Читать книгу Koridorides libedal jääl - Marianne Mikko - Страница 6

Sügis, 2002. Töötan ETV uudistetoimetuses. Heliseb telefon ja hiljuti mulle intervjuu andnud Heljo Pikhof paneb ette kohtuda. Mäletan sotsiaalministri südi nõunikku, kes andis konkreetse ja hästi monteeritava teleintervjuu. Mis seal’s ikka. Kui kohtuda, siis kohtuda.

Sellisena tundis mind aastatuhande alguses Eesti televaataja. Foto Ülo Josing

Kohtumispaik on mul meeles. Telemajast üle tee, kus toona asus Kungla hotelli baar ehk viies stuudio. Seal on istunud kõik omaaegsed telekuulsused Valdo Pandist ja Hardi Tiidusest alates ja Mati Talvikuga lõpetades.

Nõunik Pikhof jõudis kiiresti ja keerutamata asja tuumani. Mõõdukatel on uusi nägusid vaja. Nad on otsustanud, et enne järgmisi valimisi võiksin mina olla see uus nägu. Olin pahviks löödud! Pakkumine tuli minu jaoks ootamatult.

Hariduselt olen raadioajakirjanik. Ma olin ajakirjanikutööd teinud peaagu 20 aastat. Tõtt öelda olin pisut häiritud, et mulle kui ajakirjanikule lähenes parteilane nii siivutu sooviga. Ise pidasin end läbi ja lõhki ajakirjanikuks, kes polnud kordagi mõelnud ameti vahetamisele. Tundsin end ebamugavalt, peaaegu reedetuna. Enda arust polnud ma kuidagi ega kusagil andnud signaali, et kavatsen vahetada elukutset.

Teisalt oli muidugi tõsi, et minu ja teleuudiste toimetuse juhi suhted polnud kõige paremad. Just oli lõppenud Brüsseli korrespondendipunkti taasavamise konkurss ja olin kandideerinud erikorrespondendi kohale. Täiesti arusaamatul põhjusel ei soovitud mind tagasi saata sinna, kus ma oma käte ja mõistusega olin aluse pannud ETV korrpunktile Euroopa Liidu ja NATO juures. Nii et mõõdukate ajastus mind üles noppida oli ideaalne.

Kergelt ma end kätte ei andnud. Esimese ehmatuse järel ütlesin kindla ei. Heljo Pikhof andis lahkesti aega järelemõtlemiseks. Eks ta siis helistas mõne nädala pärast jälle. Asja pisut seedinud, oli tekkinud sportlik huvi. Ometi jäid küsimused. Mida see õigupoolest tähendab, kui ajakirjanik läheb poliitikasse? Milline on tagasipöördumise võimalus? Partei esitas oma küsimused. Kus lõpetasin keskkooli? Kui õige kandideeriksin Pärnumaal?

Järgmisena võttis mind ette Eiki Nestor. Ta mõjus rahustava papana, et pole hullu midagi, kõik me alustasime kunagi noorte ja rohelistena. Ega see tükki küljest võta, kui natuke kandideerid Pärnumaal. Seal ikkagi keskkooliaegsed sõbrad ja tuttavad, kes ilmsesti sind valivad. Talle sekundeeris tordiroosina mõõdukate tollane juht Ivari Padar, samamoodi tasakaalukas ja turvaline. Lubas head kohta nimekirjas.

Ma pean tunnistama, et mu teadmised poliittehnoloogiast olid nullilähedased. Aktuaalse Kaamera toimetust ma asjasse ei pühendanud. Vaid Tiina Jaakson teadis mu läbirääkimiste seisust. Tema ütleski, et allpool kaheteistkümnendat kohta üldnimekirjas ma olla ei tohi. Nii ma siis parteilastele teatasingi. Tehti pisut nägusid, aga just 12. kohale ma platseerusingi.

Ringkonna nimekirjaga nii kergesti ei läinud. Priit Aimla pidi olema Pärnumaal mõõdukate esinumber. Küsisin, miks tema ja mitte mina. Mängiti imestust, et ma esitasin konkreetse nõudmise. Tegelikult ei kavatsenud partei juhtkond seda kohta mulle loovutada. Miks pidanukski? Üks oli tuntud väärikas tegija, teine oli uustulnuk, keda partei juhtfiguurid alles õppisid tundma. Teema muutus ühel jaanuarikuu päeval väga aktuaalseks, kui Aimla murdis uisutades jalaluu. See oli üksiti juhus, teisalt tean ma nüüd, et juhuseid ei ole. Sain selgeks, et tuleb jääda oma nõudmiste juurde.

NATO peasekretäri Javier Solana intervjueerimine polnud ETV erikorrespondendi jaoks midagi ainukordset, vaid osa töökohustustest. Foto NATO PHOTO

USA kaitsemininister Donald Rumsfeld väisas 2000ndate alguses Tallinnat ja andis pressikonverentsi, mille järel õnnestus minulgi välisministeeriumi peaukse ees veel täiendavaid küsimusi esitada. Foto erakogu