Читать книгу Litsid 2 - Mart Sander - Страница 2

Jälle pakane, jälle hingemattev külm. Täpselt nagu aasta tagasi, kui lõhkes, pragunes ja oigas miinuskraadide pealetungi ees iga elus ja elutu asi. Elavhõbe loobus reaalsuse kajastamisest ning taas võis ainult piirituse peale loota – nii selle, mis oli vangistatud termomeetritesse, kui ka selle, mida endale kõrist alla valati, et külm liigestest taganeks ning tajud taas elavneksid. Kõige rohkem tundis proua Kukk puudust värvidest – jaanuari päevad ja õhtud olid nagu hallisegused nõukogude filmid, ilma ühegi viiteta toonidele, mis sündisid kas loodusest või inimese tunnetest.

Ent kui aasta tagasi oli külma üle naljatatud ja pakast trotsitud, võeti seda nüüd vastu orjaliku alandlikkuse ja leppimisega. Iga eestlane oli selle aasta jooksul endale vähemalt korra kinnitanud, et katsumused, mõnitused ja alandused tuleb üle elada; täpselt nii, kui elatakse üle talved, mis aeg-ajalt tulevad inimesi murdma nagu jäätanud hammastega hundid. Aga talve vastu ju rusikatega ei lähe: talv tuleb lõpuni kössitada, isegi siis, kui tema külm kese on su enda südames. Selleks üleelamiseks valmistuti süngelt; koos rõõmu ja muretusega maeti endasse, sügavale sõnatu kalestumise ja külmuse alla, aina rohkem seda, mille üle varem oli uhkust tuntud ja mida inimese väärtuslikemateks omadusteks hinnatud. Maeti nii, nagu teeb koer, kes on veendunud, et kunagi tuleb ta oma peidiku manu, kaevab kondi taas välja ning leiab selle niisama värske ja mahlakana, kui see oli aastate eest.

Küünlapäevaks oli kogu majapidamine taastunud; kõik tüdrukud, kellel oli olnud kuhugi minna, olid nüüd kodus tagasi. Jah, enam ei osanud keegi mõelda Falkenbergi majast teistmoodi kui kodust. Uusaasta oma tavapäraselt petlike lubadustega oli salvinud mõrad, mis sirbi taga punetav vasar oli tüdrukute omavahelistesse suhetesse löönud. Usk, et uue aastanumbriga algab ka uus ja lootusrikkam elu, pakkus kosutava mahvi oopiumisegust õnnetunnet.

„Võtame seda aastat kui sammu lähemale sõja lõpule,” tõstis klaasi nõunik Metsla, kes iga kord tüdrukuid parandas, kui nad teda „seltsimehe” asemel „härraks” kutsusid. „Kunagi õpivad meie lapsed ja lapselapsed õpikutest: aastal 1939 algas teine suur sõda ja aastal 1941 lõppes see õnnelikult, vähemate kannatustega kui eelmine. Ja see peeti maha meist kaugel, ilma et oleksime pidanud sekkuma.”

„Kuidas saab sõda lõppeda õnnelikult ühtmoodi kõigi jaoks?” küsis Vivian.

„Kas sa ei tea, et ajalugu kirjutavad võitjad ja neile lõpebki sõda õnnelikult?” andis Monika pisut mürgise selgituse.

„Eelmine sõda võttis neli aastat meie elust,” lasi proua Kukk oma pilgul uppuda punase veini sügavalt kutsuvasse vaikusse. „Ja siis veel kaks aastat meie oma sõda, mis maailma vähe huvitas.”

„See ongi sõdade huvitav omadus, et need kestavad aina vähem,” ütles nõunik Metsla targalt kulme kergitades. „Olid Saja-aastane sõda ja Kolmekümneaastane sõda. Sõjad muudkui kestsid; vahel ei saanud inimesed arugi, et terve elu on elatud ainult sõjaajal. Aga iga uus sõda – see lõpeb rutem. Euroopa riigid langesid eelmisel aastal nädalatega. Kui Saksa sõjamasin pöörduks Venemaa suunas, siis oleks takistuseks ainult tankide liikumise kiirus: Nõukogude Liit on nagu hiiglaslik õhupall, mis esimese nõelatorke peale rebeneks. Poola jagamine oligi ju vaid selleks, et ulatada Stalinile Borgiate käepigistus – kus mürgiampulliga sõrmus tungib su vaenlase peopessa.”

