Читать книгу Kuu kroonikad 4A: Winter I osa - Марисса Мейер - Страница 7

peatükk

Winter oli virge juba mitu tundi enne, kui valgus hakkas kupli kunsttaevast heledamaks muutma, olles vaevu sõba silmale saanud. Ta ei läinud Jacini piitsutamist vaatama teadmises, et kui mees teda näeks, suruks ta oma valukarjed alla. Tüdruk ei nõustunud talle midagi sellist tegema. Las karjub. Mees on ikkagi tugevam kui keegi teine.

Tüdruk näksis kuulekalt hommikueineks toodud kuivatatud liha ja juustusid. Ta laskis teenijatel end vannitada ja end kahvaturoosasse siidi riietada. Ta kannatas ära terve tunni kolmanda astme sortsi ja pikaajalise õpetaja isand Gertmani seltsis, teeseldes, et üritab oma väge kasutada, ja vabandades, kui see oli liiga raske ja ta oli liiga nõrk. Mees ei paistnud seda pahaks panevat. Nagunii vahtis ta enamiku tundidest ammulisui tüdrukule otsa ja Winter ei olnud kindel, kas õpetaja saaks üldse aru, kui tüdruk teda vahelduseks tõepoolest lummaks.

Kunstlik päev oli tulnud ja läinud. Üks teenijatüdruk tõi talle kruusitäie sooja piima kaneeliga ja tegi voodi ära. Viimaks ometi jäi Winter üksi.

Tüdruku süda tagus ootusärevusest.

Ta pani selga õhulised linased püksid ja avara pluusi ning tõmbas siis kõige peale hommikumantli, et jääks mulje, nagu kannaks ta selle all öörõivaid. Printsess oli terve päeva selle peale mõelnud ning plaan ta peas võttis kuju nagu tillukesed pusletükid, mis omavahel kokku klõpsavad. Kangekaelne otsusekindlus lämmatas kõik nägemused.

Tüdruk ajas juuksed sassi, nagu oleks just sügavast unest ärganud, kustutas tuled ja ronis voodisse. Kõlkuv lühter koksas vastu ta kulmu, pannes printsessi võpatama ja paksust madratsist tuge otsides tahapoole astuma.

Winter tõmbas kopsud otsustavalt õhku täis ja pani end valmis.

Luges kolmeni.

Ja kisendas.

Kisendas, nagu oleks mõrtsukas talle noa kõhtu löönud.

Kisendas, nagu nokiks tuhat lindu ta ihu.

Kisendas, nagu põleks palee ta ümber maani maha.

Tüdruku ukse taga seisnud valvur tormas sisse, relv käes. Winter kisendas edasi. Üle patjade tahapoole rüseledes surus ta selja vastu peatsilauda ja kiskus juukseid.

„Printsess! Mis lahti? Mis juhtus?” Mehe silmad sähvisid toas ringi, otsisid sissetungijat, ohuallikat.

Kätt selja taha heites kraapis Winter tapeeti ja rebis sellest tüki välja. Oli juba lihtsam uskuma jääda, et ta on kabuhirmul. Fantoomid ja mõrtsukad lähenesid igast suunast.

„Printsess!” Tuppa tormas ka teine valvur. Ta klõpsas tule põlema ja Winter tõmbas end selle eest kägarasse. „Mis lahti on?”

„Ma ei tea.” Esimene valvur sammus teise toa otsa ja vaatas kardinate taha.

„Koletis!” kriiskas Winter ja lõpetas avalduse mõjuka nuuksatusega. „Ärkasin üles ja ta seisis mu voodi kõrval, üks... üks kuninganna sõdur!”

Valvurid vahetasid pilke ja selle vaikiv tähendus oli isegi Winterile selge.

Midagi pole lahti. Ta on lihtsalt peast segi.

„Teie kõrgus...” alustas teine valvur, kui kolmas ukseavasse ilmus.

Tore. Tavaliselt valvas tema magamistoa ja peatrepi vahelises koridoris vaid kolm vahimeest.

„Ta läks sinnapoole!” Käsivarre taga kössitades osutas Winter teise käega oma garderoobi poole. „Palun. Palun ärge laske tal minema pääseda. Palun otsige ta üles!”

„Mis juhtus?” päris uustulnuk.

„Ta arvab, et nägi üht mutantsõdurit,” ühmas teine valvur.

„Ta oligi siin,” kilatses Winter, nii et sõnad kurku kraapisid. „Miks te mind ei kaitse? Miks te lihtsalt seisate? Minge otsige ta üles!”

