Читать книгу Nüüd ma siis kirjutan - Mart Kadastik - Страница 3

Oli 24. veebruar 1983. Sisenesin Valgesse Majja.

Ei mäleta, et oleksin kõhedust või hirmu tundnud. Olin elevil. Tagantjärele paistab asi küll nii, et isegi kui oleksin küsimustele vastates kapitaalselt puterdanud, ei oleks enam hakatud pabereid ümber tegema. Asi oli ju varem ära otsustatud – büroo istungid ei olnud väitlemise koht. Seepärast esitatigi mulle vaid paar kombekohast küsimust. Näiteks – kellena ma seni töötasin. Ütlesin, et toimetaja asetäitjana. See vastus rahustas ka neid seltsimehi, kelle olek paistis valvsam. Nolk küll, kõrvatagused alles märjad, aga kui kõlbas asetäitjaks, järelikult on vajalikul määral juba karastunud vastutusrikkaks ideoloogiatööks.

„Kas teil küsimus on?” küsis laua otsas istuv Karl Vaino, EKP Keskkomitee esimene sekretär. Tema eesti keele hääldus oli raske aktsendiga.

„On,” vastasin, täpselt aru saamata, mida Vaino oli küsinud.

„Siis ma kinnitama teid ajaleht Edasi toimetajaks,” tõmbas esimene sekretär otsad kokku, mõistmata, mida mina olin öelnud.

Kätt ei surunud mul keegi. EKP Keskkomitee büroo istungi päevakord oli pikk, formaalsustele polnud mõtet aega raisata. Lihakombinaadi direktori kandidaat ootas juba ukse taga. Nomenklatuuris hulga tähtsam mees kui ühe rajoonilehe toimetaja.

Valge Maja ehk EKP Keskkomitee hoone ees tohtisid parkida ainult mustad Volgad. Meie samblaroheline Žiguli ehk VAZ-2101 ootas mind nurga taga.

„Võib õnnitleda?” küsis roolis istuv Andres.

Naeratasin sõnatult. Äsjase ametissekinnitamise erakordsus ei olnud mulle veel pärale jõudnud. 27-aastane lehetoimetuse juht ehk toimetaja (peatoimetaja tiitlit tollal ei kasutatud) oli süsteemis anomaalia. Kuidas võis see juhtuda? Paremad variandid kukkusid ära?

Oli spekuleeritud võimsa häälega Jüri Paalma ja peaaegu kuuldamatu Kalle Meruski nimedega. Paalma, keskkomitee ajakirjandussektori endine juhataja, oli taandunud Spordilehte. Poliitiliselt olnuks Edasi talle ühtaegu nii tagasitulek kui ka edasiminek, aga Tartusse elama asumine ei tiivustanud teda sugugi. Kalle Merusk elas Tartus ja töötas linnakomitee propagandaosakonnas, kuid oli end ajakirjandusest targu eemale hoidnud ja ka iseloomult oli ta pigem nokitseva teadlase tüüpi kui aktiivne enesekehtestaja (hiljem saigi Meruskist lugupeetud juuraprofessor).

Olin seega justkui hädalahendus. Või kõige käepärasem lahendus. 1982. aasta sügisest peale – pärast seda, kui Sulev Uus oli läinud ülikooli õppejõuks – olin istunud asetäitja kitsas kabinetis. Teine asetäitja Adolf Terask ehk Ats istus edasi oma kabinetis korrus kõrgemal ja värises, sest ta kartis üldse kõike, kaasa arvatud seda, et toimetaja koorem veeretatakse tema, lüheldast kasvu 52-aastase mehe õlule. Seda ohtu siiski ei olnud, sest keegi ei olnud nii südametu, et kujutleda seda südamlikku meest maja kõige külmemas toas lõdisemas. Rattuse nurgapealsest kabinetist puhus tõesti läbi vinge tuul.

Ilmar Rattus oli lahkunud kuu aega tagasi. Sel perioodil kirjutasin juba mina toimetaja asetäitjana lehele alla, see tähendab, et vastutasin viimase kui rea eest. Kui keegi lootiski, et minu kogenematus ja abitus tulevad kiiresti päevavalgele, siis pidi ta pettuma. Midagi erilist ei juhtunud. Ja seejärel Tallinna tegelinskid ilmselt leppisid mõttega, et kõige lihtsam oleks minu ametinime eest sõna „ajutine” ära võtta, ja elu läheb oma igapäevast rada mööda edasi.

Kindel oli see, et ootamatu idee käidi välja kõigepealt Tartus. Ilmar Rattuse arvamusel oli mõju. Ta oli Rahva Hääle taustaga ja keskkomitees respekteeritud mees. Sirbi toimetajaks määramine tähendas Rattusele edutamist. Sirp oli ikkagi vabariiklik väljaanne, mis sellest, et kultuurileht. Arvatavasti tõmbas Ilmarit ka suurem linn. Ta oli küll Tartus sündinud, aga usun, et tema vereringe oli rohkem juba Tallinnaga ühendatud. Ja ega Tartusuguses provintsilinnas olegi suuremate ambitsioonidega mehel muud teha, kui ennast surnuks juua. See oht oli Edasi juhte alati kimbutanud.

Veel aasta tagasi oli ka mind Sirpi ja Vasarasse kutsutud, publitsistikaosakonna korrespondendiks. Kui mul oligi ajukurdude vahel väike vibratsioon, siis Ilmar Rattus likvideeris selle kerge vaevaga: „Mart, kui sa lähed, rikud oma karjääri ära!” Ma ei tea, mida ta silmas pidas. Tagantjärele võib vaid fantaseerida, mis kõik võinuks minna teisiti, kui oleksin siirdunud Sirpi.

Edasis endas peeti kõige tõenäosemaks toimetajakandidaadiks tööstusosakonna juhatajat Ivar Kostabit. Ta teadis seda ise ka ja sellepärast kinnitas ühtelugu, et temal puudub vähimgi huvi toimetajakoha vastu, sest tema on selle ameti jaoks liiga vana mees (Ivar oli sel kaadrite nihutamise erilisel kuul, 1983. aasta veebruaris, 46-aastane). Mida rohkem Ivar osavõtmatust ilmutas, seda tõsisemalt hakati toimetuses tema kandidatuuri võtma. Selleks oli ka alust. Rattus ja Kostabi olid seitsme aasta eest üheskoos lõpetanud NLKP Keskkomitee Kõrgema Parteikooli ja tõenäoselt oli Ivar pettunud selle üle, et erinevalt Ilmarist polnud diplom tema karjääri eriti edendanud. Nüüd lõpuks tekkis šanss.

Naisajakirjanikud miskipärast kartsid Kostabit ja tõenäoselt tegid mõned agaramad, kelle enesekindlus oli kasvanud koos parteistaažiga, Ivari vastu väljaspool toimetust korralikku õõnestustööd. Intriig oli küpsemas.

Mina sain Ivariga väga hästi läbi. Kui noore ja rohelise spordiajakirjanikuna alustasin, tuli ta mulle sageli toeks. Tema oligi enne mind spordis istunud. Jõime Humalas õlut (meil oli tagasaalis stammlaud) ja võtsime kvartal eemal asuvas Miša baaris kolmekesi – Rattus, Kostabi ja mina – aegajalt ka kangemat. Nende jookide nimed olid Segu 1 ja Segu 2, aga mulle ei meenu kuidagi, mille poolest need teineteisest erinesid. Ühte vist joodi esimesena ja teist teisena.

Ilmar Rattus oli mu 1977. aasta algul tööle võtnud ja minusse kogu aeg hästi suhtunud. Olin esimene tema enda „poiss” selles teenekate ja tublide, aga veidi närtsinud ajakirjanike seltskonnas. Kostabi märkas muidugi kohe, et minu kohal kõrgub Rattuse kaitsevari, ja pisut ehk ka sel põhjusel hoidus minuga konkureerimast. Minu võimalikku tõusmist toimetuse etteotsa toetas ta kahe käega.

Edasis polnud puudust autoriteetidest ja isiksustest, keda aga olnuks raske ette kujutada kogu kollektiivi innustamas või järele vedamas. Minul see-eest oli kergelt kalduvus kantseldada.

1981. aastal avanes mul võimalus ilmutada laiemale ajakirjandusringkonnale mõningaid organiseerimisvõimeid. Edasi korraldada olid Ajakirjanike Liidu suvepäevad Mosinal. Kui unustada ära intsident Õhtulehe purupurjus toimetajaga, kes oleks äärepealt Elva jõkke ära uppunud, siis laabus kõik viperusteta. Ürituste väljamõtlemine, planeerimine ja ideede võimalikult perfektne elluviimine on mind alati köitnud.

Mosinal üllatasin kolleege sellega, et pärast Tartu koolipoiste bändi Miks Jutita astus lavale kuulus Ruja, tolle suve Eesti popmuusikataeva absoluutne valitseja. Urmas Alenderi lauldud „Eile nägin ma Eestimaad!” oli tõeline sensatsioon!

