Читать книгу Koridorides libedal jääl - Marianne Mikko - Страница 9

Meid oli oma tosinkond Euroopa Liidu jüngrit, kes enne 2003. aasta septembrireferendumit mööda maad ringi sõitsime. Eesmärk oli lihtne: rahvahääletus peab otsustama Eesti kuulumise Euroopa Liitu. Ikka ühte mantrat korrutades võisime une pealt asuda ka kõige suuremat euroskeptikut Euroopa Liidu usku pöörama. See oligi meie roll: kohtuda inimestega maa ja mere peal, et poetada hea sõna Euroopa Liidu kasuks.

Rahvaga kohtusime referendumikampaaniat tehes üsna isesugustes kohtades ja olukordades. Tavaliselt olime laval. Inimesed kogunesid meelsasti meid vaatama ja kuulama. Muidugi olime alatasa silmitsi ka eurovastastega. Eks pikapeale need kaks leeri sõbrunesid. Me olime põhjalikult tundma õppinud üksteise argumente. Ajapikku võisime peaaegu et rolle vahetada, sedavõrd ootuspärased olid ühe või teise poole sõnavõtud.

Paar naljakat vahejuhtumit on meelde sööbinud. Üks neist oli tegelikult kurbnaljakas. See puudutas maameeste põikpäist vastuseisu Euroopa Liidule. Ikka ja jälle kordus põllumeeste suur probleem – kahhelkivid. See oli nii põhimõtteline küsimus, et lausa nõuab pisut pikemat seletamist.

Murelikult ja aeg-ajalt ka vihaselt rääkisid maainimesed sellest, miks kahhelkivide tõttu annavad nad rahvahääletusel oma vastuhääle. Nimelt oldi väga vihased, et eurodirektiiv sunnib piimatootmisega tegelevaid farmereid katma oma lüpsiruumide seinad kahhelkividega. Sellist raha aga pole eesti põllumehel kahli alla panna!

Asja lähemalt uurides sai selgeks, et tõepoolest, eurodirektiivis on kirjas, et lüpsiruumid peab hügieeni silmas pidades katta kergesti pestava materjaliga. See, mis Brüsselis sai kirja üldiselt „kergesti pestava materjalina“, muundus Tallinnas millegipärast kohaliku algatuse järgi „kahhelkivideks“. Ehk et meie põllumees vibutas rusikat vales suunas. Nii nagu vahest elus ikka juhtub, võivad asjad olla lihtsamast lihtsamad.

Kas põllumehed „kahhelkivide“ loo tagamaade avamise peale ütlesid oma jah-sõna sepembrireferendumil, ei oska ütelda. Üldiselt oli vastuseis kahhelkividele päris kõvasti maad võtnud. Seda trumpi kasutasid osavalt ka brittide rahastatud eesti euroskeptikud. Nende lemmikteema oli aga Nõukogude Liidu ja Euroopa Liidu võrdlemine.

Euroskeptikud leidsid ridamisi ühisnimetajaid. Küll oli selleks lipp, küll pealinn. Vist isegi Beethoveni „Ood rõõmule“ tekitas tõrget. Kui kõik need said referendumikampaania liikmete vastuargumentidega tõrjutud, siis jäi see viimane. Miks peame ühest liidust ummisjalu teise liitu torma? Kas poleks tore oma iseseisvust mõnda aega nautida? Miks meie ei võiks olla nagu Šveits või Norra?

Referendumieelset kampaaniat tehes pidi omama eeslikannatust. Sõnavabadust austades kuulasime hulganisti intellektuaalselt huvitavaid ettepanekuid Euroopa reformimise kohta. Eriti aktiivselt võtsid sõna pensionäridest mehed. Mõni teadis asju nii hästi, et tekkis küsimus, miks ta üldse esinejaid tuli kuulama.

Mälusopis on üks tore vahejuhtum Haapsalus. Oli referendumieelne suvi. Lossiplatsi vabalaval olid Euroopa Liidu pooldajad rahvale esinemas. Üks härra tahtis teada Euroopa Liidu ja Venemaa suhetest. Hakkasin vastama. Vanahärra katkestas mind. Ta oli eriliselt järeleandmatu oma tahtes. Vana mees formuleeris oma soovi nii: „Teie olete naine ja seega ei jaga välispoliitikat. Mina tahan, et mu küsimusele vastaks mõni mees, kes valdab välispoliitikat!“ No mida sa oskad kosta? Sain siiski teiste lavalolijate toel vastata rahulolematu vana mehe küsimusele.

Mees ei teadnud tõika, et tollal olin ma nii välis- ja julgeolekupoliitika kuukirja Diplomaatia peatoimetaja kui ka KUKU Raadio pühapäevase välispoliitikasaate „Välismääraja“ saatejuht. Ilmsesti polnud mees iialgi esimest lugenud ega teist kuulanud. Mis aga puudutab 2003. aasta septembri referendumi positiivset tulemust, siis õigluse huvides olid Euroopa Liitu astumist toetava kampaania tegijad küll head, aga tõhusaim kõigist oli üks. See mees oli president Arnold Rüütel. Tema poolehoid, tema jah-sõna maksis. Eesti Vabariigist sai pärast rahvahääletust 1. mail 2004. aastal Euroopa Liidu liikmesriik.

Euroopa Parlamenti külastama tulnud Eesti grupiga kõneleb Andres Tarand, järge ootab Toomas Hendrik Ilves. Foto erakogu