Читать книгу Kuu kroonikad 4B: Winter II osa - Марисса Мейер - Страница 6

peatükk

Cinder surus sõrmenukid suhu ja hammustas, et mitte karjuma hakata. Tüdruk tajus endal kaaslaste pilke, kuid ei söandanud nende poole vaadata.

„Sa ei saa sinna minna.” Scarleti sosin kõlas karmilt. Kahtlemata seepärast, et Cinderi näol peegeldus kahevahelolek.

„Ma ei saa lasta neil enda nimel surra,” sosistas küborg vastu.

Üks käsi kahmas temast kinni ja rebis aknast eemale. Hunt põrnitses alla tema poole. Armas ja hirmus Hunt, kelle ema on seal all, nendega.

Cinder poolenisti ootas, et mees ta ise üles annaks, kuid selle asemel võttis Hunt hoopis tüdruku õlgadest ja pigistas tugevalt. „Mitte keegi ei sure sinu nimel. Kui keegi täna hukkub, siis selle pärast, et neil on lõpuks ometi midagi, millesse uskuda. Ära isegi mõtle seda neilt ära võtta.”

„Aga ma ei saa...”

„Cinder, võta end kokku,” sekkus Thorne. „Oled selle revolutsiooni hing. Kui end nüüd üles annad, on kõik läbi. Ja tead, mis? Ilmselt tapab ta kõik need inimesed seal all ikkagi, lihtsalt tagala kindlustamiseks, et midagi sellist enam ei korduks.”

Kõlav lask pani Cinderi vaikselt kiljatama. Hunt surus talle käe suule, kuid neiu rebis end lahti ja viskus tagasi akna poole.

Silmade ette tekkisid valged laigud. Siis punased, kui raev ta pimestas.

All väljakul lebas Aimery jalge ees mehe surnukeha ja sillutis oli verepritsmeid täis. Cinder ei teadnud hukkunut, kuid see ei olnud oluline. Keegi suri. Keegi suri tema pärast.

Aimery libistas pilguga üle lähimate inimeste rabatud nägude ja naeratas meeldivalt. „Küsin uuesti. Kus on Linh Cinder?”

Kõik hoidsid pilke maas. Keegi ei vaadanud Aimery poole. Keegi ei vaadanud kasvava verelombi poole. Keegi ei kõnelenud.

Cinder kisendas mõttes. Lask kaikus siiani pealuus vastu – audioliides kordas seda taas ja taas ja taas. Ta surus vihast värisedes käed kõrvadele.

Ta tapab Aimery. Hävitab ta.

Üks keha surus end vastu ta selga. Scarlet pani käed ümber Cinderi ja peitis näo ta kaelakaare sisse. Neiule tundus, et samavõrra ta vaos hoidmiseks kui lohutamiseks.

Ta ei tõmbunud eemale, kuid lohutust see ka ei pakkunud.

All väljakul osutas Aimery ühele seitse rida tagapool seisvale naisele – strateegiliselt juhuslik valik, et keegi ei saaks end turvaliselt tunda. Üks valvur tegi järgmise lasu. Naine läks krampi ja vajus kõrval seisva inimese vastu kägarasse.

Judin käis pulsina läbi rahva.

Cinder tihkus nutta. Scarlet surus talle käed kõvemini ümber.

Kui kaua see veel kestab? Kui paljud ta tapab? Kui kaua suudab ta siin üleval tegevusetult oodata?

„Tarvis on vaid üht inimest, kes mulle ta asukoha ütleks,” sõnas Aimery, „ja see kõik saab läbi. Laseme teil rahulikku elu edasi elada.”

Cinderi kaelale langes midagi märga. Scarlet nuttis ja värises sama kõvasti kui ta isegi. Ent tüdruku haare ei lõdvenenud.

Cinder tahtis pilku ära pöörata, kuid sundis end vaatama. Rahva vaprus võttis ta ühtaegu sõnatuks, kuid tekitas ka õudu. Ta tabas end soovimast, et keegi ta reedaks, siis saaks see ometi läbi. Lihtsalt et valik poleks enam tema teha.

Thorne võttis tal käest ja pigistas. Hunt seadis end tõkkena neiu teisele küljele ja kõik kolm seisid ühtaegu nii ta vangistajate kui ka päästerõngana. Cinder teadis, et nad tunnevad samasugust õudu, kuid keegi neist ei saanud mõista teda sisimas närivat vastutust. Siinsed inimesed uskusid, et ta võitleb koos nendega, annab neile lubatud parema tuleviku.

Kas oli oluline, et nad nõustusid tema eesmärgi nimel surema? Kas oli oluline, et nad nõustusid plaani õnnestumise nimel oma elu ohverdama?

