Читать книгу Verekuu - Маркус Луттеман - Страница 5

Külm öövihm sabiseb nokamütsile ja kulub mõni hetk, enne kui Alva Axelsson aru saab, mis teda poolelt sammult peatuma pani. Tumedad porised veenired voolavad ümber tema kingade, vedades kallakust alla õlekõrsi ja loomatoitu. Ja veel midagi. Sigaretikoni.

Ta keerab hallile tallihoonele selja ja saadab koni pilguga, kui see nõlvakust alla kandub. Ükski teine talitaja ei suitseta, nii et kes on siin käinud? Võib-olla mõni ajakirjanik, kellele siin õhtul ringkäik tehti. Idioot, kes ei jaksanud koni prügikasti viia.

Inimesed muutuvad aina hüsteerilisemaks, nad on kabuhirmul, et miski võib kahe silma vahele jääda. Kuigi neil on veel kaks kuud aega. Alva rääkis sellest eilehommikusel koosolekul Kolosseumis oma kolleegidega. Nad arutasid läbi plaani, kuidas peatse inimeste tulvaga toime tulla.

Pressiosakond on juba kihama löönud. CNN helistab peaaegu iga päev ja käib neile peale, samuti Rootsi õhtulehed. Ent siiamaani on nad vaid National Geographicu ja BBC-st David Attenborough’ võttegrupi sisse lasknud.

Tegelikult on see üsna äge, mõtleb Alva, et maailma kõige unikaalsem sünnitus just siin teoks saab.

Juba aasta eest, kui Kolmårdeni loomaaed tuli välja uudisega, et Zoela on tiine, olid meediafirmad loomaaias tungelnud. Alva oli siis mõelnud, et stressis võttegruppide karjainstinkt oli paeluvamgi kui see, mida ta oli Kolmårdeni loomade juures näinud, aga samas mõistis ta neid. Maailmas veel alles olevate ninasarvikute kurb lugu vajas lootusekiirt – ja tänu Zoelale oli neil nüüd see olemas.

Vana hea Zoela, üks maailma neljast allesjäänud põhjapoolsest laimokk-ninasarvikust. Et tal nii kõrges eas oli õnnestunud tiineks jääda, oli kahtlemata maailmatasemel sensatsioon.

Katsed kahe teise emasloomaga ühes Keenia reservaadis olid ebaõnnestunud, ja äärepealt oleks nii läinud ka Zoelaga. Aga viimaks oli kahekümne kolme aastane emasloom siiski viljakusravile allunud, ja kui esimesed ultrahelipildid näitasid tema üsas elus loodet, oli Kolmårdeni direktor šampusekorgid lendu lasknud.

Mingi kolin tallist paneb Alva võpatama.

Kas keegi ninasarvikutest puksib aeda? See pole nende moodi, eriti veel kell pool kolm öösel.

Ta kiirendab sammu talli poole. Ehk on see öövaht? Aga mitte ometigi sel kellaajal? Graafiku kohaselt pidi tema viimane tallikülastus olema toimunud rohkem kui kaks tundi tagasi.

Sel kellaajal võtab Alva ise üle. Ta oli nõus oma vahetuse algust mitme tunni jagu ettepoole nihutama, kuni sünnituseni, ja tal pole absoluutselt midagi selle vastu. See on tavaliselt tema lemmikaeg kogu tööpäeva jooksul, need tunnid, mil ta on kolme ninasarvikuga isekeskis. Kui ta latreid sõnnikust puhastab, neile heina ette paneb ja vaatab, kas hoolealustega on kõik korras, ning siis lihtsalt istub ja nende hiiglaslike eelajalooliste loomade kohmakalt rahulikke liigutusi jälgib. Kuulab nende rahulolevaid norsatusi, kui nad sarvega heintes tuhnivad.

Ta paneb käe vihmast märjale käepidemele ja hakkab just seda alla suruma, kui uks suure jõuga seestpoolt lahti lükatakse ja ta pikali paiskub.

