Читать книгу Elu oli laif: Matti Nykänen - Marko Lempinen Jussi Niemi - Страница 4

Vieno Nykänen vastas telefonile rõõmust pakatades. Ta hääl oli sõbralik ning innukas, nagu tavaliselt. Sel sekundil tardusid kõik mu mõtted. Sain aru, et ta ei teadnud veel.

Korraga tundsin, nagu oleksin tegelikkusest irdunud. Tagantjärele arvan, et tegemist oli šokiga. Ma poleks iial uskunud, et leian end sellisest olukorrast. Isegi siis mitte, kui ma telefonikontaktide hulgast õiget numbrit otsisin.

Surnud inimese lähedastele – nüüd siis veel emale, kelle lein on kindlasti määratu ja trööstitu! – helistamine kuulus mu tööülesannete hulka. Hetked, mil pidin ajakirjanikuna surmateate kontrollimiseks helistama mõne avaliku elu tegelase omastele, olid alati ebamugavad. Kuid seekord tundus ülesanne tavalisest raskem: ma ju olin teda tundnud.

Pidin enne kõnet mõnda aega rahustavalt sisse ja välja hingama. Ma olin pinges, isegi natuke hirmul. Kujutlesin, et teisel pool vastab telefonile nutune, endast väljas olev ema. Kuidas ma talle oma küsimusega läheneksin?

Kui ma kuulsin Vieno häälest, et ta polnudki murest murtud, jäi mul hing kinni. Mõistsin, et minust on täiesti ootamatult ning ilma igasuguse ettevalmistuseta saanud leinateate vahendaja, ning ma ei teadnud korraga, mida öelda. Surmauudisega alguse saanud paanika kasvas.

Oli 2019. aasta 4. veebruar, esmaspäeva hommik, kell näitas 8.20. Hetk tagasi oli ajakiri 7 päivää paisanud internetiavarustesse pommuudise: Matti Ensio Nykänen on surnud. Kõigi aegade parim suusahüppaja maailmas. Üks tuntumatest soomlastest, üks Soome ajaloo legendaarsematest sporditähtedest. Minu sõber.

Olin just duši alt tulnud ning korraga tundusid mu märjad juuksed kaaluvat mitu tonni. Aeg peatus. Teadsin, et selle uudise peale peatub varsti ka pool Soomet. Samas mõistsin, et pean leinaga silmitsi seisma kahes rollis: ühest küljest Matti sõbrana ja teisalt ajakirjanikuna.

Ma olin juba püüdnud kätte saada nii Matti abikaasat kui ka õde, aga kumbki polnud vastanud. Valisin siis järgmisena Vieno. Olime aastate vältel paar korda kohtunud ning Mattiga seoses mõned korrad ka teineteisele helistanud. Minu hinnangul oli meil usalduslik suhe. Nüüd aga tundus olukord lootusetu.

Otsisin korraks veel konarlikult sõnu, kuni sain Vienolt väriseva häälega küsitud, kas ta oli Seiska¹ uudisest juba kuulnud. Teadsin vastust juba ette. Aimasin ka seda, kuidas Jyväskyläs elav vanaproua reageerib. Nii juhtuski: ta oleks peaaegu kokku kukkunud.

„Ei, ei … Pole võimalik! Matti ei saa surnud olla,” vaidles kohkunud Vieno mulle vastu.

„Alles reedel ütles ta ju, et tuleb koos (abikaasa) Piaga kolmapäeval mu 90. sünnipäevale. Kui õudne,” jätkas ta väriseva häälega.

Ega ma ise ka seda uudist esimese hooga uskuda tahtnud. Matti „surma” kohta oli toimetustesse varemgi vihjeid tulnud. Peale selle oli ta meie telefonivestlustes tihti purjus peaga ähvardanud end ise ära tappa. Need tema joomakõned läksid mul peamiselt ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Samas sain hästi aru, et tegelikult tappis Matti end kogu aeg. Tõsi, hoopis teistmoodi kui ähvardas.

