Читать книгу Kuu kroonikad 2: Scarlet - Марисса Мейер - Страница 8

Scarlet leidis Gilles’i pliidiplaadi juurest singivõileivale bešamellkastet peale tõstmas. Ta kõndis teisele poole plaati ja hõigatas mehe tähelepanu püüdmiseks, ent sai vastuseks vaid pahameele.

„Valmis,” teatas ta pahurale kulmukortsutusele samaga vastates. „Tule pane veolehele allkiri.”

Gilles kuhjas võileiva kõrvale portsu friikartuleid ja libistas taldriku üle terasleti Scarleti ette. „Viska see kärmelt esimesse lauda. Su tagasitulekuks on asi valmis.”

Scarlet tõmbus turri. „Ma ei tööta su juures, Gilles.”

„Ole parem tänulik, et ma sind küürimisharjaga välja tänavale ei saada.” Mees keeras talle selja, kunagine valge pluus aastatepikkusest higistamisest kollane.

Scarleti sõrmed võbelesid korraks kujutledes, kuidas oleks see võileib kõrtsmikule kuklasse lajatada ja vaadata, kuidas sel tomatitega võrreldes läheb. Paraku tungis sama kiiresti sellesse unelmasse ka vanaema range nägu. Kui suurt pettumust ta tunneks, kui koju jõudes avastab, et Scarlet on vihahoos ühe nende ustavaima kliendi kaotanud.

Tüdruk haaras taldriku ja tormas köögist välja. Ta oleks suisa ühe kiirustava kelneri alla jäänud, kui uks ta järel kinni kiikus. Rieux’ trahter ei olnud kena paik – põrandad kleepusid, mööbel koosnes omavahel kokkusobimatutest odavatest laudadest-toolidest ja õhk oli rasvast tiine. Kuid linnakeses, kus joomist ja keelepeksu peeti lemmikajaviiteks, oli see alati rahvast tulvil – eriti pühapäeviti, mil kohalikud talutöölised oma põllusaagi lausa kahekümne neljaks tunniks hooletusse jätsid.

Oodates, et rahvamass edasiliikumiseks pisut hajuks, jäi Scarleti pilk pidama baarileti taga asuvatele ekraanidele. Kõik kolm edastasid sama uudistelõiku, mis juba eelmisest õhtust saadik kogu võrku üle ujutas. Kõik kõnelesid Ida Ühendriikide iga-aastasest ballist. Uhkeldava peo aukülaliseks oli Kuu kuninganna ja sinna hiilis sisse ka üks küborgtüdruk. Viimane lennutas paar lühtrit tükkideks ja üritas külastavat kuningannat tappa... või võib-olla võttis ta sihtmärgiks hoopis äsjakroonitud keisri. Igaühel näis olevat oma teooria. Ekraanidel helendav stoppkaader videost näitas lähivaadet määrdunud näoga tüdrukust, kelle lohakast hobusesabast tilpnesid välja niisked juuksesalgud. Tundus arusaamatu, kuidas ta üldse keiserlikule ballile sisse lasti.

„Nad oleks pidanud plika piinad lõpetama siis, kui ta seal trepi peal kukkus,” kuulutas trahteri püsikunde Roland. Mees nägi välja, nagu oleks juba lõunast saati baari tühjaks kaaninud. Roland sirutas sõrme ekraani poole ja matkis tulistamist. „Oleksin talle otsejoones kuuli pähe kihutanud. Ja olekski saastast lahti.”

Kui lähimate kundede seast kostis nõusolevat mõmi-nat, pööritas Scarlet jälestusest silmi ja hakkas esimese laua poole tõuklema.

Ta tundis Émilie nägusa tänavavõitleja otsemaid ära – osalt oliivikarva nahka kirjavate armide ja sinikate tõttu, kuid rohkem seepärast, et mees oli trahteris ainuke võõras. Ta oli rohkem sakris, kui Scarlett oleks Émilie õhkamise põhjal oletanud. Mehe juuksed turritasid korratute puhmastena igas mõeldavas suunas ja ühe silma all paisus värske sinikas. Tema mõlemad jalad sörkisid laua all nagu üleskeerataval lelul.

