Читать книгу Presidendi vastuvõtt - Mart Kadastik - Страница 2

Toimetaja Helle Raidla

Kujundaja Ande Kaalep

Kõik õigused kaitstud

Autoriõigus: Mart Kadastik ja Hea Lugu 2019

www.healugu.ee

ISBN 978-9949-673-22-3

e-ISBN 9789916601112

Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda

ENNE ALGUST:

German Kork (61), president

Siiri Kork (59), presidendiproua

Vello Seppius (63), kirjastuse omanik

Uudo Martinson (68), professor

Margit Maiste (54), toimetaja

Arvo Timusk (48), jurist

Ralf Annamaa (40), kinnisvaraärimees

Ken Haljand (27), süsteemiadministraator

Kätlin Kuusik (29), toidujagaja

TALLE MEELDIS, HULLULT MEELDIS RONIDA VANNI juba siis, kui kraanist ladisev vesi oli vaevu jõudnud vannipõhja libedaks muuta. Oli mõnus tunda, kuidas märg soojus jahedas ruumis – siin ei olnud põrandakütet ega seinaradiaatoreid – kananahaga kaetud keha järk-järgult vallutas. Algul jäid vee alla kannikad ja kannad, siis, kui ta oli jalad välja sirutanud, põlved ja varbad, mille nukid tõmbusid tulisest veest erkpunaseks. Aga selline asend talle eriti ei meeldinud, sest vann oli tema kasvu jaoks tsipa lühike ja seetõttu – et jalad sirgelt ära mahuksid – pidanuks ta peaaegu püstise seljaga istuma, käed üle vanniserva rippumas. Mugavam oli võtta sisse rätsepaiste, suruda jalatallad reite sisekülgede vastu, libistada selg ettevaatlikult vee alla ja kukal vee piirile, asetada peopesad rindadele ja äraolevalt oodata, kuni kuum vesi asub uuristama tema nabaõõnsust ja masseerima tema tütarlapselikult õrna kõhunahka, mis oli nii sile, et isegi kõige isekamad veepiisad ei suutnud sellele pidama jääda, kuigi üritasid. Niimoodi liuglesidki veenired mööda tema nähtamatuid naharenne aina allapoole nagu vihmajõed Vesuuvi laugjatelt nõlvadelt patust Napoli linna puhtaks pesema.

Napolis, kus ta oli läinud sügisel Ralfiga käinud, pidanuks taevas alati sinine olema, aga nii on see vist ainult sinisilmsete inimeste kujutluses. Ometi sadas seal tinarasket, kanalisatsiooniluukidest üle ajavat paduvihma, mis sulges nad pooleks päevaks hotellituppa, mille uksele nad riputasid koristajat peatava sildi „Do not disturb“ ning seetõttu jäid sel päeval voodilinad vahetamata ja poolenisti ära kasutatud dušigeelipudel tervega asendamata. Just Napolis, mille tänavaid pidavat valitsema taskuvaraste jõugud, ent kus päriselt tuli iga turisti kohta kaks karabinjeeri ning kus mitte keegi peale Ralfi teda ei puudutanud ega tülitanud (Ralf ei soovitanud tal isegi kõrvarõngaid kanda, sest pätid võivat need naistelt otse kõrvust ära rebida), just selle lõbusa linna majesteetlikus Galleria Umberto hotellis nautis ta esimest korda elus mullivanni. Liiga valjult vaimustus, mis muidugi ei jäänud Ralfile kuulmata.

Peagi haaras sihikindlalt tõusev veemass pisikesed piisad endaga kaasa, peitis ära tema rinnanibud ja ulatus juba lõua alla. Siis ajas ta ennast jälle istukile, läbimärg, peaaegu abaluude alla ulatuv juuksepulst selja küljes kinni, ning lükkas sisse on-off nikeldatud nupu, misjärel istumisalune hakkas koledalt üürgama justkui segumasin ehitusplatsil, ja vesi, mis seni oli naiselike kehakumeruste vahel sõbralikult loksunud, hakkas otsekui keema, sünnitas kihiseva mässu, ründas tema sääri ja torkis tuharaid, pritsis vastu kaelasooni ja ähvardas üle vanniserva valguda. Ta lülitas mootori välja. Vesi rahunes aeglaselt nagu šampanja avatud pudelis. Aga isegi tilgast šampoonist oli vee survel kerkinud valge vahumägi, mis mähkis keha enda sisse ja millest vabanemiseks ei piisanud jõuetust nirinast, mida tema dušisegisti väljastas. Polnud häda – talle isegi meeldis oma vahust ihu, kui ta oli vannist välja roninud, käterätikuga puhtaks kuivatada ja ühtaegu oma keha peeglist vaadelda. Taylor Swift laulis elutoas. Ta oli oma kehaga rahul, vaid rinnad võinuksid olla sutsu suuremad, aga see-eest olid nad ärksad, imetamisest kurnamata.

