike ning ava- ja erasektori koostööd – sellist, mida pole meie elu ajal nähtud. Üldjoontes on see lakmuspaber, mis annab nii riikides endis kui ka riikide võrdluses tunnistust riigi toimimisvõimest ja tõhusast valitsemisest.

Maailma valitsused kohanevad selle proovikiviga eri moel ja erisuguse eduga. Eduka kohanemise mõttes on võtmeroll valitsemisel.¹ Riigid on reageerinud pandeemiale erineva kvantiteedi ja kvaliteediga meetmetega. Paljud valitsused on kulutanud raha lugemata pööraseid summasid. Aga kui me 2008. aasta finantskriisist midagi õppisime, siis seda, et majandusse kas või triljoneid süstides ei saavuta me erilist mõju, kui struktuurid, millele need kulutatakse, on nõrgad. Me ei tohiks riskida selle kordumisega.

Kas suudame toota eesliinitöötajatele piisavalt isikukaitsevahendeid? Küllalt hingamisaparaate intensiivravi osakondade patsientidele? Jagusalt vaktsiini üleilmse immuunsuse loomiseks? Kas suudame kaitsta töö kaotanud inimesi, et neile oleks tagatud põhiõigus minimaalsele sissetulekule, toidule, peavarjule ja haridusele?

Vastused neile küsimustele olenevad meie majanduse korraldusest – see on rohkem kui pelk rahasumma, mis pillutakse murekohtadesse. Palju oleneb ava- ja erasektori partnerluse tüüpidest ning konkreetsetest struktuuridest ja suutlikkusest. Tarvis on ka visiooni, et kujutada ette teistsugust maailma. See on arusaam, millist kasvu me tahame ja milliste vahenditega on võimalik seda saavutada – säärane käsitus annab majandusele uue suuna. Ja uut suunda ongi vaja.

Huvitav näide on Vietnami edukas vastus koroonaviirusele. Ehkki riik on arenguloo mõttes alles kujunemisjärgus, kannustas valitsus väga kiiresti välja töötama odavaid testimiskomplekte. See osutus võimalikuks, sest valitsus suutis mobiliseerida ühiskonna eri osi – teadlaskonda, relvajõude, erasektorit, vabakonda – ühise eesmärgi nimel ning kasutas tervishoiualaseid teadus- ja arendustegevuse hankeid strateegiliselt, uuenduslike lahenduste koondamiseks – teisisõnu kulutas riik raha selleks, et suurendada erasektori investeeringuid.² Tänu ava- ja erasektori mõjusale koostööle toodi kiiresti turule komplekt, mida hakati seejärel eksportima Euroopasse ja mujalegi ning see võeti kasutusele kogu Vietnamis. Üksiti innustas valitsus plakatikunstnikke, kasutas loovalt suhtlusmeediat ja andis käitumise muutmiseks koguni marke välja.³ Ka India Kerala osariigi eduloo taga (võrreldes abitu riikliku reaktsiooniga) on pikaajalised tervishoiuinvesteeringud, sealhulgas nõuded, mis kehtestati pärast Nipah’ viiruse levikut aastail 2018–2019 (see on zoonootiline viirus nagu COVID-19), ning edukas ava- ja erasektori partnerluse mudel, kus osalevad riigi ja eraõiguslike meditsiiniteenuste pakkujad.⁴ Tänu kodanike usaldusele, mida oli aastaid kujundatud, sai valitsemisaparaat panna vabatahtlike rühmade toel kiiresti paika ranged piirangud, hoolitsedes samal ajal kõige haavatavamate, sealhulgas võõrtööliste eest.⁵

