Читать книгу Litsid 2 - Mart Sander - Страница 3

Härrasteklubis või ehk nagu tüdrukud seda nüüd naljatlevalt kutsusid – seltsimeeste punanurgas – oli vaikne. Jaanuar oli alati üsna rahulik kuu; sel aastal näis punapakane viimasedki kliendid eemal hoidvat. Proua Kukk teadis, et paljud püsikundedest on arreteeritud ja Venemaale viidud; teised olid lihtsalt vaesunud ning elasid pidevas hirmus ja puuduses, sidemed endise eluga läbi lõigatud. Hooti tundus tõesti, et tegu on väikese käsitööfirmaga: tüdrukud õmblesid kardinaid ja laudlinasid; tublimad said hakkama ka valmisriietega, mida turustati mitmes väikeses veel kuidagi hingitsevas poes.

Kuna talvisel ajal paraade ei korraldatud, pääseti vähemalt transparentide ja loosungite maalimisest. Mida eelmisel aastal oli võetud sapise huumoriga, seda üritati nüüd mälusopist kustutada. Vivian veetis siiski rohkem aega oma „ateljees” kui tüdrukutega „õmblustöökojas”: üks Vene ohvitser, kes oli näinud Viviani tehtud Stalini portreed, oli kaasa toonud foto oma prullakast naisest ning küsinud, kas Vivian tahaks pildi järgi portree maalida. Pärast väikest kõhklemist oli Vivian töö vastu võtnud ning kui see valmis sai – jaanuari keskpaigaks, mil venelased uut aastat tähistasid – oli ohvitser suure vaimustusega veel naksuv-niiske maali oma prouale kingituseks kaasa viinud ning tulnud kolme päeva pärast tagasi fotoga nende kahest väikesest lapsest. Nüüd siis veetis Vivian kõik päevad ülakorrusel joonistades ja maalides; proua Kukk andis talle väikese köögiraadio seltsiks kaasa ning tüdrukud nägid värvilõhna- ja plekilist kunstnikku ainult ühistel lõuna- ja õhtusöökidel. Viviani suhted teiste tüdrukutega olid jahedalt viisakad, kuid tundus, et mitte üksnes tema ei olnud tänulik võimaluse eest eralduda isiklike projektide seltsi. Viviani juuresolekul välditi kõikvõimalikke poliitilisi teemasid, mis muidu alatasa jutuks olid. Juba varatalvel oli Vivian liitunud mingi stalinlike noorte kunstitäiendusprogrammiga, mille käigus kuulati ettekandeid nõukogude kunstipoliitikast ning saadi kunstiõpet mitmelt nimekalt kunstnikult, kes avalikult uut võimu ülistasid. Vivian rääkis, et kavatseb sügisel kindlasti astuda Riigi Rakenduskunsti Kooli; kunstnik Andrus Johani oli talle kui juba väga suuri portreesid teinud noorele soovitanud õppida dekoratsioonimaali eriala.

Proua Kukk andis mõista, et tüdruk on alati teretulnud elama nende majas, ehkki Vivian ei olnud lähemalt täpsustanud, kas ja kuidas ta kavatseb oma praegusel alal tegutsemist jätkata. Igatahes oli temast saanud omalaadi vajalik puhver nõukogude funktsionääride ja härrasteklubi vahel – ta näis uue võimu esindajatega alati leidvat ühise keele ja seetõttu oli ta alati esimene, kelle proua Kukk selliste külalistega kohtuma kutsus.

Kui Renate kuu lõpul teatas, et järgmisel nädalal on oodata noori Eesti reservohvitsere poissmeesteõhtut veetma, oli tüdrukute elevus suur. Selliseid pidusid ja külalisi igatseti taga pikka aega. Kõik asusid juba aegsalt piduõhtuks ettevalmistusi tegema, tiivustatuna mõttest, et pidu tõotab tulla „justnagu vanasti”.

Oli veider, et vaevu aasta tagusest ajast mõeldi nagu sellest, mis oli „vanasti”.