Ta ei teadnud.

Ta ei teadnud.

Ta nägi vaid silmipimestavaid sädemeid. Ta kuulis vaid peas pulseerivaid laske.

Aimery osutas järjekordse ohvri suunas ja Cinderi põlved läksid nõrgaks. Noor poiss, kes oli Ikost nii sisse võetud.

Cinder tõmbas kopsud õhku täis, valmistus hüüatama, seda takistama, kisendama...

„Ei!”

Aimery tõstis käe. „Kes see oli?”

Paar rida poisist tagapool seisev tüdruk puhkes hüsteeriliselt nutma. „Ei, palun. Palun, jätke ta rahule.” Ta oli umbes Cinderi- vanune. Ilmselt õde.

Üle rahva rullus uutmoodi pinge. Paar kõrvalseisjat heitis tüdrukule reedetud pilke, kuid Cinder teadis, et see pole õiglane. See tüdruk ei tundnud Cinderit. Miks ta peaks teda kaitsma armastatud inimese hinnaga?

Aimery kergitas kulmu. „Oled valmis küborgi asukoha ütlema?”

„Maha Kesley,” kogeles tüdruk. „Küborgi majutas Maha Kesley.”

Aimery sõrmeviipe peale langetas poissi sihikul hoidnud valvur relva. „Kus see Maha Kesley on?”

Maha tõusis püsti veel enne, kui keegi oleks pidanud ta sunniviisiliselt reetma. Naine jäi põlvitava rahva sekka seisma kui sammas. „Olen siin.”

Hunt hingas rabedalt sisse.

„Astu ette,” käskis Aimery.

Maha lükkas õblukesed õlad taha, kui ta sõprade ja naabrite keskelt läbi sammus. Selle lühikese ajaga, mil Cinder teda tundma õppis, toimus muutus. Tol esimesel päeval paistis Maha lüüasaanud, longuvajunud õlgadega, hirmul. See naine, kes trotslikult kuninganna ülemsortsi ees seisis, oli täiesti uus inimene.

See pani Cinderi ta pärast veelgi enam hirmu tundma.

„Mis on sinu elukoha number?” küsis Aimery.

Maha vastas kindlal häälel.

Aimery andis kaardiväekaptenile ja ühele naissortsile märku. Nad astusid eemale ja kutsusid viipega kaasa veel ühe valvuri, et siis Maha maja poole suunduda.

Aimery tähelepanu koondus taas Mahale. „Kas oled varjanud küborg Linh Cinderit?”

„Seda nime ma ei tea,” vastas Maha. „Ainus küborg, keda tean, kannab nime printsess Selene Blackburn. Tema on Luna tõeline kuninganna.”

Rahvas sahises. Lõuad kerkisid. Seljad läksid sirgu. Kui keegi unustas, miks nad ühe võõra nimel oma eluga riskivad, tuletas Maha sõnavõtt seda meelde.

Aimery irvitas. Cinderi veri tardus.

Otse ta silme all tõstis Maha mõlemad käed üle pea, et kõik näeksid. Siis võttis ta oma paremast pöidlast kinni ja rapsas seda tugevalt tahapoole.

Cinder kuulis isegi nii kaugelt raksatust ja sellele järgnevat Maha karjatust. Ta ei teadnud, kas Aimery sundis teda oma pöialt murdma või seda vaid nihestama. Ja teda ei huvitanudki. Tema otsus oli tehtud.

Järgmisel hetkel lipsas Cinder sõprade pähe ja sundis neid endast eemale taganema.

Ta pöördus ümber. Scarlet, Thorne ja Hunt vahtisid teda kohkunult ammulisui.

Hunt toibus esimesena. „Cinder, ära...”

„Nüüd on see rahva revolutsioon, mitte minu oma. Hunt, sina tuled minuga. Hoian kontrolli all su mõistust, kuid mitte keha. Täpselt nii, nagu Artemisias tegime. Thorne, Scarlet, teie püsige siin ja võtke sihikule Aimery ning ülejäänud sortsid. Ärge tulistage, kui laskmistee pole kindlalt vaba, sest muidu reedate vaid oma asukoha.”

„Cinder, ei,” sosistas Scarlet tungivalt, kuid Cinder jättis tema ja Thorne’i juba maha ning sundis Hunti endale järgnema.

Mees urises.

„Ma pean, Hunt,” kinnitas tüdruk, kui nad alla teisele trepimademele kiirustasid. Väljast, paksudest tehaseseintest summutatult, kuulis ta Maha järjekordset valukarjet. „Ma ei saa niisama pealt vaadata.”

