Читать книгу Kuu kroonikad 4B: Winter II osa - Марисса Мейер - Страница 8

peatükk

Cinder ja Hunt viidi maa- alusesse kaubasadamasse, kus seisis lisaks hulgale päevinäinud transpordihõljukitele ka kolm kuninglikku kapslit. See selgitas asjaolu, miks vaenlaste saabumine ühtegi häiret tööle ei pannud. Cinder pani vahimehed välja vaid magnethõljukplatvormile.

Ta kirus end lootuses, et saab kunagi võimaluse sellest veast õppust võtta.

Ahelad randmete ümber tekitasid tunde, et käed ähvardavad liigesest välja tulla. Kuigi Hunt sammus tema taga, tajus tüdruk mehe energiat – räsitud ja tapvat. See värises hirmust Scarleti pärast. See oli õõnes ja murtud selle pärast, mida tehti Mahaga.

Neid ootas kuninglik valvur. Mehe juuksed olid sakris, kuid nägu ilmetu.

„Kanna ette,” käskis Aimery. Sorts lonkas ja Cinder fantaseeris sellest, kuidas jalaga otse kuuli sisenemiskohta virutab.

„Emand Pereira ja söör Solis on surnud.”

Aimery kergitas kulmu. See ootamatu teadaanne ei näinud temas tekitavat muud emotsiooni kui huvi. „Kuidas?”

„Kesley majas ründas meid Maa android,” lausus valvur.

Cinderi süda hüppas.

„Järgnes rüselus. Android oli vaimsele mõjutamisele immuunne ning kuulid ei teinud talle ka eriti midagi. Ta... see kägistas emand Pereirat ja seejärel astusin mina sellega kahevõitlusesse. See võttis minult relva ja kasutas seda nii söör Solise kui ka meie sortsi tulistamiseks. Sellal kui androidi tähelepanu viibis mujal, õnnestus mul selle selga nuga lüüa, kahjustades selle... selgroogu, kui nii võib öelda. See muutis selle teovõimetuks.”

Cinderi silmade taga pulseeris valu, märk pisaratest, mis kunagi ei saabu. Kõigepealt Maha, nüüd Iko...

„Kui see oht sai kõrvaldatud, viisin ülejäänud majas ja ümbritsevates valdustes läbi põhjaliku läbiotsimise,” jätkas valvur. „Rohkem kaasosalisi ma ei leidnud.”

See oli üliväike kergendus. Vähemalt jäi Winter avastamata, ning nii palju kui Cinder aru sai, ka Thorne ja Scarlet.

Aimery silmitses valvurit pikalt, nagu otsiks tema loost viga. „Mis androidist sai?”

„Leidsin ja hävitasin objekti, mis oli usutavasti selle toiteallikas,” vastas valvur. „Ülejäänu viskasin üldkasutatavasse jäätmepressi.”

„Ei!” Cinder lõi vaaruma, aga valvur ta selja taga tõstis ta uuesti jalgele.

Valvur heitis talle üürikese pilgu ja lisas siis: „Jätsin surnukehad maha. Kas lähen neid ära tooma?”

Aimery viipas hooletult käega. „Saadame meeskonna.”

Trepi poolt kostis uus sammumüdin. Iko kaotamisest veel värisev Cinder suutis vaevu pead tõsta. Ta märkas silmanurgast end jälgivat Hunti. Kuigi mehe pilgus leidus kaastundlikkust, oli ta lõug vihast pinges.

Nad kaotasid täna mõlemad kellegi kalli.

Cinderit valdas lämbumistunne, nagu pigistaks roided end kopsude ümber kokku, kuid ta ammutas Hundi kohalolekust jõudu. Tüdruku sisse hakkas kogunema raev. Tema leinast sai kuiv tulehakatis, valmis esimesel võimalusel põlema lahvatama.

Cinder leidis taas kindla pinna ja kuigi ta ei saanud end valvuri haardest vabastada, sundis ta end sirgelt seisma.

Sammud asendusid mustas mantlis sortsi ja uue valvurisalgaga.

