Читать книгу Nüüd ma siis kirjutan - Mart Kadastik - Страница 2

2015. aasta suvel mõtlesin, et jätan lahkumistseremoonia üldse ära. Aga eneselegi üllatuseks kirjutasin „Eluaegse” mõne kuuga valmis ja kui käsikiri oli trükki minemas, tekkis idee siduda nende mällu, kes ei olnud veel märganud, et mind enam ei ole, kokku kaks asja – romaaniesitlus ja Eesti Meediast äraminek. Ühesõnaga, ilukirjanduse ja ajakirjanduse topeltespresso, milleks näis kõige paremini sobivat tõsieluline näitemäng. Draamavorm on igal juhul tõesem dramaatilistest tänukõnedest, mida kolleegidel olnuks ebameeldiv ette kanda ja mul veel ebamugavam kuulata.

Mõtlesin välja viis stseeni, mis illustreerivad mu tööaastate kõige murdelisemaid hetki. Ajatruus järjestuses kohtun Karl Vaino, Edgar Savisaare, Heldur Tõnissoni, Schibstedi presidendi Rolv Erik Ryssdali ja Margus Linnamäega. Pealkirjaks sai „Suudlus Postimehega”. Tahtsin rõhutada tundeid, ehkki, kui olla täpne, siis ei ole ma ainsatki Postimehe töötajat kunagi nagu kord ja kohus suudelnud. Ja kui pidada Postimehe algeks maskuliinsust, siis tulenevad sellest pealkirjast täiesti eksitavad signaalid. Aga teatritükk ilma kerge intriigita olekski kujuteldamatu, nagu Moliére või Mozart ilma parukata.

Olukord tõotas tulla kentsakas niikuinii: olen enda auks kirjutanud näidendi, olen selle peategelase prototüüp, ise istun esimeses reas ja ise ka plaksutan endale. Arvatakse ilmselt, et mina – silmapaistvalt tagasihoidlik inimene – olen küpses eas hulluks läinud. Mõelgu, mida tahavad, mõtlesin. Olen nüüd vaba mees.

Suurem probleem oli see, kust võtta näitlejaid, kes loeksid mu väärtusetu teksti väärika häälega ette. Helistasin paarile pooltuttavale teatriinimesele. Ühte ootasid ees kodumaise krimifilmi võtted, teist maailmaklassikasse kuuluva tragöödia esietendus. Minu vodevill oli konkurentsitult teisejärguline. Ma isegi ei jõudnud alustada juttu honorarist.

Viimases hädas otsisin üles Ain Mäeotsa, kes on Marie ja Hugo, minu kahe armsa lapselapse lihane onu. Rääkisin talle oma kimbatusest. Mul oli vaja tema nõu ja abi, leidmaks kolm andekat näitlejat, kes suudavad välkkiirelt ümber kehastuda, et ma ei peaks komplekteerima truppi tosinast näitlejast.

Ain ütles, et võtab kogu projekti ette. Lavastajana, produtsendina. Mul oli hirmus hea meel, aga veidike piinlik ka, sest mulle tundus, et olin teinud ettepaneku, millest tal oli võimatu keelduda. Ain on meeletult koormatud mees. Viie lapse isa. Oktoobris pidi ta pühenduma Karlssoni lavastamisele Estonias. Ja nüüd tulen veel mina oma teatraliseeritud pensioneerumisplaaniga!

Saatsin Ainile näidendi, mille kirjutamiseks mul kulus viis päeva, ja pärast seda, kui olin temalt teeninud kiitva hinnangu (kuidas ta ütlekski mulle näkku, et tegemist on tubli katsetusega, aga dramaturgia mõttes pahnaga!), sõitsin Eestist rahuliku südamega ära.

Sel septembrikuu nädalal, mil ma koos abikaasaga Sardiinias varasügiseselt mõnusat Vahemere kliimat nautisin, tabas Tallinnat ja eriti Maakri tänava piirkonda rajuilm. Eesti Meedia uus täisomanik Margus Linnamäe oli alustanud Postimehe mehitamist inimestega, kelle toel lootis anda Eesti suurimale ja vanimale väljaandele teistsuguse hingamise. Paraku kukkus aktsioon – istutada väe ja võimuga Postimehe toimetuse juhiks Hardo Pajula, majandusteaduses asjatundja, aga ajakirjanduses võhik – ühe päevaga läbi. Postimees oli ehmatusest hingetu. Pajula pildus üürikest aega sädemeid nagu säraküünal ja jõudis sellel, kes temast visalt kinni hoidis, näpud ära põletada.

