Читать книгу Nüüd ma siis kirjutan - Mart Kadastik - Страница 4

Millest uus juht alustab? Uuest autost ja kabineti remondist? Või vähemalt uue vaiba mahalaotamisest, et vaibale kutsutud tunneksid võimu ees aukartust nagu kirikusse sisenedes ja et endal oleks ka pehmem kukkuda? Või oma meeskonna kujundamisest, see tähendab heade, aga isepäiste töötajate lahtilaskmisest ning ustavate alluvate värbamisest?

Edasi hääleseade tuli EKP Tartu linnakomiteest, veidi vähem linna täitevkomiteest ning veel vähem EKP Tartu rajoonikomiteest ja täitevkomiteest (ehkki lehe päismiku järgi oli leht nende kõigi häälekandja). Toimetuse materiaalsed hüved ja personalikulud olid kirjastuse Perioodika kontrolli all. Toimetajal ei olnud mänguruumi koristaja koondamiseks ja tema ajakirjanikuga asendamiseks või vastupidi. Koosseis oli konstantne suurus, kinnitatud üleliiduliste linna- ja rajoonilehtede eeskirjade järgi, mis kehtisid Vladivostokist Kärdlani.

Edasi andis – tänu 80 000 tiraažile ning lugejate harjumusele osta, müüa ja vahetada – ligi poole kirjastuse Perioodika kasumist. Selle rahaga peeti ülal eesti kultuuriajakirjandust ja väetimaid rajoonilehti. Perioodikat juhtisid mõistlikud inimesed ja nad mõistsid, et Edasisse kui kasumitoojasse ja tema toimetajasse tuleb pisut paremini suhtuda. Seepärast vahetatigi Rattuse-aegne sõidukõlbmatuks muutunud samblaroheline Žiguli välja uhiuue punase Moskvitši vastu. Üks loguvõitu Moskvitš oli Edasil juba varem olemas, sellega sõidutati ajakirjanikke objektile ja tagasi (kui tujukas autojuht viitsis neid ära oodata).

Staatust toonitavast mustast Volgast, millega vurasid ringi mu ametivennad Rahva Hääles ja Noorte Hääles, võis Tartu lehe toimetaja ainult unistada. Ent kui Perioodika sohver aasta pärast uue punase Moskvitši sodiks sõitis, tuli mulle meelde Tartu taksopargi direktor, kes elas Annelinnas meie majas naabertrepikojas. Olin kuulnud, et taksopark müüb asutustele odavalt oma mahakantud Volgasid.