Читать книгу Verekuu - Маркус Луттеман - Страница 7

Daniel Tamele põlvitab paakunud savipõrandal, pistab naaskli kulunud püksirihma keskele ja lööb korra haamriga. Keerlev tolm tantsiskleb hommikupäikese valguses, mis paistab hüti seinas olevast praost sisse.

Ta tõstab haamri ja lööb jälle. Terav ots tungib läbi naha ning ta tõstab vöö üles ja kangutab auku natuke naaskliga, et seda suuremaks teha.

„No nii, proovi nüüd,” ütleb ta ja annab selle oma pojale.

Kaheksa-aastane poiss pistab püksirihma läbi värvliaasade ja tõmbab koomale. Hüppab paar korda üles ja alla, et näha, kas püksid istuvad paigal, ning jookseb siis jälle välja ja togib palli edasi.

Daniel tõuseb püsti ja hüüab tütar Maiat, kes aitab emal tagaaias pesu kuivama panna. Too tuleb otsemaid, seljakott üle õla ja ilusad tumedad juuksed kuklal paksu patsi punutud.

„Kas Abel pani oma töövihiku kotti?” küsib ta.

Daniel vaatab riidenagi poole, näeb poisi seljakotti seal rippumas ja vaatab sisse. Jah, vihik on kotis. Aga toidukarpi pole. Seda täna ei saa. Isegi mitte puuvilja.

Ta pistab pea ukseavast välja ja hüüab poisile:

„Abel. Aeg on minna.”

Poiss ohkab, aga tuleb midagi ütlemata sörkides tagasi. Ta paneb palli ukse ette maha ja sikutab selga seljakoti, mille isa talle kätte annab.

„Kas te vetsus käisite?” küsib Daniel.

Mõlemad lapsed noogutavad.

Daniel võtab lapsed käekõrvale ja hakkab teed mööda minema. Üks Toyota Land Cruiser tuleb suurel kiirusel vastu ja Daniel tõmbab Maia endale lähemale. Juhil on suured päikeseprillid ja üks küünarnukk on hooletult aknaauku toetatud. Pea nõksub valjuhäälse räppmuusika taktis ja ta ei tee teist nägugi, kui ta neist kahe meetri kauguselt mööda müristab.

Nagu ta ei tunneks mind, mõtleb Daniel ja vaatab autole järele, kui nad edasi lähevad. Nagu poleks me kunagi parimad sõbrad olnud, kõik need õhtud tiigi ääres istunud ja kala püüdnud, kui me noored olime, nagu poleks me kunagi joonud vanadest plastmasspudelitest kodus pruulitud maisiõlut ega rääkinud naaberküla tüdrukutest.

Viimati oli ta kalal käinud ammu, liigagi ammu. Ta tunneb sellest puudust, istuks lihtsalt vee ääres, silmad hulpival vahtplastitükil, ja laseks kõikidel muredel haihtuda. Tunda jõnksatust puuoksast voolitud õnges, kui kala näkkab. Võib-olla vesihunt. Või karpkala.

„Kui ma suureks saan, on ka minul selline auto,” ütleb Abel Land Cruiserile järele vaadates.

Daniel ei vasta. Nad mööduvad mõnest savionnist, samasugustest, nagu nende omagi, nende seejärel kõrgub hiljuti ehitatud telliskivimüüri taga Ishaan Chirindza kahekordne maja nagu suur betoonkamakas. Toonitud aknad on väljastpoolt kaetud sissemurdmiskindlate trellidega ja Daniel ei saa jätta mõtisklemata selle üle, kuidas maja seestpoolt võiks välja näha. Üks naaber teadis rääkida, et seal on igal korrusel telekas ja elutoas vaipkattega põrand. Käivad isegi jutud, et Ishaan oli lasknud paigaldada radiaatorid, mis soojendavad maja külmadel talvekuudel.

Nad mööduvad väravast ja Daniel näeb, et uusim Nissan Navara grafiithall mudel on maja juurde pargitud.

Nii kiiresti on kõik läinud. Autod ja luksus.

Ja kuritegevus.

Neli-viis aastat tagasi ei oleks tal vaja olnud lapsi kooli saata. Siis ei olnud suuri autosid, mis hoolimatult mööda tänavaid müristavad. Ja eelkõige polnud siis uimasteid. Nüüd võib juhtuda, et noored mehed seisavad kooli ees ja keelitavad lapsi kokaiini müüma. Sellist asja juhtus varem ainult Maputos ja Beiras.

Nad jõuavad kooli just siis, kui õpetaja tuleb uksele, et lapsi sisse kutsuda. Abel ja Maia kallistavad isa ja jooksevad siis värvimata hoonesse.

Koolihoov jääb tühjaks ja vaikseks. Aknaluuk, mis ripub ühe hinge küljes, kääksub pisut õrnas tuulehoos.

Daniel kuuleb haamrilööke ja vaatab küla kõige suurema maja poole. Gito maja. Tema oli esimene, kes sai endale võimaldada kahekorruselist maja. Aga erinevalt paljudest teistest räägib ta ikka veel Danieliga, nagu ta alati on teinud.