Õnneks leidsin lohutavaid sõnu, mis ei lasknud Vienol kõne- ja tegutsemisvõimetuks muutuda. Ma soovitasin õnnetul emal otsemaid Piale helistada ning andsin talle numbri. Seejärel püüdsin kogu hingest Vienot vastupidamisele kannustada. Avaldasin kaastunnet ja ütlesin head aega.

Kui kõne lõpuks läbi oli, polnud enam võimalik pead liiva alla peita. Mu meel tundus olevat sattunud kuhugi kaugele, eemale kõigest olevast. Kõrvus mängis „Maan korvessa”, lugu, mille Jussi Niemi ja Vexi Salmi oli meisterdanud Matti kolmandale LP-le. Matti laulab seal koos Jussiga: „/-/ lapsosen tie / eikä eksynyt tiedä / minne se vie.” (/-/ lapsukese tee / ei eksinu tea / kuhu viib see.) Tõesti, Matti ei teadnud.

Nii palju lohutavat selles kõiges oli, et Mattil polnud enam vaja oma saatuse eest pakku joosta. Teda aastakümneid vaevanud painajalik põgenemine tegelikkuse eest oli viimaks ometi lõppenud.

Osa Mattist jäi siiski elama – legend. See elab moel, mida Soome taolises väikeses riigis äärmiselt harva kohata võib. Samal ajal tõusis eesriie ka milleltki, mida oli aastaid oodatud: tõelt Matti kohta. Selle tagant avanes tema ehe ja tõeline hingemaastik, millest seni olid osa saanud vaid vähesed. Matti elades olid kõik ülejäänud näinud tõde rohkem või vähem läbi kardinate – heas või halvas –, sest Matti ei tahtnud oma tõelisi probleeme rambivalgusesse tuua ning tema lähedased julgesid neid kardinaid vaid pisut paotada. Tema surm pakkus aga võimaluse kulisside langemiseks.

Usun, et kulisside langemist soovis ka Matti ise salamisi juba aastaid. Võib-olla oleks see olnud ainuke võimalus teda enneaegsest surmast päästa.

Ainuüksi Matti surmale järgnenud esimene nädal tõestas, et neljakordne olümpiavõitja on liuelnud pöördumatult soomlaste südametesse. Tundus, et teda on jäänud meenutama suur osa Soomest. Lein puudutas meid ning vallandas keelepaelad.

55-aastasena surnud Matti ei meeldinud loomulikult kõigile, kuid lugematutele inimestele oli ta ikkagi eelkõige kangelane, erandlik nähtus. Matti 1970. aastatel alanud ning 1992. aastal lõppenud karjäär oli nagu oma aja Soome miniatuur. Tema pikimad hüpped avasid suure pildi. 1970. aastatel sööstis Soome laskumisasendisse kägardunult julgelt tundmatusse. Seejärel paiskus kogu maa 1980. aastatel enneolematu jõu ja stiilse lennukaarega tõusuteele … kuni kirg vaibus 1990. aastate alguses ning hoog peatus masus nagu äravajunud hüpe. Suusahüpetesse saabus V-stiil ning Soomes hüüti V-ga algavaid vandesõnu. Kes majandussurutise, kes Matti karjääri lõppemise pärast.

Matti populaarsus põhines tema domineerimisel spordialal, kus ühe täiusliku hüppe poole püüdlemine vastab paljude inimeste kujutelmale elust: lennata kogu aeg kaalutult õhus. Suusahüppespetsialistide sõnul oli Matti oma parimatel päevadel nii ülekaalukas, et jõudis ka oma kõige kehvematel päevadel maailma karikavõistluste etappidel kuue parema hulka. Tavaliselt jõudis ta vähemalt pjedestaalile ning kui ta oli oma parimas vormis, ei saanud talle vastu mitte keegi.

