Читать книгу Presidendi vastuvõtt - Mart Kadastik - Страница 3

LOSSIS TUNDIS TA ENNAST NAGU VANGLAS, kuigi pidanuks hüvedest ümbritsetuna tundma ennast nagu paradiisis või vähemalt nagu pansionaadis. Lossist väljas oli samuti vangla, aga selle müürid ei olnud nii kõrged. Silm küündis neist üle, vahetevahel. Lossist väljas ei kraapinud kõrva see õudsalt naksuv liistparkett, sajanditevanune nuhtlus, millel iga astutud samm kuuldus läbi koridoride ja trepikodade salapärase võrgustiku ning andis välja igaühe, kes liikus valel trajektooril. Tema jaoks olid kõik kohad avalikud. Ka lagedel ja seintel olid silmad ja kõrvad.

Kui hommikusöögilauas talle härjasilma serveeriv kokk-koristaja-majapidajanna Anne (mis ametinime sellele keskealisele volüümikale naisele ikka anda: kas mõisa virtin oleks parem?) küsis, kuidas härra president täna magas, püüdis ta küsimusest kinni iroonilise allteksti. Kõik teenindajad, kes lossi teises tiivas ööbisid, pidid kuulma öövaikust lõhestavat veepurset, mis oli alguse saanud presidendi privaat-WC klosetipoti loputuskastist ja mis mööda lossisiseseid torusid kulgedes muutus presidendi aktiivset ainevahetust igaühele meeldetuletavaks solinaks. Need olid piinlikud minutid, kuid ta ei saanud jätta kempsus käimata, isegi kui oli kella viieni hommikul kannatanud. Vastupidi, mida aeg edasi, seda lähemale kella neljale nihkus edasilükkamatu vajadus ennast voodist püsti ajada. Vahel isegi kaks korda öö jooksul. (Kas ta peaks pöörduma uroloogi poole, aga kuidas sa presidendina talud ambulatoorseid protseduure, mis sel puhul on paratamatud?)

Puudega inimesed on leidlikud, järeldas ta iseenda põhjal, kui oli omandanud oskuse vajutada loputuskasti klahvile (mitte kunagi täispaagi, vaid pooliku paagi klahvile) nii nõrga ja sujuva näpuliigutusega, et kümneliitrise kose asemel vallandus loputuskastist hale nire, mis moodustas puhastusfunktsiooni täitmiseks piisavalt suure veehulga, aga mis ei toonud kuuldavale kogu lossi ja eelkõige presidenti ennast frustreerivat forte fortissimo sopavee sümfooniat.

Teda valvati varjatult ja varjamatult.

Lossist väljas kehastusid tüütud adjutandid ihukaitsjateks ehk turvameesteks, paberite järgi olid nad kõik julgestuspolitseinikud. Ta oli riigi kõige kaitstum inimene ja samas kõige kaitsetum, sest temalt oli põhiseadusliku enesestmõistetavusega võetud vabadus.

Aga tema sisemus ei tõstnud mässu. Ta ei olnud mässaja tüüp. Ta oli kohanemisvõimeline inimene. Ortodoksse darvinistina (ta oli loodusteaduskonna aspirandina lugenud akadeemik Timirjazevit originaalis, vene keeles) teadis ta, milles seisneb igavese olelusvõitluse tuum: elusorganismid kohanevad keskkonnaga rangelt omaenda säilimise huvides, mitte kellegi teise, naaberpõõsa või naabersisaliku huvides, kui nad just ei soovi kärbuda või muutuda elututeks. Tema tahtis olla elus. Lõpuks – keda siin süüdistada: kaks aastat tagasi oli ta ise selle jalustrabava ettepanekuga nõustunud. Andnud järele.

