Читать книгу Elu oli laif: Matti Nykänen - Marko Lempinen Jussi Niemi - Страница 5

Mees nägi välja nagu hüppeks valmistuv suusahüppaja. Ülakeha vastu põlvi surutud, aga hüppemäelt tuttava keskendunud ilme asemel oli näo vallutanud jäik irve. Laajasalo² korrusmaja kahetoalise korteri elutoa diivanil istuv Matti Nykänen oli ilmselgelt valudes.

Vesa Finska jälgis olukorda tugitoolist. Matti kauaaegne sõber arvas, et endine suusakangelane kannatab kõhuvalude käes, aga ei söandanud küsida. Finska teadis, et Mattile ei meeldi, kui tema tervise kohta midagi päritakse. Ta võis selle peale närvi minna, teinekord isegi enesevalitsemise kaotada. Matti ei rääkinud sõpradega meelsasti isegi suhkurtõvest, mille põdemist ta ajakirjanduses tunnistanud oli.

Finska püüdis mõnda aega tuvastada, mis meeleolu tema kodus valitseb, ning otsustas siis läheneda teemale huumoriga. Olles mõistnud, et valudel polnud diabeediga tegemist, vajas kümneid kordi Mattit sõidutanud taksojuht lisainfot.

„Matti, mis sa teed, treenid kõhulihaseid või,” küsis Finska.

„Ei … Kõik on korras. Lõdvestan ja venitan lihaseid,” kostis diivanisügavustest vastuseks.

Finska uuris edasi, aga Matti kinnitas taas kord, et tal pole midagi viga.

„Aga ega seda muidugi kunagi ei tea, millal lõpp käes on. Või no tegelikult … ma vean välja vähemalt 90-aastaseks vanameheks,” märkis Matti lühikese ja sunnituna tundunud naeruturtsatuse saatel.

Oli 2019. aasta 1. veebruar ja kell oli kuus reede õhtul. Kuigi Matti ei teinud oma seisundist suurt numbrit, paistis ta olevat mitte ainult valudes, vaid ka väsinud. Ta oli selline muidugi varemgi olnud, kuid Finskale tundus, et seekord on midagi teisiti. Tavatult käitunud ning rääkinud Matti otsustas siiski vaikida nii kõhunäärmepõletikust tingitud vastikust valust kui ka mõni tund varem kerkinud palavikust. Kurtmine ei meeldinud talle. Matti pidas seda nõrkuse märgiks.

Kuigi kroonilist kõhunäärmepõletikku polnud tol hetkel veel ametlikult diagnoositud, siis Matti ilmselt teadis, millega tegemist on. Sellest tingitud valud olid ta varemgi kokku kägardanud. Võib-olla aimas ta midagi. Vähemalt oli ta juba päev varem oma kodualevi Joutseno tänavatel imelikult käitunud.

Matti kolis Lappeenranta linna kuuluvasse 11 000 elanikuga Joutsenosse 2013. aasta lõpus. 2014. aasta suvel abiellus ta Pia Talonpoikaga. Viis aastat hiljem kuulusid rintamamiestalo’s³ elavasse kärgperesse Pia teismeline poeg Miska, oma kodu hankinud poeg Miro ning koer nimega Diego.

Eelmisel päeval, neljapäeval, läks Matti koos koeraga paarikilomeetrist jalutuskäiku tegema. Kui ta polnud harjumuspärase aja järel koju tagasi jõudnud, hakkas Pia muretsema. Mattil polnud kombeks võhivõõraste – ega isegi tuttavatega – lobisema jääda. Kohalikega oli ta teinekord pisut avatum, aga isegi nendega ei rääkinud ta rohkem kui paar minutit.

Asi polnud selles, et Matti poleks hinnanud soomlaste tähelepanu. Pigem tundis ta end võõraste keskis tihtipeale ebamugavalt, piinlikult ning ahistunult. Aastakümnete pikkune skandaalse kuulsuse roll oli jätnud loomult arga inimesse oma jäljed. Kui keegi talle avalikus kohas lähenes, tänas Matti tavaliselt kiiresti komplimendi eest ning tegi asjatoimetustele viidates minekut.

