Читать книгу Luule - Marie Heiberg - Страница 6

Kõrgel maa kohal põhjatu sinine laotus,

tähed rändawad päewad ja ööd.

All mu nooruse aastad, mu aadete kaotus,

palju püüdmisi, valusid, tööd,

Minu laulus on jäänud üks unistus järgi,

selle igatsus ilutseb veel

ja mu soov punub päikese kiiredest pärgi,

tõttab ilmade otsatul teel.

Mind ju lapsena vangistas tähtede vaatus.

Sinna ülesse ihkasin siis.

Alla hauda viib inimlik, sunnitud saatus —

palju ennegi otsijaid viis.

Leidge üles need lendavad valguselaevad,

millest lapselik unistus näib!

Teile avatud on kord siis tähtised taevad —

nagu pühalik muinasjutt käib.