Читать книгу Kuu kroonikad 2: Scarlet - Марисса Мейер - Страница 9

Kolmas

peatükk

Scarlet sikutas kartulikorvi madalaimalt riiulilt välja ja lasi sel mütsatusega põrandale kukkuda enne, kui sellele tomatikasti otsa tiris. Sibulad ja naerid läksid selle kõrvale. Ta pidi jälle kaks tiiru väljas hõljuki juures käima ja see ajas ta tigedamaks kui miski muu. Nii palju siis väärikast lahkumisest.

Scarlet haaras alumise kasti sangadest ja vinnas selle üles.

„Mida sa nüüd teed?” päris Gilles ukselävelt, käterätt üle õla heidetud.

„Võtan need tagasi.”

Raskelt ohates toetas Gilles end vastu seina. „Scar... ma ei mõelnud kõiki oma sõnu tõsiselt.”

„Raske uskuda.”

„Kuule, mulle meeldib su vanaema ja sina meeldid mulle ka. Jah, ta küsib liiga soolast hinda ja sina võid olla üks paras ora tagumikus ning olete mõlemad mõnikord natuke peast segi...” Mees tõstis kaitsvalt mõlemad käed üles, kui Scarleti karva taas turri tõmbumas nägi. „Kuule, sina olid see, kes üles baarileti otsa ronis ja kõnet pidama hakkas, nii et ära üldse hakka seletama, et see pole nii.”

Tüdruk kirtsutas mehe suunas nina.

„Aga lõppkokkuvõttes peab su grand-mère korralikku talu ja te kasvatate aasta aasta järel Prantsusmaa parimaid tomateid. Ma ei soovi lepingut lõpetada.”

Scarlet kallutas kasti nii, et läikivad punased kerad mütsudes üksteise vastu veeresid.

„Pane need tagasi, Scar. Panin juba veolehele allkirja alla.”

Kõrtsmik kõndis minema enne, kui Scarlet jõudis taas enesevalitsust kaotada.

Punast kiharat näolt eemale puhudes pani tüdruk kastid maha ja lõi kartulid jalaga tagasi oma kohale riiulite all. Ta kuulis kokkasid söögisaalidraama üle naerda turtsumas. Ettekandjate suu läbi oli lugu juba legendi hõngu külge saanud. Kokkade sõnutsi virutas tänavavõitleja pudeli Rolandi pähe puruks nii, et mees teadvuse kaotas ja selle käigus ühe tooli pilbasteks kukkus. Ta oleks ka Gilles’i maha võtnud, kui Émilie poleks teda oma armsa naeratusega maha rahustanud.

Loo parandamise vastu vähimatki huvi tundmata pühkis Scarlet käed pükste vastu puhtaks ja tõttas kiirel sammul tagasi kööki. Tema ja trahteri teenindajate vahel valitses jahe õhkkond, kui tüdruk tagaukse kõrval asuva skanneri suunas liikus – Gilles’i ei paistnud kusagilt ja Émilie naerukihin kostis ukse tagant söögisaalist. Scarlet lootis sisimas, et kujutas salamisi vahetatud pilke endale üksnes ette. Ta mõtles, kui kiiresti kuulujutt üle linna levida võib. Scarlet Benoit kaitses küborgit! Kuulast! Tal on ilmselgelt peast mõni kruvi puudu, just nagu ta... nagu ta...

Tüdruk tõmbas randme iidvana skanneri alt läbi. Harjumusest kontrollis ta ekraanile ilmunud veolehte, et Gilles tal nahka üle kõrvade ei tõmbaks, nagu mees tihtipeale üritas. Scarlet märkas, et kõrtsmik arvestas tõepoolest purukspekstud tomatite eest kolm univeri maha. 687U KANTUD MÜÜJA KONTOLE: BENOIT’ FARMID JA AIAD.

Scarlet lahkus kellegagi hüvasti jätmata tagaukse kaudu.

Kuigi kõrvaltänav oli pärastlõunasest päikesest veel soe, pakkus selle varjulisus võrreldes lämmatava köögiga värskendavat vaheldust. Scarlet lubas sel end maha jahutada ja sättis siis kastid uuesti hõljuki tagaossa. Ta oli graafikust kõvasti maas. Koju saab alles hilisõhtul. Toulouse’i politseijaoskonda minekuks peab ta eriti vara ärkama, muidu läheb kaotsi veel terve päev, mil keegi vanaema tagasi saamiseks midagi ette ei võta.

Kaks nädalat. Vanaema on kusagil seal ihuüksi olnud kaks nädalat. Abituna. Unustatuna. Võib-olla... võib-olla isegi surnuna. Äkki ta rööviti, tapeti ja jäeti kuhugi pimedasse märga kraavi vedelema. Aga miks? Miksmiksmiks?