Suusahüpped on oma olemuselt „kaunis mõttetus” ning – nagu kirjanik Tuomas Kyrö oma 2009. aastal ajakirjas Veikkaaja ilmunud kolumnis tõdes – selle tõestamiseks pole vaja muud kui üks sõna: telemark. Sellest võrsuvad suusahüpete vaim, identiteet ja traditsioonid. Kui soomlane teeb keset suve bussipeatuses pulli pärast telemarki, näeb ta peatselt enda ümber mõistvalt noogutavaid nägusid, kellest igaühel on oma lugu rääkida. Veel kord Kyrö tsiteerides: Matti maandus ka õiges asendis, aga ainult sellepärast, et see oli terviku seisukohalt kasulik. Kui kahel kõrvuti jalal maandumine poleks punkte maksma läinud, oleks Matti hüpanud otse sponsori õlletelgini.

Soomes on müütilisus tihtipeale lõimunud üksindusega, sest üksindus on soomluse oluline osa. Nii on olnud ammustest aegadest, „Kalevalast” ning selle tuntud tegelaskujust Väinämöisest peale. Kui keegi saadab, kiiver peas, selles omamoodi koopameeste kultuuris korda üksildase mehe teo, hinnatakse seda kõigis ühiskonnakihtides. Ja kui üldse miski, siis on just suusahüpped üksildane spordiala. Söösta välgukiirusel trampliini äratõukepunkti ja tundmatuse poole … ning lennata seejärel sekundite kaupa täiesti omapäi – see on raju värk!

Antiikajast alates on müütilisus saatnud neid, kes küündivad kaugemale või kiiremini kui kõik teised. Vaevalt juhuslikult on just kiivreid kandvaid kangelasi jagunud Soome rohkem kui küllalt. Lisaks Mattile on meil suusahüppajad Janne Ahonen ja Toni Nieminen, vormel-1 tähed Kimi Räikkönen ja Mika Häkkinen, ralliässad Juha Kankkunen, Markku Alén, Tommi Mäkinen ja Marcus Grönholm. Paljud neist on teoks teinud „Ameerika unelma”, lennates kehvadest oludest rambivalgusse – nagu Matti ja Kimi. Seda äärmuslikkusse kaldunud paari on avalikkuses kujutatud lakekrantsidena, aga soomlastel on kalduvus oma lakekrantse armastada. Õigemini neid, kes vaprate isemõtlejatena karjatavad kusagilt kiivri sügavikest: „Leave me alone!”

Mäletan selgelt 1980. aastaid, kui ma kümneaastase tatikana ootasin Salpausselkä mängudel koos kümnete tuhandete pealtvaatajatega põnevusega just nimelt Matti hüpet. Minu adrenaliinitase tõusis vastavalt sellele, kuidas tema kord lähemale jõudis. Kui teadustaja kuulutas, et järgmisena hüppab Matti, tabasid mind külmavärinad. Justkui olnuks me mingis templis ning oodanud, et kohe ilmub taevast midagi ebamaist. See oli eufooriline tunne.

Matti loomus oli nii võluv, et ta säilitas oma populaarsuse ka pärast suusahüppekarjääri, hüpates end pea kohe hoopis teistsugustele estraadidele, mikrofoni ette. Esialgu ei uskunud kuigi paljud, et tuulepea lauljakarjäär isegi kahtteist kuud vastu peab. Aga lõpuks kestis see karjäär vahepealsetest pausidest hoolimata umbes 27 aastat, sisuliselt Matti elu lõpuni.

Matti oli omamoodi laulunähtus. Ta polnud hääle ega selle kasutuse poolest eriline virtuoos, aga koostöö kogenud muusiku Jussi Niemiga lõi toote, mille järele tekkis laialdane nõudlus. Eriti koostöö alguses oli Matti esinejana ülipopulaarne.

Varakult hakkasid teda saatma ka kõikvõimalikud skandaalid. Need olid Matti populaarsuse lahutamatu osa: millal saadeti ta Soome koondise võistlusreisilt joomise pärast minema, millal tegi kõrtsis striptiisi, millal sattus vägivallatsemise pärast vanglasse. Tema eluajal sündis palju tuliseid pealkirju, kuid väga palju juhtunust on tänaseni jäänud saladuseks.

