Читать книгу Kuu kroonikad 4A: Winter I osa - Марисса Мейер - Страница 6

peatükk

Troonisaali uksed avanesid ja seal ta oligi, kahe valvuri vahel lõksus, randmed nööriga selja taha seotud. Mehe blondid juuksed olid salkus ja pulstunud, osa juuksekarvu lõua külge kleepunud. Tundus, et ta viimasest duši all käimisest oli kenake aeg möödas, kuid ilmseid väärkohtlemise märke Winter ei tuvastanud.

Printsessi kõhus hakkas keerama. Kogu soojus, mille jää oli temast välja imenud, tormles tagasi nahapinnale.

Püsi minuga, printsess. Kuula mu häält, printsess.

Valvur talutati saali keskele, nägu täiesti ilmetu. Winter surus küüned peopessa.

Jacin ei vaadanud tema poole. Mitte kordagi.

„Jacin Clay,” alustas Aimery, „teid süüdistatakse krooni reetmises suutmatuse tõttu kaitsta sorts Mirat ja võtta kinni tuntud Kuu põgenik, hoolimata peaaegu kahest nädalast nimetatud põgeniku seltsis. Olete Luna ja meie kuninganna reetnud. Karistus nende kuritegude eest on surm. Mida on teil enda kaitseks öelda?”

Winteri süda kõmises vastu roideid nagu kõu. Ta pööras anuva pilgu üles kasuema poole, kuid Levana ei pööranud talle mingit tähelepanu.

„Tunnistan end kõikides loetletud kuritegudes süüdi,” vastas Jacin Winteri tähelepanu taas endale tõmmates, „peale süüdistuse, et olen reetur.”

Levana sõrmeküüned klõbisesid vastu trooni käetuge kergelt kui liblikatiivad. „Selgitage.”

Jacin seisis sirgelt ja kindlalt, nagu oleks mundris, nagu täidaks tööülesandeid, mitte poleks kohtu all. „Nagu olen varemgi öelnud, ei võtnud ma põgenikku tema seltsis viibides vahi alla, kuna üritasin talle oma usaldusväärsust tõestada, et oma kuningannale teavet koguda.”

„Ahjaa, luurasite tema ja ta kaaslaste järele,” märkis Levana. „Mulle meenub tõepoolest see ettekääne ajast, kui teid kinni võeti. Samuti meenub mulle, et teil ei olnud mulle mingit asjakohast teavet, ainult valed.”

„Mitte valed, mu kuninganna, kuigi möönan, et alahindasin küborgi ja tema võimeid. Ta peitis neid minu eest.”

„Nii palju siis ta usalduse välja teenimisest.” Kuninganna hääles kõlas pilge.

„Teadmised küborgi oskuste kohta ei olnud ainus teave, mida jahtisin, mu kuninganna.”

„Soovitan teil keerutamine lõpetada. Mu kannatus on selletagi katkemas.”

Winteri süda kuhtus. Mitte Jacin. Ta ei suudaks siin istuda ja vaadata, kuidas nad Jacini tapavad.

Teen nendega vangi elu eest kaupa, otsustas neiu, kuigi plaani ähvardas nurjata väike viga. Millega oli tal kaubelda? Mitte millegi muu kui ta enda eluga, ning sellega Levana ei nõustuks.

Ta võiks stseeni teha. Hüsteeriasse minna. Praeguseks hetkeks ei oleks see tõest kuigi kaugel ja võiks nende tähelepanu mõneks ajaks hajutada, kuid paratamatut see edasi ei lükkaks.

Winteri elus oli olnud palju kordi, mil ta end abituna tundis, kuid mitte kunagi niimoodi.

Järelikult jääb üle teha vaid üht. Ta heidab end ise tera ette.

Oi, kuidas see Jacinile ei meeldiks.

Winteri värskeimast otsusest midagi teadmata kallutas Jacin lugupidavalt pead. „Linh Cinderiga veedetud aja jooksul leidsin teavet seadme kohta, mis suudab isiku närvisüsteemiga ühendudes nullida kuulaste sünnipärase väe.”

Selle peale käis kuulajatest läbi uudishimulik nihelus. Seljad muutusid jäigemaks, õlad kaldusid ettepoole.

„Võimatu,” kuulutas Levana.

„Linh Cinderil oli selle võimekuse kohta tõendeid. Mulle antud kirjelduse kohaselt takistab see maalaste bioenergia mõjutamist. Kuulase puhul aga ei lase see üldse väge kasutada. Ühendriigi ballile saabudes oli see seadeldis paigaldatud ka Linh Cinderile endale. Alles pärast selle hävitamist sai ta oma väge kasutada, nagu ka oma silmaga tunnistajaks olite, mu kuninganna.”