Õmblusmasinad ja kangad tõsteti varjule; mõned fotod, punavimplid ja Viviani joonistatud Vares-Barbaruse portree, mis riiklike külaliste visiitide ajal prominentselt valgustatud oli, koristati kõigi kergenduseks panipaika. Majas lõhnas taas hea kohvi ja küpsetiste järele. Raadio häälestati Londonile, kust tuli alati parimat tantsumuusikat.

„Palun, väldime selliseid teemasid nagu poliitika ja sõda,” rõhutas proua Kukk.

„Millest ohvitseridega siis rääkida?” küsis Linda.

„Rääkige armastusest!” õhkas proua Kukk karahvinist konjaki hõrku aroomi sisse hingates.

Maja ees peatunud taksost voolas välja terve inimsülem, kes enne välisukseni jõudmist olid jõudnud juba lumesõda pidada, libiseda, kukkuda ja naerda. Tegelikult koosnes sülem vaid viiest noormehest. Nad olid nii pikad ja sportlikud, et proua Kukk pani imeks, kuidas nad kõik ühte taksosse ära olid mahtunud.

Kui külalised tuppa astusid ja mantlid seljast võtsid, nägi proua Kukk, et tegu oli veel väga noorte meestega – vaevu kahekümnesed, mõned vast nooremadki. Leides julgust oma lõbusast seltskonnast, voolasid nad tüdrukute juurde salongi, enesekindlamad kui nii mõnedki neist kaks korda vanemad mehed.

Tüdrukud üritasid õhinal noormeeste nimesid meelde jätta.

„Toomas – Eduard – Georg – John – Willy.”

Poisid vastasid samaga.

„Monika – Renate – Vivian – Linda – Alice – Anastassia – Carola.”

Midagi ilusat ja süütut oli kogu selles vaatepildis. Proua Kukele meenutas see pigem kooliballi või noorte jõulupidu; ta oli väga rõõmus, et Alice ei pidanud seisma iharate meeste käperdavate pilkude all, vaid naeris koos omavanuste noormeestega. Vähemalt praegusel hetkel. Kuid sellised hetked olid muutunud defitsiidiks nagu Ameerika sigaretid või Saksa vahuvein: neid, mis oli, tuli hinnata.

Noormehed olid väga hästi riides; ilmselt olid nad pärit jõukatest perekondadest. Nad olid kaasa toonud karbi šokolaadi, mis nüüd avatuna keset lauda ilutses. Üks noormeestest võttis põuest välja „Kännu Kuke” pudeli, mis küünalvalguses rubiinselt sillerdas, ja asetas selle kelmikalt vaagnale.

„Teie firmajook,” lausus ta muheledes.

„Mis siis põhjustab selle talvise külaskäigu?” küsis proua Kukk, püüdes tugitoolide taga liikudes märkamatuks jääda.

„Veedame siin Georgi poissmeheõhtut!” hüüatas üks noormeestest kohe vastu. Teine, ilmselt õhtu peakangelane, tõusis aupaklikult ning andis proua Kukele märku, et see nende sekka istuks.

„Kui tore!” noogutas perenaine ja vaatas noormeest hindavalt. „Te tundute nii noor abielu jaoks.”

„Märtsis saan kakskümmend üks,” istus tumedapäine noormees tema kõrvale.

„Ja millal siis pulmad on?” kilkas Linda, kes oli leidnud koha ühe samasuguse heledapäise poisi põlvel.

„Ülehomme,” vastas Georg, noor peigmees.

„Väga targasti tehtud, et jätate ühe päeva väljapuhkamiseks,” tunnustas proua Kukk.

„Kas on ka ilus pruut?” küsis Vivian.

„Mis ta nimi on?” uuris Linda.

„Georg on õnnega koos,” vastas keegi poistest enne, kui peigmees jõudis suu avada. „Margot on ilus nukuke ja tema kaasavara on ka kadestamist väärt.”

„Mitte, et Georgil nüüd väga kitsas käes oleks,” aimas proua Kukk eemal Vivianiga istuva noormehe hääles väikest kadedust.

Georg muigas häbelikult, kuid siiski eneseteadlikult. Nägusus, jõukus ja hea partii abielus ei olnud tõesti asjad, mille pärast noor mees peaks vabandama.