Äripäevale ütles Hardo Pajula järgmist: „See oli mulle selge, et nii kaua, kui Kadastik on seal, siis ei ole võimalik seal töötada. Ma olin naiivne, kui arvasin, et nüüd, mil Kadastik on ära läinud, siis saab. See, et ta on läinud, ei tähenda, et suure mehe vaim ei hõljuks seal. Linnamäe peab ostma palju kadakaid, sest Kadastiku saab välja ainult kadakasuitsuga.”

Pajula on tark mees, aga aeg-ajalt üllatab ta publikut oma lapsesuuga. Minu väljasuitsetamise jutt ei saanud olla Pajula soolo. Selle mõtte pidi talle pähe istutama lehe värske ainuomanik, sest olin kindel, et isemõtleja ja iseotsustaja natuuriga Linnamäe oli Pajulale täpselt selgitanud oma ootusi. Antud juhul tähendas Linnamäe tulevikuvisioon Postimehe viimaste aastakümnete narratiivi eitamist, mõtisklesin kurvalt ja tundsin, kuidas solvumisklomp minu veresooni ummistama hakkas.

Kui Eestisse naasin, selgus, et asjad on veel viletsamad, kui olin arvanud. Postimees oli olnud lagunemise äärel. Kollapsi hoidis ära toimetuse vaprus seista üheskoos Postimehe eest. Kurnatud peatoimetaja Merit Kopli oli loobunud põikpäisele Linnamäele vastu seismast ning otsustanud minna Balti-Saksa Kaubanduskoja Tallinna bürood juhtima. Üksnes Postimehe ajakirjanike betoonmüür kauase peatoimetaja selja taga ei lubanud tal taanduda.

Pajula väljavalimine ei olnud Linnamäe esimene üllatav käik. Võtnud augusti lõpul firma üle kontrolli, asus ta oma loomuomase tasakaalukuse kiuste rabelema ja määras AS Postimees juhatuse esimeheks Janeck Uibo. Uskumatu comeback! Uibo oli Postimehe turundusjuhi ametikohalt lahti lastud napilt pool aastat tagasi, pärast hirmkallist, kuid mõttelagedat reklaamikampaaniat „Kõik on võimalik!”.

Maakri majas on nüüd kõik võimalik, kurvastasid postimehelased ja irvitasid konkurendid. „Lõpetage tragikoomiline seriaal Postimehes!” kirjutas Äripäev ja muretses, et mitte ainult Postimehe, vaid kogu Eesti ajakirjanduse maine on ohus. Linnamäe oli küll nõus Uibot ohverdama, kuid Pajula samaaegne parnassile pressimine ei näidanud märke, et omanik aduks kriisi.

Kas ma pidanuksin olema õnnelik, et veeuputus tuli veel enne, kui jõudsin oma asjad kokku pakkida?

Mitmed väljaanded ning raadio- ja telejaamad küsisid mult kommentaari Postimehe skandaali kohta. Ütlesin kõigile ära. Pärast arupidamist Postimehe inimestega andsin Eesti Ekspressile viimaks järele. Keegi peab tõe avalikult välja rääkima, arvati Postimehes. Sul ei ole moraalset õigust ükskõikselt kõrvalt vaadata, lisati. Sa oled kaasvastutaja. Sina tõid Linnamäe meediasse. Sina pead talle teadvustama, et ajakirjandus ei ole apteegiäri. Sina pead Postimeest kaitsma.

Kaasvastutajana tundsin end tõesti. Kõrvus kihises süüdistus: „Võttis oma nutsu välja ja teised nüüd vaadaku, kuidas ellu jääda.”

Usun, et intervjuu, mis ilmus 2015. aasta 14. oktoobri Ekspressis, oli aus ja piisavalt heatahtlik, et säiliks usk omaniku arukusse, mida õnnetu õppetund tõenäoselt kasvatas. Möönsin, et „iga uus juht teeb asju teistmoodi – see on loomulik” või et „iga ettevõte vajab aeg-ajalt muutusi”. Aga ütlesin ka selgelt välja, et Postimehe omanikul kahjuks veel ei ole ajakirjanduslikku tunnetust. Et kui Linnamäe tahab edukalt konkureerida Hans H. Luigega, kes võib ju olla äriasjades küüniline, aga kes on ajakirjanduses professionaal, siis peab ta leidma ja usaldama tegevjuhte, kelle haridus ja isikuomadused võimaldavad ajakirjandust seestpoolt näha ja mõista.

Asusin oma näidendi viimast stseeni kibekiirelt kohendama. Näitlejad ei olnud veel teksti pähe õppinud ja seepärast sain Claudiuse ja Ophelia repliikidesse – kui pidada iseennast olemise ja mitteolemise vahel kõlkuvaks Hamletiks – lisada äratuntavat päevakajalisust. Aga ma püüdsin oma lavatükis siiski hoida läbivat hea tahte ja lepituse tooni, mida iroonia ja eneseiroonia vaid pisut vürtsitasid. Ja lootsin, et seal, kus sõnadest jääb väheks, annab muusikataust meeleolule õige suuna.