Tegelikult oleks tavaline vann talle palju enam meeldinud, seda ütles ta ka Ralfile näkku. Eriti vastumeelne oli mullivann sellepärast, et mees oli, temalt nõusolekut küsimata, vedanud selle kohale oma kodust. See oli second hand vann ja ei tea millised inimesed (Ralfi girlfriend’id) olid selles lamasklenud ja võimalik, et isegi koos Ralfiga, mis on väheusutav, sest hea, kui sellesse mullivanni üksainuski inimene normaalselt ära mahub. Kuid isegi sel juhul, kui Ralf oleks vannis mõne tibiga amelenud, jätaks see teda täiesti külmaks. Absoluutselt. Ralfi minevik teda ei huvita. Ei huvita. Ei huvita. Minevikku nagunii muuta ei saa. Kui sind liiga palju huvitab, kellega mees on enne sind olnud, pead varsti hakkama huvi tundma selle vastu, kellega on ta peale sind, oli üks sõbranna elutargalt hoiatanud. Minevikus sorkimine olevat lihtsaim viis suhe nässu keerata.

Aga Kätlin ei peagi oma suhte pärast muretsema: ei ole, mida nässu keerata. Ralfi enda süü. Tassib tema uksest jultunult sisse oma kola (okei, mullivann on heas korras, Ralf korraldas ära vajalikud torutööd ja lasi ära vedada vana, katkise emailiga vanni) ja arvab siis heast peast, et on edaspidi siia majja teretulnud ning et mullidest (segumasina abil!) saab see betoon, mis seob naise mehe külge. Unustagu ära!

Mina ei tule sind vannitoa aknast piiluma, ütles Ralf leebelt, ja ma ei oota sinult tänuks mitte kui midagi (mis muidugi ei olnud tõsi). Ralfile oli muuhulgas jäänud kahe silma vahele, et naise vannituba on akendeta.

Kui too vaidlusalune vann oli kord juba paigaldatud, olnuks totter lasta sel niisama nurgas roostetada. Isegi Kalle harjus uue hääleka seltsilisega – punaka karvaga kass oli perenaisele tänulik, et vanni toomine jäi harjaspäise Ralfi viimaseks visiidiks nende hubasesse kahe elanikuga korterisse. Kiivusele kalduv Kalle ei vajanud konkurenti. Aga see oli Ralfi poolt ikka uskumatu valearvestus, kui mees oli arvanud, et saab mullide abil jagu noorest naisest, kelles oli rohkem tiigrit kui rahumeelses ja laisas Kalles. Jah, ta oli Ralfiga maganud, kuid mitte niivõrd mehe, kuivõrd enda erutusele järele andes, iseenda vajadusi rahuldades – sealsamas Napolis, Galleria Umberto king size voodis, mis, nagu öötundidel selgus, koosnes kahest madratsist (üks kuningale, teine kuningannale), mille vahele põrandale oli Ralf hommikuks ära kadunud.

Ei, Kätlin ei kahetsenud midagi – ta sai esimest korda elus kaks orgasmi järjest, tänu Ralfile, kes oli voodis hoolitsev ja mitmekülgne, aga mehe teened ei võta talt ära õigust saata Ralf pikalt, kui ta seda tahab. Seks on vaid seks. Ta võib elada ka ilma selleta. Võib elada üldse ilma meesteta. Enamik neist on nagunii ülbed nilbarid. Ralf ka. Napolis, hotellivoodis pikutades (väljas kallas ju vihma), kui ta oli lubanud tal oma huuli sõrmega katsuda (võrratult lopsakad, oli mees kiitnud), purunes õnnis unesklemishetk kildudeks üheainsa totaka küsimuse pärast: kas sul on ikka oma huuled?

„Kuidas mul võivad olla kellegi teise huuled?“ küsis ta vastu.