Teda oli pikalt palutud ja keelitatud. Oli rõhutud tema kui maineka teadlase erakonnaülesele seisusele. Mis oli õige osundus – ta seisis päevapoliitikast eemal, oli rääkinud asjust, mis rahvamasse ei huvitanud, ei tekitanud peavoolu ega muus meedias intriigide särinat. Ta ei edvistanud sotsiaalmeedias ega ahistanud lehetoimetusi pikkade, igavate arvamusartiklitega. (Tema uurimust männi rabavormidest kõrgsoode dünaamika indikaatorina oli tsiteeritud rahvusvahelistes ajakirjades, millest kodumaal polnud keegi midagi kuulnud.) Kuid piisas paarist esinemisest televisiooni vaadatuimas jutusaates, et söövitada oma nägu ja hääl (mahe veenev bariton) rahva mällu. Summeerides: tal oli väärika inimese laitmatu renomee, millesse ta oli ka ise hakanud uskuma.

Tema ärarääkijad ei olnud tema sõbrad, aga nad paistsid olevat mitte pragmaatikutest lehmakauplejad, vaid tõelised missioonitundega poliitikud, vaata et aatemehed. Osavamad veenjad rõhusid samblakihile tema karjääriredelil – ammustest aegadest oli ta ühe äraunustatud teadusasutuse asedirektor. Kahtlemata väärib ta enamat, irriteerisid augu-pähe-rääkijad. Siis oli ta viimaks valmis vastutust vastu võtma, ikka isamaa hüvanguks, nagu ta ametisse pühitsemise kõnes võõraste sõnadega oma segaseid tundeid väljendas. (Kirjandusprofessor Uudo Martinson kirjutas valmis tema esimese kõne ja enamiku järgmistest, keskendudes visandis, mille ta oma käega oli kirjutanud, vohavate võõrsõnade asendamisele kodumaistega.)

„Härra president, teie jalg,“ juhtis turva nimega Esko – ta ei nimetanud neid mehi ihukaitsjaiks ega politseinikeks, vaid turvadeks – tähelepanu tema parema jala kingaotsale. Esko, maapoiss, oli tema lemmikturvasid, kes oli teda valvanud peaaegu algusest saati. Teised olid rotatsiooni käigus juba mujale saadetud ning uutega asendatud. Uutega ei olnud tal erilist klappi, aga Eskoga oli läbisaamine kaunis isiklik. Ta sinatas Eskot ja palus turval ka ennast sinatada, aga nimi German jäi noore mehe kurku kinni.

President tõstis oma ripakile jäänud parema jala autosse, Audi pikendatud kerega luksusmudelisse. Esko lükkas ukse pehmelt kinni.

„Sõidame professor Martinsoni juurde. Teate küll, kus ta elab.“

„Oleme käinud,“ teatas Esko.

„Ja laseme lipud alla,“ ütles president. Esko vajutas nupule ja Audi esinurki ehtivad riigilipukesed kadusid automaatselt autokere sisse.

Ta võttis tumehalli nokkmütsi peast, toetas pea vastu peatuge ja ringutas. Keeras kütet kraadi võrra jahedamaks – luksusautodel sai tagaistmeltki temperatuuri reguleerida. Tehnoloogilise innovatsiooni ehe näide. Miskipärast oli Audis lapselukk ka. Et president välja ei kukuks?

Oli tõesti mõistlik mantel lossi jätta. Nad peatuvad välisukse ees, nagu varemgi, ning õues olid niikuinii kevadised plusskraadid, ehkki ametliku kalendri järgi pidanuks talv püsima – märtsi algus alles. Aastaajad tuleks üldse ümber vaadata. Ilma globaalne soojenemine on ilmselge. Sellega toimetulekuks võttis ta kütet veel veidi maha. Teine variant olnuks kampsun seljast võtta. Ei viitsinud. Soeng läinuks sassi. Sõidule lossist professor Martinsoni juurde ei kulu aega rohkem kui veerand tundi. Ja kampsun ei karda kortsumist.