„Rohkem kaasosalisi me ei leidnud, samuti ei õnnestunud tajuda, kes meid tehaseakendest tulistas,” sõnas saabunud sorts. „Võimalik, et nad taandusid teise sektorisse. Nad võivad mujal ülestõusu üritada.”

Aimery tõrjus naeratades sortsi mure. „Proovigu. Me ei karda omaenda rahvast.” Mehe tumedad silmad peatusid Cinderil. „See väike mässuke on lõppenud.”

Cinder tõstis pea, kuid vaikne urin röövis temalt Aimery tähelepanu. Sorts pöördus Hundi poole, kes paljastas oma teravad silmahambad. Ta nägi välja metsik ja verejanuline, nagu valmistuks vangistajaid tükkideks rebima.

Aimery vaid naeris vastuseks. Ta võttis lähemale astudes Hundi lõua pihku ja pigistas, kuni vangi põsed kortsu läksid. „Pealegi, kuidas oleks meil võimalik kaotada, kui meie käsutuses on sellised elukad?” Aimery laskis Hundi lõua lahti ja patsutas teda õrnalt põsele. „Alfa Kesley, kas pole? Viibisin kuninganna turniiril, kui oma karjas juhirolli endale võitlesid. Näib, et need maalased juhatasid su eksiteele. Mida me selles osas ette võtame?”

Hunt jälgis sortsi vihkamisega, mis võiks liha luudelt kõrvetada.

Ilma ühegi hoiatuseta andis üks põlv järele ja mees kukkus Aimery ette põlvili. Cinder võpatas ja tundis maandumise vibratsiooni, nagu kõmiseks see läbi ta enda liigeste. Järgmisel hetkel langetas Hunt juba pea.

Tülgastav vaatepilt. Kogu see jõud. Kogu see raev. Alandatud ei millekski enamaks kui vaid marionetiks. Veelgi tülgastavam oli see seetõttu, et Cinder teadis, kui palju vaimujõudu ja keskendumist nõudis Hundi sundimine ükskõik mida tegema. Ta oli vaevu hakanud seda oskust omandama, kuid Aimeryle ei paistnud see mingit raskust valmistavat.

„Tubli kutsa,” kiitis Aimery Hundi pead patsutades. „Viime sind Tema Majesteedi ette ja laseme temal otsustada, mis karistus sind reetmise eest ootab. Sobib, alfa Kesley?”

Hundi hääl kõlas kõripõhjast ja robotlikult, kui ta vastas: „Jah, isand.”

„Nii ma arvasingi.” Aimery pööras pilgu ülejäänud saatjaskonna poole. „Juhul, kui peaks hõõguma lööma veel vastuhakupesasid, trampige need kiirelt maha. Homme toimub kuninglik pulm ja rohkem korrarikkumisi me ei talu.”

Kui ülejäänud sortsid kummardasid ja laiali hajusid, pistis Aimery käed varrukatesse ja pöördus tagasi Cinderi poole. „See jätab veel ainult küsimuse, mida sinuga peale hakata.”

Tüdruk ei pööranud pilku ära. „Võid kummardada minu kui oma tõelise kuninganna ees.”

Aimery suunurgad tõusid. „Tapke ta.”

See juhtus nii kiiresti. Üks valvur tõmbas kabuurist püstoli, surus selle Cinderi laubale, vabastas turvariivi, hakkas päästikule vajutama...

Cinder tegi viimase hingetõmbe.

„Stopp. Muutsin meelt.”

Relv kadus sama kiiresti valvuri vööle tagasi.

Cinder vajus lössi, pea hirmust pööritamas.

„Mu kuninganna avaldas soovi nautida võimalust ise sinu saatuse üle otsustada. Arvatavasti pakun talle välja, et ta annaks su pea keiser Kaitole pulmakingiks.”

„Sorts Park?”

Mees pöördus sõna võtnud punases keebis naise poole, kes hoidis peopesa väikese kapselhõljuki küljepaneelil.

„See on kuninglik kapsel,” sõnas naine, „ja näib, et see saabus hiljuti.” Ta tõstis käe ja hoidis seda üleval. „Tolmu peaaegu polegi. Kummaline, et see nii kaugel on.”