Tema kõrval istus teine lausa häbematult kena noormees, kes oli selle hetkeni sõnagi lausumata sigaretti tõmmanud, pilk ainiti teisel pool lauda istuval neiul.

„Preili Ottman, kas pole,” küsis – või pigem nentis – ta teravalt, kui seltskond oli hetkeks vaikinud. Kõik silmad pöördusid noormehele ja tema vastas istuvale Alice’ile.

„Jah, härra Hellat,” naeratas tüdruk ühtaegu nii tõsiselt kui ka pikantselt.

„Teie… teie kaks olete tuttavad?” küsis Renate esimesena.

„Oo jaa,” ei liikunud noormehe silmad tolligi. „Terve üle-eelmise aasta olime progümnaasiumis koos. Tüdrukute klassiga puutusime kokku hommikupalvuse ajal. Muul ajal pidime kõigest eemalt vaatama.”

Monika jälgis nende omavahelist pilku vähemalt sama pingsalt kui proua Kukk.

„Täna vist on võimalus ka lähemalt vaadata,” muheles ta.

Proua Kukk köhatas.

„Ah et lausa koolikaaslased.”

„Lõpetasime jah koos,” pöördus Alice nüüd kogu seltskonna poole. „Hea on tuttavaid nägusid näha.” Ta tõusis ning sirutas noormehele käe, et too ta raadioaparaadist kõlama löönud aeglase laulu saatel tantsima viiks. Noormees viskas pooliku sigareti tuhatoosi ning mõne hetke pärast sulasid nad hämara ruumi varjudesse.

Millegipärast ei tundunud proua Kukele, et Alice ja noormees teineteisele päris võõrad on. Nad rääkisid omavahel midagi, ja ehkki Alice aeg-ajalt pea kuklasse viskas ja naeris, oli noormehe nägu intensiivne ja uuriv, mitte flirtiv. Kahjuks ei püüdnud proua Kuke kõrv kinni ühtegi katket nende vestlusest.

Midamööda vähenes „Kännu Kuke” erepunane sisu ning tagasihoidlikumate veinipudelite pisut kahvatum and, seda vallatumaks, kuid ka vaiksemaks muutus seltskond. Muusika mängis küll valjemini – tantsiti kord ühtede, kord teistega – ja kosta oli naerulõkerdusi, kuid moodustunud olid juba ka paarikesed, kes eelistasid omavahel vaikselt sosistada.

Proua Kukk jättis noored mõneks ajaks omapäi, sest tal oli kerge peavalu ja ta tahtis segamatult kuulata Soome raadio õhtuseid uudiseid. Kui ta veidi hiljem salongi tagasi läks, oli seltskond juba laiali valgunud: toas olid Renate, Anastassia ja Monika, kes koristasid lauda ja rüüpasid veiniklaasidest viimaseid tilku.

Proua Kukk astus Renate juurde, kuulatades ülakorruselt kostvaid samme ja muid reetlikke helisid.

„Noormehi oli viis,” küsis ta mõtlikult. „Aga ainult neli tüdrukut on puudu?”

„Jaa, vaat selline asi,” vastas Renate, „et Alice on sinises toas koos kahe noormehega.”

„Kahega?” läksid proua Kuke silmad suureks.

„No ta ise soovis seda,” seletas Renate kiirelt. „Tuleb välja, et tema koolivend ja peigmees olla väga head sõbrad – nii head, et jagavad kõike…”

Proua Kuke selja tagant kostis turtsatav naer.

„Paar aastat tagasi mul olid ka üks öö toredad „parimad sõbrad”,” mühatas Monika. „Kui voodisse kobisime, siis õige varsti oli neil aega ainult teineteise jaoks. Ma vahtisin silmad punnis pealt nagu padakonn.”

„Kui külalistel on omavahel lõbusam kui sinuga, siis süüdista iseennast!” manitses Renate poolihääli. „Või veel parem, täna taevast – sa said oma palga jumalamuidu kätte!”

Rahustavalt pöördus ta kiirelt proua Kuke poole.