Aga mida tahes ka aset ei leidnud, suur hulk soomlastest andestas suusahüppetähele ikka ja jälle. Meedia samuti. See lõputu andestamine oli üks Matti tragöödia olulistest põhjustest. Käesolevas raamatus paljastame aga kurbmängu kõige peamise põhjuse. See polnud alkoholi kuritarvitamine ega tema elukombed. Need olid tagajärjed. Tragöödia tegelik põhjus peitus Matti kõrvade vahel.

Kangelasi on kogu maailmas alati kummardatud. Soomes on jumaldatud peamiselt meelelahutus-, kultuuri- ja spordikuulsusi, teinekord ka poliitikuid ja ärimehi. Staariks saamisel on aga hind, millest sageli kõva häälega ei räägita.

Tavainimesed kujutavad tihti ette, et kuulsused on purunematud, graniidist enese- ja meelekindlusega. Tegelikult on see suur eksitus, sest vaimsel tasandil pole üliinimesi olemas. Vestlesin seda raamatut kirjutades mitme psühholoogi ning teiste asjatundjatega sellest, kuidas staarid muutuvad hõlpsasti iseenda suurimateks vaenlasteks. Olgu tegemist spordisangari või rokitähega, nende vaimsed probleemid on tihtipeale suuremadki kui niinimetatud tavalistel inimestel. Kui jumaldatu saavutab au ja kuulsuse, peatub tema areng inimesena. Just nii juhtus ka Mattiga. Eneseväärikus oli esimene ohver.

See raamat on eelkõige lugu ühe kangelase valulikust minapildi ehitusprojektist. Ehedast, tavalisest Mattist, kelle kõrvale tekkis kiiresti kuulsus-Matti. Matti ja Nykänen olid kaks vastandlikku tegelaskuju, kes võitlesid keset pimedust valguse pärast. See kõik leidis aset maailmas, kus aktiivsus- ja tähelepanuhäire oli Matti jaoks samaaegselt nii õnnistus kui ka nuhtlus.

Matti meel oli kaunis. See tegi ta kuulsaks, aga sai talle hiljem ka saatuslikuks. Ta ei suutnud seljatada oma sisemisi hirme ning muid raskeid tundeid. Matti tundlikku meelelaadi käsitledes viib käesolev raamat lugeja küsimuseni, miks ta elas, nagu ta elas – ning selle elustiili tagajärgedeni, mis üllatasid suuresti teda ennastki.

Raamatu valmimise käigus sain ma näiteks aru, miks oma olemuselt äärmiselt heasüdamlik Matti kandis ühel hetkel enda kaitseks relva. Või miks ta ühel teisel eluperioodil viis oma armsamale alati hommikukohvi voodisse ning kukkus poisikeselikult vallatlema. Õppides tundma Matti hingeelu, hakkasin mõistma tema armukadeduse, äkilisuse, emotsionaalse üksinduse ning kuulsussõltuvuse tagamaid. Enam ma ei imesta, miks Matti 1988. aasta Calgary olümpiamängude normaalmäe poomil istudes meeleheitlikult Jumalat palus. Ei imesta sellegi üle, miks Mattile ei läinud korda, et ta meelemürkide tõttu juba 1995. aastal esimest korda surmaga silmitsi seisis.

See raamat on mõeldud toeks kõigile, kellel on probleeme eneseväärikuse ja -hinnanguga. Lisaks on see omamoodi austusavaldus kõigile aktiivsus- ja tähelepanuhäire ning joovastisõltuvuse all kannatajatele ning kõigile neile, kes pole tihanud oma deemonitest kõva häälega rääkida. Raamat on pühendatud ka erinevate probleemidega maadlevate inimeste lähedastele. Autorid austavad väga Matti lapsepõlvepere liikmeid, teisi lähedasi ning kõiki tema sõpru.

Matti haigestus joovastisõltuvusse juba 1990. aastate alguses, kuid seda ei pandud suure kella külge siis ega ka veel tükk aega hiljem. Rahvuskangelase lollusi pandi küll aeg-ajalt pahaks, kuid lõpuks tõusis ta ikkagi kõigest kõrgemale. Matti ise eitas oma haigust, mis aitas selle mahavaikimisele kaasa.

