Читать книгу Missioonimajandus - Mariana Mazzucato - Страница 4

1962. aasta septembris teatas president John F. Kennedy kuulsas kõnes Rice’i ülikoolis, et USA alustab „kõige kardetavamat, ohtlikumat ja suuremat seiklust, mille inimkond on kunagi ette võtnud”: inimene saadetakse Kuule ja tuuakse turvaliselt tagasi. Ta seadis sihiks teha seda veel enne kümnendi lõppu.¹⁶ Seitse aastat hiljem, 20. juulil 1969 astuski kaks Ameerika meest Kuu pinnale (jah, algul oli tegu ainult meestega).

Kennedy kõne ajal vantsis USA kosmosetehnoloogia vallas ikka veel NSV Liidu sabas. 1957. aastal oli sovetiriik jahmatanud kogu maailma, saates teele Sputniku – esimese Maa tehiskaaslase. Juba 1961. aasta aprillis oli Juri Gagarinist saanud esimene inimene, kes lendas kosmoselaevas Vostok 1 Maa orbiidile. Käimas oli äge külm sõda ja läänes tunti muret, et venelased rebivad tehnoloogilises ja sõjalises mõttes USA-st ohtlikult ette. 1960. aasta valimiskampaanias oli Kennedy väitnud, et USA ja NSV Liidu vahel valitseb „raketilõhe”.¹⁷ See väide põhines CIA ja Pentagoni hinnangul, et punariigil on mandritevahelisi ballistilisi rakette rohkem kui USA-l, aga pärast Kennedy presidendiks saamist selgus, et tegelikult oli neid rohkem ikkagi ameeriklastel. Nõnda kannustas üht inimajaloo kõige uuenduslikumat saavutust tung venelastest jagu saada.

Apollo programmina tuntud ettevõtmine läks USA valitsusele maksma 28 miljardit dollarit ehk 2020. aasta hindade järgi 283 miljardit dollarit.¹⁸ Sellele kulus neli protsenti USA riigieelarvest ning sesse oli kaasatud üle 400 000 riikliku aeronautika- ja kosmosevalitsuse (NASA), ülikoolide ja alltöövõtjate töötaja. Ent küsimus ei olnud rahas, eesmärk oli töö ära teha. Kennedy ei peljanud sugugi kuludest rääkida, öeldes oma kõnes otsesõnu: „Kogu see lugu läheb meile kõigile kalliks maksma.” Tema sõnul suurenes kosmose-eelarve iga aastaga ja jõudis 1962. aastal umbes 5,4 miljardi dollarini – see on „vapustav summa, ehkki mõnevõrra väiksem sellest, mille me kulutame igal aastal sigarettidele ja sigaritele”. Kuid kas see tagab tingimata edu? Kennedy kinnitusel mitte, sest raha väärtus olevat kogu loos ähmane: „Ma tunnistan, et teatud määral on tegu usu ja visiooni küsimusega, sest praegu ei ole teada, mis kasu me sellest saame.”

Mäherdune kontrast võrreldes sellega, kuidas meile tänapäeval räägitakse riigieelarve kuludest – ning nende mõjust iga-aastasele puudujäägile ja võlale –, selmet tutvustada ambitsioone ja võimsaid tulemusi, mida kulutuste abil saavutada püütakse. Eeldatakse, et kui kulutada ühes valdkonnas rohkem, tuleb teisal kulusid kärpida. Sootuks teistsugune oli arusaam kosmoseuuringutest: kõigi tarm ja tähelepanu olid keskendatud tulemusele – edukale kuulennule – ning selleks tarvilikele investeeringutele ja uuendustele.

Kennedy oskas ette näha, et säärane ambitsioonikas missioon kutsub esile mõjude ülekandumisest johtuvad ning nõnda ka maapealset elu muutvad tehnoloogilised ja organisatsioonilised uuendused, mida ei ole võimalik ettevõtmise algul prognoosida. Ja nii läkski: tehnoloogia, mida oli vaja andmete reaalajas töötlemiseks ja säilitamiseks kuumooduli väikeses arvutis, andis tõuke paljudele uuendustele, mille edasiarendusi nimetatakse tänapäeval tarkvaraks.¹⁹ Üksiti said alguse uued juhtimismeetodid, kus suured ja keerulised probleemid tükeldati väiksemateks osadeks. Sellest võttest ammutas hiljem eeskuju Boeing, et ehitada maailma esimene hiigellennuk 747.

