Читать книгу Kuu kroonikad 4A: Winter I osa - Марисса Мейер - Страница 5

peatükk

Winteri varbad olid jäätükkideks muutunud. Need olid sama külmad kui kosmos. Külmad nagu Luna pime külg. Külmad nagu...

„...jäi mees turvakaadritele, sisenedes kliiniku maaalusele korrusele kell 23.00 UTC…”

Sorts Aimery Park kõneles tüüne mõõdetud rütmiga, mis kõlas kui ballaad. Oli lihtne ta jutu mõtet silmist kaotada, lasta sõnadel häguseks muutuda ja ühte sulada. Winter tõmbas varbad õhukese tallaga kingades krõnksu, peljates, et kui need enne kohtuistungi lõppu veel rohkem külma saavad, murduvad need küljest.

„...üritas mõjutada üht koort, keda hetkel hoitakse...”

Prõksuga pooleks. Ükshaaval.

„...andmete kohaselt on koore laps süüaluse poeg, kes võeti kaasa eelmise aasta 29. juulil. Nüüdseks on ta viieteistkümne kuu vanune.”

Winter peitis käed kleidivoltide vahele. Need olid jälle värisema hakanud. Viimasel ajal värises ta alalõpmata. Neiu pigistas sõrmi, et need paigal püsiksid, ja surus tallad vastu kõva põrandat. Ta üritas troonisaali kõigest väest fookusesse saada, enne kui see laiali laguneb.

Palee kesktornis asuvast troonisaalist avanes linnale kõige hingematvam vaade. Oma kohalt nägi Winter Artemisia järvelt peegelduvat valget paleed ja linna, mis laius tohutu läbipaistva kupli servani – see kaitses neid väljaspool valitsevate keskkonnaolude või pigem nende puudumise eest. Troonisaal ise ulatus torni müüridest kaugemale, nii et kui keegi üle mosaiikpõranda serva astus, leidis ta end selgest klaasist äärelt. Nagu seisaksid õhus, iga hetk kraatrijärve sügavustesse langemas.

Winter nägi vasakust silmanurgast ähmaselt kasuema küüsi, mis olid surutud aukartust äratava valgest kivist trooni käetugedesse. Tavaliselt oli kasuema taolistel asjaajamistel rahulik ja kuulas kohtuistungeid vähimagi emotsioonivarjuta. Winter oli harjunud nägema Levana sõrmeotsi lihvitud kivi silitamas, mitte seda pigistamas. Kuid pärast Levana ja tema saatjaskonna Maalt naasmist tõusid pinged haripunkti ning viimastel kuudel tabas kasuema tavalisest veelgi rohkem raevuhoogusid.

Alates ajast, mil too põgenikust kuulane, too küborg, kuninganna Maa-vanglast põgenes.

Alates ajast, kui Luna ja Maa vahel puhkes sõda.

Alates ajast, kui Levana kihlatu rööviti ja temalt varastati võimalus saada keisrinnaks.

Sinine planeet rippus silmapiiri kohal, puhtalt pooleks lõigatud. Luna oli pika ööga pisut enam kui poole peale jõudnud ning Artemisia linn kumas kahvatusiniste tänavalaternate ja hiilgavate kristallakende valguses, mille peegeldused üle järvepinna tantsisid.

Winter igatses päikest ja selle soojust. Kunstlikud päevad polnud kunagi päris need.

„Kuidas ta koorte kohta teadis?” küsis kuninganna Levana. „Miks ta ei uskunud, et ta poeg pärast sündi tapeti?”

Ringiratast ümber toa istusid neljas reas perekonnad. Kuninganna õukond. Luna ülikud, kes olid saavutanud Tema Majesteedi soosingu põlvkondadepikkuse ustavuse või erakordse andekusega oma kuulase väe kasutamisel, või lihtsalt tänu puhtale vedamisele, milleks oli sündida uhke Artemisia linna elanikuna.

Ja siis oli veel sorts Parki kõrval põlvitav mees. Temal sünniga ei vedanud.

