Читать книгу Kuu kroonikad 4B: Winter II osa - Марисса Мейер - Страница 5

peatükk

Levana vastulöögivideo mängis juba kolmandat korda viimase tunni jooksul. Cinder püüdis seda kõigest väest eirata, aga iga kord, kui Kai kõnelema hakkas, pani mehe hääl tüdruku võpatama, et siis ikka ja jälle meenuks – noormeest pole siin. Ta on Levana kontrolli all, nagu Levana nii osavalt näitas.

Oma kohalt regoliiditehase kolmandal korrusel nägi Cinder suuremat osa ühest kupli sisse paigaldatud ekraanist. Sellelt vaatasid vastu rahulolev Levana ja rahulik Kai. Koos nii õnnelikud. Videos esines üks hetk, mil Kai pöördus Levana poole ja naeratas nii unelevalt, et Cinderile tulid judinad peale. Ta soovis tuhandendat korda, et Cress oleks nendega. Tema teaks, kuidas see välja lülitada.

Cinder pöördus keskendumise eesmärgil videost eemale. Ta ei saanud praegu mingi nipiga välja selgitada, kuidas Levana sõnum üle Luna vastu võeti. Nii nagu ei olnud võimalik saada teada seda, kuidas võeti vastu tema sõnum. Tal pole teha muud kui edasi liikuda.

Tüdrukut ümbritsesid liitlased – Iko, Thorne, Hunt ja Scarlet. Kohal oli ka Hundi ema koos käputäie sektorielanikega, kes valiti ülejäänuid esindama. Nad kavandasid ja korraldasid kogu öö, liiga ärevust täis, et magada.

Hommikul naasis kõrvalasuvatest kaevandussektoritest kaks jooksupoissi heade uudistega. Valvureid ohjeldati, nende relvad konfiskeeriti ja rahvas kavatses liituda Cinderiga marsil Artemisiasse. Veel mõned käskjalad võtsid endale ohtliku ülesande reisida läbi kaevanduste, laavatorude ja magnethõljukitunnelite, et kinnitada Cinderi video tõesust ja koondada eesmärki toetama võimalikult paljud sektorid.

Algus oli paljulubav.

Cinder palus ülejäänud sektorielanikel koju minna, et pisut välja puhata. Tegelikult vajas ta nende uudishimu ja aukartust täis sosinate eest hingamisruumi. Hingamisruumi mõtlemiseks.

Kui nad taas kokku tulevad, jagab ta inimesed meeskondadesse ja annab neist igaühele ülesande. Kuigi mõni vabatahtlik pandi juba magnethõljukplatvormidele valvesse, tekkis tarvidus kiiresti sisse seada rotatsioonikord, et nad kindlasti valvsad püsiksid. Mõni rühm saab ülesandeks kokku koguda kogu toit ja meditsiinivahendid, mõni teine valvab valvurimaja ja mõni rühm saadetakse kaevandusi läbi tuhnima leidmaks võimalikke relvi ja tööriistu. Hunt lubas oma aja pühendada kõigile kehaliselt tervetele kodanikele võitlustehnikate õpetamisele, seda alates täna pärastlõunast.

Cinder silmitses ainiti Luna hologrammkaarti, kulm kipras. Hunt näitas aga, milliseid marsruute mööda peaksid nad tema arvates pealinna poole suunduma. Kõik olid ühel meelel, et nad peaks linna sihikule võtma võimalikult paljudest suundadest, et Levana oleks sunnitud oma kaitsevägesid nende vahel jagama.

„Peame vältima uurimis- ja arendussektorit ning tehnilisi teenuseid,” sõnas Hunt ja osutas kahele sektorile Artemisia läheduses. „Enamik sealseid elanikke on Levana toetajad.”

„UA- 1st paistab olevat üsna lihtne mööda saada.” Cinder keeras hologrammi, et paremini näha. „Aga TT-1 ja 2 asuvad täpselt tee peal, kui kavatseme minnes neist põllumajandussektoritest läbi käia.”

„Võib- olla ei ole tarvis neid vältida,” pakkus Thorne. „Kas on mingit võimalust nende sektorite all olevate platvormide blokeerimiseks nii, et kõik sealviibijad lõksu jäävad? See annaks meile turvalise läbipääsu ja väldib seda, et keegi meile hiljem tagant ligi hiilib ja meid neisse tunnelitesse lõksu jätab.”

Cinder toksis sõrmega vastu alahuult. „See võib toimida, aga millega me neid blokeerime?”

„Kas see sektor ei tooda mitte ehitusmaterjale?” küsis Scarlet ja viipas sektorile nimega ÜE-6: ÜLDEHITUS. „Võib- olla on neil midagi, mida kasutada saame.”

Cinder pöördus ühe kaevuri poole. „Kas saan teid määrata selle eest vastutama?”