„Väga sümpaatsed noormehed, lisaks see üks tunneb Alice’i. Ma olen täitsa kindel, et kõik on korras. Alice ise tegi ettepaneku, et läheks täna mõlemaga sinisesse,” kordas ta rõhutades.

Kõik oli ju õige, kinnitas proua Kukk endale, üritades temas tärganud kummalisi ja häirivaid emainstinkte kuhugi alla suruda ja mõtteis eemale lükata. Alice töötas nüüd siin – tema ise oli sellega leppinud ja tüdruk oli seda tahtnud. Siin polnud enam ruumi mingiteks sisemisteks heitlusteks ega rumalateks naiselikeks fantaasiateks. See oli tema väike maailm, mida tema pidi liikumises hoidma, nii et kõik selle elanikud tunneksid ennast turvaliselt ja kaitstuna. Ta sai sellega hakkama palju paremini kui need, kes hoidsid ringluses maailma tema ümber.

Noormehed magasid hommikul kaua; vähemalt tundus see nii proua Kukele, kes juba koidu ajal närviliselt kohvi keetis ja ülevalt kostvaid – või täpsemini mitte kostvaid – helisid kuulatas. Kui esimene kannutäis oli tühjaks joodud, keeras ta salongis raadio valjult mängima, andes seeläbi märku, et päev on juba kõrges.

Nüüd hakkas ülevalt kostma liikumist. Keegi väljus voodist, keerati jooksma vannivesi, tõmmati loputuskasti. Esimesena jooksis alla Carola, et kohvivesi tulele panna. Proua Kuke nägemine ja juba valmis keedetud kohvi lõhn jahmatasid teda veidi.

Mõne aja pärast hakkas ülevalt alla hiilima ka noormehi nagu märgi kassipoegi. Nad olid nüüd palju väiksemad kui eelmisel õhtul; terav hommikuvalgus tõi esile nende tedretähnid ja vistrikud kahvatul nahal.

Carola oli endale saanud punapäise Willy, kelle jutust sai proua Kukk nüüd aru, et poiss käib alles Saksa Gümnaasiumi viimases klassis. Linda uus kallim Eduard nägi välja niisama nooruke, aga oli sõjaväeteenistuse juba läbinud, nagu ka Vivianiga alla tulnud John, kelle õige nimi ilmselt oli Juhan. Ainult Georg, tulevane peigmees, ning tema sõber Toomas olid koos Alice’iga ikka veel üleval.

„Kas lähen ajan nad püsti?” küsis Renate.

„Oh taeva pärast, ei!” tõrjus proua Kukk, kes oli küll just ise sama ideed vaaginud. „Las peigmees puhkab välja. Homsest algab truu abielupõli.”

„Tuhvlialuse vangipõli,” norsatas Willy, kes lõhnas Carola odekolonni järele.

„Georg vaevalt et nüüd sarved maha on jooksnud,” ütles John, kellest tuli kirbet viinalehka. „Ja ega Margot ka mingi kodukanake ole.”

„Jah, ta võiks vabalt poole kohaga teil siin töötada,” tundis Eduard, et peab omagi hinnangu avaldama.

„Ah et selline tüdruk,” kihistas Linda.

„Eks kui oled haritud ja rikas, siis teed lõbu pärast kõike seda, mida teine teeb selle pärast, et ta on harimata ja vaene,” kõlas ukselt Monika öisest suitsetamisest kähe hääl.

„Jah, kui riik pole vaesele muud lahendust pakkunud,” poetas Vivian.

„Meie oleme siin küll viimased, kes peaksid moraalile hinnanguid andma,” ei lubanud proua Kukk mingeid teemasid, mis poliitiliste tõmbetuulte käes oleksid võinud leegiks lahvatada.

Ülevalt kostus liikumist ning mõne minuti järel sammus trepist alla peigmees. Mingi ime läbi ei olnud tema välimus ega hoiak pidutsemise tõttu vähimalgi määral kannatanud: ta oli sirge, kammitud ja lõhnastatud; ühegi plekita särgil või kortsuta viigipükstel.

„Tam-tam-taraa…” võttis Monika pulmamarsi teema üles ning hetke pärast liitusid sellega ka teised. Georg naeratas ja kummardas tänulikult ja väsinult nagu näitleja pärast rasket etendust.