Kuid paljudes maailma paikades ei ole pilt hoopiski nõnda roosiline. Selle raamatu trükkimineku ajal on nii USA kui ka Suurbritannia probleemid tingitud 40 aastat väldanud valitsemis- ja juhtimisvõime nõrgenemisest, mida on toitnud ideoloogia, et avasektor peab olema tagaplaanil ja astuma sealt esile ainult probleemide lahendamiseks, kui neid peaks tekkima. Avaliku halduse kreedo, mis pisendab riigiaparaadi võimet mõjusalt tegutseda ja soosib erastamist, on soodustanud riigi ülesannete üleandmist erasektorile ja pidevat, kuid ekslikku keskendumist staatilistele tõhususmeetmetele,⁶ jättes valitsustele vähem võimalusi ning sundinud haarama lausa säherduste ebarealistlike tehnoloogiliste imerohtude nagu tehisaru ja niinimetatud nutikate linnade järele. Seetõttu on kahanenud investeeringud avasektori suutlikkusse, kadunud on institutsiooniline mälu ja suurenenud on sõltuvus nõustamisfirmadest, kes on lõiganud tulu neist miljarditest, mida riik on lepingute alusel laiali jaganud.

Suurbritannias tellis riik ainuüksi 2018. aastal 9,2 miljardi naela eest tervishoiuteenuseid.⁷ Üle 84 protsendi hooldekodude voodikohtadest on eraomandis ja 50 000 neist on investeerimisfirmade käes, mille esmane eesmärk ei ole eakaid hooldada, vaid kasumit teenida. Ja sellise teenuste sisseostuga käsikäes on kärbitud riigi investeeringuid. Suurbritannias on tervishoiutoetused, mis võimaldavad omavalitsustel osutada elutähtsaid tervishoiu- ja ennetusteenuseid, vähenenud ligi 900 miljoni naela võrra: 4 miljardilt naelalt aastail 2015–2016 kuni 3,2 miljardini aastal 2020/21.⁸ Kärped lõpetati alles 2020. aastal, kui koroonaviirus tegi oma laastamistööd, kuid püsihindades jäi toetuse kogusumma inimese kohta 22 protsenti madalamaks kui aastail 2015–2016.⁹ Selleks ajaks oli langus juba kõvasti kahjustanud omavalitsuste tervishoiusuutlikkust ja kahandanud koroonaviirusele reageerimise tõhusust.¹⁰

Ja tõhususmantra ongi tühipaljas mantra. Rahvusvaheline konsultatsiooniettevõte Deloitte, kellele maksti Suurbritannias koroonaviiruse testimise korraldamise eest, oskas testid ära kaotada. See tõi meelde ühe teise riigihankeid võitva eraettevõtte – G4S-i – pöörase äpardumise 2012. aasta Londoni olümpiamängude turvalisuse tagamisel, mistõttu pidi sõjavägi appi tulema ja riigi häbist päästma. Samamoodi järjekindlalt avalike teenuste lepinguid sõlmiv erafirma Serco sai trahvi pettuse eest vangide elektroonilise järelevalve korraldamisel.¹¹ Ent kõigest aasta pärast seda, kui talle oli rikkumiste, sealhulgas andmekaitsenõuete eiramise eest (mistõttu said avalikuks praktikantide e-posti aadressid), määratud üle miljoni naela trahvi, võitis ta 45,8 miljoni naela suuruse testimis- ja jälgimislepingu. Suurbritannia testimis- ja jälgimisteenuse sisseostule tehtud tohutud kulud ja sellega seotud äpardused tõi avalikkuse ette parlamendi alamkoja riigieelarve kontrolli komisjon.¹²

Sarnane lugu juhtus USA föderaalvalitsusega. 2007. aastal koostati plaan toetada hädaolukorras kasutatavate odavate kaasaskantavate hingamisaparaatide väljatöötamist. 2020. aasta algul, tervelt kolmteist aastat hiljem, polnud neid hingamisaparaate olemas, peamiselt just teenuse sisseostu tõttu. Koroonakriis on toonud niisuguse suutmatuse tagajärjed veelgi dramaatilisemalt esile. Õigupoolest oli president Barack Obama administratsioon kogenud kimbakaid IT-probleeme juba 2010. aastal, kui ta püüdis ellu viia oma tervishoiukindlustuse reformi, patsiendi kaitse ja taskukohase hoolduse seadust ehk kõnekeeli Obamacare’i. Paljud inimesed ei pääsenud saidile HealthCare.gov ega saanud täita kindlustustaotlust. See kutsus esile halva reklaami laine, mida kasutasid ära Obamacare’i vastased. Kui USA valitsus olnuks tehnoloogiliselt suutlikum, seisnuks administratsiooni ees ilmselt väiksemad probleemid ja teda tabanud poliitiline turmtuli oleks olnud jõuetum. Kummatigi ei ole üllatav, et 2013. ja 2018. aastal sõlmis Serco, kes on Suurbritannias oma pidevate luhtumistega hädas, USA valitsusega lepingud Obamacare’i ravikindlustuse taotluste esitamiseks: 1,2 miljardit dollarit 2013. aastal ja veel 900 miljonit 2018. aastal.¹³