Talle meeldis tagaistmel mugavalt lösutada ja läbi tumeda aknaklaasi vahtida sisse autodesse, millest nad sujuvalt mööda vuhisesid. Või siis otsida jalakäijate seast tuttavaid nägusid. Tema nägu ei näinud keegi. Need olid õndsad hetked. Tal oli külalistest, keda oli sunnitud lossis üle päeva vastu võtma, kõrini. Nii halvasti võis öelda küll. Metsas üksipäini lonkida – see oli tal varasemalt kombeks – teda ei lubatud või, õigemini, lubati, ent ainult turvameeste saatel, mis loomulikult likvideeris privaatse iseolemise väljavaated.

Plekk-kasti tagaistmel tundis ta ennast vabana. Esko istus tema ees, Esko paarimees rooli taga. Keegi ei teinud pingutusi vestluse edendamiseks. Kellelgi ei olnud midagi öelda. Vaid raadiosaatja, mis oli näitudest ja näidikutest ülekoormatud armatuurlauale sätitud, prigises aeg-ajalt. Sealt kostus tagumises autos olijate hääli – VIP turva eeskirjad nägid ette, et seljataguse kindlustamiseks peab presidendi taga sõitma veel teinegi julgestuspolitsei ekipaaž, eessõitjale nii lähedal, et ükski võõras auto nende vahele ei mahuks.

Esimestel kuudel pühendus ta autos istudes – kui sõit oli pikem, linnast välja – ametlike materjalide lugemisele. Tegi tööd. Viimasel ajal ei vaevunud ta sülearvutit avamagi, kui just polnud tegu kiireloomuliste ja sensitiivsete dokumentidega. Ta usaldas oma nõunikke. Ta oligi usaldav inimene. Kaks tähtsusetut seadust jõustas ta oma allkirjaga neile pilku peale viskamata. Nüüdki võttis ta kõigepealt kätte nutitelefoni, et silmad värsketest päevauudistest üle lasta.

Ametiaja algul oli ta allergiliselt võpatanud, kui oli märganud veebiuudise pealkirjas oma nime, sest üheksal juhul kümnest teda kritiseeriti, kiruti või tögati. Üleöö olid tema paljukiidetud voorused – eelkõige leplikkus, tasakaalukus ja tagasihoidlikkus – pööratud presidendi suurimateks nõrkusteks. Teisalt oli ta nii voogavalt sõbralik – seda olulist nüanssi oskasid vähesed hinnata –, et temaga ei olnud võimalik manipuleerida. Kõik, kes soovisid, et ta nende huvides midagi teeks (misjaoks me ta siis lossi organiseerisime?), pidid pettuma. Ta ei teinud mitte midagi.

Tema käsitamatu, amorfne sõltumatus ärritas huvigruppe, kellest pole kunagi puudust. Tema esinemistest otsiti naeruväärsusi, mida ühtaegu ümmargused ja keerulised mõttekonstruktsioonid pahatihti ka pakkusid. Jah, professor Martinsoni tekstid olid vanamoodsad, ta ise polnud teab mis sõnameister, tema sõnalised improvisatsioonid olid kohmakad, sellest sai ta ise ka aru, kuid sedavõrd isiklik, süstemaatiline, põrmustav psühhoterror oli talle täielik šokk, mida anonüümsete kommentaaride masohhistlik lugemine enesepõletamise ohtliku piirini süvendas.

Jäi vaid kahetseda, et ta oli eluohtlikul võimuviirusel lasknud ennastki nakatada.