Tüdruku silmad tulvasid täis abitult raevunud pisaraid, kuid ta pilgutas, kuni need taandusid. Luuki mürtsuga kinni virutades astus ta ümber hõljuki nurga ja tardus paigale.

Seljaga vastu kivihoonet toetudes seisis seal võitleja. Jälgis teda.

Tüdruku üllatuseks pääses üks tuline pisar põgenema. Ta pühkis selle kärmelt minema enne, kui see poolde põske hiilida jõudis. Scarlet vastas mehe ainitisele pilgule samaga ja hindas mõttes, kas võitleja hoiak on ähvardav või mitte. Mees seisis hõljuki ninast kümmekonna sammu kaugusel ja ilme tema näol näis pigem kõhklev kui ohtlik. Samas ei näinud see aga sedasi välja siis, kui ta Rolandi peaaegu surnuks kägistas.

„Tahtsin veenduda, et sinuga on kõik korras,” lausus ta häälel, mis kõrtsist paiskuva lärmi sisse peaaegu ära kadus.

Tüdruk toetas harali sõrmed vastu hõljukisaba, häirituna sellest, kuidas ta närvid kihasid. Nagu ei suudaks ta ühtäkki otsusele jõuda, kas peaks meest kartma või hoopis meelitatud olema.

„Paremini kui Rolandil,” vastas Scarlet. „Ta kael hakkas juba siniseks minema, kui ära tulin.”

Võitleja pilk vilksatas köögiukse suunas. „Ta oli enamgi ära teeninud.”

Neiu tahtis naeratada, kuid kogu pärastlõuna jooksul kogunenud raevu ja tusa allasurumist ei olnud tal selleks lihtsalt enam energiat. „Soovin, et sa poleks sekkunud. Mul oli olukord kontrolli all.”

„Silmanähtavalt.” Mees vidutas silmi, nagu üritaks mõistatust läbi hammustada. „Kartsin siiski, et hakkad teda selle relvaga sihtima ja säärane stseen poleks su väidetele kuidagi kaasa aidanud. Mitte hull olemise koha pealt, ma mõtlen.”

Tüdruku kuklakarvad tõusid turri. Ta käsi lipsas instinktiivselt alaseljale, kus väike püstol soojalt naha vastas istus. Vanaema kinkis selle talle paranoilise hoiatuse saatel üheteistkümnendaks sünnipäevaks: Sa ei või eales teada, millal võib mõni võõras tahta sind viia paika, kuhu sa minna ei kavatse. Memm õpetas tüdrukut seda kasutama ja Scarlet polnud tollest ajast saadik kodust relvata lahkunud. Tundus see siis kui tahes tobe ja ebavajalik.

Seitse aastat hiljem oli ta üpris veendunud, et ükski inimene polnud eales märganud alatasa seljas oleva punase dressipluusi alla peidetud relva. Kuni praeguseni.

„Kuidas sa teadsid?”

Mees kehitas õlgu. Või pigem oleks seda teinud, kui liigutus poleks nii pinges ja jõnksuv olnud. „Silmasin käepidet, kui letile ronisid.”

Scarlet tõstis särgiserva just piisavalt, et püstolit vöölt vabastada. Ta püüdis enese rahustuseks sügavalt sisse hingata, kuid õhk oli sibula ja tänavaprügi lehast paks.

„Tänan muretsemast, aga minuga on kõik kombes. Pean minema, olen kaubaveoga ajast maas... kõigega ajast maas.” Ta tegi sammu juhiukse poole.

„On sul veel tomateid?”

Tüdruk seisatas.

Võitleja tõmbus arglikul ilmel veelgi sügavamale hämarusse. „Olen ikka veel pisut näljane,” pomises ta.

Scarlet oletas, et mees tunneb ta selja tagant seinalt hõnguvat viljaliha lõhna.

„Suudan maksta,” lisas mees kiiruga.

Tüdruk raputas pead. „Ei, pole vaja. Meil on neid piisavalt.” Scarlet venis tahapoole, pilk mehel, ja avas taas luugi. Ta haaras tomati ja peotäie kõveraid porgandeid. „Võta, need kõlbavad samuti toorest peast süüa,” selgitas ta saaki mehele visates.

Võitleja püüdis need vaevata kinni, tomat tohutusse pihku kadumas ja teine käsi porgandite pitsitaolistest lehtedest haaramas. Ta uuris neid iga nurga alt. „Mis need veel on?”

Tüdruku suust veeres välja üllatunud naer. „Porgandid. Tõsiselt räägid?”

Mees näis taas piinlikult teadlik asjaolust, et lausus midagi ebatavalist. Ta õlad tõmbusid küüru, tulutus katses väiksem välja paista. „Tänan sind.”