Lõpuks ometi saabus Matti koju. Selgus, et ta oli naabruses elava abielupaariga pea pooleks tunniks vestlema jäänud. Ka abielupaar oli olnud hämmeldunud, sest Matti polnud neile oma elust kunagi varem nii pikalt ja põhjalikult rääkinud. Seekord käis ta aga läbi isegi oma elu valupunkte ning lähenes neile hoopis uutmoodi. Matti oli emotsioonide vallas meenutanud oma karjääri tipphetki ning rääkinud vabandust paluval toonil mõnedest suurematest skandaalidest. Korraks oli ta isegi ebakindla moega arutlenud, et „ega seda ette tea, millal minek on”.

„Sorri, kallis, et nii kaua läks! Juttu jätkus kauemaks. Nii mõnus oli üle pika aja korralikult jutustada,” oli Matti tuppa jõudes oma naisele öelnud.

Järgmisel hommikul oli ta end halvasti tundnud. Seda oli tema näostki näha. Pia teadis, et pohmelliga polnud tegemist. Eelmisel päeval oli Matti joonud vaid paar õlut.

Reede õhtul ootas ees kokkulepitud esinemine Helsingis. Matti tahtis selle esialgu kehva enesetunde pärast ära öelda, aga asus siiski juba hommikul oma autoga teele. Pia püüdis teda veel esikus hüvastijätumusi andes pisut puhkama keelitada, kuid asjatult.

„Ei jäta ma midagi ära. Inimesed arvavad, et Nykänen joob jälle. Pole mul häda midagi. Näeme paari päeva pärast, kullake,” ütles Matti lahkudes.

Aastakümne lõpupoole oli Matti esinemissoov järjest kahanenud, sest ta jaksas üha vähem mööda Soomet ringi sõita. Reisiväsimust tõrjus ta tihtipeale oma tuttavatele helistades. Antud korral helistas ta mitmele heale sõbrale ning teiste hulgas ka oma endisele mänedžerile Antero Vertole. Nii mõnigi neist ütles tagantjärele, et Mattil polnud kellelegi otseselt asja. Ilmselt otsis ta tuttavatest häältest lihtsalt turvatunnet.

Matti püüdis toru otsa ka oma kalli õe Tuija mehe Juha, kellega ta samuti pool tundi juttu puhus. Juha oli Matti avameelsusega harjunud. Temaga rääkis Matti teinekord isegi spirituaalsetel teemadel. Juha tunnetas, et selle kõne ajal oli Matti tavapärasest otsekohesem ja sügavmõttelisem. Ning kõne ei tahtnud ega tahtnud lõppeda.

Matti oli ikka ja jälle tänanud Juhat tema inimlikkuse, mõistvuse, abivalmiduse ja kõige olnu eest. Pärast kõnet oli Juha mõelnud, et kas Matti – kes oli kurtnud ka kehva enesetunnet – oli püüdnud temaga niimoodi jumalaga jätta. Kas ta jättis midagi ütlemata, oli Juha iseendalt küsinud.

Hommikupoolikul jõudis Matti Helsingisse. Tal oli paar kohtumist, enne kui ta kella nelja paiku õhtupoolikul Laajasalo poole suundus. Vesa Finska juures pidi ta veetma terve nädalavahetuse.

Tuppa tulles kutsuti Matti kohe laua taha. Finska pakkus talle enda tehtud toorvorstisuppi. See, soome keeles siskonmakkarakeitto, oli Matti lemmiktoit ning Laajasalos ööbides ta seda tavaliselt ka sai.

Finska tavatses lähedase sõbra eest tõeliselt hoolitseda, sestap kolis ta elutoa diivanile magama ning andis Matti kasutusse magamistoa. Teinekord oli ta Mattit ka tasuta sõidutanud, kuigi tihtipeale maksis taksoarve ajakiri Seiska.

Matti ja Finska kohtusid 1992. aasta kevadel. Finska töötas siis sporditarbeid valmistava Mizuno tootejuhina, Matti aga oli oma karjääri lõpus. Mizuno oli pidanud sponsorlusläbirääkimisi värske olümpiavõitja, alles 16-aastase Toni Niemineniga, kuid Finska sõnul oli tolle mänedžer, ärimees Harry „Hjallis” Harkimo ettevõttelt liiga suurt summat küsinud. Varsti pärast seda jõudsid Mizuno esindajad maailma kõige edukama suusahüppajani. Finska ja Matti olid niisiis teinud mõne aasta koostööd, külastades muu hulgas kogu Soome sporditarvete kauplusi. Nende reiside ajal oli tärganud sõprus. Finska jaoks oli suusahüppeveteran eelkõige Matti, mitte Nykänen.

