Читать книгу Kuu kroonikad 2: Scarlet - Марисса Мейер - Страница 11

Viies

peatükk

Scarleti mõtted pulbitsesid peas, kui ta tühje kaste hõljuki tagaosast välja ja angaari haigutavatest ustest sisse tassis. Ta leidis oma tahvli hõljuki põrandalt ja nüüd istus see kindlalt taskus. Korrakaitseametilt tulnud sõnum põletas reit sel ajal, kui ta tavapäraseid õhtuseid toiminguid tehes arutult ringi kõmpis.

Praeguseks oli ta ilmselt kõige tigedam iseenda peale, et lasi end minutikski kõrvale kallutada millestki nii tühisest kui üks kena näolapp ja ohtlik kest, kuigi sai vanaema juhtumi sulgemisest äsja teada. Uudishimu tänavavõitleja vastu tekitas temas tunde, et oli reetnud kõik olulise.

Ja siis veel Roland, Gilles ning kõik teised Rieux’ reeturid. Nad kõik arvasid, et vanaema on peast segi ja just seda nad politseile rääkisidki. Mitte seda, et memm oli provintsi kõige töökam farmer. Mitte seda, et ta valmistas parimaid ekleere, mida siinpool Garonne’i jõge eales maitstud. Mitte seda, et memm teenis kakskümmend kaheksa aastat sõjaväe kosmoselaeva piloodina truult oma riiki ja kandis ruudulisel lemmikpõllel siiamaani eesrindliku teenistuse medalit.

Ei. Nemad jahvatasid politseile hoopis memme hullusest.

Ja nüüd lõpetati otsimine.

Aga mitte kauaks. Vanaema oli kusagil seal ja Scarlet kavatses ta üles otsida. Isegi kui peab selleks iga viimse kui Euroopa detektiivi kohta kõntsa üles kaevama ja seda väljapressimiseks kasutama.

Päike vajus kiiresti silmapiiri taha ja heitis sissesõiduteele Scarleti väljavenitatud varju. Kruusakatte lõpus sirutusid igas suunas välja sosistavad maisivarred ja leherikkad suhkrupeedid ning kohtusid esimeste taevalaele puistatud tähtedega. Vaadet lääne poole varjas munakividest maja, mille kaks akent oranžilt vastu hõõgusid – nende ainuke naaber miilide ulatuses.

Kauem kui pool ta elust oli see talu Scarleti maapealseks paradiisiks. Ta jõudis sellesse aastate jooksul armuda sügavamalt, kui oli teadnud, et üks inimene saab maasse ja taevasse armuda – ning oli kindel, et vanaema tundis sama. Kuigi tüdrukule ei meeldinud sellele mõelda, nägi ta end ühel päeval farmiomanikuna ja nii mõnigi kord unistas ta seal vanaks saamisest. Õnneliku ja rahulolevana, alatasa mustus küünte all ning pidevat kõpitsemist vajav maja peavarju pakkumas.

Õnneliku ja rahulolevana, täpselt nagu vanaema.

Memm poleks lihtsalt niisama ära läinud. Scarlet oli selles kindel.

Tüdruk lohistas kastid küüni ja ladus nurka hunnikusse, et androidid saaks need homme taas täis pakkida. Nüüd haaras ta kanasöödaämbri ning jalutas linde toites edasi. Ta loopis oma teele suurte peotäite kaupa köögijäätmeid, kanad pahkluude ümber ringi sibamas.

Ümber angaari nurga astudes jäi ta järsult seisma.

Majas, teisel korrusel, põles tuli.

Vanaema magamistoas.

Ämber libises sõrmede vahelt. Kanad laperdasid kaagutades laiali ja kulus hetk enne, kui nad maha kukkunud sööda ümber taas kobarasse kokku trügisid.

Tüdruk suisa lendas neist üle ja jooksis, kruus saabaste all libisemas. Ta süda paisus, oli lõhkemas. Sprint jõudis juba kopse põletada, kui ta viimaks tagaukse hooga lahti tõmbas. Tüdruk võttis kaks trepiastet korraga, vana puit jalge all ägamas.

Vanaema magamistoa uks oli valla ja Scarlet tardus lõõtsutades ning piidast haarates paigale.

Toast oleks nagu orkaan üle käinud. Kõik kummutisahtlid välja tõmmatud, rõivad ja tualett-tarbed põrandale heidetud. Voodikatted umbropsu aseme kõrvale kuhjatud, madrats viltu. Kinnitustelt maha tõmmatud digitaalsete pildiraamide all paljastusid seinal tumedad ruudud kohtades, kus päikesevalgus ei olnud üle võõbatud krohvi pleegitada saanud.

Voodi kõrval põlvitas mees ja tuuseldas kastis, kus vanaema hoidis oma vanu sõjaväemundreid. Scarletit nähes hüppas ta püsti ja lõi pea peaaegu vastu madalat tammepuust laetala.

Maailm käis ringi. Scarlet ei tundnud meest peaaegu äragi – ta nägi teda viimati aastaid tagasi, kuid arvestades, kui palju oli külaline vanemaks jäänud, oleks see samahästi võinud olla aastakümneid. Tavaliselt sileda lõua oli vallutanud habe. Mehe juuksed olid ühelt küljelt pulstunud ja turritasid teisel pool sirgelt taeva poole. Ta oli kahvatu ja kõhetu, nagu ei oleks nädalaid korralikult süüa saanud.

„Isa?”

Mees surus sinist lendurijakki kõvasti vastu rinda.

„Mida sa siin teed?” Tüdruk silmitses tekkinud kaost uuesti, süda ikka veel meeleheitlikult tagumas. „Mida sa teed?”

„Siin on midagi,” lausus mees, hääl kare ja sisse rääkimata. „Ta on midagi ära peitnud.” Mees piidles alla jaki poole ja heitis selle siis voodile. Põlvitades asus ta uuesti kasti läbi kaevama. „Pean selle leidma.”

„Mille leidma? Millest sa ometi räägid?”

„Ta on läinud,” sosistas isa. „Ta ei tule tagasi. Ta ei saa sellest kunagi teada ja mina... mina pean selle leidma. Pean teadma, miks.”

Läbi õhu levis konjaki hõngu ja Scarleti süda kalestus. Ta ei teadnud, kuidas mees oma ema kadumisest teada sai, aga mõelda vaid, et ta lihtsalt eeldas kogu lootuse luhtumist nii lihtsalt, nii kiiresti – ja et tal on õigus ainsalegi asjale, mis vanaemale kuulus, kuigi hülgas nad mõlemad. Lasta nii palju aastaid mööda ainsatki sõnumit saatmata vaid selleks, et siis purjuspäi välja ilmuda ja hakata vanaema asjades tuuseldama...