Vangi sõnadel oli jultunud varjund. Levana sõrme-nukid muutusid valgeks.

„Kui palju selliseid hüpoteetilisi seadeldisi on?”

„Mulle teada olevalt vaid üks katkine seadeldis, mis paigaldati küborgi enda sisse. Kuid kahtlustan, et patendid või joonised on siiani alles. Leiutaja oli Linh Cinderi kasuisa.”

Kuninganna haare hakkas leevenema. „See on intrigeeriv teave, söör Clay. Ent kõneleb rohkem meeleheitlikust katsest oma nahka päästa kui tõelisest süütusest.”

Jacin kehitas ükskõikselt õlgu. „Kui minu lojaalsus ei ole näha sellest, kuidas end vaenlaste leeris üleval pidasin, selle teabe hankisin ja hoiatasin sorts Mirat keiser Kaito röövimise plaani kohta, ei tea ma, mis muud tõendust saan teile pakkuda, mu kuninganna.”

„Jah, jah, anonüümne vihje Sybilile, milles hoiatati teda Linh Cinderi plaanide eest.” Levana ohkas. „Kui väga mugav, et seda kommi, mille väidetavalt saatsite, ei näinud keegi peale Sybili enda, kes on nüüdseks surnud.”

Esimest korda näis, et Jacin on kuninganna pilgu all vankuma löömas. Ta ei vaadanud ikka veel Winteri poole.

Kuninganna pöördus oma kaardiväe ülema Jerrico Solise poole. Nagu nii paljude kuninganna kaardiväelaste puhul, tundis Winter end Jerrico läheduses ebamugavalt ning nägi sageli kujutluspilte sellest, kuidas mehe oranžikaspunased juuksed põlema lahvatavad ja ta ülejäänud keha hõõguvaks söehunnikuks vajub. „Sina olid koos Sybiliga, kui ta tol päeval vaenlase õhulaeva varitses, kuid ometi väitsid, et Sybil ei olnud niisugust kommi maininud. On sul midagi lisada?”

Jerrico astus sammukese ettepoole. Ta oli Maale tehtud retkel omajagu sinikaid kogunud, kuid nüüdseks hakkasid need tuhmuma. „Mu kuninganna, sorts Mira tundus olevat veendunud, et leiame sealt katuselt Linh Cinderi, kuid ei maininud mingit välist teavet, anonüümset ega muud. Kui õhulaev maandus, oli just sorts Mira see, kes andis korralduse Jacin Clay vahi alla võtta.”

Jacini kulm jõnksatas. „Võib-olla oli ta veel pahane, et teda tulistasin.” Mees tegi pausi, enne kui lisas: „Olles Linh Cinderi kontrolli all, pean enesekaitseks ütlema.”

„Teil näib enesekaitseks kõvasti öelda olevat,” märkis Levana.

Jacin ei vastanud. Winter polnud kunagi nii rahulikku vangi näinud – teda, kes teadis paremini kui keegi teine, missuguseid kohutavaid asju on toimunud sellel põrandal, just selles kohas, kus ta praegu seisis. Jacini jultumus oleks pidanud Levana marru ajama, kuid kuninganna paistis vaid mõtlik.

„Kas tohin midagi öelda, mu kuninganna?”

Rahvast käis läbi sahin ja Winteril kulus hetk aega, et kõneleja leida. See oli valvur. Üks palee vaikivatest nipsasjadest. Kuigi tüdruk tundis mehe ära, ei teadnud ta tema nime.

Levana takseeris valvurit ärritunult ning Winter kujutas ette, kuidas naine praegu vaeb, kas anda mehele luba või teda valel ajal suu avamise eest karistada. Viimaks küsis ta: „Mis on teie nimi ja kust võtate häbematuse menetlusse sekkuda?”

Valvur astus ettepoole, silmad ainiti seinale suunatud, alati seinale. „Minu nimi on Liam Kinney, mu kuninganna. Osalesin sorts Mira surnukeha äratoomisel.”

Küsiv kulmukergitus Jerrico suunas, vastuseks kinnitav noogutus. „Jätkake,” käskis Levana.

„Emand Mira valduses oli tahvel, kui ta leidsime, ja kuigi see purunes kukkumisel, võeti see siiski tema mõrva asitõendina arvele. Ma ei tea, kas keegi on üritanud seda väidetavat kommi kätte saada.”

