Читать книгу Luule - Marie Heiberg - Страница 4

Sa avaruse kodus asud

mu luule — lumivalge luik

ja supled päikse kiirtes, kasud,

kus unub surm, nõrk elu tuik.

Ei ole neid, kes sinna läävad.

Lai, puhas, sinine su tee,

see — kuni tähed taha jäävad —

viib igavesti kaugele.

Ei hädaorus olla võigi,

siin ajad on kui ahelad,

kus mure toidab, katab kõiki,

kesk eluvõitlust viletsat!

Siit tähti poole igavikku

mul eksib hääbuv mõttelend

ja valus — s’uga vastastikku

ma võrdlen mõttes iseend!