Mattist sai kõigepealt alkohoolik ning lõpuks erinevate joovastite kasutaja. Joovastid aheldasid ta pimedusse. See tõsiasi selgus avalikkusele päriselt alles 2019. aasta mais, kui ajaleht Ilta-Sanomat avaldas Matti surma põhjuse: krooniline kõhunäärmepõletik ja akuutne kopsupõletik.

Soomes valitseb endiselt alkoholilembene kultuur ning alkoholismi võib pidada üheks meie rahvustõbedest. Olukorda iseloomustab hästi see, et kui Matti 1980. aastatel hüppamise kõrvalt jooma kukkus, nikerdasid sel teemal pealkirju ajakirjanikud, kes võisid lugu kirjutades vabalt ise purjus olla. Pole mingi ime, et Mattit käsitlevates kõmulugudes oli kohati märgata imetlevat tooni.

Ajakirjandus muutus – kusjuures korrapealt – 1990. aastate majanduskriisist tingitud meediamajade koondamislaines. Kui toimetustes võtsid kohad sisse kained ajakirjanikud, hakati ka alkoholitarbimisse hoopis teistmoodi, põlastavalt suhtuma. See puudutas ka Matti joomaseid seiklusi. Soomlased hakkasid aga oma sangarist uuel moel jõudu saama. Käibele läks fraas: „Panin puusse jah, aga Matti pani ka!”

Igaühel oli lapsenäoga Mattist oma arvamus. Osade soomlaste jaoks oli tegemist traagilise langenuga, osale pakkus endine täht meelelahutust. Tunded, mida ta inimestes äratas, katsid kogu spektri: armastus, viha, haletsus, austus, ind, põlgus ja õudus. Mattit nähti kui üksikut hunti, kes urises kõikide peale: „Mina teen, mida ma teen, tehku teised, mida tahavad.” Jõin või mitte – kelle asi!

Nii mõnigi soomlane nägi isegi läbi kulisside Matti hinge, aga mitte piisavalt sügavale, et kõige tuumani jõuda. Minu jaoks on olnud huvitav avastada, kui kaugele Matti avaliku elu tegelase roll oli kandunud inimesest endast, sellest teismelisest noorukist, kes ei suutnud 17-aastaselt ettegi kujutada, kui paradoksaalselt avalikkus tema elu mõjutama ning vaimset pagendust tagant tõukama hakkab.

Minu isiklikud Mattiga seotud kogemused ja mälestused on peamiselt ilusad. Teinekord me muidugi tülitsesime, peamiselt mõne artikli pärast. Vahel karjus ta telefonis täiest kõrist nii kõvasti, et krohv tundus seintelt maha kukkuvat. Üldjuhul juhtus see siis, kui ta oli libastunud ning ängistuses pudeli järele haaranud. Enamasti puutusin ma aga kokku kaine Mattiga: häbeliku, ara ja abivalmis inimesega, kes ei jätnud oma lähedasi hätta. Erinevatest hirmudest haaratud ning rahvahulki peljanud Matti huvitus alati sellest, kuidas mul parasjagu läheb. Matti oli alati valmis aitama. Ta oli olemas.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäirest oli meil paar korda juttu, aga palju rohkem rääkisime tema ülejäänud vaimsetest probleemidest. Jõudsime nende teemadeni vahest seetõttu, et meil oli sarnaseid kogemusi vaimse tervisega seotud väljakutsetest, muu hulgas enesehinnanguga maadlemisest. Meie mõlema meel oli liiga lärmakas ning see tekitas meie vahele hääletu usalduse, mõistmise, miks oma meelt oli nii raske ilusana hoida. Selles kontekstis on arusaadav ka see kord, kui oma suurest armastusest ilma jäänud Matti istus kainena minu ees, nutt kurgus. Võib-olla niimoodi õppisingi mõistma, miks ta enda päästmise asemel alla vandus ning end rohkem või vähem teadlikult hävitas.

Aga kogu sellele lõplikkusele eelnes enneolematu seiklus. Seiklus, millest selgub, kuidas Matti Ensio Nykänen oma saatust juba ette teadis.