Olin Ruja Mosinale meelitanud kitarrist Jaanus Nõgisto abiga. Teadsin „Nõkat” seeläbi, et ta oli olnud režissööriks mitmele ETV noortestuudios minu stsenaariumi järgi tehtud saatele. Aga tutvus oleks äärepealt kasutuks osutunud, sest Ruja juht Rein Rannap avastas Mosinale saabudes, et laval laiutab mingi teine bänd. Rannap oli eeldanud, et sel õhtul on lava ainult Ruja päralt. Lunge, Elgula, Dvinjaninovi ja teiste teisejärguliste muusikute jalajäljed püünel rikkusid Rannapi tuju nii ära, et ta ähvardas kogu kolaga minema kihutada.

Veendusin peagi, et veenmisoskus on juhtimise alus. Rannap andis järele ja asus süntesaatori taha.

Tollasest Edasi koosseisust oli juhtimiseks vajalikke eeldusi kindlasti ka Ülo Russakul, kes on minust aastakäigu võrra vanem. Õnneks või õnnetuseks oli tal EPA haridus. Ilmar Rattus pidas rohkem lugu ülikoolist ja Juhan Peegli koolist, kus ka mina sel ajal otsapidi juba õppejõuks olin. (Kurioossel kombel polnud pärast sõda ülikoolilinna lehte veel kunagi juhtinud ülikoolidiplomiga inimene.)

Jah, Rattuse seisukoht oli oluline, ent tema mõte jäänuks mõttetuks, kui selle taha poleks tulnud märksa suuremat võimu omav mees – EKP Tartu Linnakomitee esimene sekretär Indrek Toome. Olin Toomega põgusalt kokku puutunud, ühe korra ka tema Volga tagaistmel Tallinnasse sõitnud. (Meenub, millise pedantse hoolikusega Toome seljast võetud pintsaku enne sõidu alustamist pagasnikusse asetas.)

Usun, et Indrek Toome soovis siiralt Tartu avalikku õhku pisut tuulutada. Ta oli 39-aastane. Minu noorus tuli selles kontekstis kasuks. Loomulikult pidi Toome oma valiku kooskõlastama keskkomitee propagandaosakonnaga. Ja orgosakond ütles ka sõna sekka. Kontrollis üle. Lõpuks andis pealinna parteiaparaat Toome ettepanekule „dobro” tingimusel, et mulle määratakse käendaja. Minu parteiliseks mentoriks sai Tartu linnakomitee ideoloogiasekretär Arno Almann, kes oli esimeses klassis olnud mu venna Tiidu pinginaaber. Jagatud pink mõjutas Arnot ka minuga vennalikult suhtlema. (Sellest, et mul oli olnud käendaja, kuulsin aastaid hiljem, kui professor Almann töötas juba Estonian Business Schooli rektorina.)

Ja veel. Indrek Toome suhtumist minusse võis mõjutada tema kaunis abikaasa Sigrid, kes töötas ETV-s ja kandis ajakirjanduslikke meeleolusid kindlasti ka koju. Selleks ajaks oli mul ajakirjanikuna juba natuke nii nime kui nägu.

1978. aastal kirjutasin Hagi Šeini targal juhendamisel ülikooli diplomitöö, teemaks Eesti Televisiooni noorte audiooriumi huvigrupid. Pikka aega kõikusin kahevahel: kas lasta end suunata Edasi toimetusse või Eesti Televisiooni.

ETV-s omakorda oli kaks varianti. Pidasin läbirääkimisi ETV Tartu stuudio juhi Lembit Heinmaaga ja ETV programmidirektori Voldemar Lindströmiga. Oleks Tallinnas korter antud, oleksin läinud. Õigemini – oleksime läinud. 1977. aasta jaanuarist alates olin naisemees ja kuivõrd mu abikaasa Ülle oli Tallinnast pärit, siis olnuks tema otsemaid nõus Tartust ära kolima.

Elamispinna jutud jäid paraku pinnapealseteks ja seepärast otsustasin Edasis edasi töötada. (1981. aastal naeratas meile õnn, saime Tartus kooperatiivkorteri osta.) Ent televisiooni tõmme ei nõrgenenud.

Aastatel 1976–1982 tegin stsenaristi ja saatejuhina kokku rohkem kui 70 telesaadet: sarjad „Käsikäes”, „Kas professor on kodus?”, „Tark mees taskus”, „Tüliõun”, „Suvepeegel”, „Uperpallid”, „Elu ülikoolis”. Režissöörina on mu partneriteks lisaks Jaanus Nõgistole olnud veel Ants Müürsep, Rein Proso, Riho Raie, Peeter Brambat, Väino Uibo, Tiina Mägi. Enamik saateid sündis koostöös toimetaja Mariina Mälguga, kellel on imetlusväärne võime keset televisioonile ainuomast asjade, elektri ja inimeste kadumist säilitada rahu ning kelmikas naeratus.

Kõik mu saated, mis väärinuksid säilitamist, lasti pärast eetris käimist kassetilt maha – muidu poleks järgmist saadet kusagile lindistada olnud. Seepärast on koos auväärsete professoritega (Viktor Masing, Viktor Palm, Herbert Ligi, Ernst Raudam ja paljud teised) kõige kaduva teed läinud ka hulk unikaalseid kaadreid ja intervjuusid.

Minu saadetes andsid tooni mitmed kuldsuud (Hardo Aasmäe, Mati Heidmets, Rein Veidemann, Krista Muldma-Aru, Tõnis Arro), keda ma sussaninliku saatejuhina püüdsin sohu ajada. Juba tollal huvitas mind mehe ja naise suhte teema. Peaaegu igat vestlussaadet liigendasin grotesksete misanstseenidega. Televisioon on ennekõike mäng ja meelelahutus, see oli mulle selge, kuigi ma tol ajal ei osanud veel läbi näha, et ka „Vremja” või „Teenin Nõukogude Liitu!” on mõnusad meelelahutussaated.

Kuhu iganes võimalik, sinna sokutasin muusikat. Nii Lääne plaatidelt näpatuna kui kodumaiste artistide live-esituses. Kõige enam ekspluateerisin Fixi. Neil oli kasulik iga kord pärast seda, kui nad olid teatanud ansambli laialiminekust, uuesti ekraanile pääseda.

Tuli ette ka altminekuid. Näiteks olin välja mõelnud enneolematu rollivahetuse: Rock Hotel pidi astuma üles lauluga „Rohelised niidud”, selle laulu originaalesitajal, legendaarsel meeskvartetil (Loop, Haug, Klas ja Terasmaa) tulnuks aga esitada „Rockabilly rock”. Kõik olid nõus esinema, välja arvatud Kalju Terasmaa. Tema tõrkumise pärast pidin oma geniaalsest ideest loobuma.

Ent enamasti õnnestus mul mägesidki paigalt nihutada.

Ühe saate salvestusele Tartu Toomemäele tuli stsenaariumi järgi tuua lehm, sest mu luulelisel kolleegil Raimu Hansonil (tutvusin temaga 1975. aastal ehitusmalevas) oli repertuaaris omaloominguline laul „Üks naine lehmaga läks üle mäe”, mida tahtsin saates kasutada. Mu vaimusilme ees keriva idee järgi pidigi lehm üle Toomemäe minema, milline operatsioon valmistas saatebrigaadile kohutavat peavalu. Oli hilissügis ja munakive kattis must jää, mis tegi õnnetu looma jalulpüsimise eriti keeruliseks. Ning kuidas teda veoautost maha ja sinna tagasi saada? Lehm oli veel rohkem närvis kui režissöör, sest ju ta haistis, et see Kolgata teekond lõpeb halvasti – tapamajas. Režissöör võis pärast närvilist salvestust nina täis võtta.

Saatesse jäid sisse ainult mõned suured plaanid, lähemalt ei sobinud lehma piinamist näidata.

Imestan nüüdki, kui tõsiselt võttis Eesti Televisioon ühe poisikeseohtu stsenaristi uitmõtteid. Kümned teletöötajad jooksid minu riivideta fantaasia pärast jalad rakku. Mõnikord ilmaaegu.

Toimetaja Mariina Mälk kinnitab tagantjärele, et minu kirjutatud stsenaariumid olid veenvad, sest need paistsid silma täpse detailikirjeldusega. Nii see ilmselt oli. Saate väljamõtlemine pakkus mulle naudingut, seevastu saate juhtimine oli aja, ruumi ja vastutustunde külge seotud kohustus.

Tavaliselt ma teadsin, mida räägin või mida küsin. Improviseerida on hõlpsam, kui eeltöö tehtud – värv vajab püsima jäämiseks korralikku krunti. Aga ühtepuhku juhtus nii, et mingi tehnilise apsu tõttu tuli saadet otsast alustada või juba salvestatud lõike korrata (otsesaateid tollal peaaegu ei tehtud), ja siis ei tahtnud ma saatebrigaadile jätta muljet, et mul on tekstid kodus pähe õpitud. Nagu Tšehhov ütleb: hea inimene tunneb isegi koera ees häbi. Nõnda siis kasutasin iga uue võtte ajal uusi sõnu ja isegi uusi mõtteid, järjest rabedamaid seejuures, milline varieerimisponnistus oli täiesti tarbetu, sest esiteks ei kuulanud mind võttesaginas niikuinii keegi ning teiseks, kui kuulati, siis teati, et just tõelised telestaarid (näiteks Enn Eesmaa) omandavad oma teksti ammu enne salvestamist ega tõsta kaamerate ees tekkiva erutuse tõttu ühtegi lauset ringi. Hea saatejuht on näitleja, olgu või kehv näitleja. Minul polnud ega ole näitlejaannet.