Seekord valitses toidulauas aga tavatu vaikus. Tavaliselt ahmis Matti paar taldrikutäit suppi, nüüd aga istus ta laua taga salapärase olemisega ning vaheldumisi taldriku ja Finska poole kiigates. Supp jäigi lõpuks söömata, küll aga oli Matti võtnud jutuks esinemised, millest ta peatselt vabaneda lootis.

„Ma tunnen, et see mitukümmend aastat kestnud show on nüüd lõpusirgel,” olla Matti öelnud.

Vaadates pärast söögilauast tõusmist valude käes vaevlevat Mattit, tundis Finska vajadust midagi teha. Sajandi alguses taksojuhiks hakanud Finska oli õppinud Mattit sõidutades tema hingeelu tundma. Ta uskus, et toredad mälestused võiks mehe vaimu ning enesetunnet turgutada. Niisiis seati sammud keldrikorrusel paiknenud garaaži, millest Finska oli teinud omamoodi „meeste koopa”. Sealt võis muu hulgas leida rikkalikult nostalgilisi fotosid nii spordi- kui ka meelelahutustähtedest, kellest paljud olid Finska head tuttavad. Üks selliseid oli legendaarse ansambli Hurriganes solist ja trummar Remu Aaltonen, kelle ihuautojuht Finska oli olnud.

Matti tahtis garaažis seisvast plaadimasinast kuulata just nimelt Hurriganesit, mille liidriga ta oli Finska vahendusel tutvunud. Korraga tekkis Mattil soov Aaltonenile helistada. Nad vestlesid veerand tunnikest, peamiselt olnut meenutades. Matti kallas Remu kiidusõnadega üle, too aga soovis Mattile edu õhtuseks esinemiseks. See pidi algama südaöö paiku Laajasalo baaris nimega Pallogrilli.

Garaažidiivanil istunud Matti hoidis kõhust kinni ja silmitses seinu katvaid fotosid. Õllepurk jäi ta kätte pikemaks ajaks, selle sisu ei kadunud kurgust alla nii kiiresti kui tavaliselt. Kui Matti pilk jäi pidama endisaegade konkurendi, algselt Ida-Saksamaad, seejärel aga ühinenud Saksamaad esindanud Jens Weissflogi pildil, hüppas ta korraga püsti ja astus fotole lähemale.

Weissflogi tuntakse samuti ühena kõigi aegade parematest suusahüppajatest. Tema ja Nykäneni kõvad duellid 1980. aastatel on jäänud paljude talispordisõprade südametesse. Matti ei teinud oma välismaistest konkurentidest suuremat välja – tegelikult hoidis neist pigem eemale –, aga DDR-i kõhetu täht oli erand. Matti oli alati tunnistanud vaid võitu, kõik ülejäänud kohad andsid ta eneseusule ränga hoobi. Weissflogile kaotamisest suutis ta aga harukordselt kärmelt toibuda. Konkurendid austasid teineteist algusest peale ning nende sõprus kestis tänapäevani välja.

Weissflog oli ammu enne Mattit „Mizuno mees”, soomlase sponsor oli toona aga Adidas. Matti ja Weissflog vahetasidki tihtipeale oma sponsorite riideid. Ükskord sai Matti Weissflogilt hinnalise talvejope, aga kuna ta seda sponsorlepingu tõttu kanda ei tohtinud, andis ta selle oma parimale sõbrale, Jyväskyläst pärit Petteri Hinkkasele.

„Waisfloog oli kõva kutt, temast oli raske jagu saada. Muidu ka lahe tüüp. Mul pole temaga kunagi mingeid probleeme olnud,” seletas Matti Finskale.

„Me olime ikka tollel ajal teistest peajagu üle.”

Hetk hiljem esitles Finska 1983. aastast pärit spordikoomiksit Buster, mille kaanel Matti säras. Kirgliku Busterite fännina oli Finska kõik ajakirjad alles hoidnud. Ta oli teinud sellest kaanepildist raamitud foto ning palus Mattilt autogrammi.

„Kuule, kas sulle sobiks … Ma pole varem tihanud küsida, aga praegu paistab sobiv moment olevat …”

„Ja kuule, kirjuta Finskale, mitte Vinskale,” lisas ta naeruselt. Matti kõnepruugis oli Finska nimelt alati Vinska.