„Ema ei sundinud sind kunagi köögivilju sööma, mis?”

Nende pilgud põrkusid kokku ja kohmetus oli silmapilkne. Kõrtsis kukkus miski kildudeks ja sundis Scarletit õhku hüppama. Sellele järgnes naerumöire.

„Vahet pole. Need on maitsvad, kindlasti meeldivad sulle.” Scarlet sulges luugi, kõndis ümber hõljuki tagasi ukse juurde ja viibutas ID-kiipi sõiduki skanneri ees. Avanev uks moodustas nende vahele müüri ja tuled süttisid põlema. Nende valguses tungis sinikas võitleja silma all rohkem esile ja näis tumedam kui enne. Mees tõmbus võpatades tagasi nagu kurjategija valgusvihus.

„Mõtlesin, et ehk vajad talus abikäsi?” pakkus ta puterdades, püüdes sõnu võimalikult kiiresti üle huulte saada.

Scarlet tardus paigale. Tüdruk taipas järsku, miks mees teda ootas, miks nii kaua lahkumisega venitas. Ta libistas pilguga üle võitleja laiade õlgade ja toekate käsivarte. Füüsilise töö jaoks lausa loodud. „Otsid tööd?”

Mehe näole tekkis naeratus – ohtlikult üleannetu. „Võitlustega teenib head raha, aga see pole suurem asi karjäär. Mõtlesin, et äkki saaksid mulle toiduga tasuda.”

Scarlet naeris. „Olles näinud su hundiisu jään seda­sorti tehinguga ilmselt purupaljaks.” Ta sai sõnad vaevu üle huulte, kui juba punastas – kindla peale kujutles mees teda nüüd paljana. Tüdruku jahmatuseks jäi võõra ilme aga häirimatult neutraalseks. Seetõttu tõttas Scarlet tekkinud vaikusetühimikku kähku täitma – veel enne, kui asi mehele kohale jõuab. „Mis su nimi üldse on?”

Jälle see kohmetu õlakehitus. „Võitlustel kutsutakse mind Hundiks.”

„Hundiks? Kui... kiskjalik.”

Mees noogutas üdini tõsiselt.

Scarlet surus naeratuse alla. „See tänavavõitleja koht tasuks sul elulookirjeldusest küll välja jätta.”

Mees sügas küünarnukki, millel asuv kummaline tätoveering jäi pimeduses pea märkamatuks, ja Scarlet kartis, et pani võõra ehk piinlikku olukorda. Võib-olla oli Hunt kallis hüüdnimi.

„Noh, mind kutsutakse Scarletiks. Jah, täpselt nagu mu juuksed. Milline taibukas tähelepanek.”

Mehe ilme muutus mahedamaks. „Mis juuksed?”

Scarlet nõjatus käsivarrega uksele ja toetas lõua käele. „Hästi tehtud.”

Viivuks näis mees enesega peaaegu rahul olevat ja Scarlet avastas, et hakkab selle võõra, selle anomaalia suhtes üles soojenema. Mahehäälse tänavavõitleja.

Tüdruku kuklas pakitses hoiatus – aeg jooksis. Ta vanaema oli kusagil. Üksinda. Hirmunud. Surnuna kraa-vis.

Scarlet pigistas kõvemini ukseserva. „Väga kahju, aga meil on kõik töökohad hõivatud. Mul ei ole rohkem abitöölisi tarvis.”

Läige mehe silmis tuhmus ja üheainsa hetkega nägi ta taas kohmetu. Pabinas. „Mõistan. Tänan toidu eest.” Mees lõi jalaga sillutisel vedelevat ilutulestikuraketi kesta – mälestust eelmise õhtu rahupidustustest.

„Peaksid minema Toulouse’i või isegi Pariisi. Linnades leiab rohkem tööotsi ja siinne rahvas ei ole võõraste vastu just heasoovlik, nagu ehk isegi märkasid.”

Võitleja kallutas pead ja tema smaragdrohelised silmad lõid hõljukitulede valguses veelgi enam hõõguma. Mees nägi peaaegu lõbustatud. „Tänan näpunäite eest.”

Scarlet pööras ümber ja vajus juhiistmele.

Hunt nihkus seina poole, kui tüdruk mootori käivitas. „Kui sa peaks abikäte vajamise koha pealt meelt muutma, siis viibin tavaliselt öösiti Moreli mahajäetud majas. Ma ei pruugi olla eriline suhtleja, aga arvatavasti saaksin talus hästi hakkama.” Mehe suunurkadesse tõusis kerge muie. „Loomad armastavad mind.”

„Oh, kahtlemata,” kiitis Scarlet teeseldud julgustusest särades. Ta sulges ukse enne, kui omaette pobises: „Millisele taluloomale siis hunt ei meeldiks?”