Masenduse tagajärg: ta ei jätnud veiniklaase, mis rituaalsetel vastuvõttudel vahetpidamata täis valati, kunagi tühjaks joomata. Siis muutus ta lõbusalt, suisa eufooriliselt jutukaks, kutsudes sellega pedantsetes protokollitöötajates esile äreva nõutuse. Lossis, enne magama minekut, jõi ta veel klaasi viskit lisaks, unerohu asemel. Ning vähkres seejärel laias voodis mitu unetut tundi, kuulates, sõltuvalt aastaajast, vihma sabinat, räästasse tekkinud jää praksumist või sääskede pininat. Peaaegu oleks ta haaranud padja, et lömastada laes varitsevat sääske, aga käsi ei tõusnud, sest loodusteadlasena ta mõistis, et sääskedele on vere hankimine eksistentsiaalne küsimus, üliriskantne operatsioon – verd tulevad nad imema mitte nalja ega kiusu pärast, vaid selleks, et muneda, et paljuneda, mis on iga olendi, ka putukate üllaim eesmärk. Ta toppis kõrvadesse vatitupse ja seejärel svammist palle, aga need hoopis suurendasid tema ärevust ja teravdasid kuulmismeelt, sundides ümbrusest kinni püüdma ja lokaliseerima iga väikseimagi krabina. Silikoonist kõrvatropid olid efektiivsemad, neid andis voolida liimjateks kuulikesteks, mis muutsid kõrvaaugud tõepoolest helikindlateks, kuid lõppresultaat valmistas taas kord pettumuse – välisele vaikusele reageerisid kuulmekiled sisemiste sahinate lisamisega. Lõpuks ajas ka omaenda hingamine teda meeleheitele ja sünnitas sundmõtte lossist põgeneda, ronides vihmaveetorusid mööda alla, ent see sangarlikult hulljulge ettevõtmine jäi selle taha, et aknad ei avanenud.

Hommikul olid tema silmalaud sedavõrd turses, et takistasid nägemist, aga silmaarst lohutas, et naha väljavenimine näitab ealisi, mitte patoloogilisi muutusi, mis oli veelgi halvem uudis, sest järelikult oli tegu pöördumatu protsessiga. Teatud vanusest alates inimene ei koosnegi muust kui ainult ealistest iseärasustest. Nondele iseärasustele viitasid ka veritsevad sisselõiked kaelal ja põsel – jäljed hommikusest habemeajamisest. Kuidas ta ka ei üritanud kahe sõrme abil põsenahka pingule tõmmata, žiletitera leidis karvade vahelt ikka üles lohu, kuhu sisse vajuda. Nagu teraviljakombain pehmel põllul.

Päeval, öisest kellavahtimisest pahur ja loppis, iga repliigi peale erutuv ja hälbinud ajukeemiaga, lubas ta endale avalikke sapiseid repliike poliitikute ahnuse ja arrogantsuse kohta (tema puhul täiesti uus tase!), mis ootuspäraselt reflekteerusid turmtuleks mitte ainult tema isiku, vaid presidendi institutsiooni kui sellise vastu (raiskab maksumaksja raha ja segab täitevvõimu oma mittemidagitegemisega).

Rohke enesehaletsusega maitsestatud eluetapp päädis ainuvõimaliku otsusega: midagi tuleb ette võtta. Jah, tuleb adapteeruda, otsustas ta, ja lasta nahal parkuda. Inimkonna, kaasa arvatud tema evolutsioon oli alles poolel teel. Tagasiastumise idee tuli kõrvale heita kui vastutustundetu ja teostamatu. Ja kuhu tal minna oleks? Ta oli sisuliselt kodutu. Ta peaks olema õnnelik, et talle see barokne loss kasutada anti.

Ta tõmbas tagasi ka alkoholiga. Alkohol oli hakanud kehakaalu ja vererõhku kergitama. Kilogrammide lisandumisel oli, tõsi, teisigi faktoreid, eeskätt vähene liikumine ja suitsetamise mahajätmine, mistõttu ta hakkas lossitreppidest kalorite põletamise eesmärgil energilisemalt üles-alla käima ja pidas paremaks suitsetamise mahajätmise katsed maha jätta.