Esimene valvur paistis tülpinud, nagu oleks see tsirkus siin katkestanud midagi enamat kui koridoris seismise ja seina vahtimise. Ta pistis relva tagasi kabuuri, kuid vastas kaalukal häälel: „Muidugi mõista, printsess. Otsime selle sissetungija üles ja tagame teie turvalisuse.” Mees viipas teise valvuri endaga kaasa ja nad suundusid kahekesi garderoobi poole.

Winter pöördus kolmanda poole ja vajus küüru. „Pead nendega kaasa minema,” õhutas ta väriseval nõrgal häälel. „Ta on koletis... tohutu... metsikute hammaste ja küünistega, mis rebivad nad ribadeks. Kahekesi nad temast jagu ei saa ja kui neil haprasti läheb...!” Printsessi sõnadest sai õudust täis ulumine. „Tuleb ta mind jahtima ja ei ole kedagi, kes teda takistada suudaks. Mitte keegi ei päästa mind!” Winter katkus üle keha värisedes juukseid.

„Olgu peale, olgu peale. Loomulikult, teie kõrgus. Oodake lihtsalt siin ja... üritage maha rahuneda.” Valvur suundus kaaslastele järele. Mees paistis tänulik, et segase printsessi juurest minema pääses.

Niipea, kui mees silmist kadus, lipsas Winter voodist välja, raputas hommikumantli seljast ja jättis selle toolile vedelema.

„Garderoobis pole kedagi!” hõikas üks valvuritest.

„Otsige edasi!” hüüdis tüdruk vastu. „Tean, et ta on kuskil seal!”

Haarates näppu ukse kõrvale jäetud lihtsa mütsi ja kingad, pani tüdruk plehku.

Erinevalt isiklikest valvuritest, kes oleksid teda lõputult küsitlenud ja peale käinud, et tulevad talle linna saatjaks kaasa, ei kergitanud palee hoovis torne mehitavad sõdurid kulmugi, kui Winter palus värava avada. Valvurite ja uhkete kleitideta, juuksekuhil mütsi alla topitud ja nägu maas, andis ta hämaruses kergesti teenija mõõdu välja.

Niipea, kui Winter väravast välja sai, hakkas ta jooksma.

Sillutatud linnatänavatel sagisid naerdes ja flirtides aristokraadid, uhked rõivad üll ja lummad ümber. Avatud ustest langes valgust, muusika tantsis aknalaudadel ning kõikjal ümberringi olid toidulõhnad, klaaside klirin ja pimendatud kõrvaltänavates suudlevad ja õhkavad varjud.

Linnas oli alati nii. Kergemeelsus, nauding. Artemisia valge linn – nende oma väike paradiis kaitsva klaasi all.

Selle kõige keskel kõrgus lava – ringikujulisel platvormil etendati draamasid ja peeti oksjoneid ning oma silmapetteid täis vaatemängude ja nilbete naljadega meelitas see sageli peresid õhtuti lustimise eesmärgil häärberitest välja.

Sageli olid päevakavas avalikud alandamised ja karistamised.

Winter lõõtsutas, kui lava vaateulatusse ilmus, ühtaegu omadega läbi ja oma ettevõtmise õnnestumisest elevil. Ta märkas meest ja igatsus võttis põlved nõrgaks. Tüdruk pidi hoogu maha võtma, et hinge tõmmata.

Vang istus seljaga vastu lava keskel asuvat hiiglaslikku päikesekella, mis oli neil pikkadel õhtutel ühtviisi täiesti kasutu, kuid ka ülimalt efektne riistapuu. Mehe paljad käed olid köitega seotud ja lõug vastu rangluud vajunud, heledad juuksed näo ees. Kui Winter talle lähemale jõudis, nägi ta üle Jacini rinna ja kõhu jooksvaid üles paistetanud vorpe, mida kirjasid kuivanud vere pritsmed. Ta seljal on neid kindlasti rohkem. Ta käsi on piitsa pigistamisest kindlasti villis. Enda käe läbi, oli Levana karistuse välja kuulutamisel öelnud, kuid kõik teadsid, et Jacini kätt juhib sortsi võim. Ta enda käsi ei teinud midagi.

Winter oli kuulnud, et Aimery pakkus end vabatahtlikult selleks ülesandeks välja. Ilmselt nautis ta iga haava.