Olin lavastuse helikujundaja. Ennemini oleksin leppinud sellega, et lavastaja lihvib mu lauseid (mida ta tegi minimaalselt) kui sellega, et ta vahetab välja muusikapalad. „Kes maksab, tellib muusika” kehtis selle näidendi puhul täiel määral. Lily Alleni „Fuck You” pärast Vaino etteastet ja Chris Rea „Te Road to Hell” pärast Savisaart olid mul välja valitud juba enne, kui näidendi dialoog peas käivitus.

Ma arvan inimesi mõistvat läbi muusika ja ka mind oleks tõenäoselt kergem mõista mitte selle põhjal, mida loen, vaid selle põhjal, mida kuulan. Olgu seepärast järgmised leheküljed – kuniks näitlejad harjutavad „Suudlust Postimehega” – musikaalsemad.

Kurb küll, aga ise ei oska ma ei muusikat kirjutada ega ka noodikirja lugeda. Kaks aastat sikutasin tinarasket lõõtspilli kodunt kooli – käisin akordionitunnis. Ei tahtnud käia, vanemad kohustasid. Oleksid nad mind fööti mängima pannud, oleksin kauem vastu pidanud. Flööt kaalub vähem.

1962. aastal esinesin akordioniga Tartu sünnitusmaja laste nääripeol. Nimelt töötas mu ema selles haiglas vastsündinute osakonna juhatajana. Olin siis seitsmene.

Täpselt viiskümmend aastat hiljem, 2012. aasta detsembris, kutsus Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts (olin 1991. aastal olnud seltsi asutaja ja esimene aseesimees) mind esinema samasse Toomemäe majja, kus varem oli olnud sünnitusmaja ja kus – nagu tuhanded tartlased – olen sündinud ma ise. Nüüd koolitatakse seal ajakirjanikke ja PR-spetsialiste. Mul tuli pidada ettekanne uuestisünni läbi teinud õppehoone veel värvilõhnases auditooriumis, mis kannab Juhan Peegli nime. Olin võrdlemisi rabatud, kui selgus, et Peegli auditoorium on seesama ruum, kus pool sajandit tagasi mängisin näärivanalt kingi lunastamiseks akordioni… Oskaks ma vaid mingitki pilli täna mängida!

Aastaid olin laulnud oma kooli, Tartu 5. Keskkooli poistekooris ja seejärel segakooris. Vastupidiselt tervele mõistusele ühinesin ka bändiga, mis kandis nime Syrena ja mille vaimne liider, basskitarrist Toivo Lepik, juhtis hiljem AS-i Tallinna Restauraator ja Šoti klubi. Minu saatuseks oli täita laulusolisti kohta, mis oli tühi seetõttu, et repertuaar – näiteks Rolling Stones'i „Paint it Black” – nõudis kõrgemate toonide võtmist. Segakooris kuulusin tenorite rühma.

Õnneks oli mu enesekriitiline meel tollal sedavõrd tugev, et ma ei tulnud kunagi lava ette mikrofonijalaga vehkima – hoidusin tagaplaanile trummide varju. Seetõttu ei teeninud ma pop- või rokkartistina tüdrukute silmis vähimaidki plusspunkte. Olin sama hästi kui nähtamatu. Väga palju ei olnud mind kuulda ka, sest toonase helitehnikaga imet ei teinud.

Tulin koolipeolt üksinda koju, sulgesin ennast tuppa koos traatkarvalise foksterjeri Tossuga (kes mõni aeg hiljem hukkus, rünnates viimast Tartu tänaval vankrit vedanud hobust) ning surusin kõrva vastu VEF-transistorraadiot. Minu maitset kujundasid Radio Sweden, Radio Luxembourg ja BBC. Mul oli paks kaustik, kuhu igal nädalal panin ritta oma isikliku hittide edetabeli: tõusjad ja kukkujad, uustulnukad ja väljalangejad. Top twenty. Kõik kooliaegsed ilukirjanduslikud katsetused – luuletused, jutukesed ja näidendid – olen ära visanud, ainult pruunide kaantega popkaustik on alles. Omamoodi päevik seegi. Maitse kujunemise päevaraamat.

Tartu Ülikooli eesti keele ja kirjanduse osakond võttis mind vastu 1973. aastal. Olin veidi vaaginud ka võimalusi minna õppima ajalugu või geograafiat (5. keskkoolis õppisin loodusteaduste eriklassis), aga ennast ninapidi vedada polnud mõtet. Kirjutamine tõmbas mind rohkem kui putukate ükssilmne uurimine mikroskoobis, milliseks tegevusetuseks ei jätkunud mul külma närvi.