Daniel mõtleb nende kõnelusele möödunud nädalal. Ta oli Gito värava juurde seisma jäänud ja küsinud, kas õuele kerkib maja tädipoegade tarvis. Gito oli naernud ja öelnud, et sellest saab garaaž tema kahe auto jaoks.

„Ma tahan need ööseks luku taha panna. Nüüdsel ajal on siinkandis nii palju vargaid,” oli ta seletanud ja Danielile silma pilgutanud.

Siis oli ta Danielile külma 2M pakkunud. See oli esimene õlu, mida Daniel oli ligi kahe aasta jooksul joonud, ja see maitses imeliselt. Nad olid istunud maruulapuu varjus toolidel ja pruunidest pudelitest õlut kulistanud ning mõnda aega oma perekonnast ja sugulastest, põuast ja kõlbmatust valitsusest vestelnud, ning siis oli Gito tõsise näoga Danieli vaadanud ja öelnud:

„Kas ka sinul poleks aeg natuke raha teenida, Daniel? Kunded seisavad järjekorras. Nõudlus on väga suur.”

Daniel oli pisut oma toolil nihelenud.

„Mulle lubati ju varsti giiditööd. Selles uues suures reservaadis.”

Poliitikud olid sellega mitu aastat tagasi ühel suurel koosolekul uhkustanud. Great Limpopo Transfrontier Park. See pidi ühendama Krügeri rahvuspargi Lõuna-Aafrikas Limpopo rahvuspargiga Mosambiigis ja Gonarezhou rahvuspargiga Zimbabwes, ja sellest pidi saama maailma üks suurimaid ja suursuguseimaid looduskaitsealasid.

Gito oli tema kommentaarile käega löönud.

„See turismiasi on täielik jama. Kui kaua nad sellest nüüd rääkinud on? Kümme, viisteist aastat? Kas sa oled siin viimasel ajal mõnda turisti näinud?”

Daniel oli pead raputanud.

„Täpselt. Ainsana on juhtunud see, et paljud inimesed sunnitakse oma kodust ilmaasjata lahkuma. Ja isegi kui turistid tuleksid siia, mida nad siis vaataksid? Siin pole ju enam loomigi alles. Tead ju isegi. Sa oled üks meie küla parimatest jahimeestest. Millal sa viimati looma tapsid?”

„See oli ammu jah.”

Gito oli mustast nahast rahakoti püksitaskust välja võtnud ja ühe lilla rahatähe lauale pannud. Kakskümmend metikali. Siis oli ta sõrmega vastu rahatähe ühel küljel kujutatud ninasarvikut kopsinud.

„Nüüd on selline värk. Seal on rahad. Ja see sobib sinusugusele tublile jäljekütile kui valatult.”

Gito oli pudelist lonksu võtnud, end toolil ettepoole kallutanud ja öelnud:

„Daniel, mu sõber, ma tean, kuidas su pere seis on. Üksainus ninasarvik võib sinu elu alatiseks muuta.”

Daniel oli rahatähte vaadanud. See oli sile ja ilus, mitte nagu nood rahad, mis tal endal kodus plekk-karbis olid. Kui tal seal üleüldse midagi oli.

„Ma maksan kakssada tuhat kahe sarve eest,” oli Gito öelnud. „Seda on palju rohkem kui see, mida maksab kitsipung Ishaan su noorele tädipojale ja tema sõpradele, kui nad Lõuna-Aafrikast tagasi jõuavad.”

Gito oli rahatähe kätte võtnud ja sellega tema näo ees lehvitanud.

„Mõtle, Daniel. Kümme tuhat sellist rahatähte. Sinu lapsed ei peaks enam kunagi ilma lõunasöögita kooli minema.”

Haamrilöögid on vaibunud. Võib-olla on töötajatel paus ja nad on kumbki saanud Gitolt külma õlle, mõtleb Daniel.

Ta keerab majale selja ja läheb kodu poole. Mõtleb Gito pakkumise üle järele, kõige peale, mida ta võiks selle raha eest osta.

Siis mõtleb ta oma tädipojale Jomole, kes oli koos veel kahe hulljulge noormehega neli päeva tagasi minema sõitnud. Kuidas ta oli juba enne minekut hakanud visandama uut maja, mis ta oma raha eest ehitama hakkaks. Ja pubi.

„Sa hakkad seal tööle, niipea kui see valmis saab,” oli Jomo öelnud, enne kui ta ära sõitis.

Daniel ei julge eriti sellesse uskuda. Jomo räägib liiga palju. Aga ta loodab küll. Talle meeldiks baaris seista ja kundesid teenindada. Natuke juttu ajada, nende lugusid kuulata.

Teeservas sahiseb, kui kuum tuulepuhang maas kuivi puulehti sasib. Daniel vaatab taevasse. Pilved paistavad lääne pool suuremaks paisuvat. Võib-olla tuleb siiski natuke vihma. Võib-olla hakkab mullapind jälle andma tema perele seda, mida nad vajavad.