Kõige sandim oli lugu siis, kui sattusin esinema kellegi teise juhitud saatesse. Siis kadus turvaline pinnas jalge alt. Siis jäi üle ainult suu kinni hoida.

Mäletan, kuidas 1980-ndate lõpus osalesin korra ka populaarse saate „Mõtleme veel!” vestlusringis. Ütlesin saates vaid ühe lause. Teist korda ei pääsenud löögile, sest parema reageerimisvõimega vestlejad alustasid oma etteastet juba siis, kui eelkõnelejal olid viimased sõnad alles huulil.

See oli mulle selge juba 1970-ndate lõpul, et televisioonis jääd viisakalt oma sõnajärge oodates narriks. Seepärast reserveerisingi stsenaariumides endale saatejuhi rolli. Pigem häda pärast, mitte edevusest.

Ajaleht on minu õige koht, ütles sisehääl juba siis, kui veel oli, mille vahel valida. Ajalehes suudan olukorda ise kontrollida ega sõltu pohmellist, mis muserdab operaatorit, valgustajat või helimeest.

Aga televisioon andis mulle siiski erakordselt palju. Saate honorar küündis 100 rublani. (Võrdluseks: Edasi korrespondendi kuupalk oli 120 rubla.) Kolme suhteliselt inimsõbraliku portreeflmi ja ühe nahkse mänguflmi stsenaariumi eest maksti loomulikult kordades rohkem.

Tänu televisioonile olen see, kes ma olen. See pole klišeelik härdus. Kui mul poleks noil keevalistel aastatel – olin ju vaid veidi üle kahekümne – olnud kohustust igal nädalal sõita kahe linna vahet, olla minutipealt õigel ajal stuudios, võtteplatsil ja montaažilaua taga, siis ma ei julgeks välistada, et Humalas, Volgas või Miša baaris vegeteerimise võlud ei oleks mind endaga kaasa kiskunud. Teadagi kuhu – põhja. Lehetöös tekib tihtilugu joominguline moment, kui laenata sõnu ekskolleeg Andrus Eskolt.

Üldiselt joodi teles veel rohkem kui lehes, enne saadet julgustuseks ja pärast rahustuseks. Mina ei saanud endale lubada luksust pärast igat salvestust lõõgastuda – pärast tööd tuli töö. Ja päeva lõpuks perekond.

Nüüd, 1983. aasta 24. veebruarist alates oli mul justkui uus töö või vähemalt uus ja aukartust äratav ametinimetus – ajalehe toimetaja. Oli selge, et edaspidi pidin loomingulisi kõrvalharrastusi piirama. Toimetajaametiga käivad ju kaasas kõiksugu kohustuslikud koosolekud maja sees ja väljaspool maja. Kas peaksin mingil moel muutma oma elustiili? Ametiauto juba on, jalgsi ei pea enam käima.

Võtsin ära musta leinalipsu, mille olin Valgesse Majja minekuks ette sättinud.

„Kas läheme Mõigust läbi?” küsis autojuht Andres.

Muigasin.

„Ma ei joo üksi.”

Rattus oli sageli Mõigu poe kaudu Tallinnast tagasisõitu alustanud. Mõnikord istusin ka mina tagaistmel. Kui meid oli autos üle kahe võtjamehe, võis ühest konjakipudelist vähekski jääda.

Oojaa, mida kõike oli toimetuse samblaroheline Žiguli üle elanud! Ime, et see pann veel sõitis. Summuti oli nööriga kinni seotud. Pakiruumi kaas oli irvakil. Uksetihendid rippusid lahtiselt. Esiakna raami ja kere vahelt paistis läbi päike ja sadas sisse vihm. Vastu põrandat ei tohtinud talda suruda, sest jalad võisid roostesest põhjast läbi minna. Ja esiiste juhi kõrval oli põrandaga peaaegu tasa – vedrusid polnud üldse. Sel istmel oli istunud kogukas masinakirjutaja Erna Leetsi, keda toimetus oli sunnitud igal hommikul tööle tooma ja õhtul koju viima, sest oma jalgadel see proua tänaval ei kõndinud, aga kuivõrd tema sõrmed liikusid fantastilise kiirusega, siis oli ta kujunenud asendamatuks tööjõuks, nii et mõnikord pidi ka toimetaja, pika hambaga küll, loovutama auto Erna transportimiseks – vastasel korral jäänuks leht ilmumata.

Teada oli ka vähemalt üks samblarohelisega juhtunud avarii. Ilmar Rattus oli koos Olev Antoni ja vastutava sekretäri Andrus Eskoga toimetuses viina võtnud ja seejärel ise rooli istunud, millises toimingus polnud midagi ebaharilikku. Ootamatu oli see, et Võidu silla ületamise järel unustas Rattus kiirust vähendada, mistõttu kurvivõtt Annelinna suunas ebaõnnestus ning Žiguli põrutas vastu passaaži seina.

Järgmisel päeval Andrus Esko lonkas. Imelikul kombel viidi psühhiaatrikliinikusse alkoholitestile hoopis Olev Anton, kes oli tagaistmelt jorisedes, järelikult ilmsete joobetunnustega välja vajunud. Miilitsal oli kotkasilm.

Suuremat viga ei saanud õnneks keegi.

Ilmar Rattus susises kogu järgmise nädala ega võtnud kordagi tumedaid prille eest. Aga kuidagimoodi õnnestus tal pääseda avalikust kärast ja parteilisest karistusest. (Kui üks Edasi noorajakirjanik mõned aastad hiljem öö kainestusmajas veetis, siis tema nii puhtalt välja ei tulnud – parteiline noomitus andis märku, et ajad ja kombed on muutumas.)

Tööpäev oli lõppenud ja väljas juba hämardus, aga Pirogovi 1 fuajee oli rahvast täis. Nad ootasid mind Tallinnast tagasi.

Kahtlen, kas ühelgi Eesti NSV lehetoimetajal on olnud nii otsatut õnne – olla oodatud. Aga sellele, miks mind tookord kätel kanti (siiski ainult kujundlikult), on lihtne seletus: ma olin oma. Ilmar Rattus oli hea inimene, aga ta ei saanud omaks. Ma olin esimene toimetaja, kes tuli Edasi enda seest. Tartlane. Ja kuivõrd ma olin oma, siis arvati teadvat, mida minult edaspidi oodata ja mida mitte. Veider küll, aga mina, kõigest 27-aastane noormees, osutusin elukogenud ajakirjanikele kindlustunde toojaks.

Toimetuses oli laud kaetud. Ametiühingul oli sellisteks puhkudeks natuke raha. Teinekord oli Rattus teinud ka käskkirja mõne usaldusväärse töötaja premeerimiseks. Väiksema osa sai premeeritu endale, suurem läks peokatlasse. Nüüd oli Rattus nii vaikselt ja kiirelt ära kadunud, et talle järele lehvitamiseks ei jõutud teha ei korjandust ega käskkirja.

Mina tulin tagasi suure kära saatel. Pidu läks kohe käima. Peod läksid meil alati kiiresti käima.

„Poisikese terviseks!” kähistas toimetuse raudvara Gunnar Kuldvere (tollal 54) ja valas pitsid täis. Gunnar oli toimetuse parteisekretär, aga üldsegi mitte pimesi punane. Ta ei olnud nõus parteile pükse jalast andma. Paar sellist ideelist naisajakirjanikku Edasis siiski leidus.

Lõime kokku. Kõik kõigiga. Mõned jõid ka kõigi eest.

Valvetoimetaja näitas mulle järgmise päeva, 25. veebruari lehte. See oli esimene leht, kuhu olin toimetajana alla kirjutanud. Esiküljel oli uudis: Vanemuise direktori kohale asub Mart Raik. Milline kokkusattumus! Mart oli 5. keskkoolis olnud mu pinginaaber.

Trall Edasis kestis keskööni ja üle selle. Nagu peod ikka. Et taksot polnud enam kusagilt võtta, helistas keegi tuletõrjesse. Sealt saadeti auto toimetuse ette. Mõistagi mitte tuld kustutama. Esimest ja vististi viimast korda elus sõidutati mind koju tuletõrjeautoga. Vahva! Jagasin teekaaslastele homse lehe trükivärskeid, veel käsi määrivaid eksemplare. Homne leht oli alati sobilik meelehea. Mõjusam kui raha.

Pritsimehed teadsid mind. Paljud tartlased teadsid mind. Minu psühhiaatrist isa tõttu. Minu telesaadete tõttu. Minu kirjutiste tõttu Edasis. Aga kas keegi mind ka päriselt tundis? Kas toimetuses ikka teati, milleks olen võimeline ja milleks mitte? Olin juba kümme aastat Edasis kirjutanud (viimased kuus palgalisena), kuid ma ei usu, et kellelgi oli aimu, mida olin enda sisse kirjutanud.