Aimery häälitses ükskõikselt. „Mind ei üllata, et vargaid ringi liigub, aga see võib aidata meil kadunud mässulisi üles leida. Lase selle jälgimisnumber otsingust läbi ja vaata, mida leiad.”

Sorts andis paarile valvurile märku. Cinderit ja Hunti sunniti ta õhulaeva marssima ja eraldi pinkidele istuma. Kui mootorid mürisema hakkasid, ei öelnud keegi sõnagi.

Juba paari hetke pärast suundusid nad tagasi Artemisia poole.

Aimery jagas aina korraldusi – midagi ravimise ja kuulihaavade kohta, määras uue kaardiväekapteni ning teavitas kuningannat hukkunutest ja vangidest. Cinderi mõtted muutusid häguseks ja tüdruk leidis end põrnitsemas Iko tapnud valvuri profiili. „Muutsin selle teovõimetuks,” ütles mees. Viskasin selle prügipressi.

Kujutluspildid aina keerlesid peas. Nuga, mis tungib läbi Iko selgroo. Hundi ema Maha murtud sõrmed. Sektorielanikud Aimery jalge ees põlvitamas.

Ta vihkamine aina kuumenes. Alguses podises see sügaval kõhupõhjas, kuid Artemisia nähtavale ilmumise ajaks ta juba kees vihast.

Hõljuk laskus Artemisia maa- alusesse õhusadamasse. Ramp lasti alla ja valvur tiris Cinderi püsti nii valusa pigistusega, et ta pidi valukarjatuse maha suruma. Hundi rasked sammud tulid vaevaliselt tema järel.

Tüdruk võeti vastu uue ähvardava armeega. Kümmekond valvurit, kelle bioelekter oli sama vormitav kui äsja tehasest tulnud isiksusekiip, ning veel kolm sortsi, kelle vaimujõus oli alati tunda teatavat raudset jäikust.

Cinderi sõrm tuksatas endamisi aru pidades, kui kiiresti suudaks ta sellesse kuuli laadida ja kaua kuluks nende kõigi tapmiseks. Ta oli tagasi Artemisias. Põgenemise korral võiks ta lindpriiks hakata – üksildaseks mõrvariks, kes jahib kuningannat.

See oli kõigest fantaasia. Ta käsi soonisid endiselt köidikud.

Tüdruk ei saanud teha muud, kui surus küborgikäe kasutusse rusikasse.

„Sorts Park?”

Cinder piidles Iko tapnud valvurit.

„Söör Kinney.”

„Luba viivitamatuks arstiabiks?”

Aimery pilk sööstis vereplekile mehe mundril. Verd oli palju, kuigi Cinder ei saanud aru, kust täpselt ta viga sai. „Olgu,” lubas sorts. „Anna aru kohe, kui oled saanud loa tagasi teenistusse asuda.”

Valvur tõstis rusikas käe rinnale ja sammus vastassuunas minema.

Cinder ja Hunt nügiti sadamast välja koridoride labürinti. Teadmata, mida muud teha, üritas Cinder keskenduda sellele, kuhu nad ta viivad. Ta loendas samme ja lõi peas algelise kaardi, ühendas selle infoga, mis tal kuninganna palee kohta varasemast oli.

Nad juhatati liftide juurde, kus nende ümber kogunes veelgi enam valvureid. Tekkinud pausi jooksul vestles Aimery ühe teise sortsiga ja kuigi Cinder reguleeris oma audioliidest, suutis ta kõrv tabada vaid paari sõna – alustuseks alfa ja sõdur. Siis ülestõus, RK-9 ja küborg.

Aimery andis käega märku ning nad asusid Hunti mööda teist koridori eemale lohistama.

„Oodake!” hüüdis Cinder, tundes paanikat soontesse voolamas. „Kuhu te ta viite?”

Hunt urises ja pani vangistajatele vastu, kuid mehe võitlusvaimu nüristas meeltekontroll.

„Hunt! Ei!” Cinder vaarus ettepoole, kuid käed hoidsid teda tagasi. Köidikud panid randmed tulitama. „Hunt!”