See raamat julgustab meid käsitlema sama uljalt ja eksperimenteerivalt praegusaja suurimaid katsumusi: terviseprobleeme, sealhulgas pandeemiaid, keskkonnamuresid, näiteks üleilmset soojenemist, ning selliseid hariduslikke keerdküsimusi nagu digitehnoloogia ebavõrdsest kättesaadavusest tingitud lõhe õpilaste võimaluste ja saavutuste vahel. Nende niinimetatud nurjatute probleemide lahendamiseks on peale tehnoloogilise innovatsiooni vaja ka ühiskondlikke, organisatsioonilisi ja poliitilisi uuendusi. Need probleemid on ulatuslikud ja keerulised ega sobitu lihtsatesse valemitesse. Me peame need lahendama – mitte neid pelgalt mugandama –, seades poliitikakujundamise eesmärgiks tulemused. See tähendab, et ava- ja erasektor peavad lahendusi otsides päriselt koos töötama, tarvis on pikaajalist vaadet ja protsessi tuleb juhtida, et tagada selle vastavus ühishuvidele.

Kuulend oli tohutu probleemilahendamise harjutus, kus rooli taga istunud avasektor tegi sadade üksikprobleemide lahendamisel tihedat koostööd väike-, keskmiste ja suurettevõtetega. See nõudis valitsuse ja paljude sektorite ühistegevust kõikvõimalikes küsimustes alates andmetöötlusest ja elektriseadmetest kuni toitumise ja materjalideni. Valitsus sai kasutada oma riigieelarvelist ostujõudu selleks, et töötada välja lühikesed, selged ja äärmiselt ambitsioonikad hankelepingud. Kui mõnikord juhtus, et erasektoril ei õnnestunud ülesannet täita, nõudis NASA uut lahendust ega maksnud tasu enne, kui kõik oli õige. Ettevõtteil oli võimalik kasvada, tegutsedes uutel turgudel, mille lõid ja mida avardasid eesmärgistatud strateegiale tuginevad valitsuse ostud.

Asjaolu, mis kirjeldatud jõupingutused kokku põimis ja neile suuna andis, oli tõik, et need kõik moodustasid ühise ettevõtmise – avasektori juhitud ja paljude kaasosaliste abil saavutatud missiooni. Säärast missioonikeskset käsitlust – ava- ja erasektori partnerlust, mille eesmärk on lahendada peamised ühiskondlikud probleemid – on hädasti vaja ka tänapäeval. Kujutage näiteks ette võimalust kasutada avasektori hankepoliitikat selleks, et algatada ühiskondlikke, organisatsioonilisi ja tehnoloogilisi uuendusi, mille abil lahendada sedavõrd eripalgelisi probleeme nagu linnade pussitamiskuriteod ja omaette elavate eakate üksindustunne.

Muidugi ei piisa lihtsakoelisest lõika-ja-kleebi-meetodist, et kasutada kuulennu õppetunde mis tahes teise ülesande lahendamiseks. Kuid need toonitavad vajadust tuua igapäevasesse poliitikakujundamisse tagasi ambitsioonid ja visioon. Asi ei tohi piirduda uljaste avaldustega. Me peame uskuma avasektorisse ja investeerima selle põhivõimetesse, sealhulgas suutlikkusse suhelda teiste väärtuse loojatega ühiskonnas ning töötada välja ühiskonna huve teenivaid lepinguid. Peame siduma kogu ühiskonna tihedamalt innovatsiooniga, mõtestama uuesti valdkonnapoliitikate väljatöötamise viisi, muutma intellektuaalomandi korraldust ning kasutama uurimis- ja arendustegevust, et levitada teadmisi akadeemiliste ringkondade, riigi- ja ettevõtlussektori ning vabakonna vahel. Teisisõnu tuleb poliitikale anda tagasi ühiskondlik siht, mille abil luua kodanikele käegakatsutavat kasu ja seada inimestele tõepoolest tähtsaid eesmärke – lähtudes pigem ühishuvist kui kasumitaotlusest.²⁰ Ühtlasi tähendab see, et ka äriühingute üldjuhtimine tuleb keskendada eesmärgile ning arvestama peab kõigi huvirühmade ehk osaliste, sealhulgas töötajate ja kogukondlike institutsioonide, mitte ainult osanike (ettevõtte aktsionäride) vajadustega.