Ta kukub seliti veelompi, lööb kukla kõvasti ära ja tunneb, kuidas külm vesi läbi riiete tungib, samal ajal kui mustades pükstes ja spordijalatsites jalad temast mööda tormavad ja teed mööda edasi jooksevad.

Mis kur...

Ta tõuseb kähku üles ja tahab järele joosta, aga silme eest läheb mustaks ja ta lööb vankuma ning kukub uuesti maha. Põrgusse. Ta kuuleb, kuidas sammud mäest alla kaovad, ja sunnib end neljakäpukile.

Kes need on? Mida nad siin tegid?

Ta hõikab neile järele, et nad seisma jääksid, aga tema hääl mattub tallist kostvasse karjesse. Läbilõikav, kriiskav karje. Nagu piinaks keegi põrsast.

Zoela?

Alva ajab end jalule ja koperdab lahtisest uksest sisse. Kõige lähemas latris seisavad Imfolozi ja Namakula ning trambivad jalgu. Nende hiiglaslikud pead on üles tõstetud ja nad jõllitavad teda hirmunult ja taganevad, nagu oleks ta võõras.

Alva kiirustab edasi Zoela latri juurde. Näeb looma selja tagaosa läbi väravavõre. Ninasarvik lebab külili, Alva kuuleb, kuidas ta pead liiva sees edasi-tagasi liigutab, näeb, kuidas liigutused panevad ta keha vappuma.

Kas ta hakkab sünnitama?

„Kuidas sinuga on, tüdruk?” pärib Alva ja surub end läbi paksude metallvarbade, mis moodustavad puuri seina. Ta hakkab veel midagi ütlema, aga sõnad jäävad kurku kinni. Ta tõstab käe suule ja jääb seisma.

Ta on selliseid pilte varem näinud. Ajalehtedes, televiisoris ja seminaridel. Aga ta ei uskunud, et ta peab seda kunagi omaenese silmaga nägema.

Ta tahab silmi sulgeda – sundida seda, mida näeb, kaduma –, kuid tema pärani aetud silmad on tahtmatult kinnitatud meetripikkusele verisele lihahaavale, mis laiutab selles kohas, kus kunagi oli Zoela koon. See on nagu hakkliha. Nagu oleks keegi nüri noaga sorkinud, et sarve lahti saada, sügavale lihasse lõiganud, sikutanud ja kangutanud.

Zoela karjub jälle, nii kõva häälega, et see kriibib Alva kõrvu. Loobib pead, tagudes seda vastu betoonseina, ilma et paistaks seda märkavatki. Verd jookseb tema põskkoopasse, hingamine on vilistav ja meeleheitlik nagu võhmal jooksjal, kes on sunnitud läbi joogikõrre hingama. Lihahaav liigub, kui verega täidetud põskkoopad laienevad, ja läppunud metalne lõhn tungib Alvale ninna.

Ta paneb käe looma krobelisele, soojale nahale. Tunneb tema keha hingamise rütmis tõusmas ja langemas ning arvab end tundvat uut elu, kes end seal sees liigutab, vasikat, kes tähendab nii palju.

Ja siis langeb Zoela pea raskelt vereplekkidega kaetud liivale ning jääb sinna lebama. Ninasarvik pilgutab aeglaselt oma halle silmalauge ja paistab, et tal on raskusi oma sõbralike pruunide silmade lahtihoidmisega.

„Ei, ei, ei,” sosistab Alva ja silitab ta kaela, üritades samal ajal oma kitsast märjast teksapükste taskust telefoni kätte saada.

Ta toksib sisse mõned numbrid ja paneb toru kõrva äärde, ootab, kuni telefon kutsuma hakkab. Pisarad tilguvad tema põskedelt alla ja moodustavad ninasarviku kortsulisel nahal tumedaid ümmargusi täppe.

„Ole tubli nüüd, emme,” sosistab ta. „Võitle. Kõik sõltub sinust.”