Mehe laual vedeles juba kolm tühja taldrikut, kui mitte arvestada rasvalärakaid, munasalati tükikesi ning puutumata tomativiile ja salatilehti.

Scarlet ei pannud tähelegi, et oli meest jõllitama jäänud, kuni viimane pilku pööras ja tema omaga kokku põrkas. Võõra silmad olid ebaloomulikult rohelised, nagu alles väädi küljes rippuvad hapud viinamarjad. Scarleti sõrmed pigistasid taldrikut kõvemini ja korraga mõistis ta, miks Émilie nõnda õhkas. Tal on sellised silmad…

Tüdruk surus end rahvahulgast läbi ja asetas võileiva lauale. „Teil oli croque, monsieur?”

„Tänan.” Mehe hääl jahmatas teda – see polnud vali või räme, nagu võiks eeldada. Pigem vaikne ja kõhklev.

Ehk rääkis Émilie õigust. Äkki ta oligi häbelik.

„Olete kindel, et ei soovi tervet siga?” pakkus tüdruk kolme tühja liuda üksteise otsa virnastades. „Siis ei peaks teenindajad köögi vahet voorimisega vaeva nägema.”

Mehe silmad vajusid pärani. Hetkeks tundus Scarletile, et too küsib kohe selle võimaluse järele, kuid siis vajus võõra pilk taas võileivale. „Teil on siin hea toit.”

Tüdruk surus turtsatuse alla. Hea toit ja Rieux’ trahter olid kaks sõnapaari, mida ta tavaliselt omavahel ei seostanud. „Võitlemine ajab vist hundiisu peale.”

Mees ei vastanud. Ta sõrmed näperdasid joogi sees seisvat kõrt ja Scarlet nägi, kuidas mehe hüplevad jalad laua all värisema lõid.

„Ega’s midagi. Head nautimist,” sõnas ta nõusid kätte võttes. Ent siis jäi ta seisma ja kallutas taldrikuid mehe poole. „Olete kindel, et tomateid ei soovi? Need on toidu parim osa ja kasvasid mu enda aias. Tegelikult salat ka, aga see polnud selline närtsinud, kui selle üles noppisin. Olgu peale, salatit te ei soovi. Aga tomateid?”

Osa pingest hajus võitleja näolt. „Ma ei ole neid kunagi proovinud.”

Scarlet kergitas kulmu. „Mitte kunagi?”

Pärast lühikest kõhklust lasi mees joogiklaasist lahti, korjas taldrikult kaks tomativiilu ja toppis suhu.

Võõra ilme tardus poole mälumise pealt. Ta näis viivuks juurdlevat, pilk tühjusesse suunatud, ja neelatas siis. „Teistsugune, kui ootasin,” märkis ta uuesti üles Scarleti poole vaadates. „Aga mitte kohutav. Telliksin neid veel, kui tohib?”

Scarlet kohendas käes olevaid nõusid, et võinuga maha ei libiseks. „Teate, ma tegelikult ei tööta...”

„Siit see tulebki!” kuulutas keegi baarileti läheduses. Hüüatus kutsus esile elevil pomina, mis lainetas läbi kogu trahteri. Scarlet heitis pilgu üles ekraanide poole. Neil paistis lopsakas aed, täis õitsvat bambust ja liiliaid. Aia ilu sillerdas veel pärast hiljutist vihmavalingut piiskade säras. Peatrepile voogas ballisaalist paistev punane soe valgus. Turvakaamera asus ukse kohal, suunatud jalgrajale ulatuvate pikkade varjude poole. See oli imekaunis. Rahulik.

„Panen kümme univeri selle peale, et mõni tüdruk jääb sel trepil veel jalast ilma!” hõikas keegi ja sellele järgnesid baarist kostvad naerurõkatused. „Kas keegi tahab kihla vedada? No kuulge, kui tõenäoline see ikka on?”