Selles kontekstis tähendab nii-öelda kuulennukas mõtteviis selliste korraga ambitsioonikate ja inspireerivate eesmärkide seadmist, mis suudavad hoogustada innovatsiooni paljudes majandussektorites ja majandustegevuses osalejate seas. Iva on selles, et tuleb ette kujutada paremat tulevikku ning korraldada ava- ja erasektori investeeringuid niisuguse tuleviku saavutamise huvides. Just säärane hoiak lennutas inimese Kuule ja tagasi.

Ent asja juures on üks aga.

Tänini valitseva tavaarusaama järgi on riigisektor kohmakas bürokraatlik uuenemisvõimetu masin, mis parimal juhul kohendab, reguleerib, tegeleb ümberjagamisega ja õgvendab turuhälbeid. Niisuguse arvamuse kohaselt ei ole riigiteenistujad sama loomingulised ja riskivalmid kui Silicon Valley ettevõtjad ning riik peaks piirduma lihtsalt võrdsete võimaluste tagamisega mänguväljal ja seejärel kõrvale astuma, et riskivalmid ettevõtjad saaksid edasi mängida.

Siinse raamatu tees on, et praegused majanduse ees seisvad põhiprobleemid saab ületada alles siis, kui oleme säärasest ahtast vaatest loobunud. Minu kirjeldatav missioonikeskne mõtlemine võib aidata meil nüüdiskapitalismi ümber korraldada. Kuna taasleiutamine on ulatuslik, läheb vaja uut majandusteaduslikku narratiivi ja sõnavara, mis tuginevad poliitikat ja äritegevust suunava ühiskondliku sihi ideele.²¹ See nõuab ambitsiooni kindlustada, et lepingud, suhted ja teabevahetus looksid kestlikuma ja õiglasema ühiskonna. Samuti on tarvis võimalikult kaasavat protsessi, mis hõlmab paljusid väärtuse loojaid. Rikkuse kollektiivse loomise keskmes peab olema ühiskondlik siht, et tagada selgem kooskõla väärtuse loomise ja väärtuse jaotamise vahel. Viimane ei tähenda ainult ümberjaotamist (ex post), vaid ka eeljaotust (ex ante): see on sümbiootiline viis, kuidas majandusosalised saavad suhelda, koostööd teha ja jagada.

Tähtis on siduda süsteemi mikrotunnused – näiteks organisatsioonide üldjuhtimise viis – soovitud kasvu tüüpi makromustritega. Mõeldes uutmoodi sellest, kuidas juhtida paremini ava- ja erasektori suhteid, pidades silmas ühiskondlikku sihti, saame luua tasakaalustatuma ja jätkusuutlikuma kasvu koos uute võimete ja võimalustega kogu majanduses. Kuid esmalt tähendab see, et moekas ja õõnsavõitu partnerluskäsitlus tuleb asendada selgemalt mõõdetava arusaamaga sellest, mida kujutab endast sümbiootiline ja vastastikmõjuline ehk selline ökosüsteem, kus riskid ja hüved jagunevad võrdsemalt. Paraku on see suhe meie ajastul sageli parasiitlik: näiteks tervishoiu rahastamine on üles ehitatud nii, et riigi rahastatavad ravimid on kodanikele liiga kallid.

Ma nimetan seda teistsugust asjade korraldamise viisi missioonikeskseks käsitluseks. See tähendab, et majandusele valitakse suund ja seejärel seatakse lahendamist vajavad probleemid majandussüsteemi kujundamise keskmesse. See tähendab sellise poliitika väljatöötamist, mis annab tõuke investeeringutele, innovatsioonile ja paljude majandusosaliste koostööle, kuhu kaasatakse nii ettevõtteid kui ka kodanikke. See tähendab küsida, millist turgu me tahame, selmet arutada, millist turul esinevat probleemi tuleb kohendada. See tähendab laenude, toetuste ja hangete kasutamist selleks, et leida konkreetsetele murekohtadele – olgu siis ookeani plastist puhastamisele või digilõhe vähendamisele – kõige innovaatilisemad lahendused. Vale on küsida, kui palju raha on olemas ja mida sellega teha annab. Õige on küsida, mida on vaja teha ja kuidas koostada eelarvet, et need eesmärgid saavutada.