„Seda ei tea kunagi, kuhu naised midagi süstivad, mida ära lõikavad või mida täis puhuvad. Tisse võib silikooniga täita, silmalaud pingule tõmmata, rasva puusadelt välja imeda ja isegi alakehasse võib kuulid toppida, et tulla vastu isastele, kes hindavad kitsamaid koridore,“ jutustas Ralf teadjamehena.

„Jesus,“ hüüatas ta vahele. „Mida sa räägid!“

„Ei, ei, sina ei vaja ühte, teist ega kolmandat, ma tean, näen ja tunnen,“ jätkas Ralf, „minu küsimus käis ainult huulte kohta.“

„Kuul pähe, milline idikas sa oled!“ oli ta siis voodist välja karanud, pusa paljale ülakehale tõmmanud ja ahhetades (kellega ma küll voodit jagan!) vetsu jooksnud. Ralf järgnes talle. Ta ei öelnud talle, et tõmmaku uttu, nagu ta on loendmatuid kordi meestele öelnud. Järgnenud meeletust veerandtunnist, mille muutis eriliseks valamukauss kui platsdarm, kujunes nende kuues ja ühtlasi viimane ühine õnnestumine viie päeva jooksul.

Ühte jalga pidi jäi Ralf pärast Itaaliatki pildile. Kätlin lasi endale välja teha õdusaid gurmeeõhtuid, lubas oma põske paitada ja hüvastijätuks õlgade ümbert kinni võtta, aga tõmbas käe ära kohe, kui Ralf üritas oma higiseid sõrmi tema sõrmede vahele põimida. Ta nõustus temaga koos õhtustama ja baarihämaruses klaasi valget veini libistama tõenäoselt vaid igavusest (Ralf oskas kildu rebida ja ei saa välistada, et elu ilma temata olnuks veel mõttetum kui temaga koos), aga Napolis kogetu ja selle meenutamine lükkas teda Ralfist iga kord, kui nad kohtusid, jälle kaugemale. Kusjuures mitte midagi otseselt halba Itaalias ju ei juhtunud, peale selle, et nad seal vahelduvvoolu taktis nääklesid ja et ta pidi seal mängima tema Barbie-nukku, kui mees oli sundinud teda Napoli brändipoodides hirmkalleid riideid selga panema ja vaatas siis kitsukeses proovikabiinis iharuse värinais pealt, kuidas ta liibuvaid teksapükse jalga ajas (talle tegelikult meeldis meest sel moel õrritada ja, mis seal salata, meeldis seegi, kui tema siredaid sääri imetleti).

Päris ära viskas tal siis, kui hoolitsev Ralf ostis talle mustad tanksaapad, mis igal teisel Itaalia tüdrukul jalas olid, kuid mida tema jälestas ja millega ta kordagi tänavale ei ilmunud, vaid pildus need moeröögatused Napoli hotelli kolmanda korruse aknast silma pilgutamata alla (vaat sulle alandlikku Tuhkatriinut!), misjärel Ralf ehmatas ennast kangeks, visises midagi („Sa võisid praegu inimese ära tappa …“) ja sööstis ust paugutades toast välja. Kätlin arvas, et ta lõõtsutab kohe tagasi, mustad saapad näpus, aga mees jäi ära keskööni, tuli talle une pealt peale (ta ise ei viitsinud õieti ärgatagi), et siis kell pool seitse hommikul – kellavärgi täpsusega kell pool seitse eranditult igal hommikul (ja see vist käiski talle kõige enam närvidele) – minna jooksma mereäärsele promenaadile, kus sel kellaajal liikusid üksnes räpased prükkarid ja daamid koerakestega. Talle oleks meeldinud, kui Ralf oleks vähemalt hambapastatuubi korgi kinni keeranud pärast seda, kui ta oli oma üla- ja alalõuast üle käinud sellise mürinaga, nagu toimetaksid tal suus autopesula harjad. Ja pidžaamapüksid võinuks ta ka põrandalt üles korjata, aga seda aega mees ei leidnud, sest varahommikune sörkjooks oli tema päevaplaani kohustuslik komponent. Võhm ja lihasmass ennekõike. Kiiksuga atleedi tüüp.