Hetk hiljem ilmus ekraanile küborgtüdruk. Ta sööstis uksest välja, trepist alla ja lõi oma voogava hõbedase kleidiga aias valitseva rahu kildudeks. Scarlet hoidis pingsalt hinge kinni, sest teadis edasisi sündmusi liigagi hästi. Ometi võpatas ta sellegipoolest, kui tüdruk komistas ja kukkus. Tüdruk sadas trepist alla ja maandus õnnetult selle jalamil, siruli üle kivise jalgtee. Kuigi heli puudus, kujutles Scarlet tüdrukut hingeldamas, kui too end seljale veeretas ja pilguga üles ukseava poole puuris. Trepile langesid pikad varjud ja põgeneja kohale tekkis hulk eristamatuid kujusid.

Olles seda lugu juba kümme korda kuulnud, otsis Scarlet pilguga üles endiselt trepil vedeleva otsast lennanud jalalaba, mille metallilt läikis vastu ballisaali valgus. Tüdruku küborgjala.

„Räägitakse, et vasakpoolne on kuninganna,” teatas Émilie. Scarlet hüppas ehmatusest õhku, sest polnud ettekandja lähenemist kuulnud.

Prints – ei, nüüd juba keiser – ronis trepist alla ja küürutas jalga üles võtma. Tüdruk küünitas end seelikusaba poole ja sikutas seda allapoole üle pahkluude. Sellest hoolimata ei suutnud ta varjata metallköndist välja turritavaid surnud kombitsajuhtmeid.

Scarlet teadis, mida kuulujutud jahvatasid. Vähe sellest, et küborg oli kuulane – ebaseaduslik põgenik ja oht Maa ühiskonnale, suutis ta isegi keiser Kaile ajupesu teha. Mõne arvates jahtis kuulane võimu, teiste arvates rikkusi. Mõni uskus, et tüdruk püüdis alustada sõda, millega oli juba nii kaua ähvardatud. Kuid olgu ta kavatsused millised tahes, ei suutnud Scarlet endas kaastunnet maha suruda. Lõppude lõpuks oli küborg alles teismeline, isegi noorem kui Scarlet ise, ja nägi seal trepijalamil lebades tõeliselt haletsusväärne välja.

„Mida ma selle kohta ütlesingi, et tema piinad tuleks lõpetada?” kostis baari poolt mehehääl.

Roland osutas sõrmega ekraani poole. „Just nimelt. Ma ei ole elu sees midagi nii jäledat näinud.”

Keegi tagaseinas nõjatus ettepoole, et saaks teistest kundedest mööda küünitades Rolandi poole vaadata. „Ma ei oleks selles nii kindel. Minu arvates on ta üpris kenake, teeskleb seal nõndamoodi abitut ja süütukest. Võib-olla peaksid nad Kuu peale tagasi saatmise asemel hoopis lubama plikal siia minu juurde jääda?”

Mehe sõnad kutsusid esile võimsa naerupahvaka. Roland tagus peopesaga vastu baariletti, nii et sinepinõu klirises. „See tema metallist jalg oleks kindla peale üks kaunikesti kepsakas voodikaaslane!”

„Lojus,” pomises Scarlet, kuid märkus sumbus naerumöiretesse.

„Küll ma ta juba üles soojendaks!” lisas keegi kolmas ning lauad kõmasid hõisetest ja lustakatest märkustest vastu.

Raev roomas taas Scarleti kõri mööda üles ja ta lasi taldrikuvirnal peaaegu virutades tagasi lauale kukkuda. Tüdruk ei teinud endale heidetud jahmunud pilkudest väljagi ja trügis läbi rahvahulga baarileti taha.

Hämmingus baarmen vahtis jahmunult, kuidas Scarlet paar napsipudelit eest pühkis ja tervet seina ääristava baarileti otsa ronis. Ülespoole küünitades avas ta konjakiklaaside riiuli all asuva seinapaneeli ja kiskus võrguühenduse juhtme välja. Kõik kolm ekraani kustusid ja palee aed kadus koos küborgtüdrukuga.

Ta ümber tõusis protestimöire.

Scarlet pööras end ümber, et karjujate poole vaadata, kuid lükkas jalaga kogemata veinipudeli põrandale. Klaas lendas vastu põrandat kildudeks, kuid ülesärritatud rahva suunas kaablit lehvitav Scarlet peaaegu ei kuulnudki seda. „Teil võiks vähekenegi austust olla! Tüdruk hukatakse!”

„See tüdruk on kuulane!” karjus üks naisehääl vastu. „Ta tulekski hukata!”