Mehe käed olid anuvalt koos. Winter soovis, et saaks talle öelda, et sellest pole abi. Anumine on tulutu. Tüdruk mõtles, et ehk on trööstigi teadmisest, et oma surma vältimiseks ei saa midagi ära teha. Neil, kes kuninganna ette saabusid, olles oma saatusega juba leppinud, näis olevat lihtsam.

Tüdruk vaatas alla oma kätele, mis endiselt loorjat valget seelikut pigistasid. Ta sõrmed olid külmast kahjustunud. See oli omamoodi iluski. Sätendavad ja valendavad ja külmad, nii hirmus külmad…

„Su kuninganna esitas sulle küsimuse,” sõnas Aimery.

Winter võpatas, nagu oleks mees ta peale karjunud.

Keskendu. Ta peab keskenduma.

Tüdruk tõstis pea ja hingas sisse.

Aimery kandis nüüd valget rüüd, olles asunud Sybil Mira asemele kuninganna ülemsortsi ametisse. Mehe kuue kuldsed tikandid sätendasid, kui ta ümber kinnipeetava sammus.

„Palun andestust, Tema Majesteet,” ütles vang. „Mina ja mu pere oleme teid põlvkondade viisi teeninud. Olen selles kliinikus kojamees ja kuulsin jutte... See ei puutunud minusse, nii et ma ei tundnud kunagi huvi, ei jäänud kunagi kuulama. Kuid... kui mu poeg sündis koorena...” Mees nuuksatas. „Ta on mu poeg.”

„Kas sulle ei tulnud pähe,” päris Levana valjul krõbedal häälel, „et leidub ehk mõni põhjus, miks su kuninganna on otsustanud hoida su poega ja kõiki teisi andeta kuulasi meie kodanikest eemal? Et on ehk eesmärk, mis teenib neid nõnda kinni hoides kogu meie rahva huve?”

Mees neelatas nii kõvasti, et Winter nägi ta kõrisõlme jõnksatamas. „Tean, mu kuninganna. Tean, et kasutate nende verd... katseteks. Kuid... teil on neid nii palju ja ta on vaid beebi ja...”

„Tema veri pole mitte üksnes väärtuslik meie poliitiliste liitude seisukohalt, milletaolisi üks välissektori koristaja mõista ei saagi, vaid ta on ka koor. Ning seda­sorti rahvas on end näidanud ohtliku ja reeturlikuna, nagu kindlasti mäletate kuningas Marroki ja kuninganna Jannali mõrvamisest kaheksateist aastat tagasi. Ja ometi oleksid valmis meie ühiskonna sedasi ohtu seadma?”

Mehe silmad olid hirmust metsikud. „Ohtu, mu kuninganna? Ta on beebi.” Mees tegi pausi. Ta ei paistnud otseselt mässuline, kuid vangi kahetsuse puudumine ajab Levana õige pea raevu. „Ja teised nois hoidlates... neid on nii palju, lapsi. Süütuid lapsi.”

Ruum tõmbus jäiseks.

Ta teadis liiga palju. Koorelaste tapmine oli seaduseks alates Levana õe kuninganna Channary valitsusajast, pärast seda, kui üks koor paleesse lipsas ja nende vane-mad tappis. Keegi ei oleks rahul kuuldes, et nende lapsi ei tapetudki, vaid pandi hoopis luku taha, et neid siis tillukeste vereliistakuvabrikutena kasutada.

Winter pilgutas silmi ja kujutles enda keha vereliistakuvabrikuna.

Ta pilk langes taas maha. Jää oli nüüdseks ta randmeteni levinud.

Liistakuvabriku konveierilintidele see head ei teeks.

„Kas süüalusel on pere?” küsis kuninganna.

Aimery noogutas pead. „Andmete kohaselt tütar, üheksa-aastane. Tal on ka kaks õde ja vennapoeg. Kõik elavad sektoris GK-12.”

„Naist ei ole?”