Viimastel kooliaastatel olin puhtalt hasardist kirjutanud kirjandeid viiele-kuuele sõbrale, isegi ülikooli sisseastumiskirjandi tegin kahe koolivenna eest ära (töö üleandmispunkt oli Vanemuise tänava õppehoone WC). Tasu ei võtnud, vahele ei jäänud. Koolivennad pääsesid majandusteaduskonda, oleksid pääsenud ka ilma viielise kirjandita.

7. detsembril 1973 ilmus ülikoolilehes mu esimene kaastöö. Kirjutasin muusikast, millest muust. Selle üdini naiivse loo pealkiri oli „Üliõpilane ja kerge muusika”. Aga süües kasvab isu. Varsti asusin ühe viimase kursuse naistudengiga enesekindlalt väitlema ansambli Ruja muusikaliste vahendite ereduse üle. Too tudeng, erudeeritud kriitik Tiina Sarv, tegi mu kaastöö maatasa („pealiskaudne, pretensioonikas ja põhjendamata”). Eriti hävitav oli lõik: „Kui M. Kadastik teatab, et vabal hetkel on meeldiv kuulata ansambleid Middle of the Road või Sweet, siis teab kui arenenud maitsest see ei räägi.”

Oponendil oli kahjuks õigus: mu maitse ei olnudki teab kui arenenud. Sellal kui tõsisemad fännid kaifsid King Crimsoni psühhedeelset viginat või Led Zeppelini pöörasust (nuusutades peale klooretüüliga immutatud taskurätti), nautisin mina süütult magusaid kommertsviisikesi.

Arusaamatul kombel määrati mind Arne Oidi nimelise lauluvõistluse žüriisse. Tollal ei kandnud see võistlus mõistagi Arne Oidi nime, sest Oit elas veel ja tahtis ise auhindu noppida. Võistlus kandis „Tippmeloodia” nime. Esikoha teenis Andres Valkoneni laul „Las jääda ükski mets” Tõnis Mäe esituses, ehkki minu lemmikuks oli Valter Ojakääru „Lahkumine Saaremaalt”, mida laulis Heli Lääts. Andsin oma eelistusest teada ka ülikoolilehe lugejatele.

1974. aasta sügisest asus ülikoolilehe etteotsa Rein Veidemann, kellega mul tekkis kohe oivaline klapp. Rein võttis mu toimetuse palgale, poole kohaga küll. Võiks väita, et sellest ajast alates tähendabki ajakirjandus minu jaoks ka ametit koos kohustuste ja vastutusega.

Veidemannil oli (ja on jätkuvalt) erk sotsiaalne närv, mis andis healoomulisi siirdeid ka minu arenevasse organismi. Kord läksime ühisoperatsiooni käigus lugusid tegema – Rein Puiatusse, mina Kaagverre. Ei taipa seniajani, miks pidime ülikoolilehe lugejaid eriinternaatkoolide raske eluga kurssi viima. Võimalik, et juba noil aegadel huvitasid mind probleemsed neiud ja naised.

Ehkki vahetevahel vahendasin ka mõtisklusi eksamitest või kirjutasin juubelipuhuseid portreelugusid õppejõududest, ei suutnud Veidemann mind muusikateemast võõrutada. Tegelikult ta ei üritanudki mind literatuurse vaimsusega katta. Kui Mihkel Mutt, Toivo Tasa, Jüri Talvet ja Asta Põldmäe tõid toimetusetuppa peahoone kolmandale korrusele puutrepi nagina saatel luuletusi, novelle ja arvustusi, siis mina klõbistasin kirjutusmasinasse järjekordse biitkommentaari (sellist totrat nimetust kandis rubriik) varjunime all Felix Tonga.

Aga midagi jäi külge ja mällu ka sellest keskkonnast, kuhu olin sattunud. Mu hing talletas Asta Põldmäe headuse ja ilu. Mutti ma pelgasin, sest tema intellektuaalne nõudlikkus lõhnas pahatihti sapi järele. Kuid enamasti olid tema arrogantsus ja iroonilisus põhjendatud.

„Kõige naeruväärsemad on inimesed, kes tarvitavad võõrsõnu, aga ei tea, mida need tähendavad.” See Muti märkus jäi mulle meelde, edaspidi olen alati hoolega mõelnud, enne kui pikin jutu sisse mõne lauset peristaltiliselt kokku tõmbava võõrsõna. Muti mõttele võib mitu mõtet otsa liita: eputamine teadmistega, mida ei ole, võimendab rumalust mitmekordselt; kõige rumalam on inimene, kes ei tea, kui rumal ta on. (Tõenäoselt on keegi tark need mõtted juba ammu üles tähendanud.)