„Ja nüüd, kui meie oleme ka ametlikult Venemaa – siis sakslane ju pöörab meie vastu samuti?” küsis Linda virilalt.

„Sakslane on kaval – ta ei anna käest ühtegi maatükki, mida ta peab õigusega või ka õiguseta enda pärisosaks,” raputas Metsla pead. „Baltikum on Hitleri silmis põline Saksa pind.”

„Nii leiab ka Stalin – et põline. Ainult et Vene pind,” mühatas Anastassia. „Kogu aeg käib jutt Eesti ja Vene „iidsest ühtsusest” ja „ajaloolisest lahutamatusest”, mida nüüd taastatakse.”

„Kas siis arvate, et varsti oleme jälle ametlikult Saksamaa?” uuris proua Kukk.

„Vähimagi kahtluseta. Aga me peame seda olema vastutahtsi, juhul kui läheb nii, nagu läks viimases sõjas.”

Monika vaatas nõunik Metslat külmalt läbipuurival pilgul.

„Millele te siis nüüd täpselt oma panused teete, seltsimees?”

„Monika!” sosistas proua Kukk.

„Las tüdruk küsib, tal on õigus,” muheles Metsla. „Me olemegi praegu nagu lõpututel traavivõistlustel, kus hobuste asemel kappavad tiigrid ja hundid. Väga tähtis on teha oma panused õigesti – eriti meil, kellel on väga vähe kulda järele jäänud!”

„See lõputu vatramine poliitikast ei vii kuhugi,” tõstis proua Kukk veiniklaasi taas silmade kõrgusele, sest läbi veini helklev küünlaleek muutis ta pilgu alati niiskelt võrgutavaks.

„Viib küll,” ütles Metsla. „See paneb meid nägema, millised on meie võimalused elada ka tulevikus inimväärset elu. Soovitavalt oma riigis, aga kui mitte, siis vähemalt õige isanda all, pigem liitlaste kui teenritena.”

„Ja te arvate siis, et jälle võidavad Inglise ja Ameerika väed?” jätkas Monika.

„See on võimalus, mida me ei tohi välistada – vastupidi, millele mõnes mõttes peab lootma,” möönis Metsla. „Aga lootma vaikselt, mitte valjusti halleluujatades – sest inglise keelt ei armasta ei meie praegused peremehed ega ka need, kes järgmisena siia tulevad.”

Proua Kukk pöördus omaette sõrmega laudlinale mustreid vedava Alice’i poole:

„Mis sa asjast arvad?”

Kõik vaikisid.

„Mina arvan,” vastas tüdruk pilku tõstmata, justnagu oleks ta küsimust oodanud, „et mis iganes juhtub, kes iganes siia tuleb – meid on vaja igal võimul. Sõja ajal ei ole valuutaks kuld, vaid armastus.”

Tüdrukud mõmisesid, kes heakskiitvalt, kes umbusklikult.

Nõunik Metsla lahkus sedapuhku üsna varakult.

Proua Kukk tajus, et Renate tiirleb tema ümber nagu vaablane, hoides ettevaatlikku kaugusse, kuid varitsedes õiget hetke.

„Mis on, Renate?” küsis ta.

„See oli väga ootamatu,” sõnas Renate. „See, kuidas te korraga Alice’i arvamust küsisite.”

„Miks ootamatu?”

„Aga te ei tee seda ju kunagi!”

„Mida ei tee?” naeris proua Kukk. „Ei küsi tüdrukute arvamust?”

„Ei!”

„Lollus!” lõi proua Kukk käega. „Ma küsin alati tüdrukute arvamust.”

„Mitte kunagi.”

Proua Kukk peatus.

„Mitte kunagi?”

„Mitte kunagi!” kordas Renate. „Te pole mitte kunagi kelleltki küsinud, mis ta millestki arvab – kõige vähem poliitikast!”

Proua Kukk kehitas nõutult õlgu. Ta oli veendunud, et nende majas valitseb demokraatia ja tasakaal; Renate vastuväide häiris teda ja sundis kaitsepositsioonile.

„Kas sa tahad öelda, et ma ei aruta asju tüdrukutega? Et ma ei pea nende arvamust tähtsaks?”

„Seda mitte,” langetas Renate silmad. „Aga isegi selle kümne aasta jooksul, mis meie tunneme – mina ei mäleta, et te oleksite kordagi küsinud, mis mina millestki arvan!”