Tanksaabaste teemat nad rohkem ei näppinud ja nii ei saanudki ta teada, kas keegi õnnetuke seisis Napoli tänaval valel ajal vales kohas ja sai Kätlini süül peapõrutuse või mitte. Tõenäoselt mitte, sest itaallased oleksid kohe lõugama kukkunud – mitte ainult pihtasaanu, vaid kogu Lõuna-Itaalia. Neil on seal kombeks igal võimalusel röökida: jalgpalli vaadates, pesu kuivama riputades (kujutage ette: nad riputavad oma aluspesu üle tänava seatud pesunööridele!), pastat sisse ajades (üks suupool on rääkimiseks alati vaba).

Võib vaid ette kujutada, et ka maa seest välja kaevatud Pompei linna elanikud (Ralf saatis ta selleks ajaks, kui ise mingi kinnisvaraprojektiga tegeles, Pompeisse ekskursioonile) jäid Vesuuvist pursanud tule ja tuhapilvede alla seetõttu, et karjusid üksteise peale ega kuulnud, kuidas tuul kohutava surma nende kohale kandis. Ja need kodanikud, kes parasjagu lõbutsesid Pompei kahekümne neljas bordellis (bordelli kiviseintel säilinud freskodel on võimalike pooside rikkalik menüü), ei kuulnud ega näinud mitte midagi seetõttu, et pidasid valjenevat kõminat ja maa-aluseid tõukeid saabuva superorgasmi märgiks, millega pompeilased olid harjunud. Giidi arvates langes Pompei jumalate meelepaha alla just oma liiderliku, põhjatutesse orgiatesse uppuva eluviisi tõttu ning juhtus see, mis juhtus.

„Kõik?“ küsis Ralf pärast seda, kui Kätlin oli oma traktaadi lõpetanud. Nad istusid ühes suvalises Piazza Nazionale äärses tänavarestoranis. Ei söönud pitsat ega pastat, vaid koukisid meriahvena selgroo küljest lahti lumivalgeid, suussulavaid kalatükke.

„Kui tahad, ma võin jätkata.“

Ta torutas veidi solvunult huuli.

„Näha, et veetsid oma päeva harivalt,“ ütles Ralf. „Tore on.“

„Igatahes.“

„Muljetavaldav tõesti – kakskümmend neli bordelli.“

„Kõik need majad olid avalikud. Tänavanurkadel olid isegi viidad.“

„Avalikud majad peavadki avalikud olema,“ arvas Ralf.

„Ma mõtlesin, et kui see kõik oli nii enesestmõistetav, et kas siis tolle aja meestel oma naisi ei olnudki?“

„Äkki nende meeste naised töötasid ise bordellides?“ pakkus Ralf lustakalt.

„Need naised, prostituudid, olid orjad.“

„Muidugi, muidugi olid nad orjad, ma tean,“ ütles Ralf ja määris ahjusoojale saiale võid peale.

Kätlin pani veiniklaasi suule. Ralf pani ette klaase kokku lüüa.

„Meie terviseks!“

Nad rüüpasid lonksu.

„Ralf, kas sa tahaksid, et mina oleksin ka ori?“ küsis ta tõsiselt.

„Seksiori? Minu seksiori?“

„Et sa võid minuga teha, mida tahad?“

„Aga ma ei taha teha sinuga seda, mida tahan,“ lausus Ralf sama tõsiselt.

„Ma ei saa aru.“

„Ma ei taha olla enda ori. Kui sinust saaks minu ori, siis ma muutuksin iseenda orjaks. Oma ihade orjaks. See hukutab. Igas asjas peab olema mõõdutunnet.“

„Sa kardad oma ihasid?“

„Ei karda.“

„Sa kardad mind?“ päris Kätlin.

„Ma usun, et isegi need Pompei vabad meeskodanikud pidid orje kartma, et nad neid ära ei kägistaks või kõri läbi ei lõikaks. Orjal ei ole midagi kaotada.“

„Peale elu.“

„Mis elu see selline on …“

„Aga võib-olla orjad naudivad orjust?“

„Sinusugune küll mitte,“ ütles Ralf. „Sinusugusest ei saa kunagi orja. Ja sellisena sa meeldidki mulle.“

„Veel rohkem meeldiksin sulle, kui ma oleksin su ori.“

„Palun ära hakka jälle otsast peale!“ hurjutas Ralf.