„Ta tapab su.”

„Mitte siis, kui meie ta enne tapame.” Cinder kihutas viimasest trepist alla ja pani end valmis. Ta kontrollis igaks juhuks üle, kas Hundi bioelekter on ikka tema kontrolli all, et ükski sorts ei saaks meest enda valdusesse haarata. Siis lükkas ta tehaseuksed lahti. Maha kolmas karje tabas Cinderit nagu noahoop rindu. Üks pilk kinnitas, et Maha esimesed kolm sõrme olid ebaloomuliku nurga alla keeratud. Ta valust moondunud näol voolasid pisarad.

„Siin ma olen,” hüüdis Cinder. „Leidsite mu üles. Laske tal nüüd minna.”

Kõik valvurid pöördusid ühekorraga ümber ja suunasid relvad Cinderile. Ta tõmbas kopsud õhku täis ja valmistus kuuliraheks, kuid keegi ei tulistanud.

Teisel pool küürutavate tööliste merd naeratas Aimery laialt. „Nii et petis vaevus viimaks meid oma kohalolekuga õnnistama.”

Tüdruk surus käed rusikasse ja hakkas mehe poole sammuma. Relvad liikusid kaasa. Nagu ka Hunt, energia raginal. „Teate väga hästi, et mu väited vastavad tõele,” kuulutas Cinder. „See on ainus põhjus, miks Levana mind nii väga tappa tahab.” Ta sirutas mõtted ümbritsevate inimeste suunas, kuid kellegi meeled polnud talle kättesaadavad. Seda oligi oodata.

Ta kõrval seisis väljaõpetatud tapja ning selja taga kaks osavat laskurit. Sellest peab piisama.

Cinder jõudis kokku aetud tsiviilelanike esimese reani. „Tulite mulle järele. Siin ma olen. Jätke need inimesed rahule.”

Aimery kallutas pead. Ta pilk liikus üle Cinderi, pealaest jalatallani ja taas üles, nii et tüdruk hakkas end lihtsa saagina tundma. Ta teadis, kuidas luitunud rõivastes, metallkäe ja kobakate saabastega välja näeb, juuksed sassis hobusesabas ja näol ilmselt korralikus koguses tolmu. Ta teadis, et ei näe kuninganna moodi välja.

„Kujutlege, kui teistmoodi oleks see võinud minna,” lausus sorts purskkaevuservalt alla astudes, „kui oleksite enne meie tulekut otsustanud nende inimeste meeled vallutada. Selle asemel jätsite nad omaenda nõrkuste ookeani hulpima. Tegite neist sihtmärgid ega kaitsnud neid seejärel kuidagi. Te ei sobi Lunat valitsema.”

„Sest eelistan, et mu rahvas saaks pideva manipulatsiooni asemel vabadust tunda?”

„Sest te pole võimeline langetama otsuseid, mida üks kuninganna peab kogu oma rahva heaks langetama.”

Cinder surus hambad risti. „Ainsad, kes Levana režiimist kasu lõikavad, on Artemisia ahned ülikud. Levana pole kuninganna. Ta on türann.”

Aimery kallutas pead, peaaegu nagu nõustudes. „Ja teie,” sosistas ta, „pole üldse keegi.”

„Olen Luna tõeline valitseja.” Kuigi Cinder süstis oma sõnadesse võimalikult palju veendumust, jäid need õõnsaks. Paari hetkega suutis kuninganna ülemsortsi saabumine hävitada kõik edusammud, mida ta selles sektoris tegi. Ainsa sõrmenipsuga röövis Aimery kogu ta võimu ja sundis rahva enda ees lömitama.

„Olete sõjamänge mängiv laps,” jätkas Aimery, „ja liiga naiivne nägemaks, et olete juba kaotanud.”

„Alistun teile,” sõnas Cinder. „Kui see tähendab minu lüüasaamist, et need inimesed vabaks saaksid, olgu nii. Teie ei paista mõistvat seda, et asi pole minus. Asi on rahvas, keda on liiga kaua maha surutud. Levana valitsusaeg on lõppemas.”

Aimery naeratus laienes. Purskkaev sortsi selja taga turtsus ja sülitas.

Hundi turriskarvaline energia Cinderi taga suurenes.

Aimery ajas käed rahva poole laiali. „Kuulgu kõik, et sellel päeval alistus petisprintsess Tema Majesteedile kuningannale. Karistus ta kuritegude eest on kiire ja õiglane.” Sortsi silmad hiilgasid. „Küll aga lubasin, et teie elusid säästetakse, kui keegi teie seast küborgi asukoha reedab.” Mees laksutas keelt. „Väga kahju, et keegi varem ette ei astunud. Mulle ei meeldi oodata.”