„Suri viis kuud tagasi regoliidimürgitusse.”

Vang jälgis kuningannat, meeleheitesse uppumas.

Õukond hakkas erksavärviliste rõivaste laperdades kärsituks muutuma. See kohtumõistmine oli liiga pikale veninud. Neile kippus igavus peale.

Levana nõjatus vastu trooni seljatuge. „Oled käes-olevaga mõistetud süüdi loata sissetungis ja varguskatses kuninglikult režiimilt. Karistus selle kuriteo eest on kohene surmanuhtlus.”

Mees vabises, kuid ta ilme jäi anuvaks. Neil kulus alati paar sekundit, enne kui see otsus kohale jõudis.

„Su pereliikmed saavad igaüks tosin avalikku piitsahoopi meeldetuletusena teie sektorile, et ma ei tolereeri oma otsuste kahtluse alla seadmist.”

Mehe lõug vajus lõdvemaks.

„Su tütar antakse kingitusena ühele õukonna perele. Seal õpetatakse talle kuulekust ja alandlikkust, mida ta eeldatavasti sinu eestkoste all õppinud ei ole.”

„Ei, palun. Lubage tal tädide juures elada. Ta ei ole midagi teinud!”

„Aimery, võid jätkata.”

„Palun!”

„Su kuninganna on rääkinud,” märkis sorts Aimery. „Ta sõna on lõplik.”

Aimery tõmbas kellukesekujulisest varrukast obsi-diaanist noa ja sirutas käepideme vangi poole, kelle silmad olid hüsteeriast pärani läinud.

Tuba läks jahedamaks. Winteri hingeõhk muutus õhus jääkristallideks. Ta pigistas käsivarred tugevalt keha vastu.

Vang võttis noa vastu. Ta käsi oli kindel. Ülejäänud keha vappus.

„Palun. Mu väike tüdruk... tal ei ole peale minu kedagi. Palun. Mu kuninganna. Tema Majesteet!”

Mees tõstis tera oma kõrile.

Sel hetkel pööras Winter pilgu kõrvale. Sel hetkel pööras ta alati pilgu kõrvale. Ta vaatas oma sõrmi kleidi sisse kaevumas, küüsi kangast kraapimas, kuni tundis, et reitel valus hakkab. Ta vaatas jääd üle oma randmete küünarnukkide poole roomamas. Ihu muutus tuimaks kõikjal, mida jää puudutas.

Ta kujutles end nende jääkamakatest rusikatega kuningannale lajatamas. Nägi vaimusilmas oma käsi tuhandeks purikakilluks purunemas.

See jõudis nüüd ta õlgadeni. Kaelani.

Tüdruk kuulis isegi üle jää paukumise ja praksumise, kuidas tera ihusse lõikas. Vere mullitavat pladinat ja summutatud ahmimist. Keha rasket mütsatust.

Külmus liikus vargsi ta rinnale. Tüdruk pigistas silmad kinni ja käskis endal rahuneda, hingata. Ta kuulis kõrvus Jacini kindlat häält ja tundis ta käsi oma õlgu pigistamas. See ei ole päris, printsess. See on vaid illusioon.

Tavaliselt oli neist kasu – mälestustest, kuidas noormees teda läbi paanikahoo keelitas. Kuid seekord näis see jääle veel hoogugi andvat. Piiras ta rinnakorvi. Kraapis küünistega ta kõhtu. Tõmbus südame ümber kõvemaks.

Winter jäätus seestpoolt.

Kuula mu häält.

Jacinit ei olnud seal.

Püsi minuga.

Jacin oli läinud.

See kõik on vaid su peas.

Tüdruk kuulis valvurite saabaste mütsumist, kui nad surnukehale lähenesid. Laiba serva poole tirimist. Lükkamist ja alt kaugusest kostvat plärtsatust.

Õukond aplodeeris vaikse viisakusega.

Winter kuulis oma varbaid küljest praksatamas. Üks. Teise. Järel.