Kui tüdruk lava äärde jõudis, tõstis Jacin pea. Nende pilgud kohtusid ning ta vaatas otsa mehele, keda oli terve päev pekstud, köidikutes hoitud, mõnitatud ja vintsutatud. Hetkeks oli Winter kindel, et mees on murtud. Kuninganna järjekordne katkine mängukann.

Kuid siis Jacini suunurk kerkis, naeratus jõudis lummavsinistesse silmadesse ja noormees muutus sama säravaks ja soojaks kui tõusev päike.

„Hei, Pätu,” tervitas ta pead vastu päikesekella toetades.

Nende sõnadega haihtus kogu viimaste nädalate õud. Ta elas. Ta oli kodus. Ta oli seesama Jacin.

Tüdruk vinnas end lavale. „Kas sa kujutad üldse ette, kui mures ma olin?” küsis ta vangi juurde liikudes. „Ma ei teadnud, kas oled surnud või pantvangis või äkki on mõni kuninganna sõdur su nahka pistnud. Teadmatus ajas mu hulluks.”

Mees tõmbas talle otsa vaadates kulmu viltu.

Winter vaatas altkulmu vastu. „Seda ära kommenteeri.”

„Ei julgekski.” Jacin lükkas õlad nii taha, kui köidikud lubasid. See liigutus venitas ja kiskus haavu ning nägu moondus valust, kuid vaid hetkeks.

Teeseldes, et ei märganud midagi, sättis Winter end ristatud jalgadega tema vastu istuma ja uuris haavu. Soovis teda puudutada. Kartis teda puudutada. Vähemalt see ei olnud muutunud. „Kas on väga valus?”

„Parem kui järvepõhjas vedeleda.” Vangi pragunenud huultele tekkis vildakas naeratus. „Homme õhtul viivad nad mu velmamispaaki. Pool päeva ja olen nagu uuesti sündinud.” Ta vidutas silmi. „Seda muidugi juhul, kui sa ei tulnud mulle toitu tooma. Eelistan oma keele sinna jätta, kus see on, kui tohib paluda.”

„Ei mingit toitu. Ainult sõbralik nägu.”

„Sõbralik.” Jacini pilk liikus üle printsessi ja lõõgastunud naeratus ei kadunud näolt. „See on vähe öeldud.”

Winter langetas pea ja pöördus eemale, et varjata kolme armi oma paremal põsel. Tüdruk arvas aastaid, et kui inimesed teda vahtima jäid, siis sellepärast, et armid tekitasid neis jälestust. Nende täiuslikus maailmas oli see haruldane moonutus. Kuid siis ütles üks teenijanna talle, et nad ei tunne jälestust, vaid on võlutud. Ta väitis, et armid muutsid Winteri huvitavaks ja mingil kummalisel kombel veelgi kaunimaks. Kaunis. Seda sõna oli Winter kogu elu kuulnud. Kaunis laps, kaunis tüdruk, kaunis noor daam, nii kaunis, liiga kaunis... ja selle sõnaga kaasas käivad ainitised pilgud tekitasid alati soovi kanda loori nagu ta kasuema ja end sosinate eest ära peita.

Jacin oli ainuke inimene, kes pani ta ennast kaunina tundma, ilma et see tunduks millegi halvana. Ta ei mäletanud, et mees oleks kunagi seda sõna kasutanud või talle üleüldse mingeid komplimente teinud. Need olid alati peidetud hooletute naljade taha, mis tüdruku südame kiiremini põksuma panid.

„Ära narri,” vastas Winter, ärevil sellest, kuidas noormees teda vaatas, kuidas ta teda alati vaatas.

„Ei narrinudki,” kinnitas Jacin silmagi pilgutamata.

Vastuseks sirutas Winter end lähemale ja toksas teda rusikaga vastu õlga.

Mees võpatas ja tüdruk ahmis õhku, kui talle haavad meenusid. Ent Jacini muie oli soe. „See ei ole aus võitlus, printsess.”

Winter surus vormuma hakanud vabanduse maha. „Oli ka aeg, et lõpuks eelise saaksin.”

Vang vaatas temast mööda tänavale. „Kus su valvur on?”

„Jätsin maha. Oma kapist kolli otsima.”

Päikeseline naeratus kivistus meeleheiteks. „Printsess, sa ei tohi üksinda väljas liikuda. Kui sinuga peaks midagi juhtuma...”

„Kes mulle siin, linnas, viga teeb? Kõik teavad, kes ma olen.”

„Piisab ühestainsast idioodist, kes on liialt harjunud oma tahtmist saama ja liiga täis, et ennast valitseda.”