See, et Ilmar Rattus kutsus mu 1977. aastal tööle sporti, oli loogiline. Kuhu siis veel? Ülikoolilehes olin silma torganud huviga kerge muusika vastu, millega Edasis polnud midagi peale hakata. Edasile olin juba 1974. aastast saatnud ülevaatlikke spordilugusid, millest valdav osa oli kompileeritud mujal ilmunud materjalidest (näiteks jalgpalli ja jäähoki MM-võistluste järelkajad).

Spordil ei olnud oma tuba ega oma osakonda. Sport kuulus uudisteosakonna alla, mida juhtis Gunnar Kuldvere. Ta oli teinud sporditoast maja kõige ebasportlikuma kabineti: õhk ahelsuitsetamisest paks ja läppunud, laual kaootilised paberivirnad. Gunnari kolleeg Ivi Drikkit, kes istus teispool lauda, püüdis pealetungivat tohuvabohu ohjata, kuid kord püsis toas vaid üürikese aja. Suitsutõmbamises ei jäänud Ivi Gunnarile alla. Selline massiivne nikotiinirünnak oli väljakutse minu kopsudele.

Gunnari käekiri oli õudne. Ise ta kirjutusmasinal ei tippinud ja seepärast langes tema pookstavide äramõistatamise raskus eliitmasinakirjutaja Erna peale. Erna pidi oma puhkuse alati Gunnari järgi sättima, sest teine tubli masinakirjutaja Lorri (Loreida Oha) ei suutnud tema kritseldustest sõnu üles leida.

Ka eesti keele grammatika ei olnud juristiharidusega Gunnari tugevaim külg, mistõttu keeletoimetaja Helju Valsil oli tema vigade parandamise asemel lihtsam kogu tekst ümber kirjutada. Õnneks olid Gunnari käsikirjad lühikesed. Ta oli nupumeister. Mõnes lehenumbris ilmus temalt mitme varjunime (O. Veer, O. Kaar, O. Vare, O. Vask) all kümmekond uudist. Tähtsamad käsitlesid linna täitevkomitee ja kaubandusvalitsuse tööd, vähem tähtsad teatasid õunapuude õitsemisest Voika oja ääres (seal asus Gunnari suvila).

Gunnar oli läbinisti uudishimulik inimene. Ta rippus alailma telefoni küljes. Uudiste hankimine ja nende sees elamine oli tema elustiil. „Kuldvere siin! Mis uudist?” oli parool, mis tagas kogu toimetusele uudisorganisatsiooni maine. Aga tema suhetest võitsid kolleegid ka praktiliselt. Pühade eel rõõmustas ta Ivit Kuuba ananassilikööriga ja Heljut šampanjaga (keeletoimetaja armastas iseäranis sladkoje't, mida aga oli hulga raskem hankida kui suhhoje't).

Ühel hommikul virises Ivi, kelle põhitööks oli rajoonist uudiseid välja peilida, et ta peab tegema moerubriiki, aga platvormkingi, millest ta peab kirjutama, endal jalas pole.

„Millised need siis olema peavad?” uuris Gunnar.

„Vaat sellised. Punast ja sinist värvi. Nahk. Krobelise kontsaga,” kirjeldas Ivi veidi tülpinult ja joonistas kinga paberitükile. „Eile seisin kingapoe ukse taga sabas, aga otsa lõppesid.”

„Meil müüdi või?” krabas Gunnar telefonitoru.

Jäime Iviga kõrvu kikitama. Imestasin, miks Ivil on vaja platvormkingi. Ta oli niigi pikk, kenasti sihvakas naine.

„Mhmh, mhm. Tibens! Mhmh. Sehr gut! Sehr gut! Mis su number on?” pöördus Gunnar üle laua Ivi poole.

Siis haaras ta Ivi joonistuse, pani mantli selga ja kergitas kaabut.

Poole tunni pärast tuli Gunnar tagasi, kingakarp käes.

„Valencia!” hüüatas ta võidukalt, kui Ivi oli kingad jalga pannud ja need parajaiks osutusid.

Mulle juhatas Gunnar kätte tagaukse, kust tõsteti välja kast ülideftsiitset Tšehhi õlut. Ka Saksa DV-s tehtud vetruva Zekiwa lapsevankri – meie vanem tütar sündis 1979. aastal – leidsin kaubamaja laost Gunnari kaasabil.

Gunnaril oli veel üks kirg – jalgpall, eriti Saksa Liitvabariigi jalgpall. Iga nupu eest maksti honorari ja seetõttu oli igal real rahaline ekvivalent. Kuivõrd sport oli minu alluvuses ja mina omakorda Gunnari alluvuses, siis tekkis meil väljaku jagamisega pehme vastasseis. Mu arusaamist mööda ei olnud Gunnari jalgpallisõnumid need, mida leht vajanuks.

Tõlgete peal elamine, otse öeldes haltuura mind ei rahuldanud. Kui alustasin palgatööd, pidasin kohustuslikuks võtta tähelepanu alla eelkõige kohalik sport. Natuke nadi oli, et mul endal ei olnud spordis midagi ette näidata. Olin koolipoisina käinud korvpalli ja kaasaegse, praeguses terminoloogias moodsa viievõistluse trennis, aga esimesel alal jäin vähegi kaalukamatel võistlustel pingile ja teisel kujunes minu tippsaavutuseks mahaaetud takistuste ülestõstmine kohalikel ratsavõistlustel. Hobustega hoidsin distantsi – aukartusest, et mitte öelda hirmust. Aga kui ratsutamine on null, siis pole mõtet pikalt pusida ka ülejäänud neljal alal (jooks, ujumine, vehklemine, laskmine).

Samas olin andunud spordifänn, teadsin une pealt peaaegu kõikide olümpiavõitjate ja maailmameistrite nimesid.

Nimede ja numbritega opereerides võisin spordirahvale esialgu päris sporditeadliku inimese mulje jätta. Kuni esitasin mõne lihtsameelse küsimuse, mille peale spordiprof suu jäi ammuli. Aga siit leidsingi oma niši. Ebakompetentsust ei pea häbenema, kui seda tunnistad. Ebakompetentsus võib olla isegi sinu trump, sest enamik lugejaid on sinuga samal tasemel ning just nendele mõeldes peadki esitama nn rumalaid küsimusi, et teha lugejaid (ja ka iseennast) targemaks. Ma ei tööta spordilehes, ma töötan üldloetavas päevalehes!

Olin juba mõned aastad töötanud, kui kuulsin, et Edasi spordikorrespondendi kohale oli minu kõrval olnud teinegi pretendent – Valeri Maksimov. Ta oli kõva võrkpallur ja korrektne kirjutaja, ent küllap just Edasi mitmekülgsusele mõeldes eelistasid Ilmar Rattus ja toimetuse vaimu hoidja Sulev Uus mind kui laiema profiliga kirjutajat. Seda enam, et toimetuse koosseisus oli koht vaid ühele spordiajakirjanikule, kes pidi tippspordi kõrval nägema igasugu muidki kehasid ja muud kultuuri. (Hiljem, juba Tallinnas elades, ühines Valeri Maksimov Postimehega ning andis meie lehe spordikülgedele väga asjatundliku ja usaldusväärse näo.)

Püüdsin oma olemasolu õigustada.

Mu lähenemisnurka ilmestavad ehk kõige paremini pealkirjad: „Tants ujumiskatla ümber”, „Korvpallisümfoonia”, „Kas jää on läinud libedamaks?”, „Kaalul on rohkem kui elu” (kalapüügivõistlustest), „Läbi sula medalite poole”, „Hüpped surnud ringis” (suusahüpetest), „Kümme tuhat pauku aastas” (laskmisest). Enamikku neist lugudest võiks hinnata – isegi tänaste kriteeriumide alusel – päris korralikeks probleemlugudeks.

Avastasin toona oma suureks rõõmuks, et tippsportlased pole üldsegi masinad, vaid nende tundeelus on rikkust ja värve, mida oleks patt lugejatega mitte jagada. „Pidin käega asfalti puhastama,” kommenteeris Aavo Pikkuus oma kukkumist. Selline ütlus kihutab ise lehte.

Enn Sellik, kes oli iseäranis kidakeelne, avanes alles pärast seda, kui olin oma abielusõrmuse tema elutoas põrandale pillanud ning meie kolmekesi – tuntud jooksja, tema abikaasa ja mina – seda laua alla neljakäpukil otsima asunud. Võiks öelda, et intervjuu sündis laua all. Juhuse tahtel, mõistagi.

Jaak Uudmäega suheldes tekkis midagi veel enamat. Midagi, mida võiks tagasihoidlikult nimetada sõprusealgeks. Meile mõlemale meeldis Krüüdneri kõrts ja selle vahva peremees Kuke Jaak, kes vana spordimehena kirjutas Edasile aeg-ajalt ka lugusid.

Siis akrediteeriti mind olümpiaregatile Tallinnasse. Ju ma ise kippusin sinna.

Loksusin pressikaatriga merel vaid korra. Mulle aitas! Läbi veepritsmete ei näinud nagunii midagi. Tulemuslikum oli purjetajaid maa peal passida. Nii sündisid tühjusest kõmisevad repliigid nagu „Soomlaste „Tornaadol” seilaja on aluspüksteni märg” või „Küprose vennad Karapatakised hakkasid paadist välja ronides laulma – merel oli nende laul juba lauldud”.

