Читать книгу Koridorides libedal jääl - Marianne Mikko - Страница 10

Ajakirjanikuna elasin ja töötasin kuus aastat Brüsselis. Strasbourg’is tegin lehe- ja telelugusid nii Euroopa Nõukogust kui ka Euroopa Parlamendist. Seega siis oskasin navigeerida mõlemas linnas. Tõsi, Euroopa Parlamendi hoonete koridorirägastikus siiski vähem. Aga nii Brüsseli kui ka Strasbourg’i europarlamendi hoonetes olin teinud ajakirjandust.

Euroopa Liidu aluslepingus on kirjas, et Euroopa Parlamendil on kaks kohta, kus istungeid peetakse. Otse öeldes oli see Prantsusmaa võit, et must-valgel sai kunagi kirja plenaaristungite pidamise kohana ka Strasbourg. Üks kord kuus peavad kõik eurosaadikud õigeaegselt Strasbourg’i jõudma. Keeruline ja ajakulukas on Strasbourg’i sõita nii Soome, Kreeka kui ka Malta või Eesti eurosaadikul.

Tavaliselt lennatakse Frankfurti, kus suured bussid ootavad eurosaadikuid, et sõita kolm tundi Strasbourg’i. Sõidu maksab kinni Strasbourg’i linn. Vastutasuks saab linn priskeid makse oma hotelli-ja restoranipidajatelt, sest on ju kõik ööbimis- ja söögikohad terve nädal eurosaadikute ja -ametnike poolt hõivatud. Mõnigi neist on mokaotsast poetanud, et üks Euroopa Parlamendi töönädal Strasbourg’is hoiab hotelliäri vee peal ülejäänud kolm nädalat.

Rohkem kui plenaaristungisaali tundsin europarlamendi telestuudiot. Teadsin inimesi, kes seal töötasid, ja olin kursis, kuidas süsteem töötab. Viimane oli osa minu elust, esimesse polnud ajakirjanikul asja. Kui ma eelmise aastatuhande lõpus Tallinna tagasi tulin, ei aimanudki, et juba nelja aasta pärast olen tuttavates kohtades tagasi, ent hoopis teises rollis.

Euroopa Parlamenti kandideerimise mõtte käis välja Toomas Hendrik Ilves. Tema arvas 2003. aasta Riigikogu valimiste tagasihoidlikku võitu tähistades, et Mariannest võiks saada eurosaadik. Ma olin Pärnust toonud ligi 1300 häält, mis toonast seisu arvestades oli märkimisväärselt hea tulemus. Rõõmustasin oma tulemuse üle põhiliselt ühe asja pärast: see oli ühe hääle võrra parem kui Marju Lauristinil. Saada oma kunagisest professorist ja tuntud poliitikust kasvõi üks hääl rohkem, oli minu meelest kõva sõna.

Isiklikult polnud mul sooja ega külma, kas saan Riigikogusse või mitte. Valimiskampaanias esimest korda osaleda oli äge kogemus nagunii. Seda enam, et sain katsetada telepildist tuttavaid kampaaniavõtteid. Mulle meeldis valimiskarussell hullupööra. Käis pidev tegevus. Erakonna krooniline rahapuudus sundis mõõdukaid rohkem jalgadega tööd tegema. Olin ikka veel ennekõike ajakirjanik kui poliitik. Sestap see rahvasaadiku tiitel koos kohaga Toompeal polnud elu ja surma küsimus. Mul olid päevad sisustatud oma armsa Diplomaatia käimatõmbamisega.

Küll aga panid mu head häältesaaki tähele partei juhid. Tundsin, et minuga arvestatakse. Parteis käis kõva vaidlus, kas poleks õige aeg muuta erakonna nime. Minul seda dilemmat muidugi polnud. Olin astunud küll mõõdukatesse, aga enda jaoks olin selgeks teinud, et minu erakond tähendab sotsiaaldemokraatlikku parteid. Seega, mina igatahes toetasin nimevahetust.

Noorsotsid tegelesid vanemate veenmisega. Ettevaatlikumad ja alalhoidlikumad ei tahtnud midagi kuulda sotsiaaldemokraatlikust erakonnast. Nende põhiargument seisnes selles, et eestlastel on ikka veel värskelt meeles ENSV aeg kogu oma punase retoorika ja sümboolikaga. Kui muudame nime, siis tõmbame endale nii vastaste tule kui ka rahva pahameele.

Tänu tollase peasekretäri Rein Oru ponnistustele sai Mõõdukatest 2003. aasta üldkogu otsusega Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE). Tuleb tunnistada, et kriitika ei jäänud tulemata. Mõneti hõrenesid read. Eurovalimiste tulemus 2004. aasta juunis oli sotsiaaldemokraatide läbi aegade parim valimistulemus: kuuest Eesti kohast said sotsid kolm, neljandast jäi paar tuhat häält puudu. Nagu ikka sellistel puhkudel armastatakse korrata – iga hääl loeb.

Sotsiaaldemokraatlik Erakond sai seega meie esimestel eurovalimistel endale pooled Euroopa Parlamendi Eestile kuuluvad kohad. Rahvas valis Euroopa Parlamenti sotsiaademokraadid Toomas Hendrik Ilvese, Marianne Mikko ja Ivari Padari. Viimane oli erakonna esimees, kes ei pidanud võimalikuks ühitada SDE juhtimist ja eurosaadiku tegevust ning tema asemel sai Brüsselisse Andres Tarand.

Euroopa Parlamendi valimiskampaaniast mäletan, et sõitsime palju ringi. Ilmad olid tol kevadel soojad. Meeleolu seega hea, ilma et kujutanuks lõpptulemust täpselt ette. Põhiliselt esines laval esinumber Ilves. Mõnes kohas sain sõna sekka öelda. Igatahes oli mu paaril abilisel seljas punane särk minu pildi ja numbriga. Suurim plakat paiknes koduaias Nõmmel. Kahe männi vahel rippusin mina ise. Kas inimene selle üllatusliku mändide vahel lehviva plagu peale mind valima tõttas, pole paraku teada. Ühte siiski tean ja tunnen. Esimest korda elus sain iseendale anda hääle.

Europarlament paikneb Büsselis rue W iertz 60