1975. aastal olin veel sel määral harimatu, et ülikool saatis mu suveks Soome, Lappeenranta linna soome keele ja kultuuri kursustele. Soome oli tollal tohutu ihalusobjekt. Minu väljavalimine oli professor Paul Ariste teene. Teadmiste põhjal pidanuksid mitmedki meie kursuse tütarlapsed enne mind sõelale jääma, aga Ariste eelistas mind. Mahajääjates tekitas selline ebaõiglus ilmselt kadedust, minus endas süütunnet. Seda enam, et olin otsustanud kolmandast kursusest alates jätkata õpinguid ajakirjanduse eriharus professor Juhan Peegli käe all. Soome-ugri keelte vastu olin küll ilmutanud õrna huvi (näiteks käisin koos professor Aristega keeleekspeditsioonil Vadjamaal), aga ma ei olnud ühelgi hetkel kahelnud, kelleks tahan saada. Ajakirjanikuks loomulikult.

Rääkisin süütundest ka oma patroonile.

„Ma tean, et sinust saab žurnalist,” lohutas professor Ariste. „Ja sellepärast peadki just sina Soome sõitma. Sul on sellest kõige rohkem kasu.”

Ariste kirjutas oma vanale heale sõbrale Naapurivisa-televiktoriini päevilt, professor Lauri Postile, kes juhtus sel ajal olema Soome haridusminister, ja palus tal võimalusel mind rahaliselt toetada. Nii ootaski mind teisel pool lahte ees ümbrik mäletatavasti rohkem kui tuhande margaga, mis oli terve varandus.

Lisaks olin Tartus ühe äritsejaga kaupa teinud ja ostnud temalt rublade eest nelisada marka. See oli täiesti ebaseaduslik tehing, sest valuutaga hangeldamine oli rangelt karistatav. Viis aastat vanglat!

Oli suur oht jääda rongis markadega vahele Nõukogude piirivalvele – sõitsime Moskva-Helsingi rongiga läbi Viiburi – ja seepärast peitsin rahatähed šokolaaditahvlite vahele hoolikalt ära. Kaloririkast Eesti šokolaadi oli mul kaasas suures koguses, et välismaal mitte nälga surra. Olin juba kodus otsustanud, et hoian Soomes maksimaalselt raha kokku. Oma raha eest ei söö ega joo. Kõik need erakordsed abinõud täitsid vaid ühte eesmärki – osta Soomest nii palju heliplaate kui võimalik.

Istusin päevad läbi Lappeenranta raamatukogus, aga mitte selleks, et uurida Elias Lönnroti või Aleksis Kivi kirjanduslikku pärandit, vaid selleks, et ahmida endasse teadmisi uuema aja muusikast ja muusikutest.

1975. aasta sügisel, tagasi Tartus, puhkesin melomaanina õide. Avaldasin ülikoolilehes artikli „Nonstop folgist purukumipopini” ja koos sõbra Toivo Lepikuga – seesama asjalik basskitarrist Syrenast – hakkasime ülikooli uues kohvikus Leningradi maanteel diskosid korraldama. Toivo paigaldas aparatuuri ja vahetas plaate, mina lobisesin mikrofoni.

Diskorit ei aja rahva ette mitte niivõrd altruistlik soov oma muusikalisi leide ligimestega jagada, laval valju häälega plärada või tung iga hinna eest ennast eksponeerida (seda muidugi ka), vaid rahulduse saamine hetkedest, mil teiste inimeste mõtted, tunded ja isegi instinktid on tema meelevallas – kui kümned, sajad või tuhanded inimesed tantsivad diskori pilli järgi. Just sellepärast ongi paljud ajakirjanikud proovinud kätt DJ-na. Pole põhimõttelist vahet, kas ajada inimeste päid segi helikeelega või kirjakeelega. Human touch nii või naa.

Muusikatuul aina paisutas purjesid. Tosin tuttuut Soomest ostetud vinüülplaati (David Bowie, 10cc, Wings jt) garanteerisid meile edu. Need olid kinnised, määratud istekohtade ja kaetud laudadega diskod, kuhu kutsusime eelkõige oma tuttavaid üle ülikooli. Meie ei teeninud kopikatki, kohvik teenis. Meie õhtud ei olnud avangardroki elitaarsed kuulamisseansid, nagu neid korraldas keemikuteduo Mart Tarmak–Viktor Siilats, kellest viimane tuiskas kuus päeva nädalas ringi oma abaluudeni lehvivate juustega (millest sõjalise õpetuse päevaks moodustus imposantselt tihe kuklakrunn). Klass omaette oli minust aasta eespool ajakirjandust õppiv Olav Osolin, kelle ülipopulaarsed diskod tõid ülikooli klubisse kokku kogu Tartu linna noorsoo.