Ta ei tulnud Ralfiga Napolisse kaasa seksi pärast. Üksteist minutit mõnu, okei, kaks korda üksteist minutit, ja pärast lohised terve elu küsitava väärtusega mehe lõa otsas – no, thanks! Ajaloo- ja kultuuriprogramm polnud ka tema eesmärk. Poode pidi jooksmine ammugi mitte. Miks ta siis tuli? Aga miks ta poleks pidanud? Tasuta trip ju. Oli lootus näha sinist taevast ja kuulda merekohinat. Mees oli vaba (ei pidanud siplema abielupüünises ega kärgpere stressipesas) ja tema oli vaba. Ta võis uskuda Ralfi juttu (sarvede mahajooksmise eluperiood olevat mehel läbi ja nüüd otsivat ta endale kena ja korralikku elukaaslast) ja võis ka mitte uskuda (ei tea kui palju tšikke on sääraste mesiste meelituste saatel tema sängist läbi käinud?). Tal ei ole tema ees kohustusi. Ta ei ole talle võlgu. Ta ei ole tema eskorttüdruk. Teda ei saa ära osta. Miks ta peaks üldse pead vaevama igale oma sammule mõistliku põhjenduse otsimisega?

Kätlin oli leidnud Ralfi (või vastupidi, mees tema) interneti pimekohtingute saidilt ja see, et nad olid osutunud teineteise saakloomadeks, oli kõige ebameeldivam asjaolu nende suhtes. Vähemalt tema jaoks, sest kuidas ta ka ei püüdnud jätta muljet, et ta ei otsinud meest (veendes iseennast, et see oli kõigest kihelev uudishimu, esmakordne virtuaalne seiklus tutvumisportaalis), tõsiasi oli see, et nad said kokku salaparoolide ja libakontode kardina taga, seal, kus luusivad arengupeetusega tropid, soss-seppadest tühikargajad, kiimakuked ja deprekas naised, kelle püksikumm on märgadest unenägudest välja veninud. Ja nüüd siis nemad, kaks suht normaalset inimest, sealsamas näotute profiilide keskel oma tulevikuatra seadmas, elu lotovõitu püüdlemas! Hah, kui õõvastav …

Napoli tegi asjad veel segasemaks. Muutis ta rahutuks. Ta peab Napolist välja puhkama. Ralfist puhkama. Selle mehe õige koht on ootelehel.

Mitmed temavanused naised, keda ta teab, on endale sponsori võtnud. Ta on sellele mõelnud. Mis sest häbeneda? Kui tuleb tahtmine, kutsud kohale. Nagu takso. Mitu taksot on veel parem. Erinevad marsruudid, erinevad taksod. Mõni sobib sõiduks kaugemale – sinna, kus pole igapäevamuresid ja varjamise vajadust ning kus mõlemad osapooled võivad võtta maksimumi nii voodis kui baaris või kus iganes, teineteisele haiget tegemata. Haiget ei saa siis, kui tunded ei tule mängu. Päris tundetu ei tohiks ka olla, aga kohe, kui tekivad teineteise suhtes ootused ja nõudmised, siis on lõpp. Game is over! Sponsorlus tähendab seda, et koosolemine ei ole kooselamise esimene aste. Kooselamist ei tule, lootustki ei ole, see peab mõlemale selge olema. Selles suhtes on abielus takso kõige töökindlam. Ei kimbuta ülearu sageli ega looda üleliia palju. Ainus viga, et abielumehel ei pruugi kütust piisata siis, kui seda on vaja. Ja garaaž võib olla lukus ja võti ei olegi mati all. Aga see-eest võib sponsorilt kingitusi rahumeeli vastu võtta. Sponsori toodud kingitused ei seo kingituse saajat kinkijaga.

Kui Ralf oleks sponsor, võinuks tema orgunnitud mullivanni lahkema näoga vastu võtta. Aga õnneks ei ole Ralf sponsor ja seepärast seisabki see mullivann nii õnnetult nurgas – justkui piletita reisija, kes on kontrolörile vahele jäänud, aga keda ei saa sõitva bussi pealt maha tõsta, sest peatust ei ole ette nähtud.

Oh my god! On ta peast segi läinud, et selliseid jaburdusi heietab? Ta ei vaja vaesteabi, mitte mingisugust abi ei vaja! Ta ei ole täitumatu nümfomaan! Kaltsukapoe toel (tema garderoob oli napp ja talle meeldis kanda riideid, mis talle tõeliselt meeldisid, läbikulumise ja narmendamise piirini) ja kohviku tasuta toiduga oma kõhtu täites suudab ta ots otsaga välja tulla ja maksta ära ka miljööväärtusega linnaosas asuva kahetoalise korteri üüri. Ise naelutas põrandaliistud, ise tapetseeris seinad, ise värvis laed. Isegi üks vana autologu on tal, mis küll õgib pidurdamatult bensiini, tilgub õli läbi ja tekitab marruajavalt ebaõiglasi parkimistrahve.