Asjatu katse. Nad kadusid nurga taha ja Hunt oli läinud, jättes hingeldava ja väriseva Cinderi maha. Paremal randmel, kus köidikud nahka tungisid, oli midagi niisket. Cinder polnud nii naiivne arvamaks, et oleks koos Hundiga suutnud edukalt vaenlaste vastu seista, kuid ei arvanud, et nad nii kiiresti lahutatakse. Ta ei pruugi teda enam kunagi näha. Ta ei pruugi neist kedagi enam kunagi näha.

Kui teda lifti astuma sunniti, jõudis Cinderile kohale, et esimest korda pärast kõige selle algust on ta üksi.

„Kahju, et me ei saa sulle privaattuuri korraldada,” sõnas Aimery, „aga oleme pulmaettevalmistustega üsna hõivatud. Sa kindlasti mõistad.”

Liftiuksed sulgusid ja nad hakkasid laskuma. Ja laskuma. Cinderit saatis tunne, nagu viidaks teda hauda.

Kui uksed taas avanesid, sundis hoop vastu selga teda edasi liikuma. Teda suunati läbi hämara viimistlemata seintega koridori, mis lehkas läppunud õhu, uriini ja inimkehade järele. Tüdruku nina läks vastikusest kirtsu.

„Loodetavasti on majutus sinusugusele väljapaistvale külalisele vastuvõetav,” jätkas Aimery, nagu ei häiriks hais teda üldse. „Minu teada oled vangikongidega juba harjunud.”

„Seda ma ei ütleks,” vastas Cinder. „Viimane suutis mind vaid päevaks kinni pidada.”

„See on sulle sobilikum, olen täiesti kindel.”

Kivist ja koobastest vangla ei meenutanud millegi poolest Uus-Pekingi tänapäevast ehitist. See oli sünge ja lämmatav, ning mis kõige hullem – Cinderil polnud selle plaani. Tal polnud täpset kaarti, joonist, mingit võimalust hinnata oma asukohta võrreldes... noh, millega tahes.

Nad tegid pausi ning kostis võtmete kõlin ja iidvanade metallhingede krigin. Vanamoodne tabalukk. Kui veider.

Kui ta kongist selleni ulatub, suudab ta selle vähem kui kolmekümne sekundiga lahti muukida.

See mõte pakkus vähemalt mingisugustki lootust.

Ukse avanedes muutus lehk tugevamaks. Tüdruku kopsud üritasid õhust lahti saada kohe, kui olid seda sisse hinganud.

„Jääd siia, kuni Tema Majesteedil kuningannal on aega sinu kohtupidamise ja hukkamisega tegeleda,” lausus Aimery.

„Ei jõua ära oodata,” pomises Cinder.

„Mõistagi soovid seda aega ära kasutada vanade suhete soojendamiseks.”

„Vanade suhete?”

Valvur lõikas Cinderi randmeid sidunud köidikud läbi ja tõukas teda edasi. Tüdruku õlg paiskus vastu raudukse serva, kui ta kongi lendas ja vastu karedat seina hoo pidama sai.

Keegi nuuksatas ja Cinder tardus paigale. Ta polnud üksinda.

„Meeldivat külastust... printsess.”

Uks paugatas kinni ning selle heli käis luust ja lihast läbi. Kong oli kitsuke ja selle raudukse sees asus kõrge trellitatud aken, mis laskis koridorist sisse just nii palju valgust, et silm eristaks põrandal vedelevat ämbrit. Kirbe leha allikat.

Tagumises nurgas kössitasid kaelakuti koos kaks inimest.

Cinder vahtis neid ammuli sui, õhutades silmi takka, et need kiiremini pimedusega harjuks. Ta lülitas sisse kätte ehitatud taskulambi. Kaks kuju lõid värisema ja peitsid end käsivarte taha.

Äratundmine tabas teda nagu paremhaak ja tüdruk vajus vastu seina.

Adri.

Pearl.

„Te teete nalja.”

Kasuema ja kasuõde vabisesid hirmust ning vahtisid teda ammuli sui. Cinder ei suutnud ettegi kujutada, miks nad siin on ja mida Levana neist tahta võib.

Siis jõudis talle kohale.

Ta istub siin kinni koos nende kahega, kuni ta hukatakse.

Tüdruk vedas käega üle näo, vihates Levanat lihtsalt nii- nii väga.