„Hüva,” märkis kuninganna Levana. „Sorts Tavaler, hoolitsege selle eest, et ka ülejäänud karistus saaks ellu viidud.”

Jää oli nüüd neiu kõrri jõudnud ja roomas üles lõua poole. Pisarad jäätusid kanalites. Sülg kristalliseerus ta keelel.

Winter tõstis pea, kui teenija asus põrandaplaate verest puhtaks küürima. Riidetükiga nuga hõõruva Aimery pilk kohtus Winteri omaga. Mehe naeratus oli söövitav. „Kardan, et printsessil ei ole sääraste menetluste jaoks närvi.”

Ülikud publikus kihistasid naerda – Winteri jälestus kohtuprotsesside vastu pakkus suuremale osale Levana õukonnast lõbu.

Kuninganna pöördus, kuid Winter ei suutnud üles vaadata. Ta oli jääst ja klaasist tüdruk. Ta hambad olid haprad, kopsud purunesid liiga kergesti kildudeks.

„Jah,” märkis Levana. „Unustan sageli, et ta üldse siin on. Oled kasutu kui kaltsunukk, kas pole, Winter?”

Publik kõkutas taas, sedapuhku valjemini, nagu oleks kuninganna andnud loa noort printsessi pilgata. Kuid Winter ei saanud vastata, ei kuningannale ega ka mitte naerule. Ta koondas kogu tähelepanu sortsile ja püüdis paanikat varjata.

„Oh ei, päris nii kasutu ta ka ei ole,” arvas Aimery. Winteri pilgu all venis üle mehe kõri peenike tumepunane joon ja haavast hakkas välja vulisema veri. „Kogu Luna kõige kenam tüdruk? Usun küll, et ühel päeval saab temast mõnele õukonnaliikmele päris paslik mõrsja.”

„Kõige kenam tüdruk, Aimery?” Levana kerge toon suutis selle taga peituvat lõrinat peaaegu varjata.

Aimery keeras end kahekorra. „Pelgalt kõige kenam, mu kuninganna. Kuid ükski surelik ei saa vastu teie täiuslikkusele.”

Õukond jäi rutuga nõusse, tehes segiläbi sada komplimenti, kuigi Winter tundis, kuidas nii mõnegi üliku himur pilk oli siiani temale kleebitud.

Aimery astus sammukese troonile lähemale ning ta mahalõigatud pea kukkus raske mütsatusega marmorile ja veeres, veeres, veeres, kuni Winteri jäätunud jalge ette pidama jäi.

Ikka veel naeratus näol.

Tüdruk niutsatas, kuid heli kadus sügavasse lumme ta kõripõhjas.

See kõik on vaid su peas.

„Vaikust,” kamandas Levana, kui oli piisavalt ülistussõnu kuulnud. „Kas oleme lõpetanud?”

Viimaks leidis jää ta silmad ning Winteril ei jäänud muud üle, kui need Aimery peata pettekuju ees sulgeda, sulgedes end külmusesse ja pimedusse.

Ta võiks siin kurtmata surra. Selle elutuse laviini alla mattuda. Ta ei peaks enam kunagi ühtegi mõrva pealt nägema.

„Meil on tarvis veel ühe vangi üle kohut mõista, mu kuninganna.” Aimery hääl kajas Winteri pea külmas tühjuses vastu. „Söör Jacin Clay, kuninglik valvur, piloot ning sorts Sybil Mirale määratud kaitsja.”

Winter ahmis õhku ning jää plahvatas, nii et miljon teravat sätendavat killukest lendas üle troonisaali ja libises üle põranda. Keegi teine seda ei kuulnud. Keegi teine ei märganud.

Aimery, kelle pea oli endiselt vägagi kindlalt omal kohal, vaatas taas tema poole, nagu oleks oodanud, millal saab ta reaktsiooni näha. Sortsi muie oli vaevumärgatav, kui ta taas kuninganna poole pöördus.

„Ahjaa,” vastas Levana. „Tooge ta sisse.”