See on raske ülesanne. Me elame ajastul, kus kapitalism on kriisis ja üks mõrane ideoloogia on avasektori rolli määratledes vorminud meie ootusi selles suhtes, mida avasektor teha saab – ja ühtlasi siis seda, mida saavad teha teised osalised koostöös avasektoriga. Ent just kriisi ajal tulebki proovida kujutleda, millist tüüpi ühiskonda me tahame üles ehitada ning milliseid võimeid ja suutlikkust me vajame, et selleni jõuda.

Kas see raamat räägib valitsemise või kapitalismi ümbermõtestamisest? Mõlemast. Muuta kapitalismi tähendab muuta nii valitsemise struktuuri kui ka äritegevuse juhtimist, aga ka ava- ja eraorganisatsioonide vastastikuse seotuse viise. Missioonikeskse käsitluse võti on arusaam, et organisatsioonide juhtimisstruktuure ja organisatsioonide suhteid tuleb suunata sihi mõiste toel.

Õigupoolest on aastaid räägitud, et ettevõtete juhtimise viisid võiksid olla sihikesksemad ja osanike kapitalism võiks seal tasapisi ruumi teha huvirühmade ehk osaliste kapitalismile. Jaanuaris 2018 saatis BlackRocki tegevjuht Larry Fink 500 ärijuhile kirja „Sihiteadlikkus” („A Sense of Purpose”). Ta väitis: „Ilma sihiteadlikkuseta ei suuda ükski riigi- ega eraettevõte oma potentsiaali täielikult ära kasutada. Lõpuks kaotab ta peamiste huviosaliste silmis tegutsemisõigustuse. Ta allub lühiajalisele survele jaotada teenitud tulu ning ohverdada seejuures investeeringud töötajate arendamisse ja innovatsiooni, aga ka pikaajaliseks kasvuks vajalikud kapitalikulud.”²² Poolteist aastat hiljem, augustis 2019 kordas sedasama mõtet Business Roundtable, klubi, kuhu kuulub 180 mõjukat tegevjuhti näiteks sellistest firmadest nagu Apple, Accenture ja JPMorgan Chase. Selle liikmed väitsid, et paremini toimiva kapitalismivormi kujundamiseks tuleb kasum jaotada laiemalt ehk kõikidele osalistele, sealhulgas töötajatele ja kogukondadele, kes on peamised huvirühmad.²³

Probleem on selles, et säärastest üleskutsetest hoolimata ei ole erilist muutust näha. Põhjus ei seisne üksnes tõigas, et niisugune muutus peab ulatuma ärimudelite ja väärtusahelate südamikku, selmet mõelda muutmisele muu hulgas, vaid ka selles, et uutmoodi sihiteadlikkus peab majanduses jõudma organisatsioonide omavaheliste suhete keskmesse, piirdumata ettevõtete siseeluga. Muutuse lähtekohaks on uus käsitus sellest, mil moel loovad organisatsioonid ja majandusosalised väärtust. Tõsi küll, siinne raamat keskendub hädatarvilikele muutustele avasektori asutustes. Kuid kuna avasektori tegevus – otseinvesteeringud, kaudsed toetused, maksundus ja õiguskorraldus – on peagu kõigi ühiskondlike suhete keskmes, tähendab valitsemise ümbermõtestamine üksiti kapitalismi ümbermõtestamist.

Olgugi et see raamat on mõeldud ühtaegu teoreetikutele ja praktikutele, on tegu ennekõike juhendiga, kuidas korraldada kapitalismi teisiti. Siin väidetakse, et me peame muutma organisatsioone ja juhtimisstruktuure ning töötama välja uued praktilised majanduspoliitilised hoovad, mida on tarvis sihikeskse majanduse loomiseks.