Seda mõtteavaldust kinnitati noogutustega ja keegi lennutas Scarleti õla pihta leivakooriku. Neiu pani käed puusa. „Ta on vaid kuusteist.”

Vallandus tormiline vastuväidete laviin, kus kõik kunded end ühtemoodi jalgele ajasid ning kisendasid kuulastest, kurjusest ja sellest, et see plika üritas Ühendriikide juhti tappa!

„Hei-hei, rahunege kõik maha! Laske Scarletil olla!” hõikas Roland. Hingeõhu järgi otsustades oli mees viskist julgust kõvasti juurde ammutanud. Roland hoidis ettesirutatud käsi tõukleva rahvamassi suunas. „Me kõik teame, et nõdrameelsus on pärilik. Kõigepealt pani see vana hani ajama ja nüüd kaitseb Scar kuulaste õigusi!”

Scarleti kõrvu tulvasid naer ja mõnitushüüded, kuid ta enda mäsleva vere kohin summutas kõik. Ise teadmatagi, kuidas ta leti pealt alla sai, leidis ta end ühtäkki selle pealt kõhuli, pudelid ja klaasid laiali lendamas ning rusikas vastu Rolandi kõrva raksatamas.

Mees kiunatas ja pööras end näoga tema poole. „Mis...”

„Mu vanaema ei ole nõdrameelne!” Scarlet krabas ta rinnaesisest kinni. „Kas sa seda uurijale ütlesidki? Kui ta sind küsitles? Kas sa ütlesid, et ta on peast segi?”

„Loomulikult ma ütlesin, et see vana hani on peast segi!” röökis mees vastu, alkoholilehk tüdrukule näkku paiskumas. Scarlet pitsitas kangast, kuni rusikad valutama hakkasid. „Ja ma polnud kindla peale ainuke. Arvestades, kuidas ta seal lobudikus nagu koopas konu-tab, räägib loomade ja androididega, nagu need oleksid inimesed, kihutab rahvast püssiga minema...”

„Üksainus kord, ja see oli eskortide müügimees!”

„Ma ei ole mitte üks raas üllatunud, et vanaema Benoit ka viimasest kruvist ilma jäi. See logises tal juba pikemat aega.”

Scarlet tõukas Rolandit tugevalt mõlema käega. Mees vaarus tagurpidi otsa Émiliele, kes üritas neid üksteisest lahutada. Tüdruk kukkus karjatades lauale selili, üritades mitte Rolandi all laiaks litsutud saada.

Roland sai tasakaalu tagasi. Mees nägi välja, nagu ei suudaks otsusele jõuda, kas irvitada või lõriseda. „Vaata parem ette, Scar, või lõpetad täpselt nagu vana...”

Lauajalad kriiksusid vastu põrandakive ning järgmisel hetkel oli võitleja käsi ümber Rolandi kaela haagitud ja tõstis teda maast lahti.

Kõrts vakatas. Võitleja hoidis Rolandit osavõtmatult õhus, nagu oleks tegemist nukuga, ega teinud vastase hingetust käginast väljagi.

Scarlet vahtis ammulisui, baarileti serv kõhtu soonimas.

„Arvan, et oled talle vabanduse võlgu,” nõudis võitleja tasasel ühtlasel häälel.

Rolandi suust vallandus korin. Ta jalad üritasid tulutult maapinda leida.

„Hei, lase ta lahti!” hõikas üks mees toolilt püsti kara-tes. „Sa tapad ta ära!” Mees haaras võitleja randmest, kuid oleks võinud samahästi raudlatti kangutada. Punastades laskis mees lahti ja tõmbus rusikahoobi lajatamiseks tagasi. Ent kohe, kui ta hoogu võtma hakkas, tõusis võitleja vaba käsi seda blokeerima.

Scarlet vaarus baariletist kaugemale ja märkas tuhmilt, et võitleja küünarvarrele on tätoveeritud tähendusetu tähtede-numbrite jada. KOUS962.

Võitleja näis endiselt vihane, kuid nüüdseks oli tema ilmesse siginenud ka imeväike killuke lõbusust – nagu oleks talle just selle mängu reeglid meenunud. Ta langetas Rolandi jalad aeglaselt tagasi maapinnale ja lasi korraga lahti nii temast kui ka teise mehe rusikast.