Võistlusele ei saanud ma absoluutselt pihta, sellest hoolimata ilmus iga päev Edasis mahukas regatikommentaar. Käsikirja aitasid Tallinnast Tartusse tuua abivalmis bussijuhid. Internetti ju ei olnud.

Ma ei olnud uhke oma töö üle olümpiamängudel. Selgus, et ajakirjanduse inimlik mõõde ei ole mõõtmatu – asjaarmastajalik lähenemisviis oli ammendumas. Asja edasiseks armastamiseks tulnuks süvitsi spordi ja higi sisse minna. Selline väljavaade ei olnud just kutsuv.

Kahjuks on see ebareaalne, aga oleks siiski suurepärane, kui kõik reporterid alustaksid sporditoast. Kiire mõtlemise, otsustamise ja kirjutamise ideaalne koolitus. Spordiajakirjaniku imperatiiv ei ole mitte ainult kiirus, vaid ka veatus.

Tihtilugu lõppesid võistlused pärast seda, kui keeletoimetaja ja korrektorid olid juba majast lahkunud. Siis läksin (nagu ka enne ja pärast mind töötanud spordiajakirjanikud) trükikotta, istusin viksilt masin-laduja kõrvale toolile ja dikteerisin talle oma teksti. Dikteerisin poolenisti peast, märkmete põhjal – kirjutamiseks ei olnud enam mahti. Kui suust lipsas välja üksainus vale või ülearune sõna, põhjustas see ohtliku ajakao – terve tinasse vormitud lõik tuli ümber laduda. Deadline on paberlehe eksistentsiaalne küsimus olnud läbi aegade.

Ühel korral püüdsin kallist aega kokku hoida ja kirjutasin korvpallinupu valmis enne, kui võistlus oli lõppenud. Kalev – Tbilisi Dünamo 87:78. Numbrid olid suvalised, arvestatud selliselt, et mängu lõppedes asendada need õigetega. Muu tekst jäänuks muutmata.

Siis läksime poistega Humalasse õlut jooma.

Mäng lõppes ära enne, kui meil said kaks kannu joodud. Selleks ajaks kui majja tagasi jõudsime, olid ladujad rasked tinaplaadid juba trükikotta saatnud ja koju kiirustanud. Kalevi võit 87:78 ilmus järgmisel päeval kioskitesse ja postkastidesse. Korvpallisõpradele positiivne süst.

Tegelikult Kalev kaotas. Keegi jube grusiin Bitšiašvili või kes iganes karvane tagakaukaaslane oli viimasel sekundil visanud võidukorvi. Minu ennustatud numbrid olid valed nagunii. Kohutav!

Aga kas see prohmakas oli midagi erakordset Edasi ajaloos? Vaevalt. Vanemad olijad jutustavad, kuidas lehte lipsas uudis kevadisest vähipüügist Peipsi järves. Oli olnud kevad, lehes auk ja paraja suurusega nupuke sekretariaadi kastis seismas. Pärast selgus, et see nupp oli seal oma järge oodanud ligi aasta. Suurem õnnetus oli siiski see, et Peipsist pole kunagi vähki püütud – neid seal lihtsalt pole. Viga tekkis sellest, et masinakirjutaja oli väljapüügi asemel kogemata tippinud vähjapüük. Siis saabus keeletoimetaja Helju Vals, karjatas, haaras oma punase pliiatsi ja tegi otsustava paranduse: vähjapüügi asemele vähipüük.

Bitšiašvili ei võtnud mult töökohta ära. Mind edutati koolide osakonna juhatajaks. Sporditüüri juurde asus Vahur Kalmre.

Juhatada ei olnud suurt midagi ega kedagi. Edasi osakonnad olid enamasti kaheinimeselised. Minu ainus alluv oli Elli Zimmer, püsivalt heatujuline keskealine naine. Ka see, et ma olin kogenud ajakirjanikule ülemuseks ja mitte vastupidi, tegi Ellile nalja.

Aga esimene samm ülespoole oli siiski astutud. Õhtuste valvelugejate seast tõsteti mind õhtuste valvetoimetajate kitsamasse ringi, mis tähendas korra nädalas peaaegu keskööni majas viibimist. See polnud probleem. Spordis olin normeerimata tööajaga juba harjunud.

Paaril esimesel aastal ei tajunud ma üldse, et toimetuses võiks käia võimuvõitlus või et kirjutajate seas valitsevad kirjutamata reeglid, mille alusel moodustub hierarhia.

„Anton on siin majas ainus täht. Siis tulen mina. Teistel pole lootustki,” teatas Andrus Esko mulle ühel päeval.

Olin vapustatud. Inimene, kes oli mulle esimesest tutvumishetkest sümpaatne, kelle kirjutamisoskust olin aina imetlenud ja kelle arvamus oli mulle erakordselt oluline, surus mu maa alla. Andruse sõnum oli ju selge: ma olen tema silmis eikeegi.

Millega ma olin Andruse varba peale astunud? Ka talle meeldis spordist kirjutada (suurepärane seeria korvpallur Aleksei Tammistest). Ega ometi kadedus selle pärast, et olin spordis silma paistnud, et toimetuskolleegium valis minu töid peaaegu iga kuu autahvlile – kotiriidega üle tõmmatud stendile, kuhu parimate lugude väljalõiked nööpnõelaga kinnitati? Ei, see ei saa olla kadedus. Andrus on minu suhtes alati olnud heatahtlik ja abivalmis. Olin käinud tema kodus, maa ja taeva vahel kõikuvas Supilinna puumajas. Olime koos õlut joonud.

Rääkisin sellest vahejuhtumist Ivi Drikkitile. Olime siis veel toakaaslased. Ivi on parim naiskolleeg, kes mul eales olnud. Intelligentne, haritud, südamlik. Ja väga ilus, naiselik, stiilne. Mõnikord kekutas liigagi, aga ju see geen oli emalt – Ivi ema oli Vanemuise näitleja. Isa viidi Siberisse ja sinna ta jäi. Kui Kaarel Ird sellest kuulis, ajas ta Ivi ema teatrist minema (kui kord juba Siberis, järelikult rahvavaenlane). Ivi emast sai müüja, hiljem poejuhataja.

Iviga võisin kõigest rääkida. Temale võisin toetuda.

„Ära võta tõsiselt – Andrus ongi selline,” lohutas Ivi.

„Milline?”

„Tal on hea süda, aga ta võib öelda väga halvasti.”

„Ma olen arvanud, et ta on aus.”

„Ta ongi.”

Andrus oli tõesti toimetuse südametunnistuse eest. Nõrgemate poolel, ehkki ise võimul. Positsiooni tõttu toimetuse keskpunkt – vastutava sekretärina pani just tema lehe kokku –, aga samas eemalehoidev ja eraklik. Terve trobikond vastuolusid ühe inimese sees: südamlik ja järsk, õiglane ja ülekohtune, avameelne ja kinnine.

Aga võib-olla Andrus Esko polnudki nii pahatahtlik, kui ta oma sõnadega Olev Antoni ja enda järele tühja maa maha jättis, arutlesin aastate pärast. Võib-olla oli tema sõnum mulle otsekoheselt aus, hoiatav: ei maksa arvata, et kõik läheb nii libedalt, nagu seni on läinud. Poiss, ära aja nina püsti!

Tookord jäi mul nina mõneks ajaks norgu. Kuni kaks kannu õlut, mida Andrusega koos Humalas rüüpasime, haava ära kuivatasid.

Olev Anton oli muidugi täht. Andekas. Sõnastamiskerguse poolest Eskoga natuke sarnane. Mõlema laused voogasid justkui iseenesest, tagant tõukamata. Lihtlaused lihtsate mõtete teenistuses. Mõnikord võis Andrus kõnekeelse lahedusega liialegi minna, Olev talitses teksti rohkem. Olev oskas pausi hinnata ja sõnakordustega rütmi hoida.

Mõlemale sobisid reportaažid. Mõlemad nägid detaile ja otsisid kujundeid. Olev kujutas olukorda inimeste abil, Andrus inimesi olukorra abil. See tähendab, et Olev kirjutas rohkem sellest, mida kuulis, Andrus sellest, mida nägi. Olevi loo tegelased muudkui rääkisid. Sestap on ootuspärane, et talle meeldis näidendeid kirjutada. (1981. aastal Vanemuises esietendunud „Laudalüürika” püsis repertuaaris viis hooaega ja seda käis vaatamas üle saja tuhande inimese.)

Eriti oluline Olevi jaoks oli vahendada seda, mida ta enda seest kuulis.

Olev Anton oli lüürik.

Stiilinäide tema kuu kommentaarist Edasis:

„Vanaisa oli edumeelne mees. Tema ehitas meie külla esimese niisuguse kemmergu, mis oli majaga ühe katuse all. Sinna pole veel sadat aastat. Saja aasta sees on olnud sada kevadet. Igal kevadel on vulisenud veed. Ikka merre, ikka merre. Ikka merre ka tänavu kevadel. Sel kevadel oleks vanaisa saanud saja kahekümne viie aastaseks.”

Nüüd isiklikumalt.