„See ei ole kindlasti nii…”

„Kas Alice on millegi poolest kuidagi erilise usalduse ära teeninud?” ei mallanud Renate end tagasi hoida.

„No ma ei tea… Alice on uus tüdruk ja muidugi ma tahan teada, millised on tema vaated,” ütles proua Kukk, aimates ka ise, et ta vastuse põiklev iseloom on ilmselge.

„Kui ma olen kuidagi teie usaldust kaotamas, siis ma usun, et olen väärt seda teie enda käest kuulma!” ütles Renate, silmad kahtlaselt läikivad.

Proua Kukk istus.

„Asi ei ole usalduses,” ütles proua Kukk. Ta oli joonud üsna palju; miski temas hoiatas, et pisut vindine südamepuistamine oleks praegu küll magus, kuid tagantjärele kahetsusväärne samm.

„Milles siis?”

Proua Kukk süütas aeglaselt sigareti. Kuni selle külma talveni polnud ta suitsetanud vähemalt tosin aastat.

„Renate teab, et ma ei ole just impulsiivsete otsuste ori.”

Renate vaikis, mis rääkis tema nõustumisest.

„Muidugi, kui keegi mulle meeldib, siis ta meeldib – ma ei varja seda ja ma ei häbene seda. Aga ma ei sea seda ka esiplaanile. Võib-olla ma olen jõudmas sellisesse ikka… kus naine tunneb, et ilma lasteta on tema elu tühi. Ja võib-olla ma olengi selline naine, kes hakkab vähegi meeldivates tüdrukutes otsima ja nägema omaenda last.”

„Et nagu… sõna otseses mõttes?” küsis Renate kõhklevalt.

„Nojah,” pööras proua Kukk pilgu aknast paistvasse ööpimedusse. „Mida rohkem ma Alice’i näen, seda rohkem meenutab ta mulle mind ennast.”

Renate ei kommenteerinud. Proua Kukk jätkas:

„Ma ei ole ju teinud saladust, et segastel aegadel, kui Franz viimast korda Eestis oli, jättis ta mu rasedana maha.”

„Tean,” sõnas Renate kiirelt.

„No ja et ma tõin ilmale tütre, keda ma aga endale ei jätnud.”

Renate noogutas sõnatult.

„Mul oli väga raske sünnitus, ma oleksin äärepealt surnud. Ma vihkasin Franzi, vihkasin seda last. Muidugi, see ei olnud õige, aga sel hetkel ma olin selline, nagu ma olin. Hiljem ma muidugi tundsin, et peaksin vähemalt teadma, kus mu tütar kasvab. Aga ainus, mis mul õnnestus teada saada, oli see, et lapse võttis enda juurde üks juudi paar. Öeldi, et nad on päris jõukad ja lapsel läheb seal hästi. Tol hetkel mul polnudki vaja muud teada – ma ise olin siis vaene koduõpetaja; kus ma oleks selle lapsega läinud või mida talle pakkuda saanud. No ja lõpuks ma unustasin ta üldse ära, ei tahtnud enam mõelda.”

„Kas te arvate nüüd, et Alice on teie tütar?” prahvatas Renate välja, läbemata oodata, millal proua oma jutuga aeglaselt sellele mõttele läheneb.

Proua Kukk vaatas Renatet etteheitvalt, siis aga kehitas õlgu.

„Jah, nii ma olen hakanud mõtlema. Nii ma tahaksin mõelda. Ta on täpselt sama vana, kui minu tütar võiks olla. Ta on juudi perest, aga välja näeb pigem nagu paruness. Ta mõtleb ja käitub sageli nagu mina. Minu meelest me isegi oleme sarnased.”

„No aga…” tõstis Renate tõrjuvalt käed.

„Ma tean, ma tean. Millised on võimalused, et üks tütarlaps, kes satub meie juurde, oleks just minu enda tütar? Nullilähedased! Kuid mulle meeldib seda mõelda… Olgu ma siis pisut opakas vana naine, purjus peale selle.”

„Härra nõunik kindlasti suudaks asjad välja uurida,” ütles Renate pisut nõutult, oma perenaise alkoholist ajendatud pihtimust kahtlemata veidi häbenedes. „Kusagil ju peavad olema dokumendid ja muu selline… mis võiks tõestada ühte või teist.”