Tüdruk punastas ja surus hambad kokku.

Jacini kulm tõmbus otsekohe kahetsusest kipra. „Printsess...”

„Jooksen kogu tee tagasi paleesse. Ei juhtu minuga midagi.”

Jacin ohkas ja Winter kallutas pead. Ta soovis, et oleks haavade jaoks mingit ravisalvi kaasa võtnud. Ravimite kohta ei öelnud Levana midagi ning vaatepilt Jacinist kinni köidetu ja haavatavana (ja särgituna, mis sellest, et verega kaetud) pani Winteri sõrmed erikummaliselt kihelema.

„Tahtsin sinuga kahekesi jääda,” lausus tüdruk Jacini näole keskendudes. „Me ei saa enam kunagi omapead olla.”

„Ei ole kohane, et seitsmeteistkümneaastane printsess jääb üksinda noorte meestega, kellel on kaheldavad kavatsused.”

Tüdruk naeris. „Ja kuidas on noorte meestega, kellega ta on olnud parim sõber kauem, kui kõndida on osanud?”

Valvur vangutas pead. „Need on veel kõige hullemad.”

Winter puhkes norsatades, päriselt norsatades naerma ja see lõi Jacini näo taas särama.

Kuid naljad olid magusvalusad. Tegelikult puudutas Jacin teda vaid siis, kui aitas tüdrukul nägemusest jagu saada. Muidu oli ta aastaid teadlikult printsessi puudutamast hoidunud. Alates ajast, mil Winter oli neliteist ja Jacin kuusteist ning tüdruk üritas talle mõneti piinlike tulemustega maavarjutusvalssi õpetada.

Toona oli Winter valmis Linnutee maha parseldama, et poisi kavatsused natuke vähem auväärseks muutuksid.

Printsessi naeratus hakkas tuhmuma. „Olen sind igatsenud,” tunnistas ta.

Noormehe pilk langes maha ja ta niheles, üritades end vastu päikesekella kiilu mugavamalt sisse seada. Lõug krampis, et tüdruk ei näeks, kui suurt valu iga väike liigutus talle teeb. „Kuidas su peaga on?” küsis Jacin.

„Nägemused tulevad ja lähevad,” vastas tüdruk, „aga paistab, et hullemaks need ei lähe.”

„Kas täna ka on olnud?”

Winter sõrmitses väikest puudust oma pükste linasel kangal ja meenutas. „Ei, pärast eilset kohtupidamist mitte. Minust sai jääpurikatest tehtud tüdruk ja Aimery jäi peast ilma. Sõna otseses mõttes.”

„Selle viimase vastu pole mul midagi.”

Tüdruk susistas vaigistavalt.

„Mõtlen seda tõsiselt. Mulle ei meeldi, kuidas ta sind vaatab.”

Winter kiikas üle õla, kuid lava ümbritsevad hoovid olid tühjad. Vaid kauge muusika ja naerukõmin andsid märku, et nad üldse suurlinnas viibivad.

„Oled nüüd tagasi Lunal,” meenutas tüdruk. „Pead oma sõnadega ettevaatlik olema.”

„Sina annad mulle nõu, kuidas salaja tegutseda?”

„Jacin...”

„Sellel väljakul on kolm kaamerat. Kaks sinu selja taga tänavavalgustuspostide küljes ja üks kellakiilu taha tamme­puu sisse peidetud. Heli ei salvesta neist ükski. Kui ta pole hakanud just huultelt lugejaid värbama?”

Winter vahtis talle ainiti otsa. „Kuidas sa saad selles kindel olla?”

„Valve oli üks Sybili leivanumbritest.”

„Siiski oleks kuninganna võinud su eile tappa. Pead ette vaatama.”

„Tean, printsess. Mul ei ole mingit huvi sinna troonisaali naasta kellegi muu kui ustava valvurina.”

Pea kohalt kostev mürin püüdis Winteri tähelepanu. Läbi kupli kadusid kaugusesse tosina kosmoselaeva tuled, mis tõmbasid üle tähistaeva heledaid jutte. Suunaga Maa poole.

„Sõdurid,” pomises Jacin. Tüdruk ei saanud aru, oli see tähelepanek või küsimus. „Kuidas sõjapüüdlustega edeneb?”

„Keegi ei räägi mulle midagi. Aga Tema Majesteet paistab meie võitudega rahul olevat... kuigi on siiani maruvihane kadunud keisri ja ära jäetud pulmade pärast.”

„Mitte ära jäetud. Ainult edasi lükatud.”