Matti naeratas autogrammi andes samuti. Pilt leidis garaažis väärika koha kahe maailmakuulsa sportlase, USA poksija Muhammad Ali ja Brasiilia jalgpallitähe Pelé vahel.

„Vaata, Matti, millisesse seltskonda sa pääsed,” tögas Finska.

„Nojah … niipidi võib muidugi ka mõelda, et kus need kaks alles pääsevad kuradi kange tegija kõrvale!” torkas Matti laia naeratusega vastu.

Finskal oli algusest peale põhimõte, et ta ei palu Mattilt mingeid teeneid ega sekku tema tegemistesse mingil moel. Neid tundvate inimeste sõnul oli nii ka alati olnud. Nüüd aga oli Finskal oma sõbrale veel teine palve, mis oli seotud lähinaabruses elava tohutu Matti fänni Timo Remesiga, kes oma kangelasest pea iga päev linna peal rääkis. Remes oli haigeks jäänud ning seega sunnitud õhtusest kontserdist kõrvale jääma. Finska tundis nördinud sõbrale kaasa ning küsis Mattilt, kas too võiks Remesile ühe kõne teha.

„Ei. Nüüd teeme nii, et võtame siit ühe pildi kaasa ja läheme mehele külla. Ma annan sellele ka autogrammi,” otsustas Matti.

Natukese aja pärast säras Remes nagu päike, iidoli pilt käes. Kusjuures ta ei oleks eluilmas suutnud uskuda, et Mattiga korrusmaja õuel kohtudes pühendab suusasangar talle peaaegu pool tundi oma elust. Juba ainuüksi autogrammiga pildi saamine oli suur asi, aga Matti kohalolek midagi palju suuremat.

„Ma vist meeldin sulle päriselt. See on väga tore,” tänas Matti.

Aastate vältel oli Matti ümber palju kahepalgelisust. Paljud soomlased sõimasid teda tagaselja, kuid suhtumine muutus kardinaalselt temaga näost näkku kohtudes – siis olid nad valmis tema käsi suudlema. Matti ja tema lähikondlased olid seda liigagi tihti kogema pidanud.

„Kõike head sulle,” soovis Matti veel korra oma fännile.

Siit läksid Matti ja Finska lähedalasuvasse kioskisse lotopileteid ostma. Kitsikuses Matti unistas peavõidust. Kunagi hangitud miljonid olid haihtunud ning kui mees nüüd aeg-ajalt kõrtsi sattus, oli ainus trump tema maine.

„Vesa, pea meeles, et kui me miljoneid võidame, siis uhkeks ei lähe, eks!” pillas Matti kioski ees.

Finska naeris. Talle tulid meelde Matti kümned kuulsad ütlemised, millest avalikkus tundis muu hulgas selliseid nagu „Elu on laif”, „Fifty-sixty” ja „Elu on inimese parim aeg”.

Kui sõbrad tagasi koju kõndisid, jõudis Finska juba mõelda, et Matti tunneb end paremini. Aga vaid korraks. Matti oli kogu tee kummaliselt aeglane. Vastupidiselt tavapärasele kõndis Finska ees ja Matti tema järel, kuigi viimane oli tuntud oma kiire vetruva sammu poolest, millega keegi ei suutnud kaasas püsida. Olukord oli seega kummaline.

Kui Matti samm järjest aeglasemaks jäi, pööras Finska ringi.

„Matti, kas sa hakkad vanaks jääma või mis,” uuris ta ettevaatlikult.

„Mis vanaks! Ma käisin ükspäev just arsti juures, ta ütles, et kõik on korras. Ja muuseas, kui ta lõpuks küsis, et kuidas ma selle aktiivsus- ja tähelepanuhäirega olen hakkama saanud, siis mis sa arvad, mida ma vastasin?”

„No ei oska öelda.”

„Ütlesin, et on olnud aktiivne elu!”

Meeste ülejäänud teekonda saatis kõlav naer. Koju jõudes käisid nad veel korraks garaažist läbi. Mattil oli oma sõbrale üllatus: ta kinkis Finskale 1988. aastast pärit singli „Lenda, Matti Nykänen!” kuldplaadi. Finska ei soostunud seda alguses kuidagi vastu võtma, aga Matti tegi selgeks, et tal pole valikut.