„Äkki ma lihtsalt kardan, et tõestus oleks – see teine?” mõtiskles proua Kukk.

„Tõde ei ole valik,” ütles Renate. „Tõde on see, mis ta on. Kuidagi ei saa seda teha selliseks, mis meile meeldiks. Küsimus on lihtsalt, kas me julgeme tõde kuulata või eelistame muinasjuttu.”

„Aga tüdrukutele mitte sõnagi!” kainenes proua Kukk äkki. „Isegi kui Alice oleks mu tütar, oleks ta viimane, kes seda kuuleks!”

„Arusaadav,” sõnas Renate ja pöördus minekule. Uksel seisatas ta korraks.

„Mis te oma tütrele plaanisite nimeks panna?”

Proua Kukk kehitas õlgu.

„Nimeks? Milleks…? See oli osake Franzist, mitte midagi iseseisvat. Mind ei huvitanud ta nimi.”

Kuid mõte, et tema lapsele on nime pannud keegi teine, jäi proua Kukke ebameeldivalt närima. Ei läinud üle paari päeva, kui ta juba nõunik Metsla õhtusele visiidile kutsus. Sellest ajast, mil ministeerium oli ehitud punalippude ja Stalini piltidega, ei tahtnud proua Kukk enam nõunikku tema kabinetis külastada.

Metsla kuulas proua Kukke kannatlikult, kuid naine ei suutnud vabaneda tundest, et mehe silmis on ta vaid hüsteeriline hani, kes kaagutab ringiratast, selle asemel et vaikselt küpsetusahju ronides peremehele rõõmu valmistada. Kui naine ootavalt vait jäi, puhus Metsla paar suitsurõngast ja jättis pilgu lage kompama pikemalt, kui proua Kukele meeldis.

„Kummaline olukord tõesti,” venitas ta. „Siiski väga ebatõenäoline.”

„Ent – ma pakun – üsna hõlpsalt järele uuritav?”

„Mitte just väga hõlpsalt,” põrnitses nõunik ikka veel keskendunult lage.

„Mis mõttes?”

„See kõik toimus ju ligi kakskümmend aastat tagasi.”

„Arhiivis peaks ju kõik dokumendid ilusti säilitatud olema,” üritas proua Kukk kõlada mõistliku ja asjalikuna, ehkki mehe teesklematu ükskõiksus tal vere keema ajas.

„Võimalik, võimalik,” näis nõunik Metsla aega juurde ostvat.

„Milles siis asi?”

„Noh, eks siin on omad juriidilised konksud…” pööras Metsla kiirelt pilgu sigaretile.

„Millised?” ei kavatsenud proua Kukk järele anda.

„Eks ikka esmalt lapsest loobumine – see on otsus, mida tuleb väga tõsiselt kaaluda ja mida enam naljalt olematuks ei tee.”

„Hindamatu nõuanne,” sõnas proua Kukk, „kui me istuksime praegu ajakapslis ja kavatseksime kakskümmend aastat tagasi sõita.”

„Seda me tõepoolest teha ei saa,” möönis Metsla, nagu poleks ta torkest aru saanud.

Proua Kukk hingas taas sügavalt.

„Ma kirjeldasin olukorda. Tol hetkel oli see ainus mõistlik tegu, nii minu kui ka lapse huvides. Aga see üks otsus – ma isegi ei kasuta sõna „vale” otsus – ei saa ju jääda mind terveks eluks painama. Midagi peab olema võimalik teha.”

„Kas teil oli tüdruku lapsendanud paariga mingi kokkulepe?” küsis Metsla. „Kas te ei pidanud näiteks allkirjastama klauslit, et loobute igaveseks õigusest näha oma last ja lubate, et ei hakka kunagi tema jälgi ajama?”

„Mina isegi ei kohtunud nendega,” ütles proua Kukk tusaselt. „Kõik käis väga vaikselt, ilma erilise paberimäärimiseta. Minu mehe perekonna advokaat tegeles selle asjaga. Varsti pärast seda lahkus ta Eestist, kirjutas veel mulle, et ka minul oleks turvalisem siit kiirelt kaduda. Aga ma ei tahtnud – ma ei olnud ju sakslane! Laps seevastu, tema oli paruni tütar. Keegi ei teadnud, mis saatus selliseid ootab.”