„Aah, Wagner,” mainis ta lauluviisi kuulatades.

„Kus siis punastav pruut ise on?” küsis Vivian trepi poole kiigates.

„Seab ennast valmis, jäi Toomasega veel koolipäevi meenutama,” võttis Georg noogutades proua Kukelt vastu tassi kuuma kohvi.

„Peaks varsti minema sätitama,” mühatas John, kellele oli ilmselt pohmell kohale jõudnud.

„Ootame Toomase ära,” ütles Georg ja pöördus siis proua Kuke poole. „Toomas klatiks teiega siis ka ärilise poole ilusti ära.”

Proua Kukk langetas nõustuvalt silmad.

„Teeme veel viimased tantsud,” kargas Willy püsti ja tiris Carola endaga saali põrandale. Linda ja Eduard liitusid palumata; Vivian tegi küll Johni ees kniksu, kuid noormees raputas kannatajalikult pead.

Üks valsiviis lõppes ning kõlama lõi populaarne fokstrott „Oh Joseph, Joseph”.

„Hahaa! Vägev!” juubeldas Willy.

„Sinu kord, Georg!” mühatas ka tugitooli sügavustesse vajunud John.

Tüdrukud ja proua Kukk vaatasid küsivalt Georgi otsa, kes oli süüdanud sigareti ning ei paistnud mitte millegagi kiirustavat. Kelmika muigega silmis tõmbas ta rahulikult paar mahvi, kuni orkester oli laulu tuttava viisi korra läbi mänginud.

„Kolm, neli,” ütles ta siis käega poiste suunas dirigeerides.

Noormehed alustasid nagu ühest suust laulu. Viis oli tuttav, sõnad aga vastavalt uuele elule ajakohastatud. Proua Kukk polnud sellist versiooni varem kuulnud; ehkki ta üritas näida etteheitev, ei suutnud ta naeru maha suruda.

Poisid laulsid täiel häälel, kes paremini, kes halvemini:

Oli näha, et poisid on seda laulu pidudel korduvalt esitanud: nende ettekanne oli nagu väike kabareenumber kokkulepitud liikumise ja žestidega. Georg, kellel oli erakordselt ilus hääl, oli ilmselgelt juhtrollis.

Naer oli nakkav ning laulu kordusel olid kõigil, ka proua Kukel, lausa pisarad silmis.

Tuppa olid sisenenud Alice ja Toomas, kes vaatasid lõkerdavat seltskonda sarkastiliselt.

„Milline tore agitatsioonikontsert,” muheles Alice lokke kohendades ning libistas ennast Georgi käevangu.

„Täname jah seltsimees politrukki selle ilusa aaria eest,” tunnustas ka tema kõrval seisev noormees, Toomas, kergelt värisevate kätega paberossikarpi avades.

„Bassihäälest tundsime puudust,” hurjutas teda Georg, pakkudes sõbrale sigareti otsast tuld.

Tüdrukud ei olnud improviseeritud kontserti kiites ülistustega kitsid. Läbi sagina jälgis proua Kukk viimastena liitunud noori. Alice’i olekust ei olnud kuidagi välja lugeda, et ta oli just oma uut karjääri alustanud. Tüdruku kunagine koolivend hoidis end veidi seltskonna taha; tema tumedate silmade ümber olid tumedad rõngad, mis andsid talle mefistoliku väljanägemise. Proua Kukel tekkis pisut häiriv tunne, et Alice’i ja Toomas Hellatit seob muudki kui juhuslikult koos veedetud öö – mingi ühine saladus, mis tekitab inimeste vahel teistsuguse laengu kui armastus, sõprus või vihkamine, kuid mis on niisama tunnetatav. Ka tundus miski noormehes talle väga tuttav – mitte niivõrd tolle välimuses, kuivõrd just hääles. Ta oli kindel, et kusagil on ta seda häält varem kuulnud, kuid ei suutnud välja mõelda, kus.