„Proovi seda talle öelda.”

Jacin mühatas.

Winter nõjatus küünarnukkidele toetudes ettepoole, lõug peos. „Kas küborgil oli tõesti see seadeldis, millest rääkisid? Mis ei lase inimest mõjutada?”

Jacini silmad lõid särama, nagu oleks printsess talle midagi olulist meelde tuletanud, ent kui ta üritas tüdrukule lähemale nõjatuda, hoidsid köidikud teda tagasi. Mees grimassitas ja vandus omaette vaikselt.

Winter nihutas end kähku talle lähemale ja tegi vahemaa ise tasa.

„See ei ole kõik,” teatas Jacin. „Väidetavalt takistab see seade kuulasi üleüldse oma väge kasutamast.”

„Jaa, sa mainisid seda troonisaalis.”

Mehe pilk puuris Winteri silmadesse. „Ja see kaitseb nende meeli. Ta ütles, et see ei lase neil...”

Hulluks minna.

Mees ei pidanud seda välja ütlema, kui ta näos oli nii palju lootust, nagu oleks leidnud lahenduse maailma suurimale probleemile. Uudise tähendus jäi nende vahele õhku rippuma.

Selline seadeldis võib Winteri terveks teha.

Tüdruku sõrmed tõmbusid krõnksu ja sättisid end lõua alla paika. „Ütlesid, et rohkem neid ei ole.”

„Ei. Aga kui leiaksime selle leiutise patendid... isegi teadmine, et see on võimalik...”

„Kuninganna on kõigeks valmis, et nende juurde tootmist takistada.”

Jacini ilme muutus süngemaks. „Tean, kuid pidin midagi kasulikku ütlema. Kui vaid Sybil ei oleks mind üldse vahistanud, tänamatu nõid selline.” Winter naeratas. Kui Jacin seda märkas, ta ärritus sulas. „Vahet pole. Teades nüüd, et see on võimalik, leian ka viisi selle ellu viimiseks.”

„Nägemused ei ole kunagi nii hullud, kui sina läheduses oled. Nüüd, kui tagasi jõudsid, läheb paremaks.”

Valvuri lõug tõmbus pingule. „Anna andeks, et ära läksin. Kahetsesin seda kohe, kui mulle kohale jõudis, millega hakkama sain. Kõik toimus nii kiiresti ja siis ei saanud ma enam sulle järele tulla. Jätsin su lihtsalt... siia üles maha. Temaga üksinda. Nendega üksinda.”

„Sa ei jätnud mind maha. Sind võeti pantvangi. Sul ei olnud valikut.”

Jacin pööras pilgu ära.

Printsess ajas end sirgu. „Sind ei mõjutatud?”

„Mitte kogu aeg,” vastas mees sosinal, justkui üles tunnistades. „Otsustasin ise nende poolele minna, kui Sybiliga nende õhulaevale astusime.” Üle ta näo lahvatas süüdlaslik ilme, mis oli tema puhul sedavõrd eriskummaline vaatepilt, et Winter kahtles, kas tõlgendab seda ikka õigesti. „Ja siis ma reetsin nad.” Jacin mütsatas peaga vastu päikesekella kõvemini, kui oleks vaja olnud. „Ma olen selline idioot. Peaksid mind vihkama.”

„Idioot võid sa olla, seda võin sulle kinnitada, aga oled üsna armastusväärne idioot.”

Vang vangutas pead. „Oled ainuke inimene terves galaktikas, kes mind ealeski armastusväärseks nimetaks.”

„Olen ainuke inimene terves galaktikas, kes on piisavalt ogar, et seda uskuda. Räägi nüüd, millega sa hakkama said, et peaksin sind selle pärast vihkama.”

Mees neelatas raskelt. „See küborg, keda Tema Majesteet otsib?”

„Linh Cinder.”

„Jaa. Noh, arvasin, et ta on lihtsalt mingi segane tüdruk, kes on pähe võtnud lasta ennast maha tappa, on ju? Arvasin, et saame kõik surma ta hullumeelse idee pärast keiser röövida ja kuninganna kukutada... kui ta juttu kuulata, oleks igaüks nii arvanud. Nii et otsustasin parem võimalust ära kasutada ja tagasi sinu juurde tulla, kui saan. Lasta tal oma elu tuulde heita.”

„Aga Linh Cinder rööviski keisri. Ja pääses minema.”

„Ma tean.” Mehe pilk liikus tagasi Winterile. „Sybil võttis ühe ta sõbra pantvangi, ühe Scarleti-nimelise tüdruku. Sa ilmselt ei tunne...”