„Lapsendamispabereid on seega väga raske leida,” kommenteeris Metsla justnagu kergendustundega, ehkki närviline proua Kukk võis ette kujutada hinnanguid, mida lauses tegelikult ei olnud.

„Miks mulle tundub, et te otsite ettekäändeid, et mind mitte aidata,” surus ta läbi hammaste.

Nüüd kustutas nõunik Metsla sigareti otsustavalt tuhatoosi ja pöördus ainiti oma vestluskaaslase poole.

„Kui me sellel teemal jätkame, pean ma ütlema asju, mille kuulmine mitte kellelegi meeldiv ei ole,” rõhutas ta aeglaselt.

„Ma tahan jõuda tõeni; mind ei huvita väikesed ebameeldivused,” lõi proua Kukk käega.

„Need ei ole väikesed,” tõrjus Metsla. „Hakatakse otsima ja läbi vaatama pabereid. Aga mida vähem teist ja teie minevikust praegu teatakse, seda parem teile ja teie asutusele.”

Proua Kukk hammustas huulde.

„Ajad on teravad,” jätkas Metsla. „Teie minevik on nagu herilasepesa – lähed seda ainult uurima, aga tuled tagasi poolsurnuks nõelatuna. Mõelge ise: paruness, saksa vereimejast rahvarõhuja naine. Kümmekond aastat pidanud härrasteklubi, võõrustanud vabrikante, pankureid ja vana võimu esindajaid. Lisaks, ärge unustage, et te kannate ikka oma eelmise abikaasa nime. Tema aga küüditati juba sügisel Venemaale.”

„Ülo küüditati ära…?” ahmis proua Kukk tahtmatult õhku.

„Sellised mehed on praegu pinnuks silmas. Oleks te tänaseni abielus, oleksite mõlemad praegu kusagil Venemaa ülekuulamiskambris või – parimal juhul – Siberi muldonnis. Ehk siis, nagu ütlevad inglased – Let the sleeping dogs lie.” 1

„Kas… kas kuidagi diskreetselt… kasutades tutvusi…?” üritas proua Kukk vaikselt oma positsiooni hoida.

„Praegu ei ole tutvusi,” raputas Metsla pead. „Praegu on iga inimene teisele saak. Lähen mina midagi küsima, hakatakse pärima, miks ma seda asja uurin ja kelle huvides.”

Ta naaldus proua Kuke poole, kes oli jõuetult tema vastas istet võtnud, ning pani käe naise põlvele.

„Minu soovitus on selle asjaga oodata,” ütles Metsla, „kuni sakslased on punased välja ajanud ja normaalne kord taastatud. Siis saame asja rahulikult uurida. Seni hoidke tüdruk igasugu probleemidest eemal. Ta on pisut liiga julge iseloomuga; võib äkki mõne rumalusega hakkama saada ja ega nooruslikku mõtlematust praegu andeks ei anta. Karistatakse kõiki ühtemoodi, noori ja vanu.”

„Jumal teab, kui kaua ma siis ootama pean…” pomises proua Kukk.

„On arvata, et kohe, kui Venemaa pakane on järele andnud ja kevade esimene pori kuivanud, stardivad Saksa tankid Moskva suunas,” tasandas Metsla häält. „Märtsis, hiljemalt aprillis. Nädal hiljem on Stalin ise seina ääres.”

Kummalisel kombel tundus proua Kukele, et tema valu-tava südame kõrval on kõik need sündmused teisejärgulised. Miks peaks teda huvitama, kumb neist türannidest teise seina äärde saadab? Temal oli oma elu ja see vajas elamist. Tal oli õigus saada teada tõde ja seda ei saanud keelata ükski võim ega riigikord.

Metsla oleks justkui tema mõttekäiku jälginud.

„Iga teadasaamine on õnnemäng – teadmine võib olla ka valus pettumus,” ütles ta. „Ja isegi siis, kui mingi imeliku juhuse läbi peaks tõesti selguma, et Alice ongi sinu tütar – oskad sa siis selle teadmisega mõistlikult hakkama saada?”

Proua Kukk tõstis nõutult silmad.

„Anna asjale aega,” ütles Metsla. „Kui sa seda tüdrukut armastad, siis armasta selle pärast, kes ta on, mitte sellepärast, kes sa tahad, et ta oleks. Väljamõeldud armastus on nagu narkootikum ja sellest ärgata on julm ja ohtlik – mõlemale!”