Kostis lask. Läbi Cinderi keha paiskus lööklaine.

Ta ei teadnud, kust see tuli. Ta nägi verd, kuid ei teadnud, kes sai tabamuse.

Siis andsid Maha jalad järele ja naine varises, nägu ees, kõvale maapinnale. Kolm moonutatud sõrme jäid välja sirutatuna pea kohale.

Lasu löögist siiani uimane, vahtis Cinder Maha keha, suutmata hingata. Suutmata liigutada.

Ta kuulis Hunti sisse hingamas. Mehe energia kristalliseerus millekski liikumatuks ja hapraks.

Maailm jäi vaikseks, kõlkus noateral. Vaikne. Arusaamatu.

Kõlas järgmine lask, sedapuhku palju kaugemalt, ja see heli lükkas maailma uperkuuti. Aimery kraaksatas ja komberdas tahapoole. Tema reiele tekkis verest läbi ligunenud laik. Ta raevukas pilk sööstis üles tehase suunas. Järgmine lask tabas purskkaevu tema taga.

Hunt möiratas ja hüppas ettepoole. Lähim valvur astus tee peale ette, kuid jäi tulistamisega hiljaks. Hunt lajatas ta eemale nagu tüütu putuka ja sööstis hammaste välkudes Aimery poole.

Vallandus kära ja kehade kakofoonia. Kõik kodanikud, kes oleksid pidanud olema Cinderi poolel, kargasid jalgele ja haarasid hoopis tema ja Hundi järele. Cinderi keha lennutati pikali maha. Ta kaotas Hundi silmist. Veel laske.

Kellelegi vastu lõugu virutades veeretas Cinder end ühe tiiru ja rüseles tagasi püsti. Ta märkas punast keepi, tõstis käe ja tulistas. Ta ootas hetke, et näha sortsi vaaruma löömas. Nüüd otsis ta järgmist sihtmärki, kuid ei saanud võimalust rohkem tulistada, sest tosinad käed haarasid temast kinni, sikutasid teda, murdsid ta pikali maha.

Cinder peksles nende haardes, samal ajal näolt juuksesalku puhudes. Ta märkas Hunti. Ka tema oli maha surutud, kuigi selleks läks tarvis tosinat meest. Kõiki jäsemeid hoiti paigal, põsk tolmu litsutud. Kahe valvuri ja ühe kaevuri surnukehad ei lebanud kuigi kaugel.

Aimery seisis lõõtsutades mutandi kohal ja tema alatisest naeratusest polnud varjugi. Sortsi käsi surus jalahaavale. „Lasud tulevad tollest tehasest. Saatke meeskond seda läbi otsima ja need kaks siduge kinni enne, kui nad veel midagi üritavad.”

Cinder pingutas lihaseid, et end kinni hoidvatest kätest vabaneda. Kui ta saaks ühe käe tõsta, ühe puhta lasu...

Ta käed rebiti selja taha ja randmed seoti kinni. Tüdruk karjatas, kui õlg peaaegu liigesest välja tõmmati. Ta vinnati taas jalgele, tolmust köhivana, kogu keha tuikamas.

Ta vaatas liitlasi otsides ümberringi, aga teda tervitasid vaid lagedad näod.

Cinder muigas trotslikult, kui ta koos Hundiga vihast vahutava Aimery ette põlvili suruti. Ta pea käis vihkamisest ringi, ent mõtete raugedes tabas teda täie jõuga kõrval põlvitava Hundi agoonia.

Sõber oli ahastuses, tunded laiali pillutatud. Cinderile meenus, et Hundi kõrval lebava kaevuri surnukeha on tema ema.

Cinder judises ja pidi pilgu ära pöörama. Ta märkas punase keebiga sortsi, keda oli tulistanud, liikumatult lebamas, ning veel ühte mustas mundris ta lähedal pikali maas.

Oligi kõik. Kaks tapetud sortsi ja kaks valvurit, vigastatud Aimery. See oli kõik, mida ta suutis saavutada Maha eneseohverduse ja kahe süütu elaniku vaprate surmade hinnaga.

Cinder oli rohkem vihane kui hirmul, saades toitu Hundi meeleheitest ja õudusest, mida tekitasid kõik need ümberringi paistvad tühjad näod, kõik need marionettidena kasutatavad inimesed.

Ta uskus seda, mida ennist ütles. Levana võib ta tappa, kuid ta pidi uskuma, et see ei ole lõpp. See revolutsioon ei kuulu enam talle.