Meie diskoformaat jäi kusagile vahepeale. Valitud seltskonnale, aga lõbus. Poole peo pealt hüppasin ise tantsijate sekka. Korrapäratult vonklev rivitants kulges kätest kinni hoides läbi köögi, üle laudade ja üle baarileti. Joovastusin kõigest, ka oma tulevasest elukaaslasest. 18-aastane Ülle oli siis arstiteaduskonna esimese kursuse üliõpilane perekonnanimega… Pajula. Ilus tüdruk, ilus nimi.

Pärast üht öist suhkrutooside põrandale tühjendamist kaebas kohviku juhataja minu peale haldusprorektorile. Laual oli eksmatrikuleerimise esildis. Terendas kaks aastat sõjaväeteenistust, minu jaoks absurdset, kohutavat ja mõeldamatut.

Esimest korda elus oli mul kasu sellest, et olin ajakirjanik. Poole kohaga korrespondent, aga siiski. Esimest korda elus kirjutasin loo, mida ma ei oleks tahtnud kirjutada. Mis parata, haldusprorektor tahtis lugeda, kui ladusalt edenevad remonditööd ülikooli ühiselamutes. Ega ma midagi valet kirjutanud. Lihtsalt meelsamini oleksin kirjutanud loo Queeni uuest plaadist. Aga Felix Tonga pidi niikuinii peatselt pillid kotti pakkima.

1977. aasta veebruaris, 21-aastase neljanda kursuse ajakirjandustudengina asusin tööle üle tänava Edasi toimetusse. Täiskohaga. Spordikorrespondendiks. Spordi peale sattumine ei olnud sugugi juhus. Aga sellest natuke hiljem. Enne kui elutöö esimene vaatus uuesti ette võtta, tuleb läbi käia viimane. Lõpp annab mõnikord ka algusele uue mõtte.

Trahter Massimo, 29. oktoober 2015

Näidend „Suudlus Postimehega”, 5. stseen

Lava keskel seisavad Margus Linnamäe (näitleja Raivo E. T amm) ja Mart Kadastik (Tambet Tuisk)

Kadastik: Mul on tunne, nagu oleksin narkoosiunest ärganud. V anu valusid enam ei ole ja uued pole veel tulnud. Ä rkad üles ja küsid endalt: kas see, mis minu ümber toimub, on unes või ilmsi? Kus ma olen? Ja kas ma üldse olen?

(Linnamäe ei ütle midagi.)

Kadastik: Tead sa, Margus, et ma kirjutasin esimese nupu Postimehele 40 aastat tagasi. 32 aastat olen seda kremplit juhtinud. 3 2 aastat ühes ja samas kabinetis istunud.

Linnamäe (mõnusalt): Ega sa kogu aeg seal kabinetis istunud. Vahepeal käisid ikka väljas ka.

Kadastik: Tualetis, jah. Ja üle miljoni kilomeetri Tartu ja Tallinna vahet kimanud. Lugematu arv tunde lennuväljade ootesaalides konutanud.

(Linnamäe põrnitseb omaette.)

Kadastik: Ma ei ole asendamatu. S urnuaiad on täis inimesi, kes mõtlesid, et nad on asendamatud. Kui ma kusagil asendamatu olen, siis oma kodus.

Linnamäe: Jah, igaks asjaks oma koht ja oma aeg.

Kadastik: Ma arvan, et sa oled seda oodanud.

Linnamäe: Mida?

Kadastik: Minu minekut.

Linnamäe (mõtleb pikalt): Ma olin sellega arvestanud.

Kadastik: Oodanud või arvestanud?

(Paus. Heliseb Linnamäe mobiil.)

Linnamäe: Halloo! Kust te helistate? Delfi? Ei, Linnamäe ei ole siin. Ütlen talle edasi… Ma tahan sulle öelda seda, et iga juht teeb firmat omamoodi. Kui tuleb uus juht ja teeb teisiti, siis ei tähenda see, et eelmine on midagi valesti teinud.

(Vaikivad.)

Linnamäe: Kas sina ei ole kunagi eksinud?

Kadastik: Olen. Ja kuidas veel.

Linnamäe: Näed siis. Me kõik eksime.

(Vaikivad.)

Kadastik: Ma olen ikka ja jälle mõelnud, miks sa üldse tulid meediaärisse.

Linnamäe: Oleme sellest rääkinud.

Kadastik: Missioon? Eesti asi?

Linnamäe: Nimetame seda nii.

Kadastik: Schibstedi omad rääkisid ka missioonist. J a HeldurTõnisson rääkis Eesti asjast. Aga päeva lõpuks rääkis ainult raha.