Olev Anton sündis Vaimastvere vallas ja käis esimesed seitse klassi Vaimastvere koolis. Minu vanaisa oli enne sõda Vaimastvere kooli direktor. Vaimastverest on pärit minu isa. 1970-ndate algul läks isa Jõgevamaale tagasi ja ostis sinna talu, vaid mõne kilomeetri kaugusele Olev Antoni sünnikodust. Meie talus ei paiknenud kemmerg majaga ühe katuse all.

See, mida Olev Anton on ühest räämas ääremaanurgast kirjutanud, langeb enamjaolt kokku sellega, mida ka mina olen oma silmaga näinud ja oma südamega tundnud. Aga ma ei ole seda maad kunagi suutnud usutavalt kirjeldada. Olen linnapoiss.

Kui tulin Edasisse, võttis Olev Anton mind vastu nagu noort sugulast. Kui ütles iseäralikult r-i põristades mu nime, tajusin selles mingit sorti hoolivust. Aga hingesugulust meie vahel ei tekkinud. Ta oli teistsugune mees. „Igal kevadel, kui loomad karjamaale pääsesid, tuli ka Olev vabaks lasta,” iseloomustasid teda kolleegid.

Ja ta jõi hoopis teises liigas. Oleksin mina nii palju joonud, oleksin neljakümneselt juba ära surnud. Purjuspäi hakkas ta lärmama. Hellus kadus ja ruumi täitis kogu ilmaga pahuksis olev ülbe tüüp, kes lõpuks toimetuse tuhmhalliks võidunud diivanile magama vajus. Koloriitsest kujust oli saanud armetu inimkott.

Ent kes olin mina Antoni ja Esko kõrval? Kes ma olin Gunnar Kuldvere või Stepan Karja kõrval? Igaühel oli oma rida. Stjopa lahendas hommikust õhtuni lihtsate, esmajoones eakate inimeste muresid ja andis vitsa ametnikele: miks kütet ei ole? miks kraanivesi haiseb? miks buss hilineb? miks teed on lumest puhastamata? Ükski kitsaskoht ei olnud nii ahas, et populaarse ajakirjaniku käsi poleks sinna sisse mahtunud. (Ei olnud muidugi saladus, et mõnikord innustasid Stjopat mingi teema külge klammerduma ka isiklikumat laadi huvid.)

Mida head olin mina teinud? Mis asja ma ajan ajakirjanduses? Kirjutan kirjutamise pärast? Mis mind huvitab? Mis must saab?

Ma ei osanud endale tookord vastata. Nüüd, kui lappan vanu lehekaustu, vaatab vastus mulle vastu.

4. mail 1980 avaldasin loo „Ühe ajakirjaniku portree”. Lugu näeb elu ette hämmastava täpsusega. Olgu see terves tükis uuesti trükitud.

Ma olen 56-aastane, punaseks kirjutatud silmadega, veidi kühmu vajunud mees. Vahest pungitan küll rinna ette, justkui mälestuseks sellest, kes ma kord olen olnud. Aga nüüd olen ma väsinud. Ja miks ei peaks ma väsinud olema: kolmkümmend aastat järjepannu olen kõikvõimalikest ustest sisse tunginud, mind on välja visatud ja põlvili tagasi palutud, austatud ja alandatud. Ma ei kartnud kunagi, aga nüüd ma kardan. Kardan nonde nelja aasta pärast, mis mind pensionieast lahutavad.

Ma olen korrektne lehetöötaja, kogenud, teadlik, vahest koguni tark. Ja ometi kirjutan halvemini kui siis, kui ma ei teadnud ajakirjandusest suurt midagi. Siis oli tunne, nüüd on mõistus. Mõistus takistab mõistlikult kirjutada. Olen tuimunud.

Minu 56 eluaastat pole muidugi õige vabandus, saan sellest aru. Trükimustas on kõik võrdsed: noored ja vanad, andekad ja andetud, teenelised ja teenetud.

Põhimõtteliselt oleksin võinud veel veidi aega trotsida. Mu eakaaslased istuvad rõõmsalt oma elu haripunktil ega kavatse sealt niipea alla astuda. See teeb mind veidi kadedaks või vähemalt nukraks, kuigi – annan endale aru – nemad ei ole ju ajakirjanikud. Kindlapeale on nendegi püssirohi aja jooksul niiskeks tõmbunud, aga nemad oskavad seda varjata. Ajakirjanik seevastu on alati alasti, tema ei saa oma nõrkusi varjata. (Võtame või minu – kipun jälle keerutama!) Kõik, mida ajakirjanik teeb, on kõigile teada. Ja kui ta midagi ei tee, siis märgatakse seda ka kohe. Seepärast ütlengi: ajakirjanik peab tahtma kirjutada! Nii hirmsasti, et sellest soovist jätkuks elu lõpuni. See on talumatu piin, kui sa vihkad kirjutamist, kuid ikkagi pead päev päeva järel lauseid kokku treima.

Vana kolleegi matusel kohtasin oma kunagisi kaaslasi. Matused ongi see paik, kus me nüüd kokku saame. Nägin 75-aastast Olev Antonit. Endiselt kannab ta pruuni baretti, selle järgi tundsingi ta ära. Anton on juba terve hulga memuaare välja andnud. Sellest, kuidas ta traktoriga pool Eestimaad läbi kündis. Aga matusel viskas ta kadunule kolm peotäit liiva ja ütles: „Tuu ajakirjaniku amet pole küll üts õige mehe amet, said sa nüüd sellest aru?”

Või 62-aastane soliidselt tüse Andrus Esko – kes oskas arvata, et meie omaaegne vastutav sekretär mõistab kirjutada nii mõnusaid lastejutte? Nagu laua taha istub, nii kunst sünnib. Või 57-aastane poeet Linnar Priimägi, kes oma kunagist töökohta, Edasi kultuuriosakonda, uusaastakaartidega (neid saadab ta hajameelsusest mitu) meeles peab. Ta on välja andnud 18 luuletuskogu, teda on tõlgitud 12 keelde, ta ise on tõlkinud 34 keelest. Või 76-aastane noorkirjanik Stepan Karja. Alles eelmisel aastal ilmus tema vestetekogu, mille kohta ta ise kohalikus lehes positiivse retsensiooni kirjutas. Tal on ilmseid kirjanduslikke kalduvusi, ehkki ta ise kolleegi kirstu järel tudisedes läbi hõreda hambarea turtsatas: „Paremad aastad sai ajakirjanduses ära lörtsitud…”

Paljud mu head kolleegid on leidnud õndsama töökoha või astunud päriskirjanduse maile. Just nagu Tammsaare, Vilde, Metsanurk ja hulk teisi, kes end noorpõlves samamoodi ajakirjanduse pressraua all triikida lasid. Kummad need tüüpilisemad on: kas need, kes end oma ande(tuse)ga toimetusse on matnud, või need, kes ajakirjanduses tuule tiibadesse saanud, seda lahtitõukeplatsina kasutanud? Ja kummad on ajakirjandusele rohkem andnud?

Kui ma tagantjärele ausalt mõtlen, siis tunnistan, et vaatasin omal ajal päriskirjanikele veidi üleolevalt. Mõtlesin, et tehke teie pealegi kunstsõnu, meie teenime elu, oleme kahe jalaga maapinnal, reaalsuses. Nüüd olen mina koos oma töödega haihtunud, ent nemad on reaalsus – nemad seisavad mul reas raamaturiiulil. Ka Anton, Esko, Priimägi, Karja. Ja nüüd on mul nende ees aukartus, isegi selle natuke armetu vestekogumiku ees. Koledal kombel sõltub ajakirjandus ajast ja oludest. Kui need ära voolavad või muutuvad, jääb järele, üksnes kirjandus või üldse mitte midagi. (Ajaloolased võivad teisiti arvata.)

Ma olen 56-aastane. Töötan veel neli aastat, et siis, aastal 2015, aukirjade saatel vanaduspuhkusele minna. Ma kardan tulevaste aastate pärast. Sest mulle on küll antud kaks kätt, kuid ainult üks keel. Ja kui seda keelt ühel halval päeval enam ei ole, mida hakkan siis peale? Arst ravib haigeid, ehitaja ehitab maju, põllumees harib põldu, alati ja kõikjal. Mida peab aga tegema ajakirjanik, kes oskab ennast teostada ainult ühes keeles?

Edasis ei olnud nii, et kui olid midagi enda arvates olulist avaldanud, siis tegid kõik sellest juttu ja kiitsid sind. Selle loo ilmumispäeva hommikul andis vaid Stepan Karja märku, et oli mu fantaasialennuga tutvunud. „See hõre hambarida võinuks välja jääda,” nähvas ta teeseldud solvumisega.

Stjopast oli raske aru saada, kunas tuli teda tõsiselt võtta ja kunas mitte. Ta viskas nalja omaenda ihnsuse üle, mistõttu jäi arusaamatuks, kas ta tegelikult ikka on nii ihne, nagu legendid rääkisid, või kogunisti veel ihnsam. Aastaid, võimalik et aastakümneid kandis ta nahksoni, mille pealispind oli sedavõrd tasane, et seal võinuksid lennukid maanduda (nali toimetuse kollektiivsest mälust). Ma ei mänginud Stjopaga kirjade toas malet nagu näiteks kolleegid Kostabi ja Russak, see-eest elasin tema lähedal Annelinnas ja mängisime teineteise kodus näärivana.