„Sa oled kogu aeg mu usaldusväärne sõber olnud. Sa oled selle ära teeninud,” seletas Matti.

Kuigi etteaste oli varsti algamas, jäid Matti ja Finska veel natukeseks juttu ajama. Matti rääkis, kuidas ta oli mõni päev varem oma jalga vigastanud. Aktiivse kodukorrastajana tuntud Matti oli roninud oma maja katusele lund lükkama, libastunud ning selili katuseääre poole libisenud. Selle alla oli pargitud väike aiatraktor.

„Hea, et mu reaktsioon ikka endine on. Mõni sekund veel ja ma oleks selili või pea ees selle traktori peale kukkunud. Kurat, ma oleks võinud halvatuks jääda,” rääkis Matti õudusega.

Oma sõnul oli ta viimasel hetkel ühe jala katuseräästa taha saanud ning sellega kõige hullema ära hoidnud.

„Teine jalg ulatus siis juba traktorini, aga ega ma head toetuspunkti ei saanud ning prantsatasin alla. Korraks vist läks pilt eest ära ka. Jalg teeb siiamaani valu,” jätkas Matti.

Finska ei jõudnud ära imestada, kuidas Matti nii kiiresti reageerida suutis.

Jutt kandus nüüd üha kaugemasse minevikku. Matti tundis vajadust käsitleda oma elu ning eelkõige oma mainet. Läinud aastate peksmis- ja pussitamisjuhtumid närisid teda ilmselt ikka veel. Eriti näis teda rõhuvat aga see, et ta polnud Soome spordiringkondades enda arvates piisavalt au sees. Matti Nykänen oli spordikangelane, keda kõik tundsid … aga tema enesehinnangut kuulsus parandada ei suutnud. Juba noorest peale oli ta enesehinnang tihti langenud nagu niidetult.

„Kurat küll, mis mõttes mind pole isegi sinna autahvlile valitud (Soome spordi Hall of Fame’i)! Kes peale minu on oma alal nii ülekaalukas olnud? Ma võitsin suusahüpetes kõik, mis võita andis, ja see oli tollal soomlaste lemmikspordiala. Aga sellest pole neile ennast täis spordibossidele ikka küllalt,” needis Matti ja jätkas:

„Ja kui keegi siin üldse sportlase pensioni on ära teeninud, siis mina. Selline asi käib mulle nii pinda, et …”

Hetk hiljem jõuti hingestatumate teemadeni. Kuus korda abielus olnud Matti kiitis oma ema Vienot, 2016. aastal surnud isa Ensiot ning õdesid Tuijat, Päivit ja Annet. Oma osa said kätte ka Matti kolm last. Vaid paar nädalat oli möödas sellest, kui Matti rääkis ajalehe Aamulehti intervjuus tavatult avameelselt sellest, et lapsed olid keelanud tal lastelastega kohtuda. Mees taipas, et põhjus seisnes tema sõltuvustes ning kõmulistes pealkirjades, kuid pidas laste otsust siiski ebaõiglaseks.

Finskale tunnistas Matti oma igatsust nii laste kui ka lastelaste järele. Sõber kuulas hingevärinal seda eneseavamist.

„Vesa, pagan küll, kui palju mu elus on juhtunud! Kõik ei ole läinud nii, nagu ma oleks tahtnud. Ma ei talu seda, milliseks mõned inimesed mind peavad,” seletas Matti.

„Aga seda ma ütlen küll, et ma pole kunagi kellelegi midagi halba tahtnud. Ma oleks tahtnud olla täiesti tavaline Matti. Lihtsalt täitsa tavaline inimene.”

Need sõnad liigutasid Finska südant. Ta teadis, et Matti oli elanud aastakümneid kellegi teise, mitte iseendana. Garaaži täitis mõneks minutiks sügav vaikus. Siis Matti tõusis, tänas Finskat veel kord öömaja eest ning ütles, et on aeg esinema minna. Kitarrist Aleksi Hirvonen oli juba autoga maja ees ootel.

„Vesa, said sa aru, mida ma just ütlesin?” küsis Matti veel kord üle.

„Sain, Matti. Põhimõtteliselt oledki sa ju täiesti tavaline inimene, nagu kes tahes meist,” mäletab Finska end vastanud olevat. „Aga mitte kellelgi pole olnud nii uskumatut elu nagu sul.”