(Linnamäe vaikib.)

Kadastik: Nüüd on Tõnisson läinud. Ja mis tast maha jäi? (Linnamäe vaikib.)

Kadastik: See on siiski suur eksitus. R aha ei räägi päeva lõpuks, vaid keset päeva. Päris päeva lõpus, siis, kui päike loojub ega tõuse enam kunagi – siis ei ole rahal vähimatki tähtsust. Surivoodil ei nuta ükski miljonär taga veel ühte miljonit, mis jäi teenimata. Surivoodil lamaja hinge vaevab üks hea sõna, mis jäi õigel hetkel ütlemata.

(Linnamäe vaikib.)

Kadastik: Tead sa, Margus, et ma töötasin kunagi ammu ajakirjanikutöö kõrvalt perekonnaseisuaktide osakonnas. Lugesin paaridele sõnu peale. Ma olen kogu elu sõnu peale lugenud. Pulmades ja peiedel, avamistel ja lõpetamistel. Ja ka omaenda ärasaatmisel räägin ma ise. Või kirjutan teistele tekstid ette.

Linnamäe: Sul käib see kirjutamine tõesti kähku. Uus romaan olevat ka juba valmis?

Kadastik: On.

Linnamäe: Ikka sama teema? (Vihjab näoilmega naiste-meeste teemale.)

Kadastik: Mitte päris. S… aatusest seekord… (äraolevalt mõtiskledes) Margus, mulle tundub vahel, et koos Postimehega võetaks mult ära justkui vanemlikud õigused.

Linnamäe: Sult ei võeta midagi ära. Ma ostan aktsiaid. Ja sina müüd aktsiaid. Kõigest aktsiaid. Me ei osta ega müü lapsi.

Kadastik: Sul on õigus. P ostimees ei ole minu laps. M ina ei ole teda sünnitanud. Paremal juhul olen kasuisa. Või kasumiisa.

Linnamäe: See on normaalne, et su hing on Postimehega kokku kasvanud. Ikkagi ligi nelikümmend aastat.

Kadastik: Ma olen ise ka mõnikord mõelnud, et äkki must ongi alles ainult vaim.

Linnamäe (uurivalt): Mina näen sind ikka ilmsi.

Kadastik (nuusutab õhku, ärevalt): Margus, kas sa ei tunne suitsulõhna?

Linnamäe (veab ninaga õhus ringe): Ei, ma ei tunne midagi.

Kadastik: Oleks nagu kadakasuits… Sa tahad mind siit majast välja suitsetada?

Linnamäe: See oli kõigest metafoor. Ära võta tõsiselt.

Kadastik: Mäletad üht filmi, kus Patrick Swayze kehastas kangelast, kes tulistati surnuks tänaval, oma pruudi käevangus? See kangelane jäi viirastuse või kumkui oli veendunud, et tema armastatu on väljaspool ohtu.

Linnamäe: Kas sa kavatsed tõesti kummitama hakata?

Kadastik: Siis, kui sa paned Postimehe peatoimetajaks Kenderi. Siis ma hakkan Maakri maja pööningul möirgama nagu ooperifantoom. Õigemini nagu operetifantoom. Siis tuleb tõeline vaimude tund Maakri majas.

Linnamäe: Oot-oot… Miks ma peaksin Kenderi panema?

Kadastik: Ma ei tea. Sõber ikkagi. Või äkki käsid Kanal 2-l hakata tegema saatesarja „Setumaa otsib superstaari”?

Linnamäe: Kust sul selline mõte pähe tuli?

Kadastik: See oli lihtsalt metafoor.

Linnamäe: Ei, ma ei kavatse superstaari otsima hakata. Enam ei kavatse. Sain oma vitsad kätte. Pajuvitsad.

Kadastik: Siis on hästi. Siis on kõik väga hästi.

Linnamäe: Elame ja näeme, kui hästi.

Kadastik: Hästi, kui elame ja näeme. (Vaikivad.)

Linnamäe: Mis siis ikka… Aeg jookseb. Mart, ma tahtsin sulle hüvastijätuks ühe praktilise kingituse ka üle anda – et sul oleks jaksu toimetada… seal… pööningul. Ole terve!

(Ulatab Mardile Apotheka sildiga ravimikotikese. Mart tänab. Suruvad teineteisel kätt. Lahkuvad. Eri suundadesse.)

Pikad sekundid möödusid, enne kui aplaus Massimot haaranud haudvaikusest läbi murdis. Siis kostis üle saali Clif Richardi „It's All Over”. Tunded olid viimase vindi peal. Näitlejad tulid tagasi. Ain tuli lavale. Trupp kummardas. Ain hõikas autorit. Läksin. Vist kummardasin ka, kuigi ei mäleta. Koos pingega kadus suutlikkus sündmuste jada fkseerida. Olid ainult kaootilised hetked.