Mees lõi käe uhke auavalduse märgiks südamele. „Muidugi, Tema Majesteet. Võime võtta ka mõned kaevanduskärud materjalide vedamiseks.”

„Ideaalne.” Cinder pöördus tagasi kaaslaste poole ja üritas Tema Majesteedi pärast mitte kohmetust tunda.

Hunt tõmbus pingesse – see väike muutus tegi ärevaks ka Cinderi.

„Mis on?”

Mees tahtis pead raputada, kuid peatus siis ja korts tema kulmude vahel süvenes. Ta läbitungiv pilk pöördus akna poole. Kupli ekraanid vaikisid taas.

„Mulle tundus, et tundsin... mingit lõhna.”

Cinderi kuklakarvad tõusid turri. Kui tegu oleks kellegi teisega kui Hunt, naeraks ta praegu. Ent mutandi meeled olid ebaharilikult teravad ja tema vaist polnud neid veel siiani alt vedanud.

„Mis laadi lõhna?” päris küborg.

„Ma ei oska sellele nime anda. Siin on palju kehasid, palju lõhnu. Aga oli midagi...” Hunt tõmbas käed kõvemini rusikasse. „Keegi on lähedal. Keegi, kes oli ka Uus-Pekingis katusel.”

Cinderi süda jättis löögi vahele – Kai!

Kuid ei, tema oleks Hunt kindlasti ära tundnud.

Tegu pidi olema mõne kuningliku valvuriga, kes neid tookord ründas.

Iko haaras elanikke jahmatanud ja neis aukartust äratanud tahvli ning sulges hologrammi.

Väljas tänaval kaikus läbilõikav kriise.

Cinder jooksis end vastu seina surudes akna poole, et vajadusel silma alt varjuda. Thorne litsus ennast tema kõrvale vastu seina. „Peaksid peitu pugema,” sosistas kapten.

„Sina samuti.”

Kumbki ei liikunud paigast.

Tüdruk vaatas kasvava õudusega all avanevat stseeni ja üritas toimuvast aru saada. Tänavatel marssisid lugematud valvurid, kaasas vähemalt pool tosinat sortsi, nii palju, kui aknast näha oli.

Cinderi tähelepanu püüdis valge mantel ja tema süda vajus saapasäärde. Sorts Aimery seisis keskväljaku purskkaevu serval, just seal, kus varem seisis Cinder. Oma kauni näo ja uhke hoiakuga meenutas ta rohkem printsi.

Väljakult rattakodaratena laiali hargnevatelt kitsastelt tänavatelt voolasid platsile üha uued lisaväed. Kaugelt liiga palju lisavägesid, et maha suruda üht lihtsat ülestõusu ohutus kaevandussektoris.

Cinderi kõht keerdus sõlme.

Nad teavad, et ta on siin.

Valvurid vedasid inimesi kodudest välja ja suunasid karjakaupa purskkaevu ümber ühtlastesse ridadesse. Cinder tundis ära siiani sinikaid täis lonkava mehe, keda valvurid peksid. Kohale tariti ka vana naine, kes vaatamata kesistele oludele suutis mingi nipiga toiduvarusid koguda ning pakkus neid nüüd Artemisiasse võitlema minejatele. Seal oli ka kaheteistkümneaastane poiss, kes terve hommiku Ikol sabas jõlkus, unelev nägu peas.

„Nad ajavad kõiki sektorisviibijaid kokku,” sosistas Maha kõrvalaknast välja piiludes. „Kindlasti otsitakse ka need hooned läbi.” Naise ilme oli eemale astudes raevukas. „Peaksite kõik peitu pugema. Meie, ülejäänud, anname ennast üles. Nad ei pruugi ülemisi korruseid läbi otsida, kui usuvad, et kõik on üle loetud.”

Cinder neelatas. „Nad ei jäta otsimist.”

Maha pigistas ta kätt. „Siis varjuge hästi.”

Naine embas Hunti kõvasti. Noormees kummardus allapoole, et kallistusele vastata, ja tema sõrmenukid tõmbusid ema hoides valgeks.

Esimeselt korruselt kostis tehaseukse avamise heli. Cinder hüppas. Ta tahtis Mahast kinni haarata ja sundida teda paigale jääma, kuid naine vabastas end poja embusest ja lahkus püstipäi. Ülejäänud kodanikud järgnesid. Näis, et Cinderilt sõnagi kuulmata asusid nad üksmeelsele seisukohale, et kõige tähtsam on tagada tema ohutus.

Neid lahkumas vaadates jooksis üle Cinderi selja külmavärin.

Ei kulunud kaua aega, mil tüdruk kuulis valvurite haugatatud korraldusi ja Maha rahulikku häält, mis kinnitas, et nad on relvastamata ja tulid alla vabatahtlikult. Viivu pärast nügiti neid juba hoonest välja väljakul seisva rahva suunas, püssitorud vastu selga.

Scarlet ahhetas kohkunult. „Aga Winter?”