Teenuste sisseost ei ole iseenesest probleem, kui valitsus on suutlik, riskideks ette valmistatud ja ettenägelik ning kui partnerlussuhe erasektoriga on kavandatud tõepoolest ühiskonna huvides. Kibe tõde on see, et sedavõrd mahukas teenuste sisseost on kahjustanud avasektori suutlikkust lepinguid koostada. Märtsis 2020 ei suutnud Briti valitsus – peegeldades USA valitsuse samalaadseid raskusi – tagada vajalikku hingamisaparaatide kogust.¹⁴

Peamine õppetund on see, et kriisi korral on riigi sekkumine mõjus ainult siis, kui tal on vastav tegutsemisvõime. Selmet piirduda parimal juhul turutõrgete kohendaja ning halvimal juhul teenuse tellija rolliga, peaks avasektor arendama oma suutlikkust ja pädevust sellistes kaalukates küsimustes nagu tootmisvõimsus, hankevõimalused, tõepoolest üldist huvi teeniv ava- ja erasektori koostöö ning digi- ja andmevaldkond (kaitstes samal ajal privaatsust ja turvalisust). Ilma selleta ei suudeta partneriks valitud ettevõttele koostada üldjoonteski tugevat lähteülesannet, nii et too saab hõlpsasti oma tahtmise läbi suruda.¹⁵

Selles raamatus väidetakse, et oleme jõudnud eksiteele ega tohi aina korrata samu vigu. Maailm seisab silmitsi paljude erisuguste keerdküsimustega alates tervisemuredest ja kliimakriisist kuni digitehnoloogia kasutamiseni eraelu kaitsmisel. 2015. aastal allkirjastaski 193 riiki kohustuse täita 2030. aastaks 17 ambitsioonikat ÜRO kestliku arengu eesmärki, mis hõlmavad probleeme vaesusest kuni saastunud maailmamereni. Selle sihi saavutamiseks vajame praegusega võrreldes sootuks teistsugust ava- ja erasektori koostöö käsitlust. Tuleb põhjalikult juurelda, mis on avasektori mõte ning milliseid võimeid ja suutlikkust ta vajab. Kuid veelgi olulisem küsimus seisneb selles, millist kapitalismi me tahame üles ehitada, kuidas kujundada ava- ja erasektori suhteid ning kuidas tagada sellised reeglid, suhted ja investeeringud, mis lasevad kõikidel inimestel areneda ja võtavad ühtlasi arvesse meie planeedi võimaluste piire. Selgitan edaspidi, et vaja on luua lahendustel põhinev majandus, mis keskendub kõige ambitsioonikamatele eesmärkidele – neile, mis on inimeste ja planeedi seisukohalt tõepoolest tähtsad. See ei tähenda mõne irdse lemmikprojekti kujutamist teedrajava „kuulennuka” pöördena. See tähendab avasektori muutmist seestpoolt ning selle tervishoiu, hariduse, veonduse ja keskkonnaga tegelevate süsteemide tugevdamist, andes üksiti majandusele uue suuna.

Õigele teele naasmiseks tuleb uuesti küsida, millist rolli peab riik majanduses etendama ning milliseid vahendeid, struktuure ja suutlikkust nõuab see roll avasektori organisatsioonides, aga ka selleks, et edendada ajastu kõige painavamate probleemide lahendamiseks ava- ja erasektori organisatsioonide sümbiootilist koostööd, kus jagatakse ühtaegu riske ja hüvesid. Selles mõttes on tegu kapitalismi ümbermõtestamisega.

Meie ees seisavad pakilised keerdküsimused. Nende lahendamisest oleneb inimeste elu ja planeedi käekäik.