Kroonika 6. novembri 2015 juhtkiri kirjeldas atmosfääri järgmiselt: „Rokkiva tüki fnaalis seisis rahvas püsti, härdamad nutsid ja aplaus kandis. Kahtlemata võis Kadastikul olla tunne, et ta viibib omaenda matustel, mis pole just kuigi meeldiv.”

Aga elu läheb edasi! Patrick Hernandezi diskolik „Born To Be Alive” tuleb kohe otsa, nagu oligi mõeldud.

Lilled, lilled. Mõni konjakipudel sekka.

Autogrammiküsijate järjekord – muu hulgas presenteerisin ma ju oma viimast romaani! – kahaneb visalt. Vasak käsi juba streigib.

Olen üleni higine, aga pintsakut ei söanda seljast visata.

Kuhu panen lilled? Hästi, nurka. Sekretär aitab. Viimast korda elus sekretär aitab. Mul on sekretäridega alati vedanud, ehkki ma pole neist kedagi ise välja valinud. Ju on selekteerijatele minu maitse teada olnud.

Igal oinal oma mihklipäev, tuleb mulle meelde, kui näen Postimehe ajakirjanikku Nils Niitrat. Nils on aastaid lambakarja pidanud ja mina olen igal sügisel talt ühe talle ära ostnud. Tallekoot on tõeline hõrgutis. Aga nüüd ütles Nils, et 2015. aasta jääb viimaseks. Lambapidamine ei tasuvat ära. Kahju.

Rüüpan lonksu punast veini. Lõuna jäi söömata.

After-party't kahjuks ei tule. Mida's, see siin ongi after-party!

Jumal tänatud, kõik on läbi.

Läbi.

Kas ikka on läbi?

Midagi oli väga valesti. Kõik märkasid seda.

Margus Linnamäe ei tulnud. Ta on alati vältinud avalikke üritusi. Hoiab madalat profili. Pärast äpardusi Postimehes on see mõistetav. Ja enda kehastust olnuks üsna ebamugav vaadata. Eriti kui ei tea täpselt, mida see kehastus teeb või ütleb. Aga ikkagi.

Ka Sven Nuutmann, Eesti Meedia uus tegevjuht, ei tulnud. Muidu üritab ta igale pildile pääseda. Teadsin ette, et ta ei tule. Kaks päeva tagasi, kui Eesti Meedia sekretär oli ülemuselt küsinud, kas ta tohib näitlejatele firma poolt lilli osta, oli talle vastatud eitavalt. Ei tohi. Teisisõnu: Kadastik maksku oma näidendi, oma näitlejate ja oma lillede arved ise kinni.

Maksingi. Asi polnud muidugi mitte rahas. Eesti Meedia uus juhtkond oli otsustanud demonstreerida oma põhimõttelist hoiakut ja signaal, mitte just lilleline, jõudis kohale nii mulle kui mu endistele kolleegidele. Võta oma 38 aastat ja hoia eemale! Sinu aeg on ümber. Sa oled meie jaoks eikeegi.

Mida ma siis olin oodanud? Ma ju võisin aimata, et Margus Linnamäe oli solvunud minu Ekspressi-intervjuu peale, milles kaitsesin Postimeest omaniku kärsituse eest. See ei olnud mul esimene kord elus, mil pidin firmat kaitsma omaniku eest, aga seni olid omanikud, mõistes mõne aja pärast oma eksitust, mulle erimeelsuse eest tänulikud olnud.

Linnamäega läks teisiti.

Solvumine, nagu psühholoogid seletavad, ei ole iseseisev tunne. Solvumist toidavad tõelised tunded – kas väljaelamata kurbus või allasurutud viha, suutmatus nutta või ägestuda. Margus ei tõsta kunagi häält ja ta näoilme on muutumatult muhe. Aga ega ma tema hinge sisse ju ei näe. Ma ei tea, mida mõnusalt sõbralik fassaad varjab – kurbust või viha.

Ka mina olin solvunud, tänamatuse pärast.

Tänamatus ängistab. Raske on alustada midagi uut, kui ripakil vanad mõtted ees tolknevad. Vaim norutab pööningul vangis, sest redel, mida mööda alla ronida, on ära võetud. Oledki kummitus valmis.

Veel 29. oktoobril 2015 ei olnud ma veendunud, kas tagasivaatamine on õige viis edasiminekuks. Ent pärast etendust Massimos toimus midagi, mis hajutas kõhklused. Raamatu kirjutamine muutus kohustuseks paljude mu heade kolleegide ja mu enda ees. Vaikimine võrdunuks valetamisega.