Levana suunas tähelepanu taas Aimeryle, kelle näol olevat maski Winter hästi tundis. Mida meeldivam oli selle mehe ilme, seda ärritunum ta oli. „Õigupoolest õnnestus meil tõepoolest tema hiljutised sõnumivahetused avada. Olin just neid tõendeid esitamas.”

See vale andis Winterile lootust. Aimery oli oivaline valetaja, eriti kui see sündis ta enda huvides. Ja ta vihkas Jacinit. Aimery ei tahaks käest anda midagi, mis võiks meest aidata.

Lootus. Habras, õhuke, hale lootus.

Aimery viipas ukse poole ja üks teener kiirustas lähemale, kandes kandikul purunenud tahvlit ja hologrammiesitajat. „See on tahvel, mida söör Kinney mainis. Meie uurimine on kinnitanud, et tol päeval saadeti Sybil Mirale tõepoolest anonüümne komm.”

Teenija lülitas esitaja sisse ja ruumi keskel lõi sillerdama hologramm. Jacin selle taga tuhmus nagu fantoom.

Hologramm kujutas endast tavalist tekstikommi.

Linh Cinder kavatseb IÜ keisri röövida.

Plaanitav põgenemistee põhjatorni katuselt päikeseloojangul.

Nii palju olulist nii vähestes sõnades. See oli täpselt Jacini moodi.

Levana luges sõnu vidukil silmi. „Tänan, söör Kinney, et sellele mu tähelepanu juhtisite.” Oli kõnekas, et naine ei tänanud Aimeryt.

Valvur Kinney kummardus ja taganes oma kohale. Mehe loetamatu pilk vilksatas korraks Winterile ning jäi siis taas tagaseinale pidama.

Levana jätkas: „Nähtavasti väidate nüüd, söör Clay, et tegu on teie saadetud kommiga.”

„On tõesti.”

„On teil veel midagi lisada, enne kui otsuse langetan?”

„Mitte midagi, mu kuninganna.”

Levana nõjatus vastu trooni seljatuge ja kogu ruum jäi kuninganna otsust oodates tasaseks.

„Usun, et mu kasutütrele meeldiks, kui teile halastaksin.”

Jacin ei reageerinud, kuid üleolek kasuema hääles pani Winteri võpatama. „Palun, kasuema,” sosistas tüdruk, sõnad kuival keelel puntras. „See on Jacin. Ta ei ole meie vaenlane.”

„Sinu oma ehk tõesti mitte,” vastas Levana. „Aga sina oled naiivne rumal plika.”

„Pole tõsi. Olen vere ja liistakute vabrik ning mu masinavärk on jäätumas...”

Õukond pahvatas naerma ja Winter tõmbus tagasi. Isegi Levana huuled tuksatasid, kuigi muige all peitus ärritus.

„Olen oma otsuse teinud,” teatas kuninganna vaikust nõudval kõmaval häälel. „Olen otsustanud vangi ellu jätta.”

Üle Winteri huulte pääses kergendushüüe. Ta lajatas käe suule, kuid oli juba liiga hilja heli summutada.

Publiku seast kostis taas naeruturtsatusi.

„On teil veel mõtteid, mida jagada, printsess?” pressis Levana läbi hammaste.

Winter võttis end kokku nii hästi kui oskas. „Ei, mu kuninganna. Teie otsused on alati targad ja lõplikud, mu kuninganna.”

„Ma ei ole selle otsusega veel lõpetanud.” Taas Jacini poole pöördudes muutus Levana hääl kalgimaks. „Teie suutmatus Linh Cinderit tappa või tabada ei jää karistuseta, sest teie ebapädevuse tõttu õnnestus plaan mu kihlatu röövida. Selle kuriteo eest mõistan teile kolmkümmend piitsahoopi teie enda käe läbi keskpoodiumil, millele järgneb nelikümmend tundi patukahetsust. Teie karistus algab homme koidikul.”

Winter kohkus tagasi, kuid isegi see otsus ei suutnud hävitada kergendust, mis liblikana ta kõhus tantsis. Jacin ei sure. Ta ei olnud enam üldsegi jääst ja klaasist, vaid hoopis päikesepaistest ja tähetolmust tehtud tüdruk, sest Jacin ei sure.

„Ja sina, Winter...”

Neiu suunas pilgu võpatades tagasi kasuemale, kes teda hukkamõistvalt silmitses. „Kui üritad talle toitu viia, lasen tasuks su lahkuse eest tal keele suust lõigata.”

Tüdruk vajus toolile kössi ning ta tilluke päikesekiir kustus. „Jah, mu kuninganna.”