Ta ei vaja mitte kedagi peale Kalle.

Kellegagi peab ta siiski rääkima. Keegi peab teda ära kuulama. Kohe.

Kõhklused ja küsimused – ei mäletagi, millal viimati neid nii palju oli – ei mahtunud enam tema sisse ära.

German? German.

Nüüd, kui kutse oli juba teele läinud, tekitas eesootav kohtumine temas ebahariliku ärevuse, mida isegi äsjane vees lobistamine ei suutnud kõrvaldada. Peaasi, et ta mind valesti ei mõistaks, mõtles ta oma heledaid, karupruunjate salkudega juukseid föönitades, ja tundis, kuidas niiskus raseeritud kaenlaaukudesse tagasi hiilis. Ma ju ei kutsunudki teda selgesõnaliselt enda juurde, see lihtsalt kukkus nii välja, pigem tuli mees ise selle ulja ettepanekuga lagedale, öeldes, et kui tuleb nii tõsine jutuajamine, nagu tõotab tulla, siis oleks parem võõraid silmapaare ja kõrvu vältida, mis on ka tõsi, sest uudishimutsejatest ja kuulujuttudest ei ole Germani ümber puudust ja see on tema positsiooni arvestades loomulik. Ja siis ta saatiski talle SMS-iga oma koduse aadressi, mille peale German ilmselt oma puhmas kulme kergitas, seda oli moblaski kuulda, kui mees tagasi helistas. Üks mu hea tuttav elab sinu maja kõrval, selgitas German, ma tunnen seda kanti hästi.

Jah, peaasi, et mehe ajupoolkerades ei hakkaks idanema lootus, et nende vahele võiks juba aastaid vindunud viisakuse asemel imbuda mingit sorti intiimsus, usk, et tema ongi minu unelmate mees. Kes ta lihtsalt ei saanud olla, kuigi ta on intelligentne, usaldusväärne, kannatlik, korrektne, veits vanamoodsalt naljakas, nunnu ja häbelik, nitševoo kehaehitusega ja huvitavate halliseguste lokkidega – kahtlemata kordades sümpaatsem mees kui need ennasttäis poisikesed, kes pilluvad kahemõttelisi vaimukusi, millel on ainult üks tagamõte. Aga kui palju ka Germanil häid külgi polnud, miski ei teinud olematuks fakti, et ta on isegi Ralfist paarkümmend aastat vanem, kusjuures Ralf omakorda on minust peaaegu kümme aastat vanem, mis kokku annab grandioosse vanusevahe, paiskab nad erinevatesse galaktikatesse, arutles ta ripsmepintslit buduaarikapikesse tagasi asetades. Usutavasti German ise muigab lähedasema suhte võimalikkuse üle. See suhe lihtsalt ei töötaks.

Kui ta poleks talle toona tänavale järele jooksnud selle pehmete kaantega kladega, mille mees oli kohvikulauale maha unustanud (German ei olnud siis veel mingi äss ja igaüks tohtis talle järele joosta), poleks nad tõenäoselt mitte kunagi ühtegi sõna vahetanud ja midagi poleks juhtunud. Ja tegelikult polegi midagi juhtunud peale laisa kirjavahetuse, mis neid on sidunud ja siis jälle lahutanud, sest isegi tähed ajavad oma rida ega pruugi ühteviisi mõistetavad olla. Näiteks aupaklikult suur S-täht Germani kirjades sõna „sina“ algul ja väike, vallatu, sõbralik s-täht tema kirjutatud „sina“ ees, millele German kord ka läbi lillede tähelepanu juhtis ja millise märkuse tema tähelepanuta jättis, jonni pärast jättis – ükski mees ei saa talle ette kirjutada, kuidas ta peab kirju kirjutama.

Tungiv koputus elutoa aknale tõi tema mõtted tagasi tänasesse. Täitsa lõpp: ta seisis peegli ees ikka veel paljalt. Käeulatuses oli ainult üks võimalus – hommikumantel.