Cinder pööras pärani silmad temale. Nad jätsid printsessi Maha majja uskumuses, et see on talle kõige turvalisem paik, kuid nüüd...

„Ma võin minna,” pakkus Iko. „Nad ei taju minu kohalolu, erinevalt teist.”

Cinder surus huuled kriipsuks ja kaalus seda. Ta soovis, et Iko oleks siin tema juures kui ainus liitlane, kellega polnud võimalik manipuleerida. Kuid see omadus tegi temast ka parima valiku printsessi turvama.

Ta andis järele. „Ole ettevaatlik. Hiili laadimisruumi kaudu välja.”

Iko noogutas napilt ja siis lahkus ka tema.

Cinder värises enda ümber seisvate Thorne’i, Hundi ja Scarleti poole vaadates. Nii kõrgelt ei suutnud ta all rahva seas liikuvate sortside bioelektrit tajuda ja oli seetõttu kindel, et ka nemad ei tunneta teda ja sõpru siin ülal redutamas, kuid see ei pakkunud kuigi suur lohutust.

Nad tulid teda otsima, Cinder teadis seda. Tal pole kuhugi minna. Mitte kuhugi peituda.

Veelgi enam – ta polnud kindel, kas üldse tahab peitu pugeda. Need inimesed usaldasid teda. Kuidas ta saaks nad hüljata?

Tüdruku kõrvu kostis Aimery hääl. Kuigi sorts ei karjunud, kandus ta hääl ülespoole ja kajas tehase kõvadelt seintelt vastu. Cinder häälestas audioliidest, et ükski sõna kaduma ei läheks.

„Regoliidikaevandussektori 9 elanikud,” lausus mees, „olete siia kokku toodud, et võtta vastu oma seadusevastase käitumise tagajärjed. Tuntud kurjategijaid toetades ja varjates olete süüdi riigireetmises.” Mees tegi pausi, et sõnade kogu mõju kohale jõuaks. „Karistus selle kuriteo eest on surm.”

Cinderi keha oli pingul kui pillikeel, kui ta uuesti aknast välja piilus. Korrapärastesse salkadesse kokku aetud inimesed sunniti põlvili laskuma. Kohal oli üle kahe tuhande elaniku, puudu vaid need, kes saadeti käskjalgadena naabersektoritesse. Nende põlvitavad kogud täitsid tänavaid nii kaugele, kui silm seletas.

Ta ei tapa ometi neid kõiki. Ta ei söandaks Luna tööjõudu nii rängalt kahandada.

Või siiski?

Aimery silmitses enda ette kokku aetud rahvast, kelle üle vaatas uhke emana Levana kuju. Kummalgi pool purskkaevu seisis kaks valvurit. Cinder tundis ära ühe punapäise ja mõtles, kas tema lõhna Hunt ennist tundiski. Kiivrites ja turvistes laiali hajutatud ülejäänud valvurid hoidsid rahvast lõksus, relvad laskevalmis. Teised sortsid lükkisid end rahva sekka ja seisid, käsivarred varrukatesse pistetud.

Cinder sirutas mõtted võimalikult kaugele välja. Küünitas, küünitas Aimery energia poole. Kui tal õnnestuks vaid temagi kontrolli alla saada, võiks ta sundida sortsi armulik olema. Anda korralduse rahvas vabaks lasta.

Aga ei. Ta oli liiga kaugel.

Cinderit nörritas teadmine, et Levana oleks oma ande suutnud nii kaugele välja sirutada. Levana oleks siit ülevalt suutnud Aimeryt vaevata valitseda – ilmselt neid kõiki. Cinderit ei huvitanud, et tema tädil on eluaegse kogemuse eelis. Ta oleks pidanud sama tugev olema. Ta oleks pidanud olema suuteline kaitsma inimesi, kes kaitseksid teda.

Hingeldades koondas ta tähelepanu otse akna alla pandud lähimatele valvuritele. Vähemalt tajuda ta neid suutis, kuid nad olid juba sortsi kontrolli all.

Paanika pulbitses läbi keha. Ta peab mõtlema.

Tal oli veel viis kuuli käe sees. Ka Thorne ja Scarlet olid relvastatud. Cinder oli kindel, et suudaks tabada üht lähimatest valvuritest ja ehk isegi sortsi, kuid see katse reedaks nende asukoha.

Pealegi, kui Aimery taipab, et teda rünnatakse, hakkab ta kohe sektori elanikke kilbina kasutama.

Cinder ei teadnud, kas saab sellega riskida.

Ta ei teadnud, kas tal on valikut.

„Kuid,” jätkas Aimery, tume pilk rahvale naelutatud, „Tema Majesteet on valmis teile kõigile amnestiat pakkuma. Teile kõigile antakse armu.” Sortsi huuled pöördusid lahkeks naeratuseks ülespoole. „Te ei pea tegema muud kui ütlema, kus te seda neetud küborgi peidate.”