Kui Hellat – kes ilmselt tegutses seltskonna „pankurina” – oli hetkeks proua Kuke kabinetti põiganud, et eelmise öö võlad ära rehkendada, üritas perenaine noormehelt ääri-veeri üht-teist tema ja Alice’i tutvuse kohta uurida. Kuid mees oli väga napisõnaline ning näis oskavat nii saladusi kui ka oma seisukohta hoida. Ta suudles proua Kuke kätt, jättes tolle seisma niisama targalt kui enne.

Poiste lahkumine rebis kohe katte tujutuselt ja närvilisuselt, mida oodatud visiit oli mõneks ajaks petliku muretuse ja rõõmuga rüütanud. Tüdrukud asusid vaikselt koristama; raadio lülitati välja ning keegi ei kippunud sõnagi lausuma.

Lindal olid silmad niisked.

„Ma ei tea, mis see on viimasel ajal,” sõnas ta omaette. „Iga lahkumine tundub nagu igaveseks.”

„Ära ütle, et sa nüüd oma sõdurisse ära armusid,” kommenteeris Monika, aga tema märkuses ei kõlanud sedapuhku ei sarkasmi ega parastamist.

Linda ei vastanud ning ka teised tüdrukud püsisid vait.

Nad kõik olid klammerdunud selle kiirelt mööda vihisenud öö külge, mis lubas neil korraks kujutada end ette kellegi teisena kusagil teises kohas ja mõnel teisel ajal. Vaatamata oma noorusele, olid nad õppinud ennast nägema väljastpoolt, tajuma end pigem illusoorsete karakterite kui reaalsete inimestena, kelle ainus eksistentsi vorm on siin ja praegu. Eelmise öö noores, muretus ja võrdses seltskonnas olid nad ennast näidanud ja näinud nendena, kes nad kunagi olid ihalenud või oleksid võinud olla, kui mõni määratlematu samm eluteel oleks astutud mõnes teises suunas.

Nüüd oli kalk päev ning iga tüdruk oli nagu vampiir õudusfilmis, kes kardab vaadata peeglisse, sest sealt ei vaata talle vastu mitte keegi.

Carola turtsatas ootamatult.

„Vabandust, mulle meenus see tobe laul,” ütles ta vastuseks tüdrukute küsivatele pilkudele.

Naeratus libises üle kõigi nägude.

„Ei tea, kas nad tulevad kunagi tagasi?” küsis kergendus-ohkega Linda, keda sünge vaikus oli hirmutanud.

„Kus noortel poistel raha raisata,” sõnas Renate. „Kui järgmine abielusadamasse randub, äkki siis.”

„Minu omad küll tulevad,” ütles Alice nagu muuseas.

„Nojah, need olid kõige jõukamad,” lausus Monika. „Ega abielu ka meest nüüd tagasi hoia, kui tahtmine ja palk kõvad on.”

„Ja siht silme ees seisab,” võttis Vivian väljakutse vastu.

„Muidu jäämegi siin ainult Stalini suurt asja liigutama,” hirnatas Anastassia.

Tahtmatult oma mõtlikku pausi häbenedes haarasid tüdrukud nüüd ahnelt kinni kahemõtteliste naljade lõõgastavast mängust.

„Küll see Georg laulis hästi,” uneles Linda ja lülitas raadio uuesti sisse.

„Ja tark oli, tundis Wagnerit,” meenutas Renate.

„Nojah, ta on ju isegi Estonia laval laulnud,” ütles Alice, nagu oleks see fakt igapäevane tõdemus.

„Tohoh?” ajas Monika silmad suureks. „Ta on ju insener…?”

„Ta isa on meie suur tenor, Karl Ots. Georg on ka poistekooris ooperit laulnud.”

„Aa, et siis kolleeg,” mõtiskles Monika pärast üürikest pausi.

„Mis mõttes?”

„Noh et – meie saame oma kunsti eest palka ja tema saab enda oma eest!” vastas Monika, olles uhke oma vaimukuse üle.

Kõik naersid. Korraks päikesevarjutusena kõigi hingedele laskunud sünge mõtiskluse leinaseisak oli unustatud ning asendunud pinnapealse muretuse ja frivoolse elurõõmuga, millesse kõik tahtsid meeleheitlikult uskuda.

„Tänu taevale!” hingas proua Kukk kergendusega.