Ta rahunes vähehaaval ja saavutas poole aasta pärast hädavajaliku psühholoogilise immuunsuse, mille haripunkti jõudes võis ta tõdeda, et temast joonistatud pilapilt juhtivas väljaandes ei mõjunud enam mõnitusena, ei ajanud teda raevu ega ängi, vaid tekitas ainult ükskõikse õlakehituse. Ta tegi huvitava tähelepaneku: mida rohkem teda materdati, seda vähem läks talle korda, mida temast arvatakse. Nagunii oli ta juba giljotineeritud – mida enam karta? Ainult neil vähestel, keda ei ole jõutud avalikult mutta rammida, on põhjust pabistada oma seni puhta revääri pärast. Üks tähelepanek veel: mida külmema kõhu ta ründajatele vastu seadis, seda kiiremini rauges publiku huvi tema vastu.

Ta unustati lossi.

Aga siit sündis uus probleem. Tal tekkis hirm, et tema tundeelu võib olla halvatud, et teda on tabanud kogu organismi läbiv apaatia, mis tõenäoselt käivitus juba hulk aastaid tagasi abikaasa Siirist võõrandumisega (kõigile oli teada, et nad elavad pigem lahus kui koos, üks lossis ja teine teise linna kortermajas). Apaatsusele ähvardab järgneda isiksust lagundav faas, teadis ta teadlasena – esialgu hiiliv, hiljem totaalne elumahlade jäätumine ja impotentsus, kui asjade seisu ilma ilustamata iseloomustada.

Eelkirjeldatud kontekstis oli fantaasiaid kehutav küllakutse, mille ta täna õhtuks Kätlinilt sai, ekstraordinaarse tähendusega. Kontrollkaalul olid meheks olemise bioloogilised alused. Oli trots ealise perspektiivituse, pöördumatu päikesevarjutuse vastu. Oli hiirekõrvadena tärkavate kevadiste tunnete arga aimdust. Oli õlitamata jäänud väntvõllide kriuksatusi ja isegi raginat. Kõik need märgid viitasid seksuaalse restauratsiooni staadiumi saabumisele.

Ta oli Kätlinisse enne lossi tulekut meeletult, poisikeselikult armunud (endal juba siis oimukohad hallid). Ta ei olnud temaga kuigi palju aega koos veetnud – nelja silma all toimunud kohtumiste kokku lugemiseks piisanuks kahe käe sõrmedest, aga ta oli tema fotot oma nutitelefoni ekraanil imetlenud tundide kaupa, üksvahe iga tunni tagant, salamisi isegi kõige tähtsamate koosolekute ajal laua varjust. Ta oli sisse võetud noore naise tumedatest silmadest ja tumedatest kulmudest (milline erutav kontrast blondi peaga!), pruntis huultest (ülahuul kattis kohvitassi serva tervenisti ära), pehmest, sissepoole pööratud ninaotsast ja pisikestest kõrvalestadest, mis pikkade, laineliste juuste vahelt häbelikult piilusid.

Lähedus, olgu või virtuaalne ja platooniline, tõstis tema toonust. Ta tahtis elada! Oli seda siis nii palju palutud? Ta oli Kätlinile lossi asumisest alates, kui kokkusaamised muutusid üha tüsilikumaks, hakanud saatma pikemaid e-kirju, milles püüdis konarlikesse lausetesse valada oma hingeseisundit, mõistagi mõõdukates annustes, näiteks: „Minus on tärganud sümpaatiline suhtumine Sinusse.“ Ja Kätlin oli talle vastanud heatahtliku mõistvusega, mõnikord isegi sõnaga kiss, mille kõrval ilutses huulte punane sümbol. Pärissuudlust ei olnud nad katsetanud kordagi, piiritulbad olid vääramatult paigas. Kumbki ei üritanud neid kõigutada.

Ta istus Audi tagaistmel ja puuris silmadega Esko läikivsiledat kukalt. Siiski parem, kui keegi Kätlinist midagi ei teaks. Esko ka mitte. Tal oli oma salaplaan.

Ta oli otsustanud astuda vastu loodusseadustele, mis ei luba silmapiiri kunagi kätte saada. Nüüd lähenes ta iga hetkega sellele maagilisele horisondipunktile, kus kohtuvad tegelikkus ja fantaasia.