Winter lõi särama. „Oi, jaa. Kuninganna andis ta mulle lemmikloomaks ja teda hoitakse loomaaias. Ta meeldib mulle väga.” Tüdruku kulm tõmbus kipra. „Kuigi ma ei saa aru, kas tema on otsustanud, et meeldin talle või mitte.”

Mees võpatas ootamatu tundmatu valu käes ja kulutas hetke oma asendi kohendamiseks. „Kas saad talle minu poolt sõnumi edasi anda?”

„Loomulikult.”

„Pead ettevaatlik olema. Kui sa ei suuda saladust pida-da, ei räägi ma sulle rohkem midagi, su enda nimel.”

„Suudan saladust pidada.”

Jacin paistis skeptiline.

„Suudan küll. Võin olla sama salalik kui spioon. Sama salalik kui sina.” Winter sättis ennast kiiresti natuke lähemale.

Noormehe hääl muutus vaiksemaks, nagu ei oleks ta enam nii veendunud, et kaameratel audiovõimalus puudub. „Ütle, et nad tulevad talle järele.”

Winter jäi vahtima. „Tulevad talle... tulevad siia?”

Jacin noogutas vaevumärgatavalt. „Ja usun, et neil võib isegi lootust olla.”

Winter sirutas kipras kulmul käe välja ning pühkis Jacini higi- ja mustusesegused juuksed kõrva taha. Puudutus ajas ta pingesse, kuid mees ei tõmbunud eemale. „Jacin Clay, sa ajad mõistujuttu.”

„Linh Cinder.” Vangi hääl oli vaevu hingamisest valjem ja tüdruk kallutas end veelgi lähemale, et teda kuulda. Üks juuksekihar vajus vastu Jacini õlga. Mees niisutas huuli. „Ta on Selene.”

Iga lihas Winteri kehas tõmbus pingule. Ta taganes. „Kui Tema Majesteet kuuleb sind ütlemas...”

„Ma ei räägi kellelegi teisele. Aga sulle ma pidin.” Jacini kaastundest tulvil silmade nurkadesse tekkisid kurrud. „Tean, et armastasid teda.”

Winteri süda tagus. „Minu Selene?”

„Jah. Aga... mul on kahju, printsess. Ei usu, et ta sind mäletab.”

Winter pilgutas silmi ja laskis üheks häguseks hetkeks unelmatel võimust võtta. Selene, elus. Tema sugulane, tema sõber? Elus.

Tüdruk surus õlad kõvasti vastu kaela ja heitis lootuse tuulde. „Ei. Ta on surnud. Olin seal, Jacin. Nägin tulekahju tagajärgi.”

„Sa ei näinud teda.”

„Nad leidsid...”

„Söestunud keha. Ma tean.”

„Tüdrukukujulise tuhahunniku.”

„See oli lihtsalt tuhk. Ausalt, mina ka ei uskunud alguses, aga nüüd usun.” Üks Jacini suunurk kerkis ülespoole ja näkku tekkis midagi uhkuse sarnast. „Ta on meie kadunud printsess. Ja ta tuleb koju.”

Winteri selja taga köhatati kurk puhtaks ja tüdruk kargas peaaegu nahast välja. Ta pööras ülakeha vuhinal ümber ja maandus küünarnuki peale.

Lava kõrval seisis kortsus kulmul ta isiklik valvur.

„Ah!” Südames rapslemas tuhat kohkunud lindu, kerkis Winteri näole kergendunud naeratus. „Kas püüdsite koletise kinni?”

Vastunaeratus jäi saamata ja isegi mehe põsed ei löönud õhetama. See oli tavaline reaktsioon, kui neiu niisuguse ilme näole manas. Hoopis ta parem kulm hakkas tõmblema.

„Teie kõrgus. Tulin teid üles otsima ja tagasi paleesse eskortima.”

End sirgu ajades põimis Winter sõrmed rinna ees risti. „Loomulikult. Nii kena sinust mu pärast muret tunda.” Ta heitis pilgu tagasi Jacini poole, kes valvurit umbusuga silmitses. Polnud ka ime. Ta silmitses kõiki umbusuga. „Kardan, et homne päev on teie jaoks veelgi raskem, söör Clay. Kui suudate, püüdke minu peale mõelda.”

„Püüdke, printsess?” Mees vaatas muiates üles tüdruku poole. „Millestki muust ma suurt mõelda ei suudagi.”