Roland sai tabureti abil tasakaalu tagasi. „Mis sul viga on?” kõõksus ta lämbuval häälel kaela hõõrudes. „Oled mingi vaimuhaige linnavurle või midagi?”

„Olid lugupidamatu.”

„Lugupidamatu?” haukus Roland. „Ise üritasid mind just tappa!”

Köögist paiskus välja pendeluksi laiali lööv Gilles. „Mis siin toimub?”

„See tüüp üritab kaklust alustada,” teatas keegi rahva seast.

„Ja Scarlet lõhkus ekraanid ära!”

„Ei lõhkunud, idioot!” kisas Scarlet vastu, kuigi ei teadnud, kellele.

Gilles silmitses pimedaid ekraane, ikka veel kaela masseerivat Rolandit ning märjal põrandal vedelevaid katkiseid pudeleid ja klaase. Ta saatis tänavavõitlejale raevuka altkulmupilgu. „Sina,” pahvatas ta sõrmega osutades. „Kao mu trahterist.”

Scarleti sisemus tõmbus krampi. „Ta ei teinud mida...”

„Sina ole küll vakka, Scarlet. Kui palju hävitustööd sul täna veel kavas on? Kas sa üritad mind sundida kontot sulgema?”

Tüdruk tõmbus turri, nägu endiselt lõkendamas. „Võib-olla peaksin hoopis oma tarne tagasi võtma ja vaatame siis, kuidas su kundedele meeldiks halvaksläinud köögivilju närida.”

Gilles marssis ümber baarileti ja rebis kaabli Scarletil käest. „Kas sa tõesti kujutad ette, et sul on Prantsusmaa ainuke tegutsev farm? Olgem ausad, Scar, tellin su käest toidukaupa vaid seetõttu, et su vanaema muudaks mul vastasel korral elu põrguks!”

Scarlet pressis huuled kokku ning surus maha nördinud märkuse, et ta vanaema ei ole enam siin, ja võib-olla peakski mees soovi korral tõesti kellegi teise käest kaupa tellima.

Gilles pööras tähelepanu tagasi võitlejale. „Ütlesin, et käi välja!”

Võitleja ei teinud kõrtsmikku märkamagi. Ta sirutas käe Émilie poole, kes konutas ikka veel poolenisti kössi tõmbunult laua najal. Tüdruku nägu õhetas ja tema seelik oli õllest läbi ligunenud, kuid pilk hõõgus imetlusest, kui ta võitlejal end jalgele tõmmata lubas.

„Aitäh,” sosistas ta ja see kostis kummastavas vaikuses üle kogu ruumi.

Viimaks kohtus võitleja pilk Gilles’i raevuka põrnitsusega. „Lahkun, kuid ei ole oma eine eest tasunud.” Ta kõhkles. „Võin ka katkised klaasid kinni maksta.”

Scarlet pilgutas üllatunult silmi. „Mida?”

„Ma ei taha su raha!” röökis Gilles solvunud toonil. See tuli Scarletile veelgi suurema šokina, sest ta polnud meest kunagi kuulnud muud küsimas kui raha ja selle üle kaeblemas, kuidas tarnijad temalt seitse nahka koorivad. „Tahan, et sa jalamaid mu kõrtsist kaoksid.”

Võitleja kahvatud silmad sööstsid Scarletile ja viivuks tajus tüdruk mehega sidet.

Seal nad siis olid, mõlemad heidikud. Soovimatud. Hullud.

Pulss pekslemas, surus Scarlet uitmõtte alla. Sellest mehest ei sünni muud kui häda. Ta võitleb inimestega raha eest – või äkki isegi lõbu pärast. Scarlet ei teadnud, kumb neist hullem on.

End ära pöörates langetas võitleja peaaegu nagu vabandades pea ja hakkas väljapääsu poole loivama. Kui ta möödus, ei suutnud Scarlet tõrjuda peast mõtet, et kõikidest jõhkruse märkidest hoolimata ei näinud mees nüüd välja raasugi kurjakuulutavam kui peksa saanud peni.