Läks pool tundi, tund … Esinemine Laajasalo ostukeskuse baaris algas ja läks harjumuspäraselt. Matti oli koos Hirvoneniga vaid mõne ruutmeetri suurusel osmikut meenutaval laval, aga see ei seganud kedagi. Baar oli rahvast täis ja nii mõnigi paistis olevat rahul sellega, mida 15-eurose pileti eest sai.

Lugude vahel – ning mõnikord ka nende ajal – kätles ja kallistas Matti kõiki soovijaid. Heli oli põhjas, kui liibuvatesse teksastesse ning punasesse Adidase T-särki riietunud Matti laulis kontserdi lõpuks oma kõige tuntumaid hitte. Kaelas oli tal publikust saadud punavalge sall tekstiga „Polska”⁴. Mitte et tal seda külma tõttu vaja läinuks, vastupidi. Ta oli näost üleni higine, nagu ka ta särk. Sellest hoolimata tundus ta end varasemaga võrreldes üsna hästi tundvat.

Matti jagas lugude vahel publikule – ja oma kauaaegsematele sõpradele – ka ohtralt kiidusõnu. Osale publikust läks see väga hinge, nagu ka Finskale, kelle Matti lausa enda juurde lavale kutsus. Finskas tekitas selline tähelepanu juba piinlikkust ja ta mõtles, kas osa sellest kõigest ei võiks jääda mõne järgmise esinemise tarbeks. Ta ei teadnud, et järgmist korda ei tulegi.

Kui Matti tõi kuuldavale loo „Lenda, Matti Nykänen!”, täitus baar paatosega, mis sai vaid hoogu juurde hetk hiljem, kui ta laulis sellest, kuidas „peab lahkuma ja oma tähte järgima”. Enam kui tund aega pärast algustakte sai esinemine lõpuks läbi. Matti adrenaliinitase langes ning enesetunne muutus jälle halvaks. Matti kiirustas lavalt baari tillukesse tagaruumi. Sinnagi oli palju järele tulijaid, aga Matti palus Finskal nad minema saata. Tal polnud enam võõraste inimestega jutustamiseks jaksu. Ta soovis ainult tagasi ööbimiskohta ning kitarrist Hirvonen lubas ta ära visata. Finska pidi veel natukeseks ajaks baari jääma.

Enne lahkumist lõi Mattile kõhtu valu. Sel hetkel tegi ta oma põikpäisuse suhtes erandi ning kurtis seda ka Finskale.

„Kunagi ei tea, millal lõpp lähedal on. Aga pea meeles, Vesa, ma olen alati tahtnud ainult tavaline inimene olla!”

Teel öömajja teatas Matti Hirvonenile, et kavatseb otsemaid hakata autoga koju Joutsenosse sõitma. Hirvonen palus tal hoogu pidada, pidades mõtet kehvaks juba ainuüksi seetõttu, et Matti joobeaste oli lubatust suurem. Õlut oli läinud nii enne esinemist kui ka selle ajal.

„Okei, sul on õigus. Ja sa tead küll, ma ei sõida purjuspäi. Aga mul on sulle üks küsimus. Ütle mulle, Aleksi, miks sa seda teed. Mida sa sellest saad?” uuris Matti Hirvonenilt tõsisel ilmel.

Hirvonen pidas küsimust enam kui kummaliseks. Varsti sai aga selgeks Matti kahtlus, et kitarrist käib temaga esinemas peamiselt vaid lojaalsustundest.

„Kas sul ei tasuks midagi muud teha kui minusugusega mööda Soomet ringi sõita? Sa võiks kitarristina ju veel palju saavutada,” jätkas Matti, kui auto juba Finska garaaži ees seisis.

Hirvoneni sõnul rahustas ta Mattit, öeldes, et muidugi talle meeldib koos esineda.

„Ja eks ma tahan sind ikka aidata ka,” olla ta veel lisanud.

Autost väljudes tänas Matti teda kõige eest ning nad soovisid teineteisele head ööd. Hirvonen suundus autoga Jyväskylä poole, Matti aga Finska korterisse.

Järgmised pool tundi püüdis Matti magamistoas und leida. Hiljem ütles ta abikaasale, et kõhuvalu oli ta jälle kõverasse väänanud. Lõpuks hakkas tuttav õhtune tava – palvetamine – oma mõju avaldama ning mees uinus.