Lõunaks oli Edasi Tallinna jõudnud ja siis tuli esimene parteiline reaktsioon.

Ilmar Rattus kutsus mu enda juurde ja küsis sosinal: „Mida sa selle all mõtlesid?”

„Mille all?”

„See keele lõik lõpus.”

„Nagu seal kirjas,” seletasin. „Et kui ajakirjanikul on ainult üks keel, siis võib ta tööst ilma jääda.”

Oleks võinud selgitusega veel jätkata: loo moraal on see, et ajakirjanik peab oskama rohkem kui ühte keelt. Ja mis võiks olla meie teine keel? Muidugi vene keel! Järelikult on mu lugu kooskõlas Moskvast viimasel ajal lähtunud survega senisest rohkem õppida ja kasutada vene keelt.

Aga ma ei saanud Ilmarile säherdust pada ajada. Olime omavahel alati avameelsemad olnud.

„Oleksid võinud mulle selle koha enne ette näidata,” sõnas Rattus.

Kui oleksin näidanud, poleks see lõik kunagi ilmunud. Selles olin ma kindel.

„Ma arvasin, et sa loed loo nagunii enne läbi.”

Rattus raputas pead. Ta oli minu lugude peale nii kindel, et ei kulutanud nende peale aega. Usaldas mind. Viseeris tekste, neid läbi lugemata. Nüüd tuli välja, et ilmaaegu. Olin teda talt vedanud.

Mul oli siiralt kahju.

„Helistati?” küsisin.

„Ja kust veel!” mühatas Rattus.

„Suur pahandus?” uurisin. Olin seda aimanud. Keeletoimetaja Helju Vals ütles mulle juba enne loo käikuandmist (ta oli lugemisahela viimane lüli enne toimetajat), et vaevalt see Rattuse juures läbi läheb.

„Ei ole hullu,” asus toimetaja mind rahustama. „Peaasi, et sa ei ütle kusagil seda, mida sa tegelikult mõtlesid.”

Me mõistsime teineteist. Võimalik, et mõnda aega luges toimetaja mu kirjutisi suurema valvsusega. Aga ainult mõnda aega. Rattus oli üsna mugav mees ega viitsinud viha pikalt pidada. Mu vihje põrkas nagu lapik lutsukivike vastu seisvat vett ja vajus siis põhja. Aeg liikus edasi. Algul erakordsena näivad mõtted võivad kiiresti kuluda harilikeks, kui keegi formuleerib kraad kangemad seisukohad. Sügisel langes parteiaparaadi täie tähelepanu alla neljakümne Eesti kultuuritegelase venestamisvastane kiri (mida kusagil ei avaldatud, aga mida kõik olid lugenud). Mina ei olnud allakirjutanute seas, sattusin „õigele poolele” tagasi.

Üks väike jõnks siiski tuli: keegi tundmatu KGB töötaja (arvatavasti Tallinnast komandeeritud) kutsus välja minu ja Edasi kunstniku Andrus Peegli. Vestlus toimus prokuratuuri ruumides raekoja vastas. Küllap loodeti meilt saada niidiots kirja levitajate juurde. Andrus võeti ette ilmselt sellepärast, et ta on Juhan Peegli poeg, ja mina seetõttu, et olin ülikooli ajakirjanduskateedri mittekoosseisuline õppejõud. (Juhan andis mulle oma žanriteooria konspekti ja palus jätkata sealt, kus tema lõpetas.) Ülikool oli justkui in corpore mustas nimekirjas, eesotsas ajakirjanduskateeder koos Marju Lauristiniga.

Kuivõrd me kumbki 40 kirja saatusest tõepoolest mitte midagi ei teadnud, siis jäeti meid peagi rahule. Usuti meid või mitte, ei tea.

„Ühe ajakirjaniku portree” osundas murele eesti keele tuleviku pärast, kuid tegi seda äärmiselt ettevaatlikult. Ja ma pean ausalt tunnistama, et selle loo alltekst ei olnud sugugi nii pikk kui tekst – ma ei kirjutanud seda lugu ainult viimase lõigu pärast. Impulss oli pärit mujalt. Jah, isegi 25-aastane tajub vahel lootusetust ja tüdimust, jõuab läbipõlemise äärele.

Aegamööda hakkas mulle pärale jõudma, mis mind ajakirjanduses paelus. Kõlab äraleierdatult, justkui ülikooli sisseastujate ansamblilt – mind huvitas inimene. Inimene, kes ei ole üldse selline, nagu ta alguses näib. Tegelikult olin ma vaatlust alustanud juba sportlaste peal.

Mõned näited kirjutistest, mis ilmusid aastail 1979–1982.

Ühemeherubriik „Tavatut tavalises”: lihtsad lood enamasti minu enda elus ette tulnud juhtumitest, kus inimesed käituvad ootamatult halvasti või ootamatult hästi, ebaviisakalt või abivalmilt. Poesabas, pesu vastuvõtupunktis, bussis – ükskõik kus. Loos „Kruusitäis hingele” annab talunaine autorile klaasi piima ega võta selle eest raha. Mnjah… Liiga moraliseerivad, nimedeta lood.

Siis tulid kohtulood. Aga mitte vargustest või füüsilistest pättustest. „Lapse surmas süüdi” – alkohoolikust emast, kes ei usaldanud oma haiget last kiirabi kätte. Ema paneb lapse kelgule. Laps sureb, tühi viinapudel päitsis.

„Ebapedagoogiline poeem” – õpetaja ja õpilase lähedasest vahekorrast, mis võis olla sünnis, aga võis olla ka ebamoraalne. Autor ei mõista kohut. Autor üritab arutleda. Autor areneb.

Tulid regulaarsed telearvustused („Kolme kaamera vahel”), midagi uut eesti ajakirjanduses, põhiliselt pseudonüümi Fred Janson all.

Tuli intervjuu Arnold Koobiga. Ülikooli toonane rektor oli autokraatlik juht. Kuvandilt läbilõhki kõrk ja tundetu inimene, harimatu nomenklatuurakommunist – oli saanud peda kaugõppest diplomi alles pärast seda, kui oli juba dekaanina ametis.

Ent kui ma Koobiga kohtusin, leidsin eest mehe, kes vääris mõistmist nagu iga teine inimene. Kui ta rääkis sellest, millistes tingimustes oli üheksalapselises perekonnas üles kasvanud ja kuidas ennast ise harinud, kadus mul isegi mõttest mõte mõnitada rektorit nadi akadeemilise tausta pärast. Usun, et olen väheseid inimesi ja võib-olla ainus ajakirjanik, kes on näinud Arnold Koobi silmis pisaraid. See enesekindel mees elas sisimas läbi suuri kõhklusi: kas ta ikka passib auväärse alma mater'i rektoriks?

Tuli „Meheks ja naiseks” – järjejutt 1982. aasta suvekuudest Tartu perekonnaseisuaktide büroos, kus töötasin abielude sõlmijana, pintsakukrae all lint, millel olid ENSV lipuvärvid ning mille otsas rippus medaljon ENSV vapiga. Andsin oma õnnistuse 78 paarile, kelle seas oli mehi ja naisi, kes sobinuksid mulle vanaemaks ja vanaisaks.

Idee muud ametit proovida ei olnud originaalne: Olev Anton oli töötanud karjakuna, Andrus Esko kelnerina restoranis. Nende lood olid palju mahlasemad kui minu omad. Minul oli ametniku roll. Aga ühe elulise järelduse tõin Tiigi tänava õnnepaleest kaasa: oluline pole, mida ütled, vaid see, kuidas ütled. 78 korda väljendasin ühte ja sedasama mõtet erinevate sõnadega. Nagu televisiooni saatebrigaadile, nii ei tahtnud ma ka õnnepalee viiuldajale jätta muljet, et vuristan ette pähetuubitud stampteksti…

Kui midagi ei ole enam öelda, siis on mõistlik panna kolm punkti. Vana võte. Lugejale jääb mulje, et pidanuks järgnema midagi eriti sügavmõttelist, mille autor on targalt jätnud enda teada. Lugeja, kes tahab ise ka tark olla, ragistab siis ajusid ja püüab edasi mõelda.

Aga kui kolmele punktile järgnebki vaid tühjus? Või kui isegi punktidele eelnev on olnud üksnes tühine sõnakombinatoorika? Kui lugeja ajakirjanikku kiidab, siis enamasti sõnadega „Küll ta kirjutab hästi!”, ja ajakirjanikule meeldib selline paitus ja teda ei häiri, et see, mida ta kirjutas, ununeb kõigil kiiresti ja peabki ununema, sest see on kõigest ajakirjandus.

Mulle on sõnadega mänglemine ja kujundite kasutamine alati meeldinud. Alliteratsioon ja assonants ilmusid mu koolikirjanditesse veel enne, kui olin teada saanud, mida nad tähendavad.

Seepärast ei olnud teab mis ime, et kujunesin peaaegu kohe, juba esimesel töönädalal Edasi keeletoimetaja Helju Valsi lemmikuks. Vähemalt nii ma ise arvasin. Olev Anton ja Andrus Esko arvasid enda kohta ilmselt sedasama. „Iga ajakirjanik tikub arvama, et just nimelt tema kirjutab kõigist kõige paremini,” kirjutas Olev 1978. aastal.

Riukaline Helju kiusas ühtevalu naiskirjutajaid ja hoidis enda lähedal meeskirjutajaid. Aga mitte valimatult. Ta hindas neid ajakirjanikke, kes suutsid olla ühtaegu grammatikud ja stilistid. Heljul oli harukordne intuitsioon kuulda loetud sõnade kõla, võib-olla seetõttu, et ta ise oli peaaegu kurt.

Söandan väita, et mitte keegi ei ole mind niimoodi läbi näinud nagu Helju Vals. Inimene, kes seisab sõnade sünnituse juures, mõistab paremini kui keegi teine sünnitaja valusid ja tajub nurisünnituse ohte. Ainult see keeletoimetaja, kes loeb kirjutaja mõtteid, suudab aidata teda õige väljendusviisi leidmisel.

Helju Vals võis ka kohutavalt haiget teha, sest teise inimese sõnade kritiseerimine tähendab tahes-tahtmata tuld tema südamesse. Muidugi juhul, kui kirjutatud sõnad on tulnud südamest.

Mõnel tujutul hommikul oli Heljut siiski mõistlik vältida. Sest siis võis ükspuha mis põhjusel tüli majja tulla. Siis käitus Helju – keeleline ja meeleline, nagu ta oli – meeletult halvasti. Ainult Linnar Priimägi julges teda spartaliku karmusega taltsutada – kallas veekarahvini keeletoimetaja pähe tilgatuks. Selle peale said isegi Helju Valsil sõnad otsa.

Ent Heljul, ja minu tundmuse järgi ainult temal, oli siiski võõrandamatu õigus ajakirjanikku arvustada. Sest ta ei olnud ükskõikne – ta vihkas ükskõiksust.

Nüüd võib tekkida kiusuküsimus: kui Helju Vals oli erakordselt nõtke stiilitajuga keeletoimetaja, kuidas siis pääses Edasi lehekülgedele lugematu hulk kipsiks kuivanud tekste?

Arusaadavalt ei tohtinud keeletoimetaja redigeerida oktoobrirevolutsiooni aastapäeva hüüdlauseid ega muud raudbetooni, mida TASS ja ETA koos kärpimiskeeluga tootsid. Kuid ka edasilaste omaloomingust leiab ajastukohaselt mõttetühja õhinat. Piisab pilgust pealkirjadele: „Tutvumas parteitöö praktikaga”, „Saavutatu on edasimineku alus”, „Töö käib täie hooga”, „Meie tugevus seisneb rahvahulkade teadlikkuses”, „Töökollektiivides kõneldi Nõukogudemaa rahuarmastavast välispoliitikast”, „Ideoloogiatöö on põllumajanduse edendamise tähtis hoob”, „Aastaplaan täis, kvaliteet au sees” jne jne jne jne.

Seletus kantseliidi vohamisele on lihtne: mida ja kuidas kuuluvad ajakirjanduses lahutamatult kokku. Kui ei ole midagi öelda, ei ole mõtet vaeva näha, kuidas mõttetust stiilsemalt edasi anda.

NLKP Keskkomitee peasekretär seltsimees Leonid Brežnev (õigemini tema ajutrust, mis oli võimeline töötama ka ilma ajudeta) kirjutas 1978. aastal raamatu „Uudismaa”. Seda võib võtta kui propaganda ja agitatsiooni õpikut, millest koorub välja Nõukogude ajakirjanduse vundament: ajakirjanikel ei ole uudistemaale asja. Partei kirjutab uudiseid ise.

Kui visa ajakirjanik otsib oma uudiseid (rubriik „Siin- ja sealpool Emajõge” vajas ka täidet), mingu Voika oja äärde õunapuude õitsemist ootama. Teemadest ei ole ju puudust – igal kevadel külvatakse ja igal sügisel küntakse, igal sügisel minnakse kooli ja igal kevadel tullakse koolist ära. See ongi ajakirjanike uudismaa.

Tolle aja ajakirjandus ei olnud uudisajakirjandus tänases tähenduses. Võib edasi küsida: kas see üldse oli ajakirjandus? Kas Edasit lugemisväärseks muutnud tekstid (kirjandus- ja kunstileheküljed, looduse lood, Vadim Želnini ilmaennustused seapõrna pealt, vestlused lugejaga, liiklusnurk „Ristmik”, huumorirubriik „Herilane”) olid midagi, mida võib nimetada ajakirjanduseks? Kas Olev Antoni külajutud ja teistegi ajakirjanike inimlikumad lood olid osa ajakirjandusest või millestki muust? Mida need lugejale andsid? Kahe kopika eest – selline oli ajalehe üksiknumbri hind – soojust? Võib-olla seda polnudki külmal ajal nii vähe.

Kui uus ofsettrükimasin võimaldas Edasil 1979. aastal esimese „suure” lehena üle minna tabloidformaadile, kirjutas professor Juhan Peegel:

Kui nüüd meie oma ajaleht, meie Edasi on selga tõmmanud uue kuue, hoopis käepärasema ja kuidagi intiimsema, tahaksime loota, et see tihe suhtlemine oma lugejaskonnaga, see lähedus, mis on eelmiste aastatega saavutatud, et see aiva süveneks ja annaks meile veelgi oodatuma sõbra, kes meid märkamatult toetaks, suunaks ning hariks.

Eesti ajakirjanduse kõigi aegade kõige kehvemad ja kõigi aegade kõige paremad tekstid (jah, julgen seda väita ka täna!) elasid vaikides koos, õlg õla kõrval, ja moodustasid tasakaalustatud, unikaalse terviku. Selline oligi meie elu – sotsialistlik sürrealism. Ja Edasi elas rahvaga koos. Muidugi, uue aja valguses võib näha ka ainult pimedust. Eriti sel juhul, kui vaataja silmad on kaetud kaega, mis lubavad lugeda teksti, kuid takistavad mõista konteksti.

1979. aasta ajakirjanduspäeval meenutas Marju Lauristin Edasis, et 5. mai pole mitte ainult Pravda, vaid ka Karl Marxi sünnipäev. „See, et need kaks tähtpäeva kalendrilehel üheks sulavad, annab põhjust iga aasta 5. mail seisatada harjumuspärases teabevoolus ja mõista ajakirjandust Karl Marxi ideaalide kõrguselt,” kirjutas Lauristin.

Ainuüksi Marxi nime mainimine võib täna tekitada tõrke. Kuid just Karl Marx pani 1842. aastal kirja vaba ajakirjanduse kreedo, mille järgi igal inimesel on õigus esitada oma põhimõtteid ja kriitilisi arvamusi. Kui selle õiguse realiseerimiseks pidi ka Lauristin polsterdama oma seisukohti Marxi või Lenini tsitaatidega, siis ei anna see veel alust tema toonaseid artikleid üleoleval moel propaganda prügikasti visata.

Mõtete taibukas kodeerimine ja dekodeerimine, mõõdukus ja tasakaalu hoidmine olid tollase eesti ajakirjanduse nurgakivid.

Tasakaalu hoidmine oli mulle ka isiklik probleem. Kogu elu olen pidanud otsima endas tasakaalu loomuomase kannatamatuse ja alalhoidlikkuse vahel, sõnalise tuhina ja ettevaatliku, arutuid riske vältiva teotsemise vahel. Ühe tikuga ei süüdanud ma põlema teist küünalt – kustutasin leegi enne, kui tuli sõrmi kõrvetada ähvardas. Ma ei olnud ega ole revolutsionäär. Ma ei kaotanud kunagi pead, et hüpata, pea ees, tundmatus kohas vette, aga samas pole ma suutnud sõnu tagasi hoida siis, kui see olnuks mulle endale kasulik.

Olin kahekümne seitsmeselt jõudnud sellisele karjääriastmele, mille vallutamisest tihkavad unistada neljakümnesed. Kõik oli tulnud kätte ebatavaliselt vara, seejuures nii loomulikult, et ma ise ei märganudki, kuidas mäekülge mööda aina kõrgemale liikusin. Ühelgi hetkel polnud nõlvak nii järsk, et pidanuksin kasutama abinööre või alustama kümne küüne abil roomamist.

Mu tasakaalutunnetus polnud mind seni alt vedanud. Aga alates 25. veebruarist 1983 ei olnud mu töö ja karjäär enam pelgalt minu väljakutse. Minu sõnad ei olnud enam üksnes minu sõnad. Pidin suutma oma nooruslikke emotsioone alla suruda.

Kas 27-aastane inimene ikka sai olla piisavalt küps, et mõista oma vastutust Eesti kõige vanema ajalehe juhina?

29. oktoobril 2015 tõmmati Massimos joon alla ennekõike mu tööle Postimehe juhina 32 aasta jooksul. Elutööle. Justkui oleks mu elu ajakirjanduses alanud alles 1983. aastal.

Kui nüüd vanu lehelugusid üle loen, siis tundub vahel, et 24. veebruaril 1983 lõppes minu elu ajakirjanikuna. Parimad aastad ajakirjanikuna